Ma vihkan pilvi, mis on kogunenud taevalaotusse. Eriti
lausvihma pilvi. Need pole suve õrnad uduriismed ega ka
paksu valget vahtu meenutavad päikesevarjajad. Samuti pole
need sünkmustad kobrutavad lained, mis veerandtunni jooksul
välguraevu endast alla paiskavad ning siis avanevate
eesriietena kõrvale vajuvad. Ei, ma räägin
sinakashallidest pilvedest, mis katavad nädalateks kogu
taeva justkui tuulega mestis olles ning nagu piinakamber
näib see hall lagi pikkamööda allapoole laskuvat,
surudes su enda ja su mõtted porisse. Õhk muutub
talumatuks nagu põua ajal: see pole ei palav ega
külm, värske ega läppunud, kuid see tuimestab
sind, nagu muutub suvel toomingamarjade söömisest
tuimaks suu.
Praegu näitas kell pärastlõunat ja ma
tahtsin jälle magada. Vihm trummeldas tänaval
autokatuseid... või oli see närviliselt
sõrmedega trummeldav uni, ootamas mu valmisolekut silmad
sulgeda. Avasin akna ja püüdsin endasse ahmida
vihmavärsket õhku, neelasin aga ängistavat
ollust, mis siirupina näis kleepuvat mu suulae külge,
tilkudes aeglaselt keelele ja valgudes sealt
pikkamööda kurku.
Loidumust tundes lõin akna kinni ning sikutasin ette
paksud tumedad kardinad, luues nõnda seina enda ja
suitsiidile õhutavate surnud vihmapiiskade vahele.
Seesama tuikav väsimus sundis mind ka voodisse heitma.
Sõõrmeisse tõusis vaevutajutav
niiskuselõhn, millest ei suutnud ma enam hoolida.
Niiskusehõngu kerkis padjast ja tekist, ning hoolikamalt
nuusutades tundnuks ma enesestki niiskust õhkuvat. Silmad
sulgusid ja ma ise avanesin, et teisel pool minu ja maailma
vahelist seina saaks uni lõpetada vihma sõrmedega
trummeldamise vastu autokatuseid, astuda mu juurde, heita mu
peale -- tungida minusse.
«Otsekui katapuldiga visatakse mind akna poole --
välja kardinate vahelt, välja ka unest, aga mitte
reaalsusesse, vaid kuhugi sinna vahele; piirimaailma, millest ei
saa ennast eraldada, sest see on mu sees. Vaim on ärkvel,
aga keha näib magavat, liikumine on pigem unes kui ilmsi,
ehkki kõik tundub niivõrd reaalne. Eimillessegi
vajumine, olek une ja reaalsuse vahelisel eikellegimaal, see on
alati seotud halvava hirmu ja ebamäärasusega. Mida
enam ärkveloldud minutid järjekordset hirmuhetke
minust eemale kannavad, seda raskem on möödunule
mõelda ja seda kirjeldada, kuid see ei jää
viimaseks korraks ... mitte kunagi.»
Nüüd lebasin ma aga jälle pimeduses nagu
sündimata laps -- loode, kelle ümber õrnalt
põimub teadvuse haisvast kloaagist tõusnud
paanika, kelle meeltele vajutab sosistava pitseri hirm ise.
Lamasin, kuulatades oma hingamist ning kaugelt kostvat
vihmasabinat; korrus allpool kääksatas lahtivajunud
uks. Tajud olid halastamatult ergud. Uks allkorrusel paugatas,
keegi oli selle nüüd sulgenud. Niiskusest tursunud
hoone imes endasse kaja, mille tekitasid mu toale lähenevad
sammud. Ikka veel näljasena ahmis ta enesesse ka
koputuse.
Ma pidin ukse avama -- ja nüüd, nüüd sain
ma püsti tõusta. Kell näitas, et olin pool
tundi maganud, läbi kardinate kostis endiselt
närvesööv veesolin. Kummatigi polnud kumbki neist
asjadest esimene, mida märkasin. Heitsin esmalt pilgu
eemaleheidetud tekiga õlgmadratsile, justkui lootes seal
midagi näha. Arvasin seal nägevat... ennast. Kas
äsja unest ärganu segadus või mingi muu
põhjus tekitasid minus tunde nagu poleks mina see, kes
asemelt tõusis.
Selle üle võinuks veel juurelda, kuid peavalu
tuletas end teravalt meelde. Järele mõeldes oli see
pigem seletamatu äng, mis aeglaselt oma kruustange
kokkupoole keeras. Nii toetasingi ühe käega pead,
teisega otsisin tuge seinalt.
Vaevalt kaheksa sammu oli mu tuba pikk ning poolt niipalju
lai, ent ometigi tundus selle läbimiseks kuluvat
masendavalt pikk aeg. Pimedus oli silme eest kadunud, ent midagi
hirmutavat jäi õhku rippuma. Ma kartsin ust avada,
kuid ometi keerasin suurt raudvõtit lukuaugus.
Sikutasin rõskusest pundunud ukse lahti ja nägin
siis oma külalist. Ta seisis pimeduses, väike, sale ja
tema huultel oli naeratus. Ometigi sundis miski mind ahastuses
tagasi põrkuma, lööma ust kinni tema ja ta suu
ees, mis oli jõudnud öelda «Aita...!».
Keerasin võtit, tahtsin karjuda, ent kurgust tuli vaid
kähin. Naine ukse taga, ta oli ülikontrastne kaader
mustvalgelt filminegatiivilt. Ta näis pildina, mis tekib
silmi kõvasti kokku pigistades: pahvak neoonvalgust,
kiiresti hajuv kogu. Oli see ikka veel uni? Vajusin tagasi oma
asemele, sulgedes silmad, püüdes mõtelda
millelegi rõõmsale, ning kogu kehas veidrat
surinat tundes ärkasin lõpuks. Tegelikult polnud ma
selles lõpuni kindel, kuid hirm oli asendunud
kergendusega, ning irreaalsustunne mu ümbert kadunud.
Komberdasin hingeldades kraanini.
Määrdunud klaasi solises punakas vesi. Neelasin
seda januste lonksudega, pööritustunnet alla surudes.
Kell näitas, et olin pool tundi maganud, läbi
kardinate kostis endiselt vee solin -- mida vaiksem, seda rohkem
see kõrvu lõikas.
Taas pikali heites mõtlesin mälust, mis suudab
meelde jätta lõputult reaalsusest
kõrvalolekuid. Näiteks kolme aasta eest nähtud
uni -- seal oli mustriliste kiviplaatidega sillutatud rada, igal
plaadil kuukivi värvi nool. Mäletan end
ootusärevuses rajal kõndivat ning
häält, mis mulle veidraid ja hirmutavaid sõnu lausus.
Uskusin, et see on Dauphine'ist lahkumineku tõttu;
tundsin oma hinge asemel tuhandekeelset viiulit, mille iga keel enne katkemist
kriiskab. Dauphine oli mu elu, mis mind hülgas.
* * *
Seekord ei mäletanud ma oma unenägusid.
Võib-olla ei toimunudki midagi hetkeni, mil ma tundsin
oma keha taas vangistuses olevat. Kerra tõmbununa selles
põrgu emaüsas, kus kõik mõtted
tõrva sisse kastetult, sulgedega kaetult, põlema
süüdatakse, nägin avasilmi millegi iseenda peast
sündinu surma. Mida rohkem õudu see minusse
külvas, seda rohkem tekkis mõtteid, seda suuremaks
ja valusamaks muutusid leegid, kuni uskusin, et kuulen oma hinge
röökimas elavalt põlemise piinades.
Pole mõtet pärida, miks ei suutnud ma oodata ning
näha, kuhu see kõik viib. Aimasin oma teekonna
lõppu juba ette. S e l l e raja plaadid olid murenenud
ning kaetud värske verega. Selja taga polnud minu jaoks
muud, kui seesama tuba, mille poikvel uks rõskesse
koridori avaneb... kiunatab... sulgub mütsuga?
Justkui uksekoputusest ehmununa vabastasid mu
väändunud mõtted mind, tõusin püsti
ning tundsin taas, nagu oleks osa minust rõskele
õlgmadratsile jäänud. Poolteist tundi on
möödunud, kinnitas kell, ning kardinate taga suunas
tugevnenud tuul vihma rabinal vastu aknaklaasi. Ajasin ennast
vaevaliselt püsti ning jälle tuletas pea ennast
valuliselt meelde.
Keerasin suure raudvõtmega ukse lahti ja nägin
oma külalist. Negatiiv oli muutunud. Helevalges näos
asetsesid kaks kiiskavpunast rubiinsilma. Valged huuled, enne
vaid kontuur, olid juurde saanud puna, ning püstiste
rindadeni langevate ronkmusti juukseid võis vaadata ilma,
et pimedus sind endasse prooviks haarata. Silmi kissitades
tõstsin käe ja puudutasin ta põske. Nahk oli
jahe nagu vihmajärgne õhk. Pikad ripsmed
värahtasid.
«Aita mind,» liikusid huuled ta näos ning
kauge, kajast nõrgestatud sosin jõudis aegamisi mu
pähe. Tuba me ümber hakkas keerlema, hoogu
järjest suurendades, muutudes lõpuks eri värvi
joonte karusselliks. Ainult meie kaks seisime paigal. Kartes
pöörisesse kukkumist, kinnitasin oma pilgu tema
helkivatesse silmadesse. «Palju pole enam
jäänud,» sosistasid lained mu kõrvades.
«Võta see...»
Silmi pööramata sirutasin käe välja,
peopesa ülespoole -- midagi kerget pandi sinna.
Püüdsin suruda oma pilku temasse, tundes end
juveliirina, kes vahast noaga teemanti lõigata
üritab. «See on vaid uni,» hõljutasin oma
mõtte tema kõrge lumivalge lauba taha, mida
osaliselt varjas ronkmustade juuste tukk. Naine sulges seepeale
silmad, nägin värvide keerlevat kaleidoskoopi ühe
hetkega peatuvat, tundsin tasakaalu kadumas ja kukkusin.
Poolteist tundi on möödunud, kinnitas kell.
Mida see kõik tähendas? End istukile ajades
kobasin sigaretipaki järgi.
Välgumihklit kinni klõpsates, pärast esimest
sügavat sõõmu, vaatasin uuriva pilguga ringi.
Kardinate taga oli vaikseks jäänud, aga tuul oli kas
suunda muutnud ja puhus vihma eemale või olid
jämedad piisad asendunud pooleldi udusarnase
vihmalooriga.
Määrdunud klaasi solises punakas vesi. Neelasin
seda januste lonksudega, pööritustunnet alla
surudes.
Juhuslik pilk tabas kraanikausi äärel lebamas
midagi piklikku ja õhukest, mis isegi hämaruses
helkivat näis. Peopesal tundus see sama kerge kui ese, mis
anti mulle unes.
Vaatasin lähemalt.
Viil?
Kõkutasin vaikselt naerda, muutusin siis aga
tõsiseks. Pikaks kasvanud küüntega
sõrmedes tundus midagi teistmoodi olevat. Pesin
jääkülma vee all käed ning uurisin uuesti,
tajudes seekord oma küünte ilu -- need olid valged,
õrnroosa varjundiga allpool, ning sobisid päris
hästi mu kitsaste pikkade sõrmedega. Kahju oleks
küüsi ühetasaseks viilida.
Kust see viil siis ikkagi tuli? Kindel, et too unenäo-
naine oli midagi sellist mulle kätte andnud, kuid...? Kas
saab nädalatepikkune tegevusetult olek
tähelepanuvõimele n i i mõjuda? Parem
mõtelda, et viil on kraanikausi äärel kogu aeg
olnud, aga oma tagasihoidlikul moel jäänud lihtsalt
märkamata.
Kuid küüned. Nendega tuli midagi teha. Ja pagana
päralt, miks siin nii pime on? Sikutasin kardinaid eest,
lastes ruumi tulvata sumbel valgusel, ent hämarus
täielikult ei kadunudki. Läbi klaasi ei paistnud
midagi peale halli voolava vee.
Igatahes oli valgust nüüd tööks
rohkem.
Haarasin viilist ning alustasin vasakust käest... see
oli veider tunne, kui krobeline raud vastu küünt
puutus. Ma ei teadnud täpselt, mida ikkagi teha, aga kui
pöidlaga ühele poole sain, taipasin lõpuks.
Rahulolevalt käisin viiliga üle ka teised
küüned. Kahkjas valguses paistsid nad nüüd
suurepärased -- valged, ühtlaselt teravate tippudega.
Kiskja küünised.
Vajutasin nimetissõrmega õrna nahka randme
siseküljel. Pühkisin verepiisa ettevaatlikult
ära, ning vaatasin otsivalt ringi. Ma tahtsin veel midagi
teha.
Tõmbasin käega üle seina kraanikausi kohal
ning seal see oligi, tolmukorra alla mattunud. Puhastasin peegli
ning silmitsesin hoolikalt oma nägu. Kerge naiselikkus
muutis selle veelgi ilusamaks. Õlgadeni ulatuvad
öömustad juuksed -- pisut sasitud, kuid neid saab
kammida. Piimja nahaga nägu. Kõrge laup, otsekui
söega visandatud paks kulmukaar ning kaks
hõõguvat silma pikkade ripsmete taga.
Tõmbasin oma pika hõlsti koomale ja silusin
käega juukseid. Midagi oli veel tarvis korda saata. Ma ei
tahtnud veel laskuda pimedusse, mis hirmu jõudu nautides
mu üle irvitavat näis. Elu on mind hammustanud, miks
ei võiks mina teda hammustada?
... aga ma võin. Kui elu annab mulle käpahoobi,
võin ma küüned talle näkku puurida ja
silmad välja kiskuda. Kui ma elu mind pureb... puren mina
teda.
Korjasin viili üles, võtsin peegli seinalt maha
ja läksin akna alla. Piisavalt valgust kumas sealt mu
jaoks.
Värisesin kogu kehast, kui sakiline raud kriuksudes
mööda silmahammast edasi-tagasi liikus. See oli valu
oma ehtsuses, mille kummatigi tegi magusaks ootusärevuse
pekslev kihk. Kuradi... elu! Hammustan vastu!
Ajaks, mil ma asjaga ühele poole sain, oli ilm juba
pimenenud. Tirisin kardinad taas ette, sest ilma nendeta
näis aken mind jälgiva suure musta silmana. Kardinad
olid ehk liigagi suured, lebades veel tubli poole meetri jagu
põrandal. Igatahes sinna otsa ma komistasin ja
tõmbasin kukkudes kogu värgi endale kaela. Pead
tabanud kardinapuu andis piisavalt kõva obaduse, et mind
hetkega unustusse lüüa.
* * *
Karjusin, vehkisin kätega. Järgmisel hetkel avas
silmad ka teadvus ning ma mõistsin, et siplen vaid
kardinas. Viivu pärast meenus mulle suurem osa juhtunust.
Pimedus. Aken. Kardin. Komistus. Põmaki.
Olin just end sasipuntrast lahti harutanud, kui kuulsin
koputust uksele -- veidi nätsket nagu virutataks
puuhaamriga saiataignasse. Välisuks polnud
kääksunud ega kolksatanud, järelikult pidi see
olema keegi majaelanikest, ärevusse aetud mu karjumisest.
Kippusin unustama, et keegi veel s i i n elab.
Avasin ukse ja nägin oma külalist. Rindadeni
ulatuvad ronkmustad juuksed lebasid lahtiselt tema helevalge,
lausa kiiskava hõlsti peal, mis kuukivi värvi
vööga keskelt seotud oli. Puurivate rubiinsilmade helk
sütitas hetkelise iha. See sundis mind sõrmi
rusikasse tõmbama ja hambaid kokku suruma. Kui see on
uni, siis miks? Kui see on reaalsus, siis kuidas?
«Kes -- kurat! -- sa oled?» paiskasin küsimuse
järsult ta poole. Tajudes taas, et liikus vaid mõte,
mitte aga mu huuled.
Naine naeratas, võttis mu rusikas käed enda
pihkudesse ja lükkas silitades sõrmed lahti. Kummagi
käe peopesas oli neli veritsevat sälku.
Aeglaselt, oma rubiinsilmadega lausa hinge vaadates,
tõstis naine mu käed suu juurde ja lakkus need
aeglaselt puhtaks. Surusin lõuapärad veelgi kokku,
tundes end otsekui halvatuna. Ta lähendas oma suu minu
omale, olin valmis suudluseks, aga ta limpsis ära mu
suunurgast jooksnud verenire. Klammerdusin silmadega tema pilku,
kartes jälle kukkuda.
Siis suudles ta mind tõesti, aga põgusalt.
Tundsin, kuidas ta keelega üle mu hammasterea libistas ja
aistsin midagi soolast oma keelel -- veri, ta oli oma keele mu
ihutud hammaste vastu veristanud. Kummatigi ta vaid naeratas
malbelt, heites silmadest smaragdide helki. Tundsin eneses taas
viiulit, mille tuhandest keelest paljud olid kunagi vingudes
puruks plaksatanud, ent see naine näis
allesjäänud keeltel mängivat lootuse ja armastuse
nokturni, tekitades minus tahte hundina uluda, raevutseda,
rebida tema ihult see kiiskavvalge rüü ja võtta
teda, kuni ma väsimusest suren. Ma olin aga ahelais, iga
jäse keha külge, jalad maapinda needitud, suutmata
liikuda ega selgelt mõtelda. Painaja oli tagasi, kuid
pigem Aphrodite kui Beltsebulina. Painaja, mis suutis
üksnes pilguga hulluks ajada... pilguga, millesse olin ma
juba imetud, mille vastas seisab varsti vaid tühi kest. Ma
tahtnuks hõljuda ta silmadesse, lasta end ümbritseda
rubiinpunasel rahul, aga värisedes tõrjusin selle
mõtte kõrvale.
«Ma olen ingel, Jumala saadik,» kostis
kõikjalt ning see hääl oli samal ajal hirmutav
ja meelas. «Meie elu on igavene, kuid vanaks muutume
sellegipoolest. Et jääda igavesti nooreks, on vaja
noort verd... ja Jumal on sind minu jaoks välja
valinud.»
«Mida... pean ma tegema?»
«Ettevalmistused oled sa juba teinud.»
Ta tõstis mu käe, pöörates randme
heleda sisekülje minu poole. «Hammusta!»
Naise keeleots libises mööda ülahuult.
Aeglaselt, kuuletudes, tõstsin oma randme suu juurde.
Hammusta! Elu on sind hammustanud, hammusta vastu!
Näri! Rebi! Küünista! Kurat võtaks, mida
sa ootad??
Surusin teravaks viilitud purihambad oma ihusse, nahk
krudises ja krõpsatas vaevukuuldavalt, kui hambad sellest
läbi tungisid. Valu oli peaaegu tajumatu. Suhu tulvas
soolakas voog.
«Luba mind...»
Jälgisin hingeldades, kuidas ta veenist jooksva verenire
oma keelele püüdis ja alla neelas.
«Elujõud!» vasardas naise mõte mu peas.
Ta tõstis korraks pilgu, ta silmad olid saanud kuukivi
värvi. Vabastades soone, mida oli enne kinni surunud, lasi
ta mul täie jõuga endasse voolata. Vöö
rebenes, helevalge hõlst vajus lahti ning ma tajusin
isegi väheses valguses tema keha absoluutset
täiuslikkust.
Teadsin, et paari minuti pärast on ta juba läinud,
nagu kaovad ka pilved maja kohalt. Teadsin, et üksikud
udulaamad sõuavad veel akna taga, kuid needki hajuvad
peatselt; et koidiku kollasesse valgusesse põimuvad
seekord peened punased kiired, justkui oleks taevasse
tõusmas hele rubiin. Mulle olid jäänud
üksikud minutid jumaliku naisega, kes poleks midagi
keelanud...
Jah, ma kasutasin seda võimalust, nagu oleks kasutanud
ilmselt iga mees. Ma tundsin Elu oma käte vahel, ma
janunesin selle järgi, ma ei tahtnud sellest loobuda. Meie
liigutused muutusid kõrgpunktile lähenedes üha
kiiremaks, surusin oma suu ta kaelale ning vajutasin hambad kogu
jõuga kokku. Neelasin igavese elu nektarit, mida enam ei
saanud peatada; naine viskles mu all, kuid asjata. Verd voolas
juba nõrgemalt, ma tõstsin suu ta kaelalt, ning
karjusin võidurõõmsalt -- pikalt ja
kaua.
Mu võidukisa vaigistas raske saapaga antud hoop vastu
suud, mis purustatud hammaste ja vere segapudruks muutus.
Nüüd juba valu käes karjudes vajusin külili,
millessegi porisarnasesse...
«Kuradi... haige värdjas,» sosistas keegi
väriseval häälel. Hetke pärast tiriti mind
juukseidpidi põlvili, andmaks hästi sihitud
põlvehoopi näkku. Ninaluu murdus kuiva praksatusega.
Valu! Valu!
«Vaata hästi, mida sa temaga teinud oled, ning
jäägu see su viimaseks vaatepildiks,» sisistas
mees. Ta kiskus mu pea üles ja näitas millelegi
suunas.
See ei olnud mu ülekavaldatud ingel.
Tegelikult ei näinud ta üldse välja nagu
surnud ingel.
Ta nägi välja, nagu surnud Dauphine, mu surnud
elu.
Ka kardinapuu oli keegi tagasi üles pannud.
See on mingi... eksitus...?
Edasine kadus kuhugi hämusse. Mind tõsteti,
lohistati -- kuulsin võõraid hääli ning
sõnakatkeid «hakkas vastu» -- käed
väänati selja taha, midagi külma
klõpsatati randmete ümber ja siis jälle see
punakas hämu. Ma ei suutnud aru saada, kes mind
ümbritsevad, aga ma püüdsin neile selgeks teha,
et see on vaid eksitus. Püüdsin läbi oma
lömastatud suu rääkida neile Jumalast ja mind
külastanud inglist. Rääkida, et verest
tühjaks imetud Dauphine on eksitus. Rääkida isegi
vihmast ja unedest, kus säravad kuukivid. Püüdsin
rääkida, kuid ei saanud mingit vastust.
Kurat võtaks, kuulake ometi! Ärge laske end
inglitel lõksu püüda! Minuga on
nõustunud isegi Napoleon ja Ramses -- mis sest, et selles
veidras särgis oli mul pagana raske kätega oma juttu
ilmestada.
Palun võtke mind kuulda... ja teile jäävad
kirkad puutumata uned.
|