|
[ Jutt |
Jutulabor: oktoober 2000 |
Uued arvustused ]
Olen ka ise sellest jutu kirjutanud. Keskkoolis. "Algernonis" seda ei ole, sest see pole ulme. Ta ei tundu nõrgemana Bergi jutust. Kuigi võiks. Ikkagi keskkool...
Kas pidi sellele jutule siis tingimata ulmerüü selga ajama? Kuid "Algernonis" on jutte, millele ulmeline vorm veelgi halvemini istub.
Mul on tunne, et Berg on lihtne ja sirgjooneline inimene. Sellised on tema peategelased ja ka jutustamise stiil. Igale jutule selline stiil ei sobi. Kui ei oska stiili varieerida, peaks mõtlema, kas see ikka valitud teemaga kokku läheb.
Vist esimest korda on Berg tulirelvade ja lahinguepisoodide kirjeldamiselt fookuse inimese poole pööranud. Vanad sümpaatiad löövad aga veel tugevalt välja. Ent lugeda võis.
Mõtiskleks nelja asja üle. Kõigepealt, kas antud süzhee puhul oli lineaarne lahendus kõige otstarbekam. Et jutt algas, kui põmaki lennuaparaat sodiks kukkus ja lõppes, kui käed raudu pandi. Võinuks ka alustada kuskilt poole pealt...näiteks hetk enne esimest suudlust ja siis vihjetega eelnevaid sündmusi lugeja ette kerida. Või hoopis sellest, kui mingi detail Nimetule tema roima meelde tuletab, mis vabastanuks ka autori oma kangelasele (ja ainult lugeja tarbeks!) lõpu eel ülestunnistus suhu panna. See viimane oli üks nõrgimaid kohti.
Teiseks, ja see on puhttehniline küsimus, on põnevuse ülevalhoidmine. Jutt meenutab memorandumit - kõik ilusti kirja pandud, kuidas, miks ja mis. Nii kui jutus toodi välja mõni intrigeeriv seik või asjaolu, seletas autor selle kohe lahti. St, et kaamera võttis liiga palju kaadrisse ja oli liiga kõrgele tõstetud. Ei pea ju nii palju teadma. Ja need lahtiseletamised olid kah liiga ammendavad. Et oleks üleval pinge, ei tohi lugeja sama palju teada, kui tegelased; aimata aga küll. Iseäranis häiris see Nimetu tunnete kirjeldamine. See polnud üldse vajalik. Et nüüd oli ta naisest huvitatud, nüüd hoidis ennast vaevu tagasi, jne. See kõik pidanuks lugejani jõudma tegevuse või dialoogide (õieti nende ütlemata jätmiste) kaudu. Sest loo põhiiva ongi ju jäägri motivatsioon ja tundemaailm. Tulemuseks oli see, et lugeja oli pidevalt sammu võrra ees ja see kahandas pinevust.
Kolmandaks, süzhee ise. Oli normaalne; kauge planeediolustik ehk liiga pingutatud...mingit otsest vajadust lugu ulmejutuna jutustada polnud? Paraku jälle - täiesti üleliigne oli Vana hoiatus; see oli ju ainult lugejale mõeldud. Oleks omal kohal olnud, kui kütt juba ise teadnuks. Siis saanuks lõpu lahenda nii, et ka kütt juba teab, mis teda Flamingos ees ootab. Et jääb ära lõpustseen; Nimetu paluks viimase suudluse ja küsiks kuhu tal tuleb minna; mängitaks lõpuni lolli ja elatakse illusioonides. Oleks liigutavam.
Neljandaks dialoogid, mida peaksin samuti üheks ebaõnnestunumaks komponendiks. Ei räägi ju inimesed kirjakeeles! Dialoogid olid isikupäratud ja igavad, ei kandnud. Öeldi palju mittevajalikku, vajalik - see, mis põnevust oleks üleval hoidnud - aga puudus. Ja naise laekumine alguses - no kasvõi natuke närvilisust ja paanikat oleks oodanud...midagi naiselikku, mis võimendanuks tema abitust karmi ümbruse taustal ja suurendanud küti moraalset kohustust. Nüüd aga öeldi täpselt nii palju, et lugeja oleks asjaga kursis ja üldine tonaalsus polnud põrmugi dramaatiline. Lihtsalt sedastati asjaolud.
Puänt oli kaugelt lugejale teada. Seda saanuks varjata. Teel võinuks juhtuda ka mõni seiklus või hädaoht. Praegune stseen laibaõgijaga oli möödaminnes visandatud, ega omanud vajalikku effekti. Kütt pidi ju päästma retke käigus Maybelle'i elu, et lõpus tekiks selline eetiline umbsõlm? Siin võinuks midagi põnevamat välja mõelda; kasvõi traagilise stseen teiste küttidega.
Et nagu norimist oleks küllaga. Siiski näikse sel lool olevat mingi pöördepunkti tähtsus Bergi loomingus. Kannaks ta õnnestumiste poole peale, vaatamata nõrkadele kohtadele. Lugu on seda väärt, et selle kallal veel tööd teha.
| 01.11.2000 09:36:02 |
Maria |
Mõnus seiklusjutt, kas just ulme... Meelde kerkivad metsik lääs ja vesternid. Lõpp oli etteaimatav juba sellest hetkest peale, kui Nimetu oma sünge saladuse paljastas. Sest olgem ausad: krooninuks stoorit veel lembeline lõpp, oleks tegu ehtseebilise naistekaga.
| 30.10.2000 16:58:52 |
Must Kass |
Loetav lugu. Erinevalt sama numbri veikobelialsidest ja märtlaurist. Rahuldav hinne tuleb küll tingimisi ja miinusega. Kui autor kindlasti tahab lahenduse juba pealkirjas ära öelda, ei saa teda ju takistada. Kuigi teadmatuse pinge on üks väheseid asju, mis lugu koos hoiab. Kui autor eelistab kirjeldada imaginaarseid kuuejalgseid laibasööjaid, mitte inimeste käitumist ja motivatsiooni, siis on autoril selleks ju õigus. Kui autor eelistab lahendada jutu ühe sõlmkoha, leegionäri ülestunnistuse relvavenna tapmisest, lugejale tuima teabepritsimisena, mitte vestluses osalejate motivatsioonile vihjamist võimaldava dialoogina, siis on see autori asi. Siililegi selge, et kui keegi tahab oma jälgi varjata, on suvalise väljamõeldud elulooga johndoena esinemine selleks palju kindlam võimalus kui salapäraselt nimetuks jäämine. Ilmselt on autor sellega tahtnud rõhutada igasuguse kujutlusvõime puudumist meestegelasel. Üpris juhmi mulje jätab tegelane endast sellega küll, võimalik, et see on ka vihje tema eelmisele tegevusalale. Aga et armunud mehe käitumine osutub pahatihti idiootlikuks enesehävitamiseks, on tähelepanek, mis sobib kirjanduse aineks küll.
Mis ta on... Selline magedav6itu pulp... Muidu ei loeks, kui "Algernonis" üleval poleks. Süzheeliste keerdkäikudeta lame ja originaalsuseta tekst, paras mingi sopalehe tagaküljele. Kirjandusikust väärtusest pole m6tet rääkida, aga seni kuni on olemas tarbijaskond, on ka toote olemasolu ilmselt 6igustatud.
see iidne ja üha uuesti korduv süzee,kus on sassis armastus, raha, must minevik, kättemaks,petmine...nii palju olen sellest lugenud ja üha uuesti loen seda tundmata igavust( eriti veel siis, kui tegevus on viidud välja meie igapäevasest ajast ja ruumist).Küllap pakub nende asjadega zongleerimine veel pikaks ajaks sulerüütlitele tänuväärset tööpõldu,olgu zanr siis ulme,fantasi,kriminull,mõõk &mantel...
minu poolt kõik hullmaks
|
