|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
Eesti ulmekirjanduse tegijatest pidasin siiani lugu vaid Belialsist ja võib-olla mõnest üksikust veel.Need (Indrek Hargla)jutud kuuluvad loetavuse poolest kindlalt Eesti paremikku.Minu lugupidamine.
Tore jutuke, kuigi vägisi kisub eemale reaalsusest. Sci - fi mõõtu seega minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt välja ei anna.
Ja nimelt, asja veidi laiemalt vaadates, see teos on puhtakujuline ulme, mitte võimaliku tulevase reaalsuse kajastus. Eriti hälbiv on lugeda manduvast inimkonnast, mis minu arvates on puhtakujuline utoopia (juba eelpoolkirjutajate poolt viidatud faktivigadest rääkimata). Võib ju rääkida arengu spiraalsusest, ühiskondade tõus - mõõnalikust kulgemisest läbi aja, kuid inimkonna (vähemalt tänapäevase mastaapselt informeeritud ning suhteliselt intellektuaalse inimkonna)konstitutsioonist lähtuvalt ei ole selline tagasiminek enam tõenäoline.
Intellektuaalsust alahinnatakse tugevalt, ometi määrab see mõjutatava maailma kulgu, nagu see on alati toimunud, mida edasi, seda suuremas plaanis.
Kujutan juba ette vihaste fännide (sic!)arvamusi, et räägin aiaaugust, mitte aiast, aga tegelikult oli tore jutt. Meelelahutuslik.
Olen seda teksti hinnates pisut nõutu. Eesti ulmekirjanduse mastaapides on siin muidugi tübli tükk ja kiidusõnu on eespool lausutud kah juba küllaga. Sesta'p võtaks endale iriseja tänamatu rolli. :-) Mulle meenutas lugu "Trifiidide päeva"... Viimane on nimelt samasugune SF vahenditega lahendatud õudusfantazy. Autor viib üsnagi eduliselt kokku 2 ulmes üsnagi sageli pruugitud elementi: tuhandete inimestega asustatud maailm-kosmoselaevad, tuleviku Maa ja kadunud poegadega taaskohtumise ning valab kontrastdushina sinna otsa paraja koguse kannibalismi. Selle kuldsete kuukümnendate nõukogude ulme traditsioonide vaimus stiliseeritud plakatlikult helge ja hea Maailma ning karmide inimsööjate kohtumise shokk mängib üsnagi hästi. Meie ulmekirjanduse üldises üsna hallis massis jätab üsnagi värske mulje.
Üldiselt, jutust tervikuna, jääb mulje, et hr. Hargla on enne juttude kirjutamise kallale asumist lugenud läbi enam kui ühe raamatu. Mis muidugi ühelegi autorile pole seni veel kahju teinud.
Vau!!!Minu lugupidamine!!! Tore jutt. Mulle meeldis. Lõppu võix veidi rohkem kirjeldada...Aga ikkagi.Yks parimaid jutte mida ma olen lugenud!!!
Olen praegu seda juttu arvustades pisut totakas seisus, sest autor on juba avaldanud loo uusversiooni (mis mul hetkel veel lugemata on).
Raske midagi arvata...
Jutt meeldis... isegi sellisel kujul. Lugesin teksti circa kell kuus hommikul unise peaga... uneaja arvelt... olin unine, aga lugesin ikka edasi, et läbi saada.
Seega peab lugu hea olema!!!
Siin on soovitatud autorile igasuguseid asju... autor on juba uusversiooni kirjutanud ja sellega oma nõustumist/mittenõustumist näidanud...
Positiivse momendina tõstaksin esile sellist nõukogude utoopilisele ulmekirjandusele omast päikeselist geograafiat ja elu-olu... see lummas!!!
Iseenesest 22rmiselt p6nev lugu, kuigi norida oleks kyll ja kyll. Eelk6ige on puuduseks jutu pikkus, 6igemini selle puudumine - niisugune jutt v6iks olla kymneid kordi pikem (v6tame kasv6i paljukiidetud ,,Düüni'', mis oma olemuselt ysna veniv ja laialivalguv on. Loomulikult ei taha ma sellega 6elda, et hakake nyyd ruttu vahtu kirjutama, kuid pisuke lisa ei teeks sugugi halba. Olgu peale rohkem ei nori. Peaasi et loorberitele puhkama ei j22ks - paremini saab alati. Tegelikult on jutt v2ga hea, kindlalt eesti ulmekirjanduse esikymnesse pyrgiv yllitis.
Lugu oli hästi kaasakiskuv, põnev ja hea. Hoolimata mõnedest tõepoolest võimatutest faktidest (põlvkondade eluiga, kasvu ülikiire pikenemine jne).
Erinevalt mõningatest teistest arvustajatest pean ma lõppu väga heaks. just sellepärast, et gondvanalaste vastuvõtu põhjenduseks nimetatakse korduvalt inimlikkust. Kuid lõpus näeb kogu Maa, et need kadunud pojad rikuvad üht põhilist inimeste reeglit - liigikaaslast mitte tappa, rääkimata veel sellest, et kannibalismi eesmärgil. Ning sealkohal poolelijätmine jättis kõik otsad mõtteid ärgitavalt lahti - kas tulid gondvanalased Maale sellepärast, et saada rohkem inimkarja vm.
Hea.
Tegemist oli yhe parima looga Eesti ulmekirjandusest, mida ma lugenud olen..
Loo l6pu kohta ytleks niipalju, et ka see oli meisterlikult ja tabavalt kirjutatud. L6pp meenutas mulle 6udusfilme, kus tegelikult filmi l6pus j22b monster elama, et filmi j2rjes oma tegudega edasi j2nnata..
Kahe s6naga: hea lugu
| 06.01.1999 11:37:06 |
Chris |
Mnjah, üldiselt pole viga, aga erinevalt enamikust eelkirjutanutest, mulle lõpp eriti ei meeldinud. Vägisi tekkis assotsiatsioon õhupalliga, mida puhutakse järjest suuremaks ja ilusamaks ja just siis kui oleks õige aeg see ilusti kinni siduda ja imetlema hakata võetaks nõel ja torgatakse pall katki (bumdi!). Eks see ole muidugi minu seisukoht aga lugu väärinuks natuke paremat lõppu kui seda on praegune. Nõustun meeleldi sellega, et asi oleks võinud olla mõnevõrra pikem ja kuigi siinkirjutajale meeldis "Õnnekosk" rohkem on tegemist ikka suhteliselt korraliku jutuga, mis lausa paneb järjekordseid autoripoolseid üllitisi ootama ;-)
Praegu meeldib "Deja vu" mulle enam. Mõlemad on muidugi äratuntavalt ühe inimese poolt kirjutatud. Hargla stiil on kohe äratuntav.
Gondvana stardi ja naasmise vahe on 530 aastat. Ja kui 7. põlv ikka elab, teeb see põlvkonna kestuseks 75 aastat. 10. põlv teeb põlvkonna kestuseks 53 aastat. See pole usutav.
Soter II Aleksandria kosmodroomilt meenutas mulle, et Egiptuse pealinnas Aleksandrias valitses u. 100 e.m.a. Ptolemaios Soter II. Soter on kreeka keeles "päästja". Rhadamanthys oli antiikmütoloogias hauataguse maailma kohtumõistja, kes otsustas, kes surnutest pääseb igavesse õndsusse ja kes igavesse hukatusse.
See röntgen lõpus -- see ei saanud päris õige röntgen olla. Röntgen ei tohiks laevakerest läbi võtta.
Gondvanalaste keskmine kasv 254 cm tähendab nende suurenemist 1,5 korda 7 põlvkonna jooksul ehk 5% põlvkonnas. See pole usutav.
Loomaliikide mõõtmed suurenevad heade elutingimuste korral (sellega osaliselt ongi seletatav inimkonna pikenemine viimastel sajanditel). Rhadamanthysel olid elutingimused arvatavasti kehvad, mistõttu olnuks usutavam inimeste kääbustumine.
Puänt polnud mingi õige puänt. Sõid inimesi. No ja siis? Neile öeldakse lihtsalt: olgu peale, aga Maa peal inimesi ei saa. Sööge lehmi, kitsi ja koeri. Lõpuks peavad ka koidiklased midagi sööma. Sööge sedasama. Uus-Meremaa põlisasukad sõid ka inimesi. Ei jäänud sellepärast maooridega suhtlus ära. Kannibalism pole üldse nii hirmus asi, see on pigem rahvuslik omapära nagu madude ja sipelgate söömine. Meie sööme sealiha, mis mõne jaoks on jälestusväärne, aga araablased teevad meiega ikka tegemist.
Poole loost peaks sinna veel taha kirjutama. Ja et kõige lõpuks pannakse see Gondvana uuesti Rhadamanthyse poole lendama ja laaditakse lisaks meeskonnale täis lambaid, kanu ja kaameleid. Kasvatage ja sööge!
Virinat oli kõvasti, aga lugu on ikka hea.
Jah, hea lugu oli, aga kuidagi lühikeseks jäi, eriti lõpuosa. Oleks võinud kirjutada ka seda, mis edasi juhtus, mida maalased ette võtsid jne.
Igati hää lugu, Õnnekosest meeldis mulle kõvasti rohkem - oli hoopis terviklikum ja tasakaalustatum. Ylearust ballasti polnud, pigem oli mitmeid kõrvalliine liiga pealiskaudselt käideldatud.
Algusest peale oli mingi pinge õhus ja põnevust jätkus kuni lõpuni, mis ka pakkus päris mõnusa lahenduse.
Kriipima jäigi peamiselt see, mida isand Sulbigi juba mainis, et mitmed võimalused detailsemate kirjelduste/põhjalikuma viimistluse puudumise tõttu ära kasutamata jäid. Mitmete teravate nyansside väljaarendamine annaks loole kindlasti hinge juurde. Allpoolloetletud liiga pealiskaudseks jäänud käsitlustele lisaksin vast sellegi, et loo lõpplahendus võimaldanuks jutu viimasesse poolesse mitmete stseenide näol mõnusat soft-horrorit sisse tuua, vaevalt, et see asjale kahjuks oleks tulnud. Näiteks mõne nö. jälgimisprotokolli näol, kus fikseeritud gondvanalaste algselt väga arusaamatu, lõpplahendust leides aga vägagi arusaadav käitumine.
Vau!!! Väga hea... Mida edasi, seda paremaks need jutud siin Algernonis lähevad... Ei no see oli ikka _väga_ hea... Kuigi jah, see lõpu osa oleks võinud olla veidi pikemalt lahti kirjutatud, asi katkes kuidagi väga järsku ära...
Päris hea moos, ainult et valatud vales suuruses purki!
Tegelased on kergelt tüüpilsed, aga mitte «Deja-vu» tasemel. Siin see eriti ei häirinud.
Kirjutuslaad oli kah pigem sinna «Õnnekose» kanti, st päris hea. Loomulikult pole see mingi new wave'i tulevärk, aga keegi peab ju veeuputuse-eelset lainet kah viljelema, kui Asimovi tsiteerida:) Mina igatahes loen nii uue laine eelset kui ka järgset normaalselt (ja eputamata - ma ei heida seda loomulikult kõigile uue laine autoritele ette!) kirja pandud ulmet suurima heameelega.
Süzhee oli väga hea, samuti puänt, mida ma loo viimase veerandi ajal veidi aimama hakkasin, aga kindlasti mitte sellises rikutuses! Mõjus ehedalt! See Aleksandri saar meenutas miljöö poolest väga Strugatskite utoopiat «Tagasitulek. Keskpäev. 22. sajand», ja seda heas mõttes.
Nüüd aga põhipuudus. Sellise mahuga ei vea see jutt olemasolevat süzheed mitte kuidagi välja! (Esimene) pool teksti on kirjutatud praktiliselt telegrammi-stiilis, ja see on jama! Praegu on tekst pikkuse poolest kuskil lühijutu ja jutustuse piirimail, olles pigem siiski lühijutt. Aga, et seda mõnusalt dramaatilist ja huvitavat stoorit parajalt käsitleda, oleks tarvis lühemat või keskmise pikkusega novella't, st lühiromaani. Seega peaks «Gondvana lapsed» olema vähemalt kolm korda nii pikk kui praegu.
Konkreetseid tegevusega stseene vääriks see jutu algusosa, kus tähelaevad teele lähevad, ja mis on praegu patriootlik-dramaatilise jutustusena edasi antud. Oleks võinud olla sama dramatilisi stseene. Kuni selle momendini välja, kui Rhadmanthysel tekib see eristumine: sööjad ja söödavad. Loomulikult siis nii, et selle lahtiseletamiseks jutu keskel ei lähe... Need stseenid lisaks parajalt salapära, tundub mulle. Sest see gondvanalaste ja koidiklaste vastasseis on minu meelest selgelt alakäsitletud. Vääriks rohkem ruumi, see ju parajalt põnev ja tasuta pingeallikas kah! Keeruline muidugi ka, sest mida rohkem seda käsitleda, seda suurem on oht, et terane lugeja puändile pihta saab. Sotsiaalsest seisukohast on see igatahes ju loo süda ja mind küll huvitab põhjalikumalt, kuidas ja miks ikka nii juhtus, nagu juhtus.
Kui nüüd loo struktuuri päris kõvasti muutma hakata, siis võiks paralleelselt Maa-stseenidega näidata ka pilte Maale naasva «Gondvana» pardalt. Jälle muidugi puänti ära rääkimata, salapära ja mõistatuslikkust lisades ning pinget kasvatades. Mingeid konkreeseid tegelasi laeva pardalt sisse tuua, neile veidi aega ja ruumi pühendada. Sest praegu see pinge ja pinevus on täiesti olemas, aga teda võiks tubli kolm-neli korda rohkem olla! Lugu sellega ainult võidaks.
Samuti võiks neid Aleksandri saare stseene veidi (mitte palju) pikemaks kirjutada. Praegu on kõik nii pagana piiri peal. Kipub pigem liigse lühiduse poole kalduma. Ja need saarel toimuvad vestlused võiks kuidagi pingelisemaks kruvida, praegu on nad teksti kõige tuimem osa. Üks veider asi ka: pole ma veel kuskil kohanud, et tähelaev planeedi pinnalt stardiks. Võibolla asi väheses lugemuses või viletsas mälus, aga minul tulevad hetkel ette ikka sellised juhtumid, kus laev orbiidil (kosmosejaama küljes näiteks) valmis ehitatakse ning reisijadki vähemate transpordialustega selle pardale toimetatakse. Oskab keegi mind ümber lükata?
Loos on ka suurepäraseid detaile. See 13. sajandi Carpini mängutoomine ise on juba viit punkti väärt. Samuti on suurepärased autori poolt patriotismi ja dramaatika vahele pikitud iroonilised kohad. Tähelepanelik lugeja märkab ka seda, et «Gondvana lapsed» ja «Õnnekosk» kuuluvad ühte tulevikuajalukku, mõlemas figureerib Terranova. Seegi positiivne.
Aga jah, vaja oleks pikkust, teema rohkem lahti kirjutada, hajusamad kohad tihedamaks, pingelisemaks muuta. Ja siis saab tähelepanuväärse teksti.
Ahjaa, ma loodan, et ei jäta endast siin mingi paraja patriarhi ja kõiketeadja ja Eesti Campbelli muljet, kes iga loo puhul täpselt teab, kus mis valesti on ja kuhu mida juurde kirjutada ja et oma suva järgi autorite loodud lugude struktuuri ja stseene jms ümber teen...? Katsun lihtsalt oma napi lugemuse ja ulmealaste teadmiste põhjal soovitada, mida mina (oleks ma konkreetse loo autor) teistmoodi teeks, et paremat tulemust saada. Loodetavasti see nii ka paistab.
|
