21.12.1998 |
Dragofor
Niimoodi lõpebki maailm |
Arvustused |
Psyhhiaater vaatas enda ees istuvat hullusärgis noorukit, kes
hirmust segaste silmadega enda ymber vahtis. Suur mehekoljat seisis
ta kõrval, et vältida ta äkilisi liigutusi ning
põgenemiskatset.
«Ja ta tegi mida?» kysis Psyhhiaater
Kriminaalpolitseinikult, kes ennast yhte mugavasse tugitooli oli
sättinud.
«Tappis inimesi,» sõnas ta oma
mundrinööpidega mängides.» Aga mitte
systeemitult, tal oli oma veider loogika.»
Ei meeldinud Psyhhiaatrile see juhtum, kohe mitte ei meeldinud. Ta
oli ka varem sarimõrvaritega tegelenud, kuid mitte sellisega.
Pealegi polnud Politseinikust ilus niimoodi sisse sadada, olex
pidanud ikka aja kokku leppima...
«Sarimõrvaritel on tavaliselt ikka mingi loogika olemas,
millega nad ohvrid välja valivad,» sõnas arst
aeglaselt. «Aga mõnikord ei suudeta seda loogikat
avastada.»
«Seekord polnud see raske, uskuge mind,» vastas
Politseinik.
«Hyva,» lausus doktor tydinult. «Mix te tast siis siia
tõite, kui te juba teate ka, mispärast ta seda
tegi?»
«Ma ei öelnud, et teame, mix ta seda tegi, ytlesin vaid, et
teame ta ohvrite valimise loogikat. Mix ta nad tappis, seda peategi
teie välja uurima...»
«Keda ta siis tappis?»
«Uurimistulemused on siin,» viskas Politseinik suure kausta
lauale. «Aga sissejuhatusex niipalju, et ta tappis
ulmekirjanikke.»
Politseinik lahkus varsti peale materjalide yleandmist, tuues
põhjusex töökohustused. Psyhhiaater viipas valvuri
minema ja jäi noorukiga kahekesi.
Too ei paistnud yldse mõrvari moodi välja nägevat.
Pigem oli ta yliõpilane, bioloog tõenäoliselt. Mis
viis ta kyll sellistele tegudele?
Psyhhiaater heitis pilgu kausta. Ysna syvenenult luges ta selle
otsast otsani läbi. Oma tervise ja elu pärast ta ei
kartnud, oli noormees ju hullusärki pandud ja pealegi tappis ta
vaid ulmega seotud inimesi, kellex tema nyyd kyll polnud...
«Nonii, Rainis,» alustas arst pärast lugemist.
«Kuidas sul läheb?»
Irvitus: «Oo, mul läheb suurepäraselt. Ma olen terve
elu unistanud sellest, kuidas mind hullux tembeldataxe. Ma pole
hull!!! Kas te kuulete? Ma pole hull!!!»
Arst ohkas. Nii see tavaliselt algas, aga pärast? Pärast
veetsid nad ylejäänud osa oma elust ravimatute haigete
osakonnas.
«Hea kyll, hea kyll,» rahustas Psyhhiaater. «Sellex me
siin ju olemegi, et seda tõestada, ex?»
Noormees vaikis, kuid noogutas peaga, mis oli tast väga kena,
sest ta hääl polnud just meeldivaim kogemus.
Millegipärast ajas see vastikustunde peale.
«Kas sa tead, milles sind syydistataxe?»
«Loomulikult!» hyyatas ta seepeale. «Ma ju ei eita, et
ma nad tapsin,» lisas ta vaixemalt.
Selline otsekohesus oli yllatus ning pani arsti valvsusele. Mees
esitas järgmise kysimuse:"Mix sa seda tegid?»
«Pole sinu asi! Kyll saad peagi teada!» Veel kord irvitas
ta närviliselt, kuid sinna oli segatud teatud hulk rahulolu.
«Hyva,» ta ei pinninud edasi. «Kuid mida sa mulle
rääkida võid?» Nooruk tuli lobisema panna, see
võte oli juba palju kordi töötanud. Tavaliselt
tahavad nad rääkida sellest, kuidas keegi neid ei
mõista või oma perekondadest, kuid sel puhul oli asi
teistmoodi.
«Kuidas ma nad tapsin,» sisistas ta. «Tahate teada,
ah?»
Arst noogutas.
Nooruki nägu muutus mõtlikux.
«Esimene oli vist Simpsoni-nimeline sell. Ma lasin ta TT-ga
maha. Olin täpne, seda tuleb tunnistada,» hääles
oli sygav rahulolu. «Ta kõrval oli keegi teine kutt,
ilmselt sõber, aga tema jätsin elama.»
«Sest ta pole ulmekirjanik?»
«Tuli välja, et oli kyll. Ma ei tea ta nime, kuid teda
tunti Bergina. Teda oli raske tappa... Aga lõpux leidsin
võimaluse sealt, kust seda ei oodanudgi. Ta läx yle tee,
just siis, kui ma oma autoga seal olin.»
«Ja sa sõidsid tast lihtsalt yle?»
«Jah. Labane kyll, kuid talle oli muidu raske ligi
pääseda.»
Syngelt põrnitses nooruk enda ette. Paistis, et tal on
mäluga raskusi.
«Nikolai Baturin,» tuletas Psyhhiaater talle meelde.
«Just-just, tuleb meelde kyll... Myrk, mingil kokkusaamisel, ei
tule meelde, mis nimelt. Aga see pole ka oluline. Ta ei saanudki mu
nime teada,» kurb naeratus ilmus ta suule. «Ma ei tahtnud
seda teha, kuid see oli vajalik.»
Psyhhiaater muutus ootusärevax. Kas ta ytleb nyyd või
mitte?
«Nojah...» noormees oli veidi rahulikumax muutunud.
«Aga mix ma seda tegin, pole ju oluline, enam mitte.»
Doktor naaldus tahapoole tagasi. Siin võib veel kaua minna.
Aeglaselt, lausa nautlevalt, kirjeldas ta kõiki oma
mõrvu. Urmas Alas, Kristjan Sander ja kõik need teised,
pagan, ei suutnud Psyhhiaater nendest nimedest aru saada. Ikka ja
jälle pidi ta kausta vaatama, et syndmuste käiku
kontrollida, kuid nooruk ei valetanud, ta rääkis
kõik avameelselt ära. Tundus, et ta oli endale pähe
võtnud Eestis ulme ära kaotada, kuid ainult kirjanikke
osas. «Kirjastajad pole ohtlikud,» lisas ta vastavale
kysimusele vastates. Yxhaaval surid Eesti ulmekirjanikud selle, alles
poisiohtu mehe, käe läbi...
Äkitselt vaatas noormees arstile otsa: «Te tahate ikka
väga teada saada, mix ma seda tegin, ex?»
Vanem mees noogutas, mida muud saigi ta teha?
«Kas teate, te meeldite mulle,» lausus nooruk seejärel
usalduslikult. «Ja seetõttu ma hoiatan teid:
maailmalõpp on tulekul!»
Jah, nooruk oli hull. Ta oli haruldaselt salakaval mõrtsukas,
see oli tõsi, kuid siiski hull.
«Kas tõesti? Ja kuidas siis?» kysis mees.
«Ma ei hakka teile rääkima, mismoodi ma toimuvast
teada sain, kuid olulisimast, nimelt maailmadeteooriast, võin
ma juttu teha kyll.» Ta sättis ennast mugavamalt istuma ja
alustas: «Ma ei tea, kas te olete kuulnud sellest, et meie
maailmal on paralleelmaailmad?»
Arst vastas jaatavalt. Tal oli mitu patsienti, kes kinnitasid, et on
just sealt kusagilt pärit...
«Nonii,» jätkas ta seejärel. «Selliseid
maailmu on minu arvestuse järgi ligikaudu 456 789 134 980 145 ja
seda on väga palju, kuid on yx moment, mis teeb need seesinatsed
maailmad tõelisele reaalsusele ohtlikux.» Ta ohkas:
«Muidugi, tõeline reaalsus meie mõistes, neile
seal oleme meie teine tõelisus.»
«Oot-oot,» katkestas Psyhhiaater teda. «Kas sa tahad
öelda, et teise dimensiooni asukad kavatsevad siia sisse
tungida?» Selles väites polex midagi yllatavat, lisas ta
omaette, seda on ikka ja jälle väidetud.
«Ei midagi nii drastilist!» hyyatas nooruk. «Ehkki nad
on seal sellex võimelised ja veelgi enam: nad võixid
kogu Universumi õhku lasta, kui tahaxid. Mõned on oma
reaalsuses seda isegi teinud,» lisas ta väikese pausi
järel. «Nad ei taha seal meiega mingit tegemist teha, sest
vaadake, nende jaox oleme meie kõrgeim olelusvorm. Jumalad,
kui soovite.»
«Nad on kõrgemalt arenenud kui meie, kuid peavad meid
Jumalatex? Asi peax ju vastupidi olema,» ei suutnud arst
kommentaarist hoiduda.
«Ma proovin teile selgitada. Need maailmad seal on täitunud
inimese tekkimisest saadik. Alguses olid nad tyhjad ja paljad ning
seal polnud midagi. Siis tuli inimene ning neis hakkas tekkima elu
kõikdes mõeldavates vormides. Inimene on looja, ta
suudab välja mõelda erinevaid maailmu ning neisse elu
sisse puhuda, ehkki ta ise seda ei tea. Ulmekirjanike looming leiab
endale pelgupaiga just sellites paralleelmaailmades. Nende seas on
ylitsivilisatsioone, aga ka täielikku barbaarsust. Nad on
yritanud aru saada, mix suudab inimene fantaseerida ja nemad mitte,
kuid siiani tulutult. Ja seetõttu oleme me Jumalad, keda tuleb
austada, kuid kellest on soovitav eemale hoida. Lihtne ylimaailma
kodanik saax ju shoki, kui ta taipax, et ta Jumalad on tegelikult
kehvemad kui ta ise.»
«Aga kas siis kirjanik ei saa oma loodut hävitada?»
«Kõik, mis on juba tehtud, on olemas ning seda kustutada
on võimatu.»
«Hmm...» arst muutus mõtlikux, see oli
tõepoolest huvitav teooria. «Aga mis on sellel pistmist
maailmalõpuga?»
«Maailmad hakkavad täis saama, inimene on ju nii palju
fantaseerinud, et see on lihtsalt jube. Varsti ei suuda enam yxki
fantaasia oma õigesse kohta suunduda ning ta pyyab ennast
sobitada teiste vahele. Tulemus? Kaos. Ja maailmad hakkavad tungima
ka siia, meie omasse. Kes jääb peale? Kas meie või
meie fantaasia poolt loodud tulevikukoletised?»
Väga põnev lähenemine maailmalõpule, seda
tuli tunnistada. Psyhhiaater esitas veel viimase kysimuse: «Mis
põhjusel sa kirjanikke tapsid? Neid on ju terve maailm
täis.»
«Õige. Kuid ma yritasin ajapikendust teha, nii et
kõik ei toimux nii ruttu.»
«Veel yx märkus,» sõnas arst lõpetusex.
«Belialsi jätsid sa millegipärast välja.»
Noormees muutus kahvatux...
***
Mõnuga sisestas Belias viimased sõnad ning ohkas
rahulolevalt: «Valmis!»
Maailmade Isandad seisid koos ning ootasid, ootasid Selle tulekut. Ja
See tuligi, kiiremini, kui nad arvasid. Missioon
ebaõnnestus...
|