|
[ Jutt |
Jutulabor: oktoober 2000 |
Uued arvustused ]
See ei ole ulme. See on paraku realism. Sellest, mida hullud endast räägivad, saaks paremaidki lugusid. Mõnda mõjutavat tulnukad telepaatilisel teel, teist jälitavat kõikjal välisluure agendid, kolmas näeb kõikjal valgeid hiiri.
Seekord tappis üks oma naise ja seletab seda nagu hullud ikka. Jutu esimesed paar lõiku näitavad, et mees oli juba paar nädalat raskelt haige olnud. Hullumaja oli loogiline lõpp.
Psühhedeeliline on see sõna...
Jutt ise? Hästi kirjutatud, aga sisu ei lähe korda ja hullari-lõpp on nagu vilets mattbarker.
| 26.10.2000 12:26:26 |
Maria |
Suurepärane segu psühhodeelilisest linnafantaasiast ja iidsest vampiirilegendist. Peategelase hingeseisundi poeetilis-sugereerivatest kirjeldustest ei selgunudki päriselt, mis toimus reaalselt, mis "teispoolsuses"... Vast oleks sellele kitsaskohale vastuse andnud jutu sündmustes olulise viili kasutamine ka lõpustseeni "rekvisiidina". Tuleviku jaoks nõuanne- kui mõni autor just ei leiuta vereimejatemaatikale radikaalselt uut lahtikirjutust, ehk annaks neile päikesekartlikele olendeile veidi väljateenitud kihvapuhkust (irw)...?
| 24.10.2000 19:44:36 |
Katariina |
Erinevalt Orlau nõrgematest lugudest meeldib käesolev mulle vägagi. Ei ole nõus sellega, et meeleolu loovad ainult tegevus, järeldused ja mõte. Need kindlasti _ka_, aga mitte _ainult_. Väga suurt osa meeleolu loomises mängivad ikkagi õnnestunud kirjeldused, tee või tina. Ja paljuski ka need "kujundlikud symbolid" - muide, ka nende tõlgendamine pakub järeldustetegemise rõõmu ;)
Eriti õnnestunud meeleoluloomisena tõstaks esile eriti seda hetke, kui peategelane oma hambaid teravaks viilima hakkab... Juba üksi see on päris virtuoosselt kirjeldatud.
Minu jaoks on lugu säravalt gothic kogu oma morbiidses romantikas, stiilis: accept my love and death will dry your tears ;) Haige, hull, morbiidne... ja stiilne. Yhesõnaga - why not. Piisavalt hästi teostatud, et meeleolu edasi anda.
Ja tegevuse spiraalne ylesehitus andis asjale yksjagu mystikat juurde... Kuigi see, mida autor sellega öelda tahtis, jäi tiba häguseks.
Nagu mingi eriti tugeva pohmelli järelkaja.
Ei olnud huvitav lugeda - polnud erilist sisu ja vorm jäi ka kasinaks.
Kirjaniku nimele vaatamata tekkis tunne, et autoriks on hoopis naisterahvas.
Täielik ebaõnnestumine...
Oleks Laurilt ikka nii pika kirjutamisaeja jooksul juba midagi tegusamat oodanud. Selge samm tagasi peale Turmamängu ja Terrenust.
Hämarolku seisundilugu, kus mitte midagi ei toimu. Nagu Orlau nõrgemate
lugude paroodia - palju heietamist, kamaluga "kuntsipäraseid" kujundlikke
sümboleid, viimistletud ja nikerdatud ohtraist varjudirikkusest kööka vajunud
laused... Depressivset meeleolu ei tekita lugejas mitte rohke ja umbne sõnadevool, vaid tegevus, järeldused ja Mõte.
Iga lause peaks endas mingit vajlikku mõtet kandma. Kas siin kandis?
Lõpp hullumajas...? parem ei kommenteeri.
Vampirismi, kui folkloorsel ainsel põhineva kirjandusliku traditsiooni vastu pole mul küll mitte midagi...pigem pean äärmiselt huvipakkuvaks valdkonnaks. Aga sellisel kujul, nagu Laur siin esitab, on tegemist teema lörtsimisega.
Hea lugu. Vampiirikad tavaliselt jätavad mind külmaks, aga käesolev päris meeldis. Ainult et l6pp oli IMHO viletsav6itu. Minu meelest hävitab kogu lumma see, kui loo l6pus asi hallutsinatsioonideks kuulutatakse v6i siis asi l6ppeb peategelase närvikliinikusse paigutamisega, mida samamoodi t6lgendada on loomulik. Üldse on allergia igasugu "tavamaailma seisukohalt" l6ppude äraseletamisega -- see käib nii Katzi jutu, millele politseikroonika oli lisatud, Ahto Vahteri käki ("Äike" vist oli, kui 6igesti mäletan) ning käesoleva kohta. See v6te on peale k6ige muu ka läbi kulunud. Ühes6naga, l6pp ümber teha ja ei saa välistada, et minu poolt Stalkeri nimekirjas esimene lugu tulemuseks. Muide, loona, milles selline l6pp on hästi välja tulnud, tooksin esile Georg Heymi "Hullu", eesti keeles ilmunud "P6neviku" sarjas antoloogias "M6rvar". Ulmeks see küll ilmselt ei liigitu, küll on aga lihtsalt hea lugu.
|
