[ Jutt |
Jutulabor: oktoober 2000 |
Uued arvustused ]
Mulle meenutas see nukraõitu alatooniga lugu Bradbury "Fahrenheiti". Raamat on justkui miskit püha, ent keelatut, sest see võiks kedagi teistest kõrgemale tõsta. Antud ühiskond vist vajab võrdsust, halli massi. Aga ikka leidub keegi, kes pead tõstab. Jah, mulle meenus samuti Alvin (ClarkeŽi "Linn ja Tähed") ja alati Alvinile mõeldes on mul tunne, et tahaksin temaga kaasa minna...
See võiks olla romaani algus, aga mitte iseseisev jutt.
Millegi pärast kipub tihti olema niimoodi, et jutt saab just siis otsa kui põnevaks hakkab minema. Loen hea meelega ka jutukesi, mis püüavad mingit emotsiooni tekitada või sõnumit kanda, aga tervikuna võiks lugemismõnu kui sellist rohkem olla.
27.10.2000 13:30:33 |
H.Magnus |
Noh, päris alustamata see ka ei olnud, kuni koopani oli jutt siiski paljutõotav, sarnasus minu arust rohkem nagu A.C.C. "City and the Stars" temaatikaga. Tundus, nagu oleks esialgu soovitud kirjutama hakata midagi eepilist ja filosoofiliselt ülevat, seejärel aga autor kaotas järsku oma muusa ning kirjutas loo lõpuni teadmises, et ega ta üle keskmise käki taseme niikuinii ei küündi.
Kui kunagi on "Dorian Gray portreed" nimetatud lõpetamata meistriteoseks, siis antud lugu võiks sama loogika alusel nimetada alustamata meistriteoseks. See on otsekui Ulme, Piirideta Unistuse kvintessents, arheotüüp - igapäevasesse vangistatud inimene, teadlane, unistaja kui Väike Poiss, kes eksib Suurte Tabude vastu, põgeneb Hallist Reaalsusest ja leiab Püha Graali, kus tuleb veel veidi vaeva näha - ja, peaingel ise abiks, juba tõusemegi taevasse.
Ah et seda kõike ei olnudki selles loos? ("Kes lasi tõde jälle sedapidi paista...?") No siis ei jää tõesti muud üle, kui pead vastu seina taguda. Proovige - mina juba tegin - sama tunne, kui lugedes.
kähku sisse-kähku välja jutt,pikkuselt, aga lugedes eelmisi arvustusi...kas peabki alati kõik välja öeldud saama? Loomulikult on nii mugavam, aga põnevust ja uudishimu tekitavad ikkagi saamata jäänud faktid..ja viha...Lahtised otsad panevad ka fantaasia tööle. Eks igal ühel oma arvamus. Minu meelest hää lugu, kokkupõrge millegi väga kauge ja keelatu ja tänapäeva vahel(jutu tänapäeva)Inimkonna langus aastatuhandete jooksul.Ühiskonnast välja heidetud saamine ja tasu selle eest, uudishimu, mis viib teisele tasandile, ja mis tähtsust on sellel, kas tegelane on poiss või tüdruk, mees või naine, inimene on inimene... vist
hullmaks,loeb vabalt...vist...
No roboti nimi Cliff peaks ju selgelt Simakile viitama. Ainult "Linna" kontekstis ongi seda lugu võimalik kuidagi mõista.
Aga kirjapanemise vajadust päris lõpuni mitte...
Sedamoodi tükid on eraldi zhanr tegelikult. Ise kirjutasin ka kunagi posu selliseid, tegelikult on nad vist peaaegu kogu selle vähese, mida olen kirjutanud ning avaldanud, kauged esivanemad. Siis jõudsin järeldusele, et tuleks ikka dialoogiga rokem tegevust edasi anda ning sündmustiku olulisi elemente mitte otse lugejale ette pista, vaid katsuda nende kujunemist näidata (siin loos siis Tabu ja selle rikkumine peategelase poolt näiteks). Seda oma kasinate võimete kohaselt olen katsunud ka teha neil harvadel kordadel, kui midagi kirjutanud olen. Selle jutuga ei tahtnud ma midagi öelda padujutustava zhanri kui niisuguse kohta, teatud juhtudel on selle kasutamine ka vahest õigustatud, lihtsalt ise olen järeldusele jõudnud, et seda minu subjektiivse maitsega ühitada eriti pole võimalik.
Konkreetselt käesolevast loost. Kõigepealt on Belialsil komme jutule oluisi momente lasta lugejale teatavaks saada ükshaaval, aegapidi. See iseenesest oleks kena, kui ka jutu enda sisemisest loogikast järelduks, et need asjaolud peavad just sellises järjekorras teatavaks saama, kui nende kujunemine leiaks aset süzheeliini arengu käigus. Antud juhul seda ei toimu, lugejale söödetakse pikkamisi ette tõsiasju, mis on juba enne jutu algust kindlad ning millest lugeja teadmatuseshoidmise põhjust pole võimalik mõista. Nii näiteks on mulle arusaamatu, miks lugeja seda, et peategelane poiss on, alles loo teises pooles teada saab. Kompositisooniliselt pole see IMHO põhjendatud.
Iseasi on veel kirjeldused, õigemini nende puudumine, mis mind VB loomingu juures krooniliselt häirinud oli. Arvatavasti oli Laeva leidmine peategelase jaoks üks oluisimaid sündmusi kui mitte kõige olulisem, elus ning sellele on pühendatud ainult kiretud lamedad read. Minu meelest v6iks sündmustiku seisukohalt olulist ka tavalisest lopsakama kirjeldusega markeerida.
Lugu oli selline enam-vähem tüüpiline Belials, kirjanduslik väärtus suhteliselt olematu, kuid siiski mitte päris selline käkk nagu Pengrrid.
Ja ongi siis see au olla esimeme arvustaja ... mnjah... Jutt iseenesest oli ju huvitav, kuid lõpp tundus natuke naljakas. Lugu jäi kuidagi poolikuks. Oleks võinud mõnda asja natuke rohkem seletada näiteks: kuidas karistati seaduse rikkujaid või mille pärast jäi lõpetamata Suur Minek (kas siis juhtus mõni õnnetus või midagi seesugust, ühesõnaga ise mõtled kuidas) ja palju
oleks juurde andnud ka see, et miks üldse unustati ära selline suur sündmus.
Jutu lõpp ei tundu üldse loo lõpuna, vaid jätab mulje (isiklikult) nagu oleks
tegu järjejutu esimese osaga.
Isiklikult meenutab lugu natuke (vist oli, pole kindel) Asimovi "Linna" (loodan, et raamatu autoriga väga mööda ei pannud, kuna mul pole nimede peale eriti head mälu).
|