Val-G'ri ajas end oiates püsti ja üritas toetuda väljaväänatud jalale. Mõistust tumestas lõikav valu ning ta surus hambad huulde, et mitte karjatada. Pea lõhkus, laubalt immitses verd, mis valgus silma.

Eemalt kostis tagaajajate hääli. Val-G'ri vaatas ringi, otsides kohta, kuhu end peita.

Ta peab jõudma teiselepoole Musta Ahelikku. Vaid seal pääseb ta jälitajatest, sinna nad tulla ei julge. Seal pole ta enam Märgitu.

Ta pressis end hiiglasliku rahnu ja kaljuseina vahelisse lõhesse ja avastas end üllatusega avarast koopast, mis suundus aheliku sisemusse. Veidi aru pidanud, hakkas ta longates edasi minema. Ta oli näinud, mida Kogukond teeb Märgitutega ja see sundis teda sammu lisama.

Liikunud luugates umbes paarsada sammu, toetas ta selja vastu seina ja vajus istuma. Jõud oli otsakorral, viimaste tundide pinge oli olnud liig ning ta pidi puhkama, kui tahtis edasi minna. Ja minema pidi. Hetkel oli otsene oht küll möödas, kuid tagasiteed tal enam polnud. Ta oli käinud Keelatud Maal; ta oli rikkunud Seadust. Ta oli Märgitu.

Val-G'ri muigas. Kui nad vaid teaksid, kui Märgitu ta tegelikult oli. Nad olid leidnud ta juurest asju, mida kutsuti Raamatuteks, kuid nad ei teadnud, et ta oskas neid ka lugeda.

Talle meenus esimene Raamat, mille ta oli leidnud. See oli haaravate piltidega, mis kujutasid otsusekindlaid mehi, kummalisi masinaid ja tähistaeva lummavat lõpmatust. Keelatud Maa oli teda alati paelunud; peale Raamatu leidmist hakkas ta seal veelgi tihemini käima, hoolimata Seadustest ja Kogukonna Tabust. Kõigele vaatamata läks hulk aega, enne kui ta järgmised Raamatud leidis. Üks, kõvasti kannatada saanud ja määrdunud, lagunes peagi laiali; teine aga osutus see-eest hindamatuks -- Raamatuks, mis kõneles keerukas ja kummalises, kuid siiski äratuntavas keeles ja õpetas teda ära tundma tillukesi kõveraid märke, mille abil sai lugeda kõiki Raamatuid.

Maailm, mis talle nüüd avanes, oli hingematvalt avar ja suurejooneline. Kogu oma ülevuses ja traagikas laotus ta ette inimkonna ajalugu koos kõigi oma tõusude ja mõõnadega, kuni Suure Minekuni välja. Paljugi loetust jäi arusaamatuks, paljusid asju ei suutnud ta lihtsalt uskuda, kuid lumm jäi.

Nad olid läinud Tähtedele, nendele väikestele kiiskavatele täppidele öises taevas. See oli Suur Minek, minek läbi teadmatuse. Viies suures Sadamas seisid nende Laevad, uhked, elegantsed, nõiduslikult kaunid... Ja Kaptenid, need karmid ja kartmatud mehed, kellele ükski kaugus polnud liiga kauge, ükski oht liiga ohtlik... Raamatutes olid nende pildid. Nende sihikindlaid nägusid vaadates tundis Val-G'ri iga kord, et elab valel ajal. Ta oleks tahtnud olla üks nendest, üks Tähekaptenitest.

Ta teadis, et see on võimatu. Suur Minek oli kadunud aegade hämarusse. Teda polnud isegi lõpule viidud. Midagi oli juhtunud; midagi, mis tegi lõpu kogu Projektile; midagi, mille tagajärjel laius Musta Aheliku taga Keelatud Maa , kuhu mineku Kogukond selle millegi hirmus surma ähvardusel ära oli keelanud, mäletamata enam isegi, mis on Tabu põhjuseks.

Val-G'ri tõusis ohates. Oli aeg minema hakata. Ta pidi jõudma Keelatud Maale ja üritama seal ellu jääda. Seinale toetudes astus ta edasi, lootes kõigest hingest, et koobas ei lõpe tupikuga.

Koobas ei lõppenud tupikuga, kuid ei viinud teda ka teiselepoole Musta Ahelikku, nagu ta oli lootnud. Val-G'ri seisis koopasuul ja vaatas, uskumata oma silmi. Ta vaatas, vaatas, vaatas... See oli võimatu! Ta ees laius kaljusseraiutud amfiteater, mille tegelikku suurust oli raske isegi ette kujutada ja keset seda... Laev!

Jah, see oli Laev; see pidi olema Laev! Ta oli täpselt selline nagu piltidel, ainult veelgi ilusam, veelgi uhkem, veelgi suursugusem... Viimane Laev; see, mis ei jõudnudki startida. Ta oli leidnud Sadama; ühe neist viiest väravast, kust inimkond Tähtedele läks. Val-G'ri muutus nukraks. Tal oli nüüd oma Sadam, oli isegi oma Laev, kuid mis sellest kasu oli? Ta polnud ju Kapten! Kõigest hoolimata hakkas ta minema -- Laev tõmbas teda.

Poiss silitas Laeva hõbedast keret; lasi selle siledal pinnal pihkude alt läbi libiseda, kujutledes, kuidas see stardihetkel erutusest värisema lööb, end siis maast lahti rebib ja möirates kõrgustesse sööstab.

«On siin keegi?» päris ragisev hääl äkki.

Val-G'ri võpatas ja hüppas Laevast eemale. Kahtlustavalt vaatas ta ringi, valmis iga hetk jooksu pistma, kuid kedagi polnud näha. Võibolla oli see Laev?

«Kes sa oled?» sosistas ta.

«Inimene!» juubeldas hääl. «Ma juba mõtlesin, et te olete mind unustanud! Ma olen Cliff, robot.»

Robot. Val-G'ri oli neist lugenud. Need olid kummalised olendid -- elusad masinad, mis polnudki tegelikult elus, kuid mis polnud ka täiesti masinad. Ta ei saanud sellest eriti aru, kuid ta teadis, et robotid olid targad ja oskasid kõike.

«Val-G'ri,» tutvustas ta ennast. «Kas nad jätsid sind maha?»

«Nemad?!» Roboti hääles kõlas hüsteeriline noot. «Teie! Inimesed!»

«Meie?» ei mõistnud Val-G'ri.

«Nemad... Teie... Mis tähtsust sel enam,» ohkas robot, kes oli taibanud. «Tuhanded aastad,» pomises ta. «Kõik on unustatud. Tähed... Suur Minek... Nad ei mäleta. Nad ei tea...»

«Mina tean!» hüüatas Val-G'ri. «Ma olen sellest lugenud.»

«Sa oskad lugeda?» Roboti hääles kõlas lootus. «Sa tead, mis on Suur Minek?»

«Jah! Jah! Ma oleks tahtnud nagu nemad... koos nendega...» Val-G'ri' l tuli sõnadest puudu.

«Teed sa mind korda?» päris robot ootamatult.

«Ma ei tea. Ma ei oska.»

«Ma õpetan.» Cliff ragises õndsalt. «Mu aju on korras; vaid kere on kulunud.»

«Ma proovin,» lubas poiss. «Ma tõesti proovin. Ainult ütle, kus sa oled.»

Robot puhkes kärinal naerma.

«Õige küll, sa pole ju varem roboteid näinud. Otsi Laeva siisepääsu juurest. Ma meenutan välimuselt natuke inimest...»

Cliff tundis, kuidas ta roostetanud keha istuma tõsteti ja tihenevas õhtus ilmus ta vaatevälja Poisi kuju.

«Mis me siis teeme, kui sa jälle liikuda saad?» päris Val-G'ri roboti kõrvale istudes.

«Siis... Siis võtame Laeva ette,» sõnas Cliff unistavalt.

Poisil jäi hing kinni.

«Kas me lendame Tähtedele? Ja meist saavad Kaptenid? Ehtsad Kaptenid.»

«Jah,» lubas robot. «Meist saavad Kaptenid. Viimased Kaptenid. Kuid sa pead mind aitama. Üksi ei saa ma kõigega hakkama.»

Poiss noogutas.

Nad istusid, seljad vastu Laeva, Poiss ja Robot, ja vaatasid esimesi Tähti, mis öötaevas süttisid ning nende mõtted olid juba kaugel.