[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
Dragofor on minu arvates lähenenud ulmejutu kirjutades asjale filosoofiaga. Ta on pannud omavahel flirtima reaalsuse ja kujutlused. Et kas kujutlused tekitavad endale kusagile abstraktsesse ruumi oma isikliku reaalsuse? T8pselt samuti on toimitud kirjanduses ja filmides juba ammu. Üks uusimaid ja hetkel tuntumaid ehk "Matrix". Hea lugu noore kirjaniku jaoks ning ulme kirjutamise harjutuseks. Aga kas tal on teada, miks ja kellele see suunatud on? Antud juhul tundub, et eelk6õige endale. Lihtne lugeja, kes ei saa filosoofia keerdkäikudest aru, ootab tihti kirjanikult vaid meelelahutust. Keeleline pool pole asjal ka kõige priljantsem, aga seda saab arendada.
Jube lugu...
Võib-olla kisuks see odava populaarsuse taotlemise poole, kuid soovitaksin autoril süvendatult ja detailsemalt kirjeldada, et keda ja kuidas. Usun, et loo nautijate hulk kasvaks tohutult.
Aga kuhu Dragofor jäi... võinuks seda ka mainida kuidas Rainis Dragoforil küüneviiliga kõri läbi lõikab või midagi sinna kanti :-)
Oleks perfect olnud.
Noo jah, pole midagi öelda see on puhas must huumor satiiriliste elementidega, pean tunnistama, et see oli tõeliselt koomiline. Kuid kuidas arvavad need kirjanikud kess seal jutus maha löödi seda ma ei oska öelda. Mulle igaljuhul meeldis. Hinne võimete kohaselt 4.
11.02.1999 15:21:34 |
Karin |
Imelik... Enne jutu lugemist lugesin läbi arvustused. Arvustuste põhjal jäi mulle mulje, et saab ka veidikese naerda. Ma ei saanudki aru, mis asi oleks pidanud naeru tekitama. Kui aus olla, ei saanud ma üldse millestki aru. Pealkiri oli, et Niimoodi lõpebki maailm. Kuidas? Ma ei saanud aru. Lugesin kaks korda ja ikka ei saanud aru...
Kasnäe!
Lugesin ja naersin... nüüd lugesin uuesti ja naersin taas...
Üldiselt on Dragofor julge sell... vaat kui lintshivad need naljasooneta kirjanikud ta ära... eesti ulme tuleviku huvides on autor targu pseudonüümi taha varjunud!
See oli eriliselt mõnus lugu. Üle tüki aja sain mõnuga naerda. Saan ainult nõustuda Rauliga: niiöelda absoluutskaalal pole see tähtteos, kuid "omas võtmes" 5-.
Aga x ja y võiks välja jätta.
Omas võtmes väga hea asi! Dragofor rehabiliteeris selle «inside-joke'iga» ennast minu silmis täiesti. Suurepärane anekdoot! Ka mujal maailmas on kirjutatud selliseid mängulisi tekste, kus kirjaniku enda kaasaegsed ringi sibavad, mõni maha löödakse vms. Eestis on käesolev minu teada esimene. Ja täiesti korralik seejuures! Asjale annab mõnusa kiiksu juurde see peategelase-loo autori samastamisvõimalus (Rainis). Ja üldse oli seda väga naljakas lugeda. See paralleelmaailmade värk nüüd eriti kehv ju ei olnud, lõpp vedas samuti suht normaalselt välja. Ja vahest tänu sellele iseenese sissepanekule ja loetud-tuntud isikute sissekirjutamisele oli lugu kuidagi värske ja vaba. Polnud seda «Asserini» tohutut krampi... Miinuspoolelt seda, et tekst tahaks siiski keeletoimetajat, kes kohati lausete struktuuri muudaks, sõnakordusi väldiks, veidi konarusi siluks jne. Aga omas võtmes on see tekst väärt hinnet 5- ! Rääkimata sellest, et Simpsoni mahalöömine mulle lihtsalt rõõmu valmistas:)
Ootasin kannatamatusega mõne novellis
äramainit' kirjaniku arvustust, aga
näh, ikka tuleb esimene olla.
See ulmekirjanike mõrvimise idee on,
tuleb tunnistada, veidi haiglane.
Arvasin lausa, et siit areneb üks
splätter, aga arvasin valesti. Ohh.
Paralleelmaailmade ideed on varemgi
kasutatud, kasvõi Tanith Lee "Itta,
vastu keskööle".. neid muidugi
võrrelda ei saa, aga ikkagi võinuks
vorm olla ahvatlevam, praegu käib lihtsalt üks üldjoontes tuim vestlus.
Tasemelt langeb umbes samasse klassi
Asserin'iga, no veidi parem ehk.
|