29.10.2000 |
Lew R. Berg
Jahimees ja uluk |
Arvustused |
Üha tugevnev aovalgus laotus üle maastiku, sundides taanduma
öise pimeduse. Planeedi kaks kaaslast, mis öösiti planeedi
pinnale kahvatut valgust heitsid, tuhmusid aina heledamaks muutuvas
päevavalguses. Tasandiku lopsakal mürkrohelisel taimestikul
särasid rohke hommikuse kaste piisad. Kivipaljandikud, mis
keskpäevaks kõrvetavalt kuumaks muutusid, olid praegu veel
niiskelt tuhmid. Horisondi kohal kogunevad pilved ennustasid päevaks
tavapärast vihmasadu, kuid see ei seganud lagendiku kohal
varahommikusi lennuharjutusi tegevat ligi meetrise tiivaulatusega
hiigelkiile.
Tasandikust pea sada meetrit kõrgemale tõusva
jääraku serval seisvat meest see kaunis vaatepilt eriti ei
paelunud. Ta oli siin planeedil elanud juba piisavalt kaua, et harjuda
siinse loodusega ja suhtuda kõike nähtavasse lihtsa
enesestmõistetavusega. Ta näis tasandikult midagi otsivat,
uuris seda tähelepanelikult ja võttis aeg-ajalt silmadele appi
elektron-optilise välibinokli.
Mees oli hea kehaehitusega ja lihaseline, õlgadeni ulatuvate
juustega ning habetunud. Ta nägi välja nagu kütt, kandes
seljas tugevasti kulunud ja kohati lapitud ilmastikukindlat
maskeerimisriietust ning selle peal pikka pööratud nahast vesti.
Jalas olid tal kõrgesäärelised jahisaapad, ümber piha
tõmmatud lai rihm koos tuppe pistetud tääknoaga. Ühel
õlal rippus tal lõhkekuulidega tulistav elektron-optilise
sihikuga karabiin, teisel ilmselt hädavajalikke matkatarbeid sisaldav
jämedast riidest kott.
Lõpuks leidis kütt selle, mida otsis. Objekt helkis
nõrgalt ühe kivipaljandiku kõrval temast paari
kilomeetri kaugusel ning pidanuks olema lennuki päästekapsel.
Vähemalt oletas kütt seda öösel kuuldu-nähtu
põhjal. Ta ärkas mõni tund enne päevatõusu
lennuki ülelennule iseloomuliku vilistava heli peale, mis oli
ebaharilikult tugev ja tähendas madalat lendu. Hetk hiljem nägi
ta sähvatust ning kuulis siis tuhmi matsatust nagu oleks suur ese
vastu maapinda põrganud. See äratas temas huvi, sest lennukid
ei tiirutanud siin kuigi tihti ja lennuõnnetus oli midagi hoopis
haruldast. Võib-olla, et isegi harvemini esinev kui langev
meteoriit.
Päästekapsli ümbruses polnud kedagi liikumas näha.
Lennukitega lendasid tavaliselt koloonia ametimehed ja
sõjaväelased, kellega kokkupuutumist kütt vältis,
kuid praegu sundis inimlik kaastunne teda kindlaks tegema, kas
päästekapslis on ellujäänuid. Ta pani binokli kotti,
võttis karabiini kätte ning asus otsima kohta, kust
jäärakult alla laskuda. Selle leidmine võttis aega, samuti
allaminek, sest tuli vältida ettevaatamatuid samme, mis võinuks
tekitada varingu.
Tasandikule jõudes vabastas kütt karabiini kaitseriivi.
Õhus lendavad kiilid olid taimetoitlased ega kujutanud
halvaendelisest välimusest hoolimata mingit ohtu, küll aga
võis tasandiku vööni ulatuv rohi peita endas ebameeldivaid
üllatusi. Planeedi loomariik oli suhteliselt rikkalik ning siin leidus
mitmeid ohtlikke isendeid. Näiteks laibasööja, üle
meetri pikkune ja ligi sada kilo kaaluv kuuejalgne peletis, kes algatuseks
torkas ohvrisse astla, mille mürk ei tapnud, kuid paralüseeris
täielikult liikumisvõime. Seejärel rebis ta ohvri
lõhki, imes välja kõik mahlad, sõi sisikonna ja
mattis allesjäänud keha maa sisse. Paari nädala pärast
kaevas ta saagi uuesti välja, et lagunenud laibaga maiustada.
Planeedi loomastiku ohtlikuma poole moodustasidki just hiigelsuured
putukataolised kiskjad. Enamasti olid nad kaetud paksu soomuselise kestaga
ning kuna neil puudus arenenud kesknärvisüsteem, ei avaldanud
laserrelvad neile soovitavat mõju. Seepärast kasutasidki
planeedi asunikud vanamoodsaid karabiine, mille lõhkekuuli plahvatus
suutis elukaid kui mitte tappa, siis vähemalt piisavalt vigastada.
Planeedi suuremaid asundusi kaitsvad Kosmoseleegioni allüksused
pruukisid samaks otstarbeks ka lähivõitlusrakette, kuid lihtsa
asuniku jaoks osutus selline enesekaitseviis liiga kulukaks. Mis puutub
küttidesse, siis oli igal endast lugupidaval jahilisel
küttimiseks piisav varu tavalisi kuule, sest lõhkekuuliga
tabatud loom ei omanud jahisaagina vähimatki väärtust.
Kütt trügis läbi tiheda taimestiku, kuni jõudis
tema suunaga ühtivale loomarajale, mis kergendas märgatavalt
edasiliikumist. Ta lisas hoogsalt sammu ning lähenes peatselt
sihtkohale. Kivipaljandik kerkis ümbritsevast pinnasest laugjalt
kõrgemale, moodustades midagi mõnesaja ruutmeetrise pinnaga
platvormi taolist. Paljal tasasel kivil ei kasvanud rohulibletki ja kuna
allpool sirguv taimestik ulatus vaevalt paljandi ääreni, avanes
siit ümbrusele hea ülevaade.
Maandumislööki pehmendavatele amortisaatoritele laskunud
katapultkapsel seisis normaalasendis otse kivipaljandi külje all,
selline maandamine nõudis ka vilunud piloodilt head olukorra
tundmist või oli tegu lihtsalt vedamisega. Kapsli luuk oli avatud ja
selle juures askeldas keegi naine. Ta seisis küti poole seljaga ega
kuulnud nähtavasti tema tulekut, mistõttu mees sai teda
segamatult silmitseda. Kütt polnud juba pikka aega ühtegi naist
näinud, muust rääkimata, ja ta lausa nautis vaatepilti.
Naine oli kütiga umbes ühte kasvu, nõtke ja vormikas,
lendurikombinesoon ei varjanud kuigivõrd tema head figuuri. Kohevad
brünetid juuksed langesid vabalt seljale, lausa kutsudes silitama ning
kütt pidi end pingutama sellest tundest ülesaamiseks. Ta langetas
karabiinitoru, et naist mitte ehmatada ja köhatas tähelepanu
äratamiseks.
Naine pöördus ning kütt leidis, et ta nägu sobis
täiuslikult juba nähtuga. Kõrged kulmukaared, tumedad,
peaaegu mustad silmad ja pehmed erkpunased huuled, mis paljastasid
naeratades ühtlased pärlmutrised hambad. Ta ei avaldanud
küti ilmumise üle vähimatki imestust, otsekui oleks tegu
kõige loomulikuma asjaga maailmas.
«Tere hommikust!» ütles ta meeldival, natuke
kurgutoonilisel häälel. «Ma ei osanud arvatagi, et mind
nõnda ruttu üles leitakse.»
«Ausalt öeldes ei ole ma päästesalgast,»
sõnas kütt veidi kohmetult. «Sattusin lihtsalt
lähikonnas olema ja tulin vaatama, mis juhtus.»
«See on tore, kui inimesed natukenegi teiste saatusest
hoolivad,» arvas naine. «Igal juhul tunnen ma ennast
nüüd palju julgemalt. Üksinda on võhikul sellel
planeedil kaunis raske ellu jääda.»
«Kas olete siin võõras?»
«Mitte päris. Ma elan Flamingos.»
Kütt noogutas arusaavalt, ta teadis Flamingot ja ühte-teist ka
asunduse ajaloost. Planeedi koloniseerimise algstaadiumis rajati siia neli
Kosmoseleegioni baasi, mis tähistati tähestiku suvaliste
tähtedega. Neist suurim, F-baas, muutus kiiresti koloonia keskuseks
ning ajaks, mil siia saabus üha rohkem tsiviilisikuid, jõudis
keegi irvhammas asunduse teadmata põhjusel Port Flamingoks ristida.
Algselt kohalike elanike poolt tarvitatud hellitusnimi läks käiku
ka ametlikus kõnepruugis ja oli praeguseks kantud ka planeedi
kaardile. Flamingo oli planeedi suurim ja tähtsaim asundus ning
üldist asustustihedust arvestades paiknes ta lausa käeulatuses,
nende praegusest asukohast umbes paarsada kilomeetrit. Lennata oli sinna
kerge, kuid maismaaretk kujutas endast ränkrasket teekonda.
Vähemasti kogenematule inimesele.
«Mis õnnetus teil juhtus?» päris kütt edasi.
Seda rohkem jutujätkuks, sest avarii üksikasjad ei puutunud
kuigivõrd temasse.
«Ma olen amatöörpiloot ja läksin turismiplaaneriga
öisele lennule,» rääkis naine vastutulelikult.
«Pimedas pole ma aga nähtavasti kuigivõrd osav lendur ja
põrkasin arvatavasti mõne lendava peletisega kokku. Selle
tagajärjel rebenes küljest mootorigondel ning ma olin sunnitud
katapulteeruma. Maandumine õnnestus, kuid kokkupõrkel sai
raadiosaatja viga ja mul ei õnnestunud Flamingoga enam ühendust
saada. Seal ei olda juhtunust teadlikud ja sellepärast ei pane ma ka
päästesalgale kuigi suuri lootusi.»
«Paha lugu,» märkis kütt osavõtlikult, kuna
tundis õnnetusse sattunud naisele tõepoolest kaasa.
«Jah,» nõustus naine. «Lausa õnn, et teie
juhtusite tulema.»
Seni ladusasse jutuajamisse tekkis paus ja kütt ei osanud seda
millegagi täita. Ka naine vaikis, heites mehe suunas ripsmete vahelt
vargseid pilke. Jäi mulje, et ta tahtis midagi öelda, kuid kartis
või häbenes seda teha.
«Te olete ju kütt,» ütles ta lõpuks
kõhklevalt, «ja tunnete siinset loodust. Vahest saate teie mind
aidata ja Flamingosse saata.»
Selline palve tuli kütile mõnevõrra ootamatult ja
üllatas teda ebameeldivalt. Teatavatel isiklikel põhjustel
hoidis ta Flamingost eemale ega käinud kunagi ise asunduses, isegi
tema jahisaagi vahetasid kauba vastu teised kütid, keda ta selleks
palus. Port Flamingoga seondusid tal halvad mälestused ja tal oli
ohtlik sinna minna isegi nüüd, aastate möödumisel. Ta
kõhkles, heideldes vastumeelsusega teekonna sihtkoha suhtes, kuid
tundis, et sellele naisele on raske, kui mitte lausa võimatu
ära öelda.
«Juhul muidugi, kui see teie plaane oluliselt ei muuda,» lisas
naine. «Ma ei tahaks teile tõepoolest suurt tüli
valmistada.»
Lühikese kaalumise järel jõudis kütt otsusele.
Naine avaldas talle tahtmatult muljet ning pealegi olnuks abistamisest
keeldumine lihtsalt julm, planeedi loodus polnud võhikute suhtes
tõesti kuigi heasoovlik. Üksinda jäämine võis
naisele lõppeda surmaga ja seda kütt ei soovinud. Pealegi oli
ta vaba mees, võis tegutseda oma tahtmise järgi ning
paaripäevase matka vastu naise seltskonnas polnud tal midagi. Kui
mitte muud, siis pakkus see vähemalt vaheldust.
«Mul pole Flamingosse asja,» ütles ta pikkamisi,
«aga ma võin teid sinna saata.»
«See on teie poolt suur vastutulek,» lausus naine. «Ma
olen teile piiritult tänulik.»
«Teist inimest peab hädas ikka aitama,» tähendas
kütt.
«Tore, et te nii arvate,» sõnas naine. «Kuna meil
seisab ees ühine pikk teekond, siis saame ehk lähemalt tuttavaks.
Minu nimi on Maybelle.»
Ta astus kütile lähemale ja sirutas sundimatult käe, tema
käepigistus oli soe ja tugev. Ka lähemalt vaadates polnud ta
silmanurkades näha vähimatki kortsukest, ta pidi olema üsna
noor, vähemalt mitte üle kahekümne viie. Teda olnuks veelgi
parem kohata mõnes teises ümbruses, kuid kahjuks polnud
kütil selleks võimalust.
«Minu nimel pole tähtsust,» ütles kütt,
tõrjudes eemale pähe kippuvaid kahtlase maiguga mõtteid.
«Võite mind kutsuda Nimetuks, kui soovite.»
«Romantiline,» muigas naine heasüdamlikult, vähimagi
pilketa. «Nimetu võõras pilkasest ööst. Muide,
ma usun, et meil pole põhjust teineteist teietada.»
«Kuidas soovid,» nõustus kütt. Maybelle silmitses
teda hetke uurivalt.
«Kas sa kuulud Leegioni?» päris ta seejärel.
«Miks sa seda arvad?» küsis kütt valvsalt. «Kas
ma näen sedamoodi välja?»
«Ei, seda mitte,» lausus naine endise sõbraliku
naeratusega. «Sul on lihtsalt Kosmoseleegioni tääk ja sa
kasutad MC-5 karabiini nagu leegionärid. Küttidel on tavaliselt
vanemat tüüpi relvad.»
«Ütleme, et mul on sõpru, kes suudavad neid asju
hankida,» ütles kütt tõrksalt.
«Ära solvu. See torkas mulle lihtsalt silma.»
«Väidetava võhiku kohta tead sa relvadest liiga
palju,» ütles mees, kellele mõjusid häirivalt naise
ootamatu uudishimu ja tähelepanekud. Selliste teadmistega naine ei
saanud olla nii abitu, kui ta välja paistis.
«Mu isa oli kaadrileegionär ja ta kasvatas mind
sõjaväelises vaimus,» lausus Maybelle, taibates ilmselt
mehe mõtteid.
«Kas ta teenis Flamingos?»
«Ei, ta hukkus viis aastat tagasi Glyptol Neljal.»
Kütt noogutas endamisi, ta oli sellest kohast palju kuulnud, sest
see planeet kujutas endast ühe suurima anastusplaani luhtaminekut.
Glyptol Neljal leidus hulgaliselt haruldasi looduslikke
metalliühendeid, mille kaevandamine tõotas hiigelkasumeid.
Paraku ei lasknud planeedi metsik loodus ennast taltsutada ning selle
vahelesegamise eest maksti ränka hinda. Seal oli hukkunud tuhandeid
inimesi, nii hinnatud spetsialiste, lihtsaid töölisi kui
kaitsesalkade leegionäre. Kokkuvõttes hukkusid nad
mõttetult, kuna kaevandusplaanid Glyptol Neljal peatati.
«Vabanda,» ütles kütt natuke piinlikkust tundes,
sest arvas, et oli puudutanud naise hella kohta.
«Sellest pole midagi,» sõnas naine. «Ma olen juba
harjunud.»
Hetke valitses vaikus, mida häiris ainult lendavate hiigelkiilide
põrin. Vahepeal kuhugi horisondi suunas vaadanud Maybelle
pööras pilgu taas kütile.
«Kas hommikusöögiks on aega või tahad sa kohe
liikuma hakata?» küsis ta.
«Ausalt öeldes olen ma ka ise veel söömata,»
tunnistas kütt, «ja pealegi oleks kasulikum mõned tunnid
siin oodata. Äkki on su kadumine siiski tähelepanu äratanud
ja siia saadetakse päästesalk.»
Murdnud paar vihku puitunud rohtu, süütas kütt sellest
väikese lõkke ning soojendas üles paar konservi oma
varudest. Maybelle jälgis tema tegevust sõnatult, kuid oli
märgata, et mehe oskused olid talle vägagi meelepärased. Nad
sõid kiirustamata hommikust, seejärel heitis kütt pikali,
sättis omale koti pea alla ja jäi naise üllatuseks tukkuma.
Tema käitumine polnud küll sugugi seltskondlik, kuid viimaste
aastate jooksul oli ta harjunud arvestama ainuüksi oma vajaduste ja
tahtmistega. Pealegi leidis ta puhkamise olevat kõige otstarbekama
viisi päästesalga võimalikuks saabumiseks kuluva aja
sisustamiseks.
Paari tunni jooksul tõusis märgatavalt õhutemperatuur
ja tähe soojus küttis kivipaljandiku kuumaks. Kütt
tõusis istukile, ringutas ning vaatas naist otsides ringi. Maybelle
istus katapultkapsli istmel, küti karabiin põlvedel. Hetkeks
läbis meest ebameeldiv kahtlusesööst, kuid relv polnud
üldsegi kütile suunatud ja kaaslase ärkamist märgates
pani naine relva kõrvale.
«Arvasin, et magad õhtuni välja,» tähendas
ta.
«Sellist kavatsust küll polnud,» ütles kütt,
tõusis püsti ja astus katapultkapsli juurde. «Paistab, et
päästesalka ei tule. Paneme asjad kokku ja asume teele, enne kui
sadama hakkab.»
«Miks sa seda arvad?»
Kütt osutas sõnatult horisondi suunas. Pilved olid tumedaks
tõmbunud ning vahepeal tõusnud tuul kihutas neid energiliselt
edasi. Hiigelkiilid olid lennuharjutused katkestanud ja peatselt saabuva
ilmamuutuse eest varju läinud. Inimesele, kes juba aastaid sellel
planeedil elas, andsid need märgid eksimatult tunnistust mõne
aja parast saabuvast vihmavalingust.
«Sul on vist õigus,» möönis Maybelle.
«Enne sadu muutuvad pilved tõesti tumedaks.»
Kütt muigas kergelt, vaatas katapultkapsli üle ja pakkis
kaasavõtmist väärivad asjad kotti. Sügavalt
sissejuurdunud umbusu tõttu kõige vastu kontrollis ta ka
raadioaparaati, veendudes, et see polnud tõepoolest
töökorras. Väljastpoolt oli kogu paneel, kus raadiosaatja
paiknes, küll terve, ent nähtavasti oli maandumisel saadud
põrutus vigastanud midagi tema sisemuses. Kütt noogutas
endamisi rahulolevalt ja pöördus kõrvalseisva Maybelle
poole.
«Parem oleks, kui sa kapslisse teate jätaksid,»
ütles ta. «Keegi võib kapsli leida ja on parem, kui nad
sinu saatusest aimu saavad.»
«Olgu nii,» nõustus Maybelle, trükkis
pardasalvestisse lühikese teate ja sulges kapsli kupli. Kütt
viskas koti õlale ja võttis maast karabiini.
«Asume teele!»
«Kas meil tuleb kogu tee Flamingosse jala käia?»
küsis Maybelle kõhklevalt. Nähtavasti torkas see
võimalus talle alles nüüd pähe.
«Mitte päris,» naeratas kütt. «muidu
läheks sul kohalejõudmiseks väga palju aega.»
Jutule rohkem aega raiskamata astus ta kivipaljandikult tasandiku
kõrgesse rohtu. Naine järgnes, hoidudes tihedalt küti
lähedusse, oli näha, et ta ei tundnud ennast kuigi kindlalt.
Kütt ei pannud seda imeks, asundustes levisid planeedi looduse ja siin
leiduvate kiskjate kohta kuulujutud, mis hädaohte tugevalt
võimendasid. Paljusid kuuldusi uskusid isegi vanad asunikud ning
omapoolse panuse tegid ka kütid, tingides sel kombel üles oma
saagi hinda. Asundustest eemal maatükke otsivad farmerid alandasid
samal kombel maade maksumust. Ainsad planeedi kohta selget teavet omavad
isikud did valitsuse ametnikud, kuid neid asunikud miskipärast ei
uskunud.
Kütt ei läinud jääraku suunas, kust ta oli tulnud,
vaid risti üle tasandiku. Kasutades liikumiseks loomaradu, heitis ta
aeg-ajalt pilgu kompassile, et mitte varem valmis vaadatud suunast
kõrvale kalduda. Tegelikult suutnuks ta vabalt orienteeruda ka
looduslike märkide järgi, kuid ei tahtnud oma kaaslannas
kõhklusi tekitada, Too ju ei teadnud, kui hästi tundis mees
planeedi loodust.
Nad kõndisid kaks tundi, vahetamata omavahel sõnagi.
Kütt oleks tegelikult heal meelel üle hulga aja naisterahvaga
veidi lobisenud, kuid ei leidnud teemat, mis oleks kaaslast köitnud.
Maybelle aga nähtavasti kartis küti tähelepanu hajutada
või pidas teda lihtsalt sõnaahtraks meheks.
Otse raja kõrvale jäi kivipaljandik ning kütt otsustas
teha väikese puhkepausi, seda küll rohkem Maybelle kui enda
pärast. Nad istusid soojale kivipaljandikule ja kütt uuris
hindavalt taevast, mis oli juba üleni kaetud tumedate pilvedega.
Õhk oli vihmaeelselt niiske ning sajuni, mis oli niigi pikalt
viivitanud, ei jäänud enam ilmselt palju aega.
«Kuhu me praegu läheme?» küsis Maybelle. «Kui
ma õigesti mäletan, ei jää Flamingo päris
sellesse suunda.»
«Esialgu läheme minu onni,» vastas kütt,
rõõmustades vestlusvõimaluse üle.
«Öö veedame seal, võtame kaasa mõned asjad ja
läheme Flamingosse.»
«On su onn kaugel?»
«Paari tunni tee, kui samas tempos jätkame,» ütles
kütt.
«Imelik, millegipärast ma arvasin, et küttidel polegi
eluaset,» ütles Maybelle mõne vaikusehetke järel
mõtlikult. «Et elategi lageda taeva all ja toitute
ainuüksi oma jahisaagist.»
«Ega me ikka nii metsikud ka pole,» muigas kütt
heatahtlikult. «Igal kütil on vähemalt üks onn, mis on
ta põhieluasemeks. Kui ta on heal järjel, võib tal olla
neid ka mitu, vastavalt jahiretkede ulatusele. Palju on ka selliseid onne,
mida kütid kordamööda kasutavad.»
«Te olete nagu metsameeste vennaskond,» tähendas naine
naeratades.
«Teatud määral kindlasti. Elu on raske ja kui me
üksteist ei aita, muutub see lausa väljakannatamatuks. Muidugi
pole me ka just südamesõbrad, sest parimad jahipiirkonnad hoiab
igaüks enda teada ja katsub teiste eest varjata.»
«Kaua sa sellist elu elad?»
«Juba viis aastat.»
«Ja kuidas sa sellele teele sattusid?»
Vastuse asemel kehitas kütt ainult õlgu ja jutt soikus taas.
Tal oli sellest küll kahju, aga vestlus kaldus teemale, mida Nimetu
vältis isegi teiste küttidega kokkusaamisel lõkketule
ümber vesteldes. Ta vaatas veelkord üha tumevnevat taevast ning
tõusis.
«Liigume edasi.»
Maybelle astus esimesena kivipaljandikult alla, kiljatades samas
ehmunult. Talle järgnev kütt vabastas juba hüppel karabiini
kaitseriivi ning nägi kohe ka ehmatuse põhjustajat. Rajal,
neist viie-kuue meetri kaugusel seisis inimese
vöökõrguseni ulatuv kuuejalgne massiivne peletis. Kaetud
üleni paksu kitiinsoomusega, põrnitses ta inimesi kahest
rusikasuurusest liitsilmast, suu otstarvet täitva pilu kohal liikus
edasi-tagasi terav jäik astel. See oli saaki otsiv laibasoöja
ning kogemustest teadis kütt, et kohe järgneb selle koguka
monstrumi kohta üllatavalt välkkiire rünnak. Karabiini
tõstnud, sihtis ta kiirelt ja vajutas päästikule.
Lõhkekuul tabas laibasööjat suhu, rebides tollel
plahvatades pea tükkideks. Peletise keha aga tegutses omasoodu edasi,
tagajalgadega hoogu andes hüppas see inimeste suunas, kuid Maybellet
ees tõugates viskus kütt rajalt kõrvale rohu sisse.
Sajakilone keha sööstis neist hooga mööda, matsatas
vastu maad ning jätkas valkjat kirbe lõhnaga vedeliku rida maha
jättes otsejoones oma teed. Kütt aitas Maybelle jalule ja astus
tagasi rajale.
«Kohutav peletis,» ütles naine õlgu
võbistades ja vaatas, kuidas laibasoöja peata keha läbi
rohu eemale trügis.
«Peale selle veel ohtlik,» lisas kütt õpetlikult,
hoides laskevalmis karabiini endiselt käes. Ta kuulatas
tähelepanelikult ümbrust, sest polnud harvad juhud, kui
laibasööjad paarikaupa ringi hulkusid. Enamasti juhtus see
küll paaritumisjärgsel ajal, ent kütt oli kuulnud ka sellest
reeglist kõrvalekalduvatest juhustest. Praegune laibasööja
paistis ikkagi üksi olevat, ühtegi teist peletist nähtavale
ei ilmunud ning kütt kaitseriivistas relva.
«See on lihtsalt jube,» ütles Maybelle, olles veel
äsjakogetu mõju all. «Kuidas te ometi võite
väljas ööbida, kui sellised peletised ringi
hulguvad?»
«Metsas neid ei leidu,» vastas kütt.
«Sellepärast kütid metsas elavadki ning lagendikel on ainult
kindlustatud asundused ja farmid.»
«Kas metsas on siis ohutu?»
«Mitte päris,» ütles kütt, tahtmata teisel
tekitada petlikke lootusi. «Aga kui ohtu tunda, siis saab seda
vältida või kõrvaldada.»
«Mul vedas, et sind kohtasin,» tegi Maybelle
kokkuvõtte. «Muidu oleksin juba enne öö saabumist
kellegi poolt nahka pistetud. Aitäh, et mu elu
päästsid.»
«Pole tänu väärt,» arvas kütt. Ta
silmitses naist pikalt ning nägi enda kallal kõvasti vaeva, et
naist mitte emmata ja tema pehmeid huuli suudelda. Selle asemel keeras ta
teekonna jätkamiseks ringi.
Nad jõudsid metsani üheaegselt vihmaga ning
pääsesid seetõttu päris kuiva nahaga. Sadu oli
võrdlemisi nõrk ja vähemalt esialgu hoidis puude tihe
lehestik metsaaluse kuiva. Senikaua, kuni see läbi tilkuma hakkab,
jõuavad nad onni juurde. Vähemasti arvas niiviisi Nimetu,
õpetades Maybellele üht-teist, kuidas metsaaluses
hämaruses käituda. Peamine oli eemale hoiduda puudest ja
suurematest metsaalustest puhmastest. Kuigi need iseenesest mingit ohtu ei
kujutanud, võis seal leiduda mürgiseid parasiittaimi, ohtlikke
pisikiskjaid ja muid sääraseid ebameeldivusi. Kütt ise oskas
neid küll juba eemalt märgata, kuid taoliste tähelepanekute
õpetamiseks polnud praegu aega. Pealegi, arvestades Maybelle
asulakeskset eluviisi, puudus sel ka suurem mõte.
Küti eluase paiknes läbi metsa voolava jõekese kaldal
ning kujutas paari meetri kõrgustel vahtbetoonist sammastel seisvat
tüüpilist jahimajakest. Hallide sammaste ümber keerdus
hulgaliselt väänkasve, mõned neist ulatusid ka onni
katusele, tänu millele ja majakese rohekale värvile oli seda
metsaaluses hämaruses eemalt raske märgata. See oligi muide
üks eesmärke ja kütt oli oma onniga igati rahul. Selle
ehitamiseks oli kulunud omajagu aega ja vaeva, sest kuigi materjale sai
jõge mööda kergesti kohale toimetada, oli nende
hankimisega mõningaid raskusi. Ehitamiseks kulunud aja elas ta oma
lähima naabri juures kümmekond kilomeetrit allavoolu.
Kütt seisatas onni jalamil ja otsis taskust välja
väiksese elektroonilise võtme. Esimene nupulevajutus
kõrvaldas metsloomade eemalepeletamiseks mõeldud
elektrivälja, teine tõi alla ülesronimist
võimaldava kerge redeli. Peremehena ronis kütt esimesena
üles, avas ukse ja viipas naisele.
«Minu kodu on ka sinu kindlus,» ütles ta, moonutades
veidi kusagilt kuuldud kõnekäändu.
Onn koosnes ühest paarikümne ruutmeetrise
põrandapinnaga toast ja panipaigast. Elamine oli sisustatud
vähenõudlikult, kuid kõige elementaarselt vajaminevaga.
Siin oli veepuhastusaparaat, külmik ja igati korralik
kööginurk, võimalikele öömajale
jäävatele külalistele mõeldes oli põhiliseks
magamisasemeks lai kahekordne nari. Toa ühes nurgas seisis kogu
majapidamist vooluga varustav portatiivne aatomielektrijaam. Onni kogu
sisemus oli peremehe hoolikust näitavalt puhas ja korras.
Kütt asetas koti lauale ja riputas karabiini ukse kõrvale
konksu otsa. Temast mööda astunud Maybelle istus toolile,
sirutades jalad väsinud ilmel välja.
«Sellise käimisega võib päris ära
väsida,» tähendas ta.
«Sööme ja puhkame,» teatas kütt otsustavalt,
minnes kööginurka, et oma sõnade kohaselt talitada.
«Hommikul jätkame teed paadiga mööda jõge ja see
on võrreldamatult lihtsam.»
Mehe viimased sõnad näisid tõstvat naise vahepeal
kõikuma löönud kindlustunnet. Jõgi, mille kaldal
seisis onn, oli üks Flamingo juurde väljavoolava jõe
harusid. Läbi metsa voolavate ojade liitumisel jõudis
tasandikule, kuhu kunagi rajati F-baas, üsnagi suur jõgi, mis
möödus asundusest paari kilomeetri kauguselt. Jõekaldal
oli väike sadam, mida ühendas asulaga kindlustatud
maanteelõik, viimase ohutus oli väljaspool kahtlust, sest
tegelikult hoidsid kiskjad Flamingo-sugustest suurtest asundustest
eemale.
«Su onnike on päris mugav,» tähendas Maybelle ringi
vaadates.
«Tsivilisatsiooni eelpost metsikul maal,» muigas kütt.
«Väike, kuid õdus ja kõige vajalikuga
varustatud.»
Sööki oodates keerles nende jutt planeedi olustikku
puudutavatel teemadel. Kütt päris uudiseid Flamingo elust,
Maybelle huvitus metsast ja küttide elust-olust. Vestluse ajal
valmistas kütt eine, seekord mitte konservidest, vaid korralikest
värsketest toiduainetest ning tegi peale sööki ettepaneku
veidi puhata. Loovutanud alumise nari vastutulelikult naisele, ronis ta ise
ülemisele, ristas käed kukla alla ja sulges silmad.
Und ei tulnud, selle asemel arutas ta, kas alustada paadimatka
Flamingosse samal päeval või järgmisel hommikul, nagu
esialgselt plaanitud. Aega sõiduks kahtlemata oli, enne
täieliku pimeduse saabumist jõuaksid nad ligi poolsada
kilomeetrit allavoolu. Samas tundis ta seletamatut tahtmist viibida selle
naise seltskonnas võimalikult kaua. Ta ise ei näinud selles
soovis midagi taunitavat, kuid mõistis ühtlasi, et tahtlik
venitamine võib rikkuda nende senini üsna soojad suhted.
Kõige targem oli vist siiski kohe teele asuda, ohud ja tundmatu
ümbrus muudavad ehk naise järeleandlikumaks. Neil seisid ees
mitmed ööd keset metsikut loodust ja seal võis juhtuda
juba kõike.
Tunniajase uinaku järel ärgates oli kütt otsusele
jõudnud. Ta tõi väikese kokkupandava paadi panipaigast
välja ja seadis reisivalmis. Laadinud sinna teekonnaks vajaliku
varustuse, äratas ta seni rahulikult maganud naise.
«Aeg on teele asuda,» ütles ta.
«Vahepeal rääkisid sa hommikust,» lausus Maybelle
kella vaadates. «Minu arust pole see veel käes.»
«Plaanid muutusid,» pomises kütt, keda hämmastas
naise reaktsioon. Ei mingit üllatust, ainult külm ja asjalik
tähelepanek kellaaja kohta.
«Tahad minust rutem lahti saada?» küsis Maybelle
õrritavalt. Ta tõusis ja libistas sõrmeotstega kergelt
üle mehe põse. «Muutun sulle tülikaks?»
«Ei mingil juhul,» ütles kütt äkilise aje
mõjul elavalt, haarates naisel käest. «Minu pärast
võid sa siia alatiseks jääda.»
«Ole selliste sõnadega ettevaatlik, võin neid
tõsiselt võtta,» naeratas Maybelle, vabastas oma
sõrmed ettevaatlikult mehe haardest ja astus akna juurde.
«Selline inimtühi kauni loodusega koht mõjub väga
romantiliselt pärast suurlinnade kära.»
«See romantiline tundmus möödub sul kiiresti,» arvas
kütt pessimistlikult. Maybelle ei paistnud tema silmis just naisena,
kellele sobib taoline metsik elu. Talle võis see küll meeldida
ajutise vahepalana, ent suuremate raskuste või tüdimuse korral
kiirustab ta esimesel võimalusel tagasi tsivilisatsiooni rüppe.
Suurlinna lärm oli neile metsamühinast kodusem, imelik ainult, et
ta Flamingot suurlinnaks pidas. Oma napilt sajatuhandese elanikkonnaga ei
andnud see sellist mõõtu välja.
«Eks näeb,» ütles naine ennast ringi keerates ja
vaatas mehele korraks otsa. Koos kelmika naeratusega mõjus see
ripsmete vahelt heidetud pilk võrgutavalt ja ahvatlenuks ka
kütist märksa tuimemat meest. «Flamingosse jõudmiseni
on mul aega järele mõelda.»
Kütt köhatas, sundides vahepeal hajevile läinud
mõtted taas asjalikumale teemale. Naise lähedus pani teda
unistama asjadest, mida ta polnud enam kogenud mitmeid aastaid ja tekitas
kihusid, mida arvas olevat unustanud. Kõik see halvas tema
mõistust ning ajuti tundus mehele, et ta ei suuda enam kainelt
mõtelda.
Lukustanud taas onni, aitas kütt naisel vettelastud paati ronida ja
käivitas päramootori. Selle vaevukuuldava undamise saatel
suundusid nad allavoolu ning üsna ruttu kadus onn puude varju. Nad
olid taas kahekesi keset ürgselt mõjuvat loodust, Maybelle
jaoks oli vaatepilt kahtlemata uudne ja paadi vööris istudes
uuris ta ümbrust varjamatu huviga. Kütt kükitas mootori
kõrval, karabiin süles, silmitsedes hajameelselt naise selga.
Kogu nende vestlus paadisõidu kestel koosnes peamiselt küti
seletustest looduse kohta.
Metsaalune hämarus muutus aegamööda, kuid kindlalt
üha tihedamaks, andes märku peatsest loojangust ja pimeduse
saabumisest. Kütt otsis juba öiseks laagrisse asumiseks sobivat
randumiskohta, kui märkas ühe vee kohale kalduva puu juures
kaldale veetud paati. Keegi küttidest pidi siin läheduses
viibima, pikemalt mõtlemata otsustas ka tema siia jääda ja
juhtis paadi kaldasse. Suurema seltskonnaga oli lageda taeva all
ööbimine tunduvalt ohutum, pealegi polnud ta teisi
ümbruskonna kütte mõnda aega kohanud ning lootis kuulda
neilt mõningaid uudiseid. Ühtlasi polnud ta vaba ka iga isase
ürgsest soovist oma kauni kaaslannaga uhkeldada.
Ta jõudis just paadi kuivale tõmmata, kui puude vahelt
ilmus karabiini käes hoidev mees. Ta oli samuti küti kombel
riietatud, kuid aastatelt tunduvalt vanem, sobides äsjasaabunule kui
mitte vanaisaks, siis vähemalt isaks.
«Terekest, Nimetu,» ütles ta teist ära tundes ja
langetas relva. «Sind ka üle hulga aja näha.»
«Tere, Vana,» vastas mees, keda kõik Flamingo
ümbruse kütid kutsusid Nimetuks, sest oma tegelikku nime ei
avaldanud ta kellelegi. «Rõõm sind taas
kohata.»
«Ma näen, et sa pole üksi,» jätkas Vana,
silmitsedes naist veidi rahulolematul pilgul. «Kas su elus on
muudatusi?»
«Esialgu mitte,» vastas küti asemel Maybelle ja naeratas
vanamehele sõbralikult. «Ma olen ainult õnnetu
hädaline, keda ta päästab.»
Naise sundimatu käitumine üllatas vanameest ilmselt
meeldivalt, ta noogutas nende sõnade peale otsekui rahulolevalt ja
tegi kohmaka viisakusega kerge kummarduse. Vahepeal tuli kaldapealsele veel
üks kütt, keda teised tundsid Teravsilma nime all. Nimetu
kaaslast nähes oli ta samavõrra üllatunud kui Vana.
Maybelle sõbralik olek sulatas meeste veidi tõrjuva suhtumise
ning koos suunduti kaldast paarkümmend meetrit eemal metsa sees
asuvale laagriplatsile.
Küttide laagriplatsi juurde kuulus lahutamatult lõke, kuigi
selle järele puudus otsene vajadus nagu ammustel aegadel. Kiskjaid
hoidis eemale laagriplatsi ümbritsev häireseade, valgust andsid
võimsad taskulambid, magamisasemed olid soojendusega,
sööki sai valmistada väikesel kaasaskantaval pliidil.
Lõkketuli oli säilitanud oma tähtsuse ainult
sümbolina, kuid just sellest pidasid kütid lugu, see andis
justnagu ühtekuuluvustunde kõigi nende muistsete
küttidega, kes aegade jooksul ümber lõkke istusid.
Õhtu möödus meeldivas õhkkonnas. Kütid, kes
traditsiooniliselt ka veidi alkoholi pruukisid, sattusid lõbusasse
meeleollu ning pajatasid Maybellele üksteise võidu huvitavaid
vahejuhtumeid oma metsamehe elust. Maybelle oli tänuväärt
kuulaja ja tundis omalt poolt huvi ainult, miks üks või teine
kütiks hakkas. Kui aga Nimetu oma ihulike vajaduste rahuldamiseks
laagriplatsilt eemaldus, järgnes Vana talle ja pidas puude vahel
kinni.
«Ole ettevaatlik, Nimetu,» ütles ta vaikselt, «see
naine jahib sind nagu ulukit.»
«Miks sa seda arvad?» küsis Nimetu hämmastunult.
«Ma lihtsalt tunnen. Ta küsib sinu kohta liiga
palju.»
Nimetu vaatas vanamehele mõtlikult otsa. Tolle toon oli
täiesti tõsine, kuid ta ei suutnud uskuda, et teine oma
sõnu tõsiselt mõtles. Polnud ju Maybelle
käitumises midagi, mis võinuks talle ohtu kujutada. Vana oli
asjast kas valesti aru saanud või peitus öeldu taga midagi
muud.
«Sa oled lihtsalt kade,» arvas Nimetu lõpuks
muretult.
«Kuidas mõtled,» kehitas Vana õlgu.
«Igatahes olen ma sind hoiatanud.»
Nimetul ei jäänud Vana sõnade üle sügavamalt
järelemõtlemiseks aega. Peatselt heitsid kõik magama ja
enesestmõistetavalt tuli Maybelle Nimetu kõrvale.
Nüüd, naise keha enda vastas tundes, ei suutnud kütt ennast
enam tagasi hoida. Ta kummardus naise kohale, tolle huuled sirutusid talle
vastu ning siis kaotas kõik peale nende kahe kogu Universumis oma
tähenduse.
Hommikul oli tal teiste ees küll veidi piinlik, kuid Teravsilm
piirdus üksnes mõistva irvitusega ja Vana ei näidanud oma
suhtumist mingil moel välja. Alles siis, kui Nimetu paadi vette
lükkas ning hüvastijätuks teiste poole pöördus,
ütles ta lühidalt:
«Pea mu sõnu meeles!»
Mööda jõge allavoolu seilates olnuks Nimetul küll
aega Vana sõnade üle mõtiskleda, kuid millegipärast
puudus tahtmine. Peale möödunud ööd oli tema ja
Maybelle suhetesse tekkinud palju uut ning ta ei leidnud naises midagi
ettevaatlikkusele sundivat. Hoopis vastupidi, öistes mälestustes
uneldes tundus Maybelle talle üha kaunimaks muutuvat. Naine omalt
poolt heitis mehe suunas vargseid pilke, mida too vägagi hästi
märkas.
«Miks teised kütid sind samuti Nimetuks kutsuvad?»
küsis Maybelle ootamatult. «Kas ka nemad ei tea su nime? Nemad on
ju ometi su sõbrad.»
«Sellepärst ongi parem, et nad seda ei tea,» vastas mees
väikese pausi järel.
«Ma ei saa sinust aru.»
«Ma olen Flamingos tagaotsitav. Minu nime teadmine pole kasulik ei
neile ega mulle,» ütles kütt, olles isegi rabatud oma
avameelsusest. Maybelle vaatas teda kaastundlikult, suudles teda kergelt
ettepoole kummardudes, pööras ringi ega pärinud midagi
rohkemat. Nimetu oli talle selle eest tänulik, arvatavasti hakanuks
iga teine naine huvi tundma, millise süüteo eest teda taga
otsitakse, ent Maybellel jätkus taktitunnet vaikida. Äsja
öeldut polnud ta avaldanud seni mitte kellelegi, isegi mitte teistele
küttidele, kellega käis koos jahiretkedel. Muidugi, naine oli
talle ohutu, kuid teiste küttide hulgas võisid jutud levima
hakata ning tema tabamise eest lubatav pearaha võis kelleski
äratada soovimatut saamahimu.
«Mind see ei häiri,» teatas Maybelle mõne hetke
pärast rahulikult. «Sa meeldid mulle.»
Vahepeal jõevooge põrnitsenud kütt tõstis
järsult pea ja vaatas naise poole. Too oli vööriistmel taas
ringi pööranud ning istus nüüd, selg
sõidusuunas, näoga mehe poole. Tema tumedate silmade leebe,
ühteaegu ka tõsine pilk oli suunatud mehe näole. Ta ei
naeratanud, kuid sellest hoolimata püsis ta näol seletamatult
õrn ilme.
«Sa meeldid mulle isegi väga,» ütles ta.
«Rohkem kui ükski mees varemalt. Sinus on säilinud seda
ürgset mehelikkust, mida ma teiste juures pole kohanud.»
Maybelle kummardus ettepoole, nende huuled puutusid kokku. Karabiin
pudenes küti põlvedelt, kui ta naise enda embusesse haaras ning
nad paadipõhja kukkusid. Paat kaldus kursilt kõrvale ja
jooksis kaldasse, kuid nad olid sellele tähelepanu
pööramiseks teineteisega liiga hõivatud.
Algselt paaripäevasena mõeldud teekond venis juba
nädalapikkuseks ja nad polnud veel Port Flamingosse jõudnud.
Nad tegid tihti peatusi, jagades teineteisele armastust. Siin, puutumatu
looduse keskel polnud tähtis päritolu ega sotsiaalne positsioon,
vaid nad olid mees ja naine oma ehedal, ürgsel kujul. Nende
vastastikune kiindumus muutus üha tugevamaks ning kumbki ei leppinud
mõttega, et Flamingosse jõudes lähevad nende teed
alatiseks lahku. Nad tegid juba plaane edaspidiseks ja koos sellega
jõudis kätte aeg, mil kütt pidi vastama mõningatele
tema jaoks ebameeldivatele küsimustele.
Port Flamingoni oli jäänud veel poole päeva pikkune tee,
kui nad taas öiseks laagrisse asumiseks peatuse tegid. Maybelle oli
kuidagi iseäralikult vaikne, ta lasi kütil üksipäini
toimetada ega sekkunud mingil määral teise tegevusse. Alles
õhtusöögi järel, kui järjekordse
sületäie oksi lõkkesse visanud kütt tema
kõrvale istus, alustas ta vestlust.
«Ma pole huvi tundnud, mille pärast sind taga otsitakse,»
ütles ta. «Kui tahad, räägid mulle ise. Küsin
ainult, kas sinu tegu pole juba aegunud?»
«Võib-olla ongi,» vastas mees veidi kibedalt. «Aga
on üks asi, mis ei aegu.»
«Mis see siis on?»
«Leegioni veritasu,» ütles Nimetu ning teadis naisele
otsa vaadates, et too teda mõistis. Selle julma kombe olid
Kosmoseleegioni kaasa toonud Perifeeria elanikud, kellest Leegioni loomise
aegu moodustati «surmakomandode» nime all tuntud
valiküksused. Need karmid, sõdalasteks sündinud mehed
lugesid relvavendlust millekski selliseks, mille asetasid oma aukoodeksis
esikohale. Muuhulgas nõudis see ka, et ühegi leegionäri
surm ei tohi jääda kättemaksuta. Lahingutes osutus see tihti
mõnevõrra raskeks, kuid seda innukamalt rakendati seda
Kosmoseleegioni siseselt. Kui leegionär tappis teise leegionäri,
siis jälitati tapjat kuni tabamiseni ja hukati rituaalsel kombel.
Hoolimata oma jõhkrusest ja võõrapärasusest,
juurdus see komme Kosmoseleegionis kiiresti ning muutus aegade jooksul
üheks tähtsamaks kombeks Leegionis.
«Sa tapsid leegionäri?» küsis Maybelle oma
mõttele kinnituse saamiseks ja kütt noogutas nukralt.
«Kuidas see juhtus?»
«See on pikk lugu,» ütles Nimetu. Naine ei lausunud
sõnagi ja väikese kõhkluse järel alustas kütt
jutustamist. See kaua endas varjatud lugu, mille üle ta oli aastaid
mõtisklenud, lihtsalt nõudis väljarääkimist.
Seda enam, et ta oli leidnud inimese, keda võis usaldada, kellegi,
kes ei jahtinud pearaha.
«Viis aastat tagasi teenisin ma Leegionis, ühes Flamingot
kaitsvas kütiüksuses, mul läks igati hästi ja peatselt
oleksin saanud auastmekõrgendust. Relvavendadega sain ma
üldiselt hästi läbi, aga nende seas oli mul siiski üks
vaenlane. Me lihtsalt ei sobinud omavahel, aga kuna pidime pidevalt koos
olema, siis see tunne ei vaibunud, vaid aina süvenes. Ma ei saa ainult
teda süüdistada, sallimatus oli ausalt öeldes vastastikune.
Nagu teda minu juures, ärritas mind temas kõik: tema
ellusuhtumine, käitumine, mõtted. Me tülitsesime pidevalt
ja ühe järjekordse riiu ajal leidsin endas küllalt rumalust,
et lubada ta esimesel võimalusel tappa. Ma ei mõelnud seda
tõsiselt, lihtsalt ütlesin vihahoos, kuid kahjuks oli mu
sõnadel piisavalt tunnistajaid. Nagu kiuste sattusime me samaks
ööks kahekesi valvekorda ühes kontrollpunktis.
Ettenähtud ajal heitsin puhkama ning ärkasin selle peale, et
keegi astus koiku juurde. Seal ta seisis, sihtides mind minu enda relvast.
Mul õnnestus sellest kinni haarata, võitlesime relva
pärast tükk aega nagu meeletud, teades, et kaotaja sureb.
Võitluse ajal läks relv minu käes lahti ja laeng tabas
teda pähe, tappes ta silmapilkselt. Parajasti samal ajal saabus
vahiposte kontrolliv patrull ning mind leiti tema laiba kohal seismast,
relv käes. Arvestades minu päevast ähvardust, ei tekkinud
kellelgi toimunu suhtes vähimatki kahtlust. Pealegi oli ta tapetud
minu relvast ja mul polnud sündmuse kohta ainustki tunnistajat.
Seletusteks polnud aega, keegi poleks mind nagunii uskunud ning mul ei
jäänud muud üle kui põgeneda.
Sellest ajast elan metsas ja hoian Flamingost ohutusse kaugusesse.
Endised relvavennad on minu tabamiseks küll mitu reidi korraldanud,
kuid siiani on mul vedanud ja mind pole leitud.»
Kütt jäi vait, põrnitsedes üksisilmi lõkke
madalaks vajuvaid leeke. Maybelle silitas õrnalt mehe karme
tolmuseid juukseid.
«Sel kõigel pole tähtsust, mina usun, et sa oled
süütu,» ütles ta pehmelt, kuid sisendavalt.
«Pealegi, milleks meile Flamingo? Lähme kuskile kaugemale,
mõnda väiksesse asundusse, kus pole Leegioni ja unustame kogu
loo. Elame õnnelikult, saame lapsi ega meenuta enam kunagi
Flamingot.»
Kütt ei lausunud sõnagi, kallistas naist tugevalt ja surus
huuled ta pehmele näole.
Järgmise lõuna ajal jõudsid nad Flamingo
lähistele. Nimetu ajas paadi kaldasse paar kilomeetrit sadamast
ülesvoolu, kohas, kus teadis ka teisi kütte peatuvat. Sadam oli
mõeldud eeskätt suuremate jõepargaste tarbeks ja
sadamaametnikud suhtusid küttide pisikestesse paatidesse sadama
akvatooriumis üsnagi vastumeelselt. Nende silmis tähendasid
väikepaadid ainult segavat elementi ning tülisid vältivad
kütid eelistasid randuda sadamast veidi eemal.
Kavatsedes viibida tema jaoks ohtlikus rajoonis kõigest
hädavajaliku aja, tõmbas Nimetu paadi ainult poolest saadik
kaldale, et vool seda kaasa ei viiks. Jätnud karabiini koos muu
varustusega paati, läks ta veepiirist paarikümne meetri kaugusel
ootava Maybelle juurde.
«Mul kuluvad asjaajamisteks mõned tunnid,» kordas naine
juba varem öeldud sõnu. «Siia jäämisega ära
riski. Sõida tagasi, kallis, ja tule õhtupimeduses uuesti.
Siis saame kokku ja alustame uut elu. Oled nõus?»
«Loomulikult, mu arm,» vastas kütt naeratades.
«Siis suudle mind veel, kallis,» ütles naine ning seda
Nimetu ka tegi. Maybelle haaras ta õlgadest ja libistas peod
mööda küti käsivarsi allapoole, painutades ta käed
kergelt selja taha. Mees lasi sellel vastupanuta sündida, kuni tundis
järsku, kuidas randmeid ümbritses käeraudade külm
teras.
«Mida see tähendab?!» karjatas Nimetu segaduses ja astus
sammu tagasi.
Maybelle ei teinud talle takistusi. Südamlik naeratus ta näolt
oli kadunud, ilme oli külm ja halastamatu nagu saaklooma tabanud
jahimehel.
«See tähendab, et kohe tulevad siia Leegioni poisid ja
võtavad su kinni, mõrvar,» ütles ta
ükskõikselt. «Ja veel ka seda, et sa pole ainukene
kütt meie kahe hulgas. Ainult mina ei küti loomi, vaid
sinusuguseid lindpriisid. Sinu auks pean tunnistama, su tabamine polnud
kerge, see nõudis palju kombineerimist, näitlemist ja ka
omajagu väljaminekuid.»
Kui sõnade mõte küti teadvusse jõudis, vajus
külm laine üle kogu ta keha. Vanal oli neetult õigus
olnud, see naine oli teda tõepoolest jahtinud nagu ulukit ning ta ka
tabanud. See aga ei tähendanud veel võitu, kütt
pööras ringi ja pistis jooksu, et paadini jõuda.
Löök jalgadesse paiskas ta pikali jõekalda jämedale
liivale. Enne, kui ta uuesti tõusta jõudis, tõukas
naine ta jalahoobiga selili ja toetas jala rinnale.
«Ära rabele, kui ei taha haiget saada!» kõlas
külm, varasemast hoopis erinev hääl.
Teades, et tal pole midagi kaotada, üritas kütt hoiatusest
hoolimata põgeneda, kuid tulutult. See pealtnäha õrn ja
abitu naisterahvas oli käsivõitluses sama kogenud kui ta ise
ning raudus kätega mees polnud talle täisvääriline
vastane. Ta löödi uuesti jämedale liivale kummuli, seekord
väänati ta raudus käsi ja suruti põlv kuklasse, nii
et ta vaevu suutis pead pöörata.
«Miks sa seda mulle tegid?» küsis kütt suust liiva
välja sülitades.
«Ära võta isiklikult. Sa meeldisid mulle tõesti,
aga sinu tabamise eest oli lubatud liiga suur summa, et suutnuksin sellest
loobuda.»
|