Pikk koridor paistis olevat lõpmatu, igatahes mattus selle
lõpp sinakasse hämarusse. Vähesed uksed
mõlemal pool seintes helendasid nõrgalt; näis,
nagu seisaks seal rida kummitusi. Kostus summutatud hääli:
oigeid, arusaamatuid sõnu, yksikuid karjeid.
Võimalikule kuulajale kangastusid kongid, kus rotid veel
elusaid orje õgivad...
Mõne arvates polnud neis ruumides inimesed, kuid
võib-olla viibisid nad nimelt seal.
***
Mida te arvate, kas robot on võimeline armastama? Ma ei pea
silmas sisseprogrammeeritud armastust ja häälestamist
kindlale inimesele. Kas ta ise on võimeline loomulikeks
tunneteks? Ärge väitke nii kindlalt, mina olen
robot.
Ma ei tea, kes on mu looja, kuid täiesti kindlalt pole need
inimesed, oman selleks liiga kõrget tehnoloogilist taset.
Viibin teie tsivilisatsioonis alles teist kuud, kuid jõudsin
veenduda oma võõras päritolus. Ma olen
kõikvõimas, seda muidugi reservatsioonidega (tarbin
eksisteerimiseks energiat, liikumisel kulutan aega, ei suuda viibida
korraga kahes kohas). Aega ei suuda ma ka muuta ega valitseda.
Iseend esimest korda tunnetades omasin infot vaid enda ehitusest ning
valdasin yle seitsme tuhande keele.
Kogemuste omandamine algas aga kohe. Leidsin, et pean oma
mõõtusid suurendama, sest ymbritsev loodus näitas
minu sobimatult väikest kasvu selle maailma jaoks. (Hiljem pidin
pisut korrigeerima, väike valearvestus.) Kasutasin pinda enda
alt: selle töötlus andis vajaliku energia,
ylejäägi muundasin oma keha struktuuriks.
Asusin otsima mõistuslikku elu, see ei võtnud kaua
aega. Tajusin olendi mõttetegevust, kuid see oli kuidagi...
loogikavaba. (Hiljem sain teada, et see on uni.)
Sisenesin ta teadvusse, võtsin selle kontrolli alla. Sain
tohutult teadmisi ja otsustasin alustada elu inimesena. Tegin
olendit/inimest puudutades kindlaks tema struktuurse koostise ning
omandasin selle. Muundasin endale riided (praktilist vajadust mul
nende järele polnud), sain näo.
Edasine eksisteerimine oli kyllalt yhetooniline. Viibisin inimeste
keskel ja koukisin kõikvõimalikku infot. Uurisin,
millist keelt nad räägivad. Kasutasin seda. Õppisin.
Nädalaga (loogiliselt võttes väga ebaratsionaalne
ajaarvestusmoodus) olin neist teadmistelt yle. Ma ei saanud aru vaid
yhest asjast -- armastusest. See käis mu bionärvidele. Siis
kohtasin teda.
Marey töötas kaupluses. Oma ehituse tõttu polnud mul
vaja ei toitu ega riideid, ometi käisin sealt ostmas, ainult
selleks, et Teda näha. Võõrastes teadvustes
sorimine on mulle lihtne, nii sain teada tema ideaalkuju ning
moondasin end selliseks (oma nägu mul ju pole). Hämmastav
asi, tundsin vastumeelsust, kui valdasin ta teadvust ja loobusin teda
ära kasutamast. Meist said sõbrad, mõne aja
pärast ka midagi enamat.
Nyyd tead sa seda -- tead, et mina, robot, armastan sind!
***
Doktor ning tema assistendid väljusid yhest uksest. Sammudes
järgmise poole, seletas doc: «Harilik paranoia, lähtub
ilmselt suurest hellusevajadusest, kinnisidee. Teda me terveks ravida
ei suuda. Lootusetu.» Lasknud assistendid palatisse, kehitas ta
õlgu ja sulges enda järel ukse. Isegi heli summutavateast
seintest kostus läbi kriiskav karje: «Tema, see robot,
armastab mind! Miks te ometi ei usu!!!»
Pikk koridor paistis olevat lõpmatu...
|