«Kuis nii ära muudetud!» hüüdis Vanapagan imestunult. «Mul on ju leping.»
«See ei maksa enam,» ütles Peetrus.

Oli hingedepäev. Nagu igal aastal, tuli seegi kord kaaluda, kes kuhu kuulub.

Jumal ohkas. Ta teadis kaalumatagi, milline on tulemus. Niikaua kui ta mäletas, oli see alati ühesugune olnud. See hakkas juba üksluiseks muutuma.

Ta mõtles veidi ja vajutas siis kommutaatori nuppu.

«Saada ta sisse,» sõnas ta, kui Peetruse häält kuulis. «Ma võtan ta nüüd vastu.»

Ukse juures kärgatas ning tekkinud suitsupilvest astus välja elegantne, kuid väga kõhn mustas sabakuues härrasmees. Kavalad mustad silmad särasid ta laipkahvatus näos, korallpunastel huultel mängles kerge irooniline naeratus. Ta haaras torukübara peast, paljastades peadligi kammitud ronkmustad juuksed ja kummardas teatraalselt.

«Lucifer, teie teenistuses.»

«Kurat!» prahvatas Jumal võpatades. «Mitu korda ma olen öelnud, et enne koputa!»

«Vabanda,» naeratas Lucifer ja kummardas uuesti. Ta lõi kabjaga kolm korda vastu põrandat.

«Muide, see kostüüm sobib Draculale palju paremini,» märkis Jumal, silmitsedes teda kriitiliselt.

Lucifer heitis talle vihase pilgu, haaras oma veripunase voodriga keebi hõlmadest ja mähkis end sellesse. Kui ta mustad (seekord mitte enam keebi, vaid suurte nahkjate tiibade) voldid uuesti valla lõi, seisis Jumala ees Kurat -- karvane ja ropp kitsesarvedega elukas, tohutu peenis nagu kolmas sarv õieli. Kollased silmad mustas näos õelalt kiiskamas, vehkis ta sabaga ja irvitas, nii et raudsed kihvad välkusid.

Jumal pööras pilgu tülpinult kõrvale.

Midagi porisedes kadus Kurat sinisese suitsupilve. Kui see hajus, seisis ukse juures jässakas karvakasvanud isand, vest pingul üle ümara vatsa. Kitsesarvede asemel paistsid krässus juuksepahmakast tillukesed sarvemuksud, kitsehabe oli asendunud laia musta täishabemega. Veidi kohtlasel ilmel vahtis ta Jumalale otsa.

«Kuule nüüd, Vanapaganaga pole mul täna küll midagi peale hakata!» ahastas Jumal. «Mul on tõsine jutt!»

Vanapagan kehitas õlgu ja vajus läbi põranda.

Jumal ootas mõnda aega, kuid midagi ei juhtunud. Ta oli juba kannatust kaotamas, kui tugitoolist kostis köhatus. Jumal pöördus võpatades.

Tugitoolis istus Saatan, must ülikond seljas ja mustad prillid ees. Ta vasaku käe väikeses sõrmes säras suur kullast sõrmus.

«Lõpeta see palagan!» lausus Jumal etteheitvalt.

«Miks?» imestas Saatan. «Ma armastan teatrit. Sina ju ka, niipalju kui ma mäletan. Sina olid ju see, kes alustas. Kõik need vagatsevad ja õpetlikud lood, kristlikud müsteeriumid... Tjah, suurem asi lavastaja sa just polnud. Ausalt öeldes istusid need paganlikud vaatemängud, mis enne sind olid, mulle rohkem. Need olid kuidagi usutavamad, elu oli neis rohkem, vaat mis. Õnneks polnud sul püsivust ja sa jätsid lavastamise sinnapaika. Siis tulin mina ja võtsin asja üle.»

«Eh, teater, teater!» õhkas Saatan unistavalt. «Edevuse laat! Tuhande võimaluse maa; maa, kus kõik on võimalik. Kus kõik teevad nii, nagu mina, lavastaja, ütlen!

Tead, milline oli minu kreedo? Rohkem naturaalsust! Tagasi paganlike juurte juurde! Elu ja kunsti ühe otse vaataja silme all!

Pean tunnistama, et mul on edu olnud. Nad isegi paarituvad juba otse laval!»

«Elu ja ühe on see nüüd küll,» pomises Jumal. «Aga kus siin see kunst on?»

Saatan muigas.

«Kunst on seda kõike kunsti pähe esitada.»

Jumal krimpsutas nägu.

Saatan ei teinud seda märkamagi. Ta õngitses taskust sigari, veeretas seda sõrmede vahel, lõikas otsa maha ja klõpsas «Zippoga» põlema. Naudiskledes puhus ta õhku kollakaid väävlihaisulisi suitsurõngaid.

«Avalikes kohtades on meil suitsetamine keelatud, sa ju tead seda,» õiendas Jumal. Ta küünitas end lähemale ja puhus Saatana sigari peale. Sigar kustus.

Saatan uuris sigarit, torkas selle siis taskusse tagasi ja ohkas resigneerunult.

«OK. Milles asi?» uuris ta.

«Asi on selles, et...» Jumal näis olevat veidi kimbatuses. «Kuidas seda nüüd sulle öeldagi?»

«Tehke selgeks, kus on point, ja siis räägime!» irvitas Saatan.

Jumal vaatas talle mõistmatu näoga otsa. Saatan lõi käega.

«Kurat, võta vähemalt need prillidki eest ära!» pahvatas Jumal ootamatult, ise ikka veel pahane segamise pärast, mis tal viimsegi mõttejärje sassi ajas. ««Mehed mustas!» Sa näed välja nagu mingi stiliseeritud Paha mõnest B- kategooria märulifilmist!»

«Seda ma ju olengi,» märkis Saatan rahulolevalt. «Paha. Evil. Selline Oi-ma-olen- õel!»

«Just seda sa ei ole!» kähvas Jumal. «Seda ma õigupoolest sulle rääkida tahtsingi. Tule!» viipas ta.

«Kuhu?»

«Tule-tule.»

Jumal juhatas Saatana põrandasse raiutud ümmarguse akna juurde.

«Mida sa näed?» päris ta aknale osutades.

Saatan kummardus vaatama.

«See on Maa,» ühmas ta lõpuks. «Selle pärast kutsusidki mind siia või?»

«Vaata nüüd,» ei teinud Jumal kuulmagi. Ta vajutas nupule ja akna ette libises vaikse surinaga midagi filtrisarnast. Saatan kummardus uuesti lähemale.

«Ikka Maa. Ainult et nüüd ümbritseb seda mingi helendus või nimbus.»

«See on karma,» noogutas Jumal. «Või aura. Või saatus, nimeta kuidas tahad.»

«Ligi pool sellest on musta värvi,» üllatus Saatan.

«Selles asi ongi,» ohkas Jumal. «Täna on hingedepäev. Aga kaalumine omab tähendust vaid üksikindiviidide puhul. Maailm tervikuna on muutumatu. Konstantne. Aegade algusest peale. 51% head ja 49% kurja.»

«Pea-pea!» hüüatas Saatan. «Mind on ikka õpetatud, et Maailmas valitseb tasakaal. Et ainus tegu võib seda tasakaalu kõigutada. See ongi ju minu olemasolu mõte, minu eesmärk -- Maailm tasakaalust välja viia, see kurja pöörata! Ja nüüd tahad sa öelda, et ma olen kõik see aeg tühja tegutsenud?»

«Vastupidi,» muigas Jumal. «Sinu töö on olnud vägagi viljakas. Sest sina oledki see konstant, headuse põhjustaja.»

«Mida?» ei uskunud Saatan oma kõrvu. «Sa tahad väita...? Jäta! Seda ei usuks isegi laps mitte!»

Jumal kehitas õlgu.

«Vaata ise!» kutsus ta. Ta oli läinud toa teise otsa ja seisis nüüd kõrge, riidega kaetud eseme juures.

Saatan astus lähemale.

«Voil?!» hüüatas Jumal ja tõmbas katte maha. Selle all oli peegel, lihtne, ilma liigsete kaunistusteta vanaaegne ese. Saatan, kes sellesse pilgu heitis, põrkus tagasi.

«Sa pole ainuke, kes dramaatilisi efekte armastab,» muigas Jumal.

«Olen see mina?» päris Saatan jahmunult, silmitsedes valgete tiibade ja särava nimbusega kuju, kes talle peeglist vastu vaatas.

Jumal noogutas.

«See peegel näitab kõigi tõelist olemust.»

«Aga... Aga ma olen ju...»

«Sa oled üks meie hulgast,» lõikas Jumal. «Osake Jumalikust ettemääratusest.»

«Aga ma olen ju Langenu!» ei saanud Saatan rahu. «Mind heideti välja!»

«Sind ei heidetud kuhugi,» pomises Jumal väsinult. «See oli rohkem nagu ametilähetus, komandeering. Vähemalt võib seda nii nimetada.»

«Ma ei usu sind!» lõi Saatan selja trotslikult sirgu. «See on mõni sinu järjekordsetest trikkidest, et minust üle olla!»

«Minu?» imestas Jumal. «Sina oled meil ju see, kes trikke teeb. Aga olgu. Sa ei usu? Ma tõestan sulle!

Sinu esialgne nimi -- Satanael -- tähendab tõlkes «Jumala ingel», Lucifer aga on tõlkes «Valguseandja». Kas see ei ütle sulle midagi?

Sa arvad, et ahvatled inimesi pattu. Sa teed vaid esialgset kaalumist, et meil hiljem lihtsam oleks. Nii et tegelikult teed sa osaliselt minu tööd.

Ja mis peamine -- sa oled kristlik kasvataja, moralist ja misjonär.»

«Mina?» jahmus Saatan. «Sa oled tõesti segi läinud!»

«Ei sugugi. Püha Augustinust mäletad? Juba tema märkis, et ma karistan patuseid sinu abiga. Tal oli õigus. Oma rolli kristlike käitumisnormide ja kõlbluse toetajana täidad sa just karistava jõuna. Sa nuhtled patuseid ja suunad neid õigele teele. Hirm sinu ees on paljusid Jumala juurde toonud. Nii et tegelikult tegutsed sa minu hüvanguks ja oled sellega headuse teenistuses.

Sa sunnid inimesi tõde otsima. Sa oled vedru, mis kogu masinavärki käimas hoiab.»

Saatan oli longu vajunud.

«Ütle, et see pole tõsi,» palus ta vaikselt.

«Ei. Seda ei saaks ma ka siis, kui tahaksin.»

«Kurat!» vandus Saatan, kuid see kõlas võltsilt ja ta taipas seda ka ise. «Iseenda nimel on kuidagi kentsakas vanduda. Põrgu!» proovis ta uuesti. See kõlas sama kohatult, kui keegi vannuks näiteks: «Los Angeles!»

«Sa igavene tõhk! Sa tahad siis öelda, et ma olin algusest peale osake sinu plaanist? Et ma tegin tööd, mida sa ise ei viitsinud teha?»

«Kaval, kas pole?» noogutas Jumal.

«Neetud jesuiit!» urises Saatan. «Et sulle ka miski püha pole!

See oli ju lausa saatanlik plaan,» sõnas ta lõpuks professionaalse kadedusega, kui oli veidi rahunenud. «Ainult et... miks sa seda nüüd mulle räägid?»

«Sest ma olen tüdinenud olemast armuline ja andestav. Ma olen tüdinud olemast Korra Jumal. Ma tahan olla vaba! Ma tahan olla Kaose Jumal! Ma tahan olla Kurjuse Jumal!» hüüatas Jumal ekstaatiliselt. «Ma tahan selle tardunud ülekaalu paigast lüüa!»

Saatan võttis nüüd lõpuks oma mustad prillid eest ja vaatas Jumalale pikalt otsa.

«Arvad sa tõesti, et niisama lihtne see ongi?» päris ta. «Näitad mulle mu tõelist olemust ja loodad, et sellega olen ma mängust väljas ning tasakaal ongi rikutud?»

«Kusagilt peab ju alustama, kas pole?» irvitas Jumal. «Proovida ikka tasub.»

«Ära unusta, et mu karma on endiselt valge,» tuletas Saatan talle meelde.

«Eks seegi muutub. Sa pettud, kibestud, hakkad vihkama...» kehitas Jumal õlgu. «Ma tean, see võtab aega -- Jumala veskid jahvatavad ju aeglaselt -- aga see on ootamist väärt. Ma ootan. Pealegi, nüüd, kus sa tõde tead, ei usu ma, et sa tahaksid oma endist tegevust jätkata?»

«Sul on vist õigus,» nõustus Saatan pärast järelemõtlemist. «Ma ei suudaks. See oleks võlts.»

«No näed!» rõõmustas Jumal. «Vedru käib maha ja masinavärk jääbki seisma!»

«Kas sa ei karda, et kui sinust Kurjuse Jumal saab, asud sa lihtsalt minu asemele ja masinavärk käib edasi?»

Jumal naeris.

«Ma olen sellele võimalusele mõelnud. Ära karda, ma hoidun hoolikalt kõigest, mida võidaks sinu tegevusena võtta.»

«Aga kui neil polegi mind lihalikul kujul tarvis? Kui neile piisab vaid nimest? Abstraktsioonist?» kahtles Saatan.

«Jumala veskid jahvatavad aeglaselt,» kordas Jumal. «Ka see muutub kunagi.»

Saatan ohkas.

«Oled sa kindel, et tead, mida teed?»

«Ära muretse,» naeris Jumal. «Kõik, mis ma teen, on hästi tehtud. Ära seda unusta.»

Ta juhatas Saatana välja ja läks kommutaatori juurde.

«Pane värav lukku ja vaata, et ta tagasi Maa peale ei kipuks,» sõnas ta, kui Peetrus vastas. «Tema komandeering on lõppenud.»

Ta astus keset tuba ja sirutas käed üles.

«Ma olen vaba!» hüüatas ta trotslikult. «Vaba! On aeg kurjus võidutsema päästa ja keegi ei saa mind takistada, sest kõik, mis ma teen, on hästi tehtud!»

«Kõik, mis sa teed, on hästi tehtud!» kordas kusagil teadvuse soppides pilklik hääl. Ta oleks võinud vanduda, et kaja see polnud, kuid ta ei mõelnud sellele. Ta oli liiga ametis plaanide tegemisega. «Kõik, mis sa teed...»