|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
Mjahh... Rohkem kirjutada! Küllap siis asi ka edenema hakkab.
| 26.03.1999 12:46:21 |
Indrek Hargla |
Tähendab nii on, et loo kõigi muude puuduste juures, on kõige suurem ebakorrektne psühhiaatria-käsitlus. Olen ise psühhiaatriat õppinud ja haigeid piisavalt näinud.
1)Paistis, et plika on haiglas vastu tahtmist. Nii väikse "kiiksu" puhul aga ei sundhospitaliseerita.
2)Paranoia on haigus, mis ei ilmne ainult selles, mida inimene räägib või millesse ise usub!
3)Veendumus - ka selline, et keegi on robot - on pigem kiinisiidee, paranoia on tunduvalt laiem mõiste.
4)Iga arst saab aru, kas tüdruk on tegelikult haige või mitte. Uskugue mind, raske haige tunneb igamees ära, kergemat liiki haigust põdeva inimese aga arst.
5)Ka selline "paranoia", on ravitav. Tõsi, siin võis autor vihjata sellele, et kuna tegu pole haigusega, siis on ta ravimatu...
Muus osas pole eelnevatele arvustustele midagi lisada.
Ainus koht, mis mingit tunnet tekistas oli lause: "mina, robot, armastan sind". Natuke imelikult tundsin end seda lugedes. Nii konkreetselt mind kohe??? No tänan ei :-)
Inimese mälu on kummaline asi... isegi kui see mälu on nõnda hea, nagu on seda Jyrka oma...
Lugesin seda juttu omal ajal selles «Põhjanaela» erinumbris ning seal ta mulle isegi meeldis... noh, et koolinoorte jutuvõistlus... ja ajadki olid teised.
Siis tekkis «Algernoni» sõbralikul ja töökal kollektiivil selle jutu suhtes mõningaid kahtlusi... Jyrka luges ja ei mäletanud ikka kohe üldse seda juttu... ülelugemisel tundus jutt ka ikka ilge kõnts olevat...
Tegin nüüd väljatrüki ning lugesin taas koduses vaikuses üle... Einoh, täiesti abitu lugu, aga lõpp jäi painama...
Soovitaks autoril korralikult kirjutama õpppida, kindlasti pole Panter Larry Lootusetu... ;-]]]
Autor, kes suudab sedavõrd abitult kirjapandud jutuga sellise sedavõrd paljulugenud inimese nagu Jyrka katuse õõtsuma lükata... selline autor võib kaugele jõuda.
Eechhh, ülbe ja egone lause sai, aga ma ootan uusi jutte ja trambin kannatamatuses jalgu... ainult, et (kirjutamis)tehnikat tuleb lihvida, tuleb ka materjali rohkem lahti kirjutada...
Kaalumisel tundub lugu tõesti natuke liiga kerge olevat. Esimese või yhe esimese loona on asi aga tegelikult igati lootustandev - yldjuhul on päris esimene yllitis ikka kõigest kirjutamise harjutamine. Tunne on kyll selline, et kui mees maha istuks ja natuke veel harjutaks, siis hakkaks kyllalt kiiresti yhtteist huvitavat toimuma. Andekas algus, eriti kõigest mituteist aastat vana meesolendi kohta. ;)
Yks intrigeeriv joon, mis jutus silma jäi, oli emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse konflikt. Kui nendevahelise terava kontrasti saavutamine oli eesmärk, siis sai see igati saavutatud.
Jääb vaid öelda, et kirjutagu mõned veel, kui ainult laiskus või ajapuudus asja untsu ei keera, võib igati asja saada.
| 23.02.1999 13:13:15 |
ester |
lugu on kohutavalt ebamäärane. esmajoones koristaksin kõik sulud, nende hulgaline kasutamine jätab nagu eriti ebakindla tunde. lõpp täiesti põhjendamatu - ei saa aru mis põhjusel see seal yldse on...jne jne
kui võtta arvesse sulbi märkused siis vast neli aastat tagasi põhjanaelas oleks seda lugu mingil põhjusel aktsepteerinud
Mage lugu. Muud ei hakkagi ütlema.
Suht maitsetu lugu.. Arusaamatust tekitas asjaolu, et kui robot suudab arutleda oma tunnete yle, miks tal siis puudub oma m6ttemaailm.. Loo l6pp ei 2ratanud minus mingeid erilisi tundepuhanguid, seda oleks v6inud tingimata paremini kirjutada.
Ma loodan, et Larry midagi paremat kirjutab. Praegune lugu oli suht saba ja sarvedeta, koolipoisi looks paras, aga muidu igavavõitu.
Miks doktor väidab, et selline paranoia on ravimatu? Minu meelest peaks see värk küllalt hästi ravile alluma.
Miks robot otsustas hakata elama inimesena, kui ta inimestest nii palju üle on? Kujutle, et satud planeedile, kus kõrgeim eluvorm on sipelgad (hiired). Oleta, et saad endale võtta suvalise kuju. Kas muudaksid ennast libasipelgaks (hiireks)? Või jätkaksid inimesena?
Olukorda hullumajas kirjeldab Dragofor oluliselt paremini.
Esmalt eellugu. Tegu on kordustrükiga. Esimest ja maksimaalselt eelviimast korda «Algernoni» ajaloos. Uuel aastal põhimõtteliselt enam ei avalda jutte, mis on varem ilmunud trükiperioodikas, raamatutes. Oma kodulehel avaldamine vms ei ole edaspidigi takistus. Lihtsalt oleks kõigil huvitavam, kui autorid kirjutaks rohkem uusi tekste. Käesolev jutt on kirjutatud 1994. a. ning osales «Põhjanaela» ja Raadio 2 lastesaate «Trikatrei» korraldatud ulme- ja õudusjuttude võistlusel «Oo, õudust!». Esikohta mingitel hämaratel põhjustel ei saanud, aga midagi sinna lähedale küll. Ja ilmus «Põhjanaelas» 12/94. Loo autoriks Lauri Lumiste, kes nagu ma aru sain, nüüd siis Panter Larry nime kasutab.
Mulle meeldis «Lootusetu» siis ja meeldib imekombel ka praegu. Imekombel just seepärast, et suvaline tekst sageli nelja-aastasele testile vastu ei pea. Praegune pidas! OK, natuke lühike ta ju on, aga seda kompenseerib sujuv ja mõnus kirjutusstiil; süzhee oli normaalne, ei midagi erilist muidugi, aga ka norima ei kipu. Selline korralik laast. Ja kui autor nelja aasta eest juba nii normaalselt kirjutas, siis praegu võiks ju midagi päris head oodata. Ootan.
| 23.12.1998 01:48:21 |
Must Kass |
Et nagu miskid esialgsed märkmed, mille pôhjal autor kavatseb kunagi jutu kirjutada?
Nii. Kusagil poole jutu peal hakkasin
ma kartma, et tegemist on Robert
Silverbergi ühe teatud novelli adaptsiooniga, aga nii see
polnud. Siis tundus, nagu prooviks
autor Asimovit jäljendada ning see
tunne ei kadunudki ära. Okei. Puänt
kahjuks ei rabanud, mitte sinnapoolegi.
Kas seda puänti saanukski üldse
puändiks lugeda? Ette võiks heita veel
jutu lühidust - oleks võinud ikkagi
proovida teemat veidi laiemalt või
tihendatumalt käsitada. Muidu.. loodan,
et see ei olnud Panter Larry seniste
novellide tipp.
|
