seni kehtind olustik on
möödas, peatunud ka aeg.
saanud minust, minu kodust,
öö ja päeva vaheaed.
selle väikse akna alla
küünib päikse võimupiir,
vastasseina ukse taga
pole ühtki valguskiirt.
/canis vedru «terminaator»/
Nad seisid aias. Plangu tagant tänavalt kostis ebaselget
kräunumist, mis pidi laulmine olema.
«Kevade tulekul teed on jääs, riikide minekul vabadus
jääb,» vingus purjus hääl.
Madis tõmbas pea õlgade vahele.
«Noh?» päris Madise kõrval seisev lüheldane
mees. «Kas võtate, maja on ju korralik, ise nägite. Aed
kah. Plank ja puha. Fantastika.»
Mees naeris närviliselt ja toppis käed mantlitaskutesse. Oli
sügisele paslik udune ja sompus õhtupoolik.
Madis mõtles. Koht oli tõesti kena, imelik, et peremees
sellest nii kergekäeliselt soovib loobuda. Tõesti imelik.
«Midagi peab siin mäda olema,» arutas Madis endamisi.
«Ükski normaalne, täie mõistusega mees ei loobu
nii kenast krundist sihandse pisikese hinna eest. Pean teda veel
pinnima.»
«Noh, ma ei tea,» ebales Madis.
«Kuulge,» hakkas majaperemees rutakalt rääkima,
justkui oleks tal kuhugi hirmus kiire hakanud. «Te ju nägite
ise, kõik on parimas korras. Sellise hinna eest, mida ma
küsin, ei tohiks te ju vastu olla.»
«Siin jõlguvad punkarid,» viitas Madis laulujorule
tänaval.
«Kui vana ka punkaritele vastuargumendi leiab, ei saa mina
küll aru, miks ta majast loobuda tahab,» mõtles Madis.
Mees naeris oma närvilist naeru.
«Punkarite pärast ma üldse ei muretse. Bändimehed.
Ilmast-ilma kontsertidel. Nad on harva siin. Ja mind pole nad veel
tülitanud ega mu vara kallale kippunud.»
«No olgu, härra,» andis Madis alla. «Te veensite
mind. Võtan teie krundi. Kogu krempliga. Nagu lubasite.»
Mees rõõmustas silmnähtavalt.
«Nagu lubatud, nii ka jääb,» kinnitas ta.
«Sõidame nüüd linna ja ajame paberid joonde.»
Mehed istusid Madise autosse. Imestusega täheldas Madis, et mees
muutub iga hetkega rõõmsamaks, justkui vabaneks ta mingist
koormast.
Linnas ajasid nad kogu paberimajanduse kenasti joonde.
«Tulge,» ütles mees Madisele, «teeme selle peale
kuskil paar napsi.»
Madis nõustus. Olgugi, et mees tundus talle pisut veidrikuna.
Varsti istusid nad restoranis ja lõid tehingu puhuks klaase
kokku.
Peale esimest pitsi vabandas mees:
«Vabandage hetkeks, pean ära käima, saate isegi
aru.»
Madis noogutas hooletult. Ta jäi restorani interjööri
silmitsema. Võõrustajal oli ilmselgelt kallis maitse.
Madis poleks ilmaski täinud külastada seesugust asutust, kuigi
tema sissetulek polnud just väike. Madis süütas suitsu ja
jäi aknast välja vahtima. Mingil imelisel kombel oli
päikegi paistma hakanud.
Korraga läbis restorani kohutav hirmuröögatus, mida
saatis puruneva klaasi klirin. Kostis ulgumist, mis vaibus
kähinaks. Kaame näoga kargas Madis püsti.
«Mis juhtus?» päris ta möödaruttavalt
kelnerilt.
Too kehitas ebaledes õlgu ja kiirustas minema.
Tualeti poolt kõlas karje. Restoranikülastajad istusid
arusaamatuses omil kohtadel. Madist haaras tunne, et nüüd
juhtus midagi tema äripartneriga. Ta tõusis ja kiirustas
tualeti poole. Uksel tuikus talle vastu keegi näost lubivalge mees.
Madis hüppas tualetti.
Pilt oli jahmatav. Vereloigus lebas Madise värske tuttava laip. Ta
rind oli sõna tõsises mõttes puruks rebitud.
Vereloigus lebas bidee kõrval mingi tomp. Madis tundis ära
südame. Tal hakkas halb. Madis jõudis veel märgata
kohutavat hirmugrimmassi mehe näol ning purustatud tualetipeeglit.
Siis tõrjuti ta kõrvale. Kohale jõudsid restorani
turvamehed.
Madis püüdis õudustunnet maha surudes veel kord tapetud
tuttavat vaadata, kuid ei pidanud vastu. Ta kaotas teadvuse.
***
Mõne päeva pärast otsustas Madis koos perega uude majja
kolida. Politsei oli ta rahule jätnud. Pehmelt öeldes olid ka
mundrikandjad ise kenakeses hämmelduses. Keegi oli paljaste
kätega Madise äripartneril südame rinnust rebinud.
Just nii oli politsei sunnitud arvama, sest laibalt ei leitud mitte
mingeid jälgi terariista kasutamisest. Nii ei teadnud korrakaitsjad
isegi, kes või mis oli mehe tapnud.
Surm tundus kuidagi mõistatusliku ja üleloomulikuna.
Keskmise eesti mehena ei lasknud Madis enda üle võimust
võtta müstilistel hirmumõtetel. Tema arvates polnud
tapatöö juures müstikast haisugi, toimus lihtsalt
mõrv, hirmus küll, kuid täiesti proosaline.
Müstitsism ei käinud kokku Madise ülimateriaalse
maailmapildiga. Pealegi tundis ta tapetut ju hädavaevalt.
Ta ei lasknud end teiste arvamustest kõigutada ning ühel
kenal õhtul seisid Madis, tema naine Lea ja kaks poega uue kodu
võõrastetoas.
Poisid kadusid kohe maja uurima ning leekisid kilgates teisele
korrusele.
«Ma'i saa ikkagi miskit aru,» seletas Madis naisele.
«Mees pidi olema laushull. Raha, mis ta maja eest nõudis oli
suisa võileivahind!
Anda ära maja koos sisustusega, et ise kolida odavasse
üürikorterisse! Ma'i saa aru.»
«Võibolla talle ei meeldinud siin,» arvas Lea.
«Ehk oli ta kirjanik või kunstnik ning ei saanud siinkandis
mingil vaimsel põhjusel loominguga tegeleda.»
«Äkki oligi.»
Poisid jooksid madinal tuppa.
«Issi!» kisasid nad kooris. «Teeme joonistust!»
«Poisid...»
«Kohe!» nõudsid viieaastased kaksikud lärmakalt.
«Noh, olgu siis.»
Madis istus laua tha. Poisid võtsid välja paberi ja karbi
värvipliiatseid.
Lea silmitses portreed, mis rippus üksikuna
võõrastetoa muidu lagedatel seintel. Pilt kujutas kedagi
tigeda olemisega karvakasvanud vanahärrat. Süngetes ja
tumedates värvides pilt mõjus terava kontrastina kesk
pehmetes ja rõõmsates toonides sisustust.
«Madis, kes siin pildil on?» küsis Lea.
Mees tõstis pilgu.
«Ma'i tea. Tõesti. Selle pildiga on üks imelik asi.
Mees, kes maja mulle müüs, rääkis kõigest
lausa viimase üksikasjani, kuid portreed ta'i maininud. Minu
arvates püüdis ta seda ignoreerida või nii.»
«Sa ei teagi siis, kes see tige vanaisa on?»
«Pole aimugi.»
«Loll onu!» kisasid kaksikud ja näitasid pildile keelt.
«Vait vahialused!» tegi Madis kurja häält.
«Joonistage parem.»
«Mina joonistan keha. Sinise.» teatas Matu, tunnikese vennast
noorem kaksik.
Ta võttis pliiatsi ja vedas paberile loperguse ovaali.
Värvis ovaali sisemuse ühtlaselt siniseks.
«Aga käpad, noormees,» naljatas Madis ja joonistas
ovaalile alla kuus pruunikat pakku.
«Küüned on ka,» lisas tunnikese vanem kaksik Ats.
Elukas pildil hakkas vaikselt ilmet võtma. Poisid joonistasid
olevusele kaks ülipikka saba ja tohutu suu, kõverikke
siniseid hambaid täis suu.
«Aga nina? Ja silmad?» küsis Lea. «Kuhu need
jäävad?»
Matu joonistaski elukale suure nina, mis nägi välja rohkem
suure punase paisena keset koonu.
«Aga silmi ei tule,» teatas Ats, «tal on tundlad!»
Ja tegi elukale keset selga kolm triipu.
«Aga nüüd aitab,» arvas Madis kella vaadates.
«Vuhh magama!»
Poisid tormasid kisades magamistuppa. Madis kustutas tule ja
kõndis naise järel teisele korrusele. Laste joonistatud
ebard jäi lauale. Tigeda ilmega portree näis imeelukat
üksisilmi vaatlevat. Paistis, et loom meeldib talle.
Nii tol õhtul jäigi.
***
Madis ärkas öösel imeliku tunde peale. Nagu oleks ta
kuulnud majas tasast jooksumadinat. Ta kuulatas. Valitses vaikus. Madise
kõrval nohises Lea ja vaatas unenägusid. Mees ukerdas
voodist välja.
«Kuradi asja,» pomises Madis.
Ta läks alumisele korrusele. Kiikas kaksikute tuppa. Kõik
oli korras. Poisid magasid rahulikult. Madis läks kööki.
Ei midagi.
«Närvid, närvid,» ohkas Madis.
Igaks juhuks, kindlustunde sajaprotsendiliseks saavutamiseks astus ta
veel võõrastetuppa. Klõpsas tule põlema.
Madis ei märganud kahte kollakat saba, mis vilksasid kiiresti
diivani alla. Madis vaatas ringi. Vanahärra maalil tundus pisut
pilklikult seinalt vastu vaatavat.
«Kus... mh... ah,» mõmises Madis ebaselgelt. Uni kippus
peale. Ta pidi juba tule kustutama, kui ta pilk langes lauale, kus lebas
paber kaksikute imeelukaga. Kuid ebardit polnud enam paberil. Madis
pilgutas imestunult silmi. Keeras paberi teise külje. Ka siin
valitses valge tühjus.
«Poisid viisid vist eluka oma tuppa,» otsustas Madis.
Ta ei muretsenud enam ja läks magama.
***
«Hommikul, kui Madis köögis kohvi jõi, tulid
kaksikud virinal võõrastetoast.
«Issi, Volli on kadunud,» kaebasid nad.
«Mis Volli?» küsis Madis.
«See, keda me eile joonistasime! Me panime talle nimeks
Volli,» tuletas Ats talle meelde.
Madis tõmbas kohvi kurku. Läkastades ütles ta
kaksikutele:
«Olgu pealegi. Püüdke ta ise üles otsida, mina pean
tööle minema.»
Madis haaras võtmed ja ruttas minema. Vastu tahtmist pidi ta
endale tunnistama, et joonistuse kadumine tundus veider ja
salapärane.
Auto seisis õuel. Klaasipuhasti alt leidis Madis ümbriku,
millel oli lakooniline märge: «minu äripartner Madis K.-
le.»
«Kust kurat see siia sai?» imestas Madis.
Ta jooksis tänavale ja jõudis veel näha nurga taha
kaduvat kadjakat. Kirja uurimiseks ei jäänud enam aega. Ta
hilines juba niigi. Madis toppis ümbriku taskusse ja kihutas
tööle. Kontoris avas ta esimesel võimalusel veidra
ümbriku. Välja pudenes kiri:
Lugupeetav härra
Pean oma kohustuseks informeerida Teid mõningatest asjaoludest,
mida ma ei julenud ega tegelikult ka saanud Teile teatada
suusõnaliselt. Edasine jutt võib tunduda Teile
võõriku ja ebanormaalsena, kuid võtke seda kui
tõde, sest see ta just ongi.
Teile on ehk teadmata, et olen kunstnik, portretist. Kord maalisin
üht portreed, mis ei tahtnud kuidagi mulle meelepärane
välja tulla. Vihastasin lõpuks ja hakkasin pilti
jätkama oma fantaasia toel. Tulemust võite näha oma uue
maja võõrastetoas. Riputasin ta sinna üles ega
suutnud enam kunagi alla võtta.
Pärast pildi valmimist hakkas minuga juhtuma veidraid asju:
hakkasid algul harva, hiljem igal ööl, käima luupainajad;
ärkvel olles nägin samuti luulusid. Ühel sellisel
ööl läksin võõrastetuppa ja seisin portree
ette. Teile võib järgnev tunduda hullumelsena, kuid see pole
nii. Portree liigutas! Ta oli elus!
Ma ei teadnud, millise deemoni või tundmatu jõu ma enese
teadmata üles maalisin, kuni ühel hetkel märkasin teatud
sarnasusi.
Jah! Niipea, kui seda taipasin, noogutas mees maalil. Ta nägu
valgustas mingi sünge rahulolu. Sel pildil olin mina ise!
Õigemini minu pahupool, mis nüüd korraga arvas heaks
välja ilmuda ning parema poole üle võimust
võtta.
Tol ööl põgenesin majast ega tõstnud sinna enam
ühelgi ööl jalga. Ma ei saanud seda pidada
järjekordseks hallutsinatsiooniks, sest minu halvem mina pildil
hakkas ennast üsna omapärasel ja jubedal viisil selle maailma
asjusse segama.
Kord maalisin portree ühest pankurist. Jätsin pildi
töötuppa lauale. Järgmisel päeval oli lõuend
tühi, nagu poleks ma sinna kriipsugi tõmmanud. Pankur aga
oli salapärasel kombel surnud samal ööl.
Te olete kunstikauge inimene, sellepärast julgesin maja Teile
müüa. Hävitada maja või maali ma ei suuda: portree
kontrollib mind. Ma loodan, et Te ei maali iialgi midagi. Samuti
ärge laske kellelgi ses majas midagi, mis elusolend on, üles
joonistada. Kes teab, mis juhtub, ma ei soovi Teile ju halba.
Võimalik, et selle kirja kättesaamisel olen ma juba surnud
ja Teil pole enam kuskilt nõu saada. Seepärast järgige
hoolikalt mu hoiatust!
Lugupidamisega
portretist L.
Madis tundis, kuidas tema maailmakäsitlus aegamisi kõikuma
lõi ja rusudeks varises.
Kunstnik oli surnud peaaegu et tema silme all.
Eile õhtul oli ta leidnud pööningult tühja
lõuendi, mille ühes nurgas oli kiri «autoportree».
Poisid joonistasid Volli ning too kadus paberilt.
«Ruttu koju,» mõtles Madis ärevalt.
Juhtus aga nii, et sel päeval sai ta koju alles hilisõhtul.
Ta püüdis koju helistada, kuid keegi ei vastanud.
***
Madis peatas auto maja ees kummide ja pidurite kiunudes. Hoolimatult
autoust lahti jättes jooksis ta majja.
Hämaras koridoris komistas ta millelegi. Madis süütas
tule. Karjatas kähedalt. See oli Lea. Nägu lõhki
kistud, lebas ta vereloigus.
«Issi!» kostis lastetoast kisa.
See oli Matu. Madis tormas lastetoa poole. Poolel teel sai ta tugeva
hoobi selga. Madis kukkus pikali. Maas lamades nägi ta, kuidas
temast tormasid mööda kolm paari pikkade küünistega
käppi. Enne, kui Madis püsti sai, põrutati irvakil
olnud lastetoa uks hirmsa mürtsuga kinni.
«Vo-o-l-l-l-ii-i...» kuulis Madis Matu hirmunud hädakisa.
Madis kargas püsti. Karje katkes. Raginaga lendas lastetoa uks
pilbasteks ja Madis nägi jõletist.
Tohutute kihvadega suu ja kuus küünistega käppa. Sinise
loperguse kere kohal kiikusid tundlad. See oli laste joonistatud ebard,
mis oli elusaks muutunud ning tohutult kasvanud.
Olevus kriiskas ja tormas Madise poole. Madis kargas
võõrastetuppa, lõi ukse kinni ja lükkas
meeletu pingutusega kapi ukse ette. Juba oligi elukas ukse taga ja
peksis vastu ust, nii et seinad värisesid.
Madise pilk sattus portreele.
«Sina raisk oled kõiges süüdi!» karjus Madis.
Vanahärra pildil tõmbas kulmu kortsu. Ühtäkki
tõmbus ta nägu kahjurõõmsale irvele ning
kunstniku halvem pool heitis pilgu ikka veel laual lebavale
joonistuspaberile.
Peksmine ukse taga katkes. Õudusega nägi Madis, et aegamisi
ilmub elukas paberile. Ta taipas järsku, et paber on
õudusele puhvriks, mille kaudu võib ta ilmuda
võõrastetuppa. Madis haaras taskust tulemasina.
«Trikki tahad näha?!» karjus ta portreele ja pistis
joonistuspaberi põlema.
Vanamees pildil jahmatas. Kostis valukarjet meenutav ulg, kui paber
söeks pudenes.
«Nüüd on sinu kord, tõbras,» kisendas Madis
ja pööras tulemasina portree poole.
Vihase ilmega vanamees portreel hakkas järsku hägustuma ja
hajuma.
«Tahad üle tulla, ei lähe läbi,» irvitas Madis
külmalt ja lähendas leegi pildile.
Kostis luud-liha läbiv karjatus ja Madise ees seisis põlev
inimene. Raamis seinal haigutas tühjus. Madis taganes
põlevast kogust eemale. Veidi aega võitles kogu
läbilõikavalt kisendades leekidega ja vajus siis kokku.
Mööbel võttis tuld.
Madis ei tahtnud riskida. Ta teadis, et ta pere on surnud. Kustutades
võis sellesse kujutlusmaailma kätkevasse majja veelgi
tundmatuid õudusi jääda. Ta lõi akna puruks ja
hüppas välja. Madis jooksis auto poole, kuni tugev hoop ta
pikali paiskas.
Madis vaatas selja taha ja karjatas ehmunult.
Kõrbenud välimusega, kuid ikka veel elus Volli seisis
lõuad pärani ta selja taga.
|