05.09.2000 |
Indrek Hargla
Capaneusi Harta |
Arvustused |
Estrada
41. Ardaman; kell 20.04
Estrada surus hääletu laserpüstoli aeglaselt kabuuri tagasi.
Ta käsi värises, silme ees hüplesid endiselt kaks luukollast
sarve, mille omaniku oli odoorlaeng eemale peletanud. Kaks sarve...
okkaline neljajalgne keha, hirnatuse ja rögisemise vahepealne
häälitsus, mille kuularid oli veelgi võikamaks
võimendanud. Ma jõudsin, ma jõudsin reageerida,
mõtles Estrada. Tema reaktsioon oli olnud ülikiire,
aastatepikkuse treeningu tulemus. Kuid siiski oli ta teinud esimese
liigutuse valesti. Püstolit haarates oli ta pöidlaga
lülitanud sisse laserrezhiimi, sõrmed kippusid iseenesest
sarvikut surmava kiirega kostitama. Hetk enne päästikule
vajutamist oli mingi kohusetundlik mõtteimpulss siiski
jõudnud püstoli odoorlaengule tagasi seadistada. Sarved kadusid
ühe hetkega, Capaneusi sarviku haistmiselundid on koletise
rünnaku vastu parimaks kaitseks. Estrada hingamisfilter ei lasknud
Vaatlejal endal laengut sisse hingata. Niiviisi ei teadnud ta, mismoodi
odoorlaeng õieti haiseb.
Sarviku ilmumine oli kindlaks märgiks, et Estrada oli liiga kaugele
ekselnud. Jäljed olid kadunud juba tunni aja eest, ilmselt olid naised
juba varem, pöögimetsa servalt ära pööranud,
seiretabloo oli tumm. Võsane ja soine kõnnumaa ei saanud
naiste sihtpaigaks olla, ta teadis seda juba ammu, ometi oli ta valinud
just selle tee, sest lihtsalt siia polnud ta varem sattunud. Uudishimu...
Sarvikute haistmismeel hoiab nad inimeste radadest tavaliselt eemal,
Estrada välikostüüm oli aga täiesti lõhnatu ja
sestap ta oligi selle elaja otsa komistanud.
Ta vaatas kella. Nüüd oli juba liiga hilja naiste jälgi
uuesti üles otsida, tuli pöörduda tagasi T-punkti,
süstik peaks varsti saabuma. Ainuke, mida Estrada oleks veel
jõudnud teha, oli paigaldada kaamera kohale, kus naiste jäljed
olid kadunud. Homme võibolla jõuab ta neile taas jälile,
siis paneb ta üles uued kaamerad, siis saab tema seekordne
ülesanne täidetud, ta lendab jälle Pesasse, istub ekraanide
taha ja saab mõneks ajaks puhkust sellest vastikust maailmast...
Kuhu nad siis ometi läksid, mõtles Estrada. Kui nad ei tulnud
siia kõnnumaale, pidid nad sumpama mööda metsaserva ja
siis kas Mõõkkaljudele ronima või metsa tagasi
keerama. Igal juhul pidi olema tegu üsnagi kummalise teekonnaga, sest
kaljudel ei saanud kindlasti midagi huvitavat olla ja metsa
tagasipööramine tähendas mõttetu ringi tegemist
mööda soist ja ohtlikku rada. Võib-olla olin ma aga ise
liiga tähelepanematu -- jäin unistama, nagu Zeman ütleb --
võibolla reguleerisin seiretabloo liiga tundlikuks... Letussier
või Dhaka poleks kindlasti eksinud, nemad juba teaksid, kuhu naised
iga päev nii sihikindlalt rühivad, kaameradki oleks neil ammu
paigaldatud, nemad on ju kõige paremad... Aga Bent arvas, et see
ülesanne on nii kerge, et ässasid pole mõtet saata, piisab
minustki. Ja Estrada ei osanudki arvata, kas Bent vris Zeman oli tema
välja valinud seepärast, et ei uskunud noort Vaatlejat rohkemaks
võimeline olevat või tahtis ta teda lihtsale ülesandele
saates vaid hoida ja kergemate ülesannetega tema karjääri
kiirendada.
Estrada ohkas ja märkis seiretabloole sarvikuga kohtumise koha. Siis
edastas ta andmed kiirelt Pesale ja luges vastusrealt, et info on
salvestatud, süstik läheneb ning aeg on naasta. Pesa soovis talle
ka õnne ülesande eduka täitmise puhul! Ilmselt nad ei
vaevunudki vaatama, kas marsruut on kaardile kantud, ülesanne oli ju
nii lihtne. Pesas pidi sidetabloo ees istuma Dhaka, tuli Estradale meelde.
Siis tema soovib mulle muidugi õnne, või veel! Nii
lihtne ülesanne, kuidas siis muidu... parim pugemismoodus on alati
nooremate töötajate oskusi üleolevalt kiita. Siis on
võimalik esimese apsu juures silmakirjalikult väita, et nii hea
Vaatleja, kes oleks temast võinud arvata... Nii lihtne ülesanne
ja läbikukkumine. Või lihtne! Jälitada kaduvaid varje...
Juba mitu kuud olid aeg-ajalt mõned naised VI-B koopast läinud
mööda peateed metsaservale ning kadunud. Õieti polnud
neid keegi jälitanudki, algul ei pööratud sellele mingit
tähelepanu. Huvi tekkis Pesas siis, kui ilmnes, et kadunud on
kakskümmend üks naist. Kuna satelliitide paigaldamine endiselt
viibis, otsustas Zeman luurajad välja saata. Naiste teekonnale tuli
seada minikaamerad, samuti neid lähedalt jälgida. Zeman tahtis
alati inimlikku lähenemist, ta ei kippunud eriti kaameraid usaldama.
Oma silmaga nägemine, kasvõi hetkeks, ületab kogemusliku
poole pealt igati kaamerapildi. Zeman oli oma karjääri jooksul
alati inimestega tegelnud, ta uskus end märkavat iga emotsiooni ja
tundevarjundit, luges kehakeelt, mäletas kõiki näoilmeid.
Zemanile ei julgenud keegi valetada. Kas Zeman oli aru saanud?
mõtles Estrada, kui ta seiretabloo naasmisteekonnale sättis.
Oli ta mõistnud, tundnud? Kasutanud oma inimese mõttemaailma
tundmist ka kolleegide, mitte ainult koopaelanike suhtes?
Seiretabloole ilmus punakas punktiirjoon, mis tähistas Estrada
naasmisteekonda. Tuli hakata liikuma, tagasi sinna, kus ta oli naiste
jäljed kaotanud, seada üles kaamera ning jõuda
süstikule. Ta sumpas läbi videviku, tige enda ja Zemani peale ja
katsus mitte mõelda teravatele sarvedele, mis ikka ja jälle
mälusopist üles kerkisid. Kalk ja igav võsastunud
tühermaa. Kvaterneer oma täielikus ilus ja uhkuses. Mida nii
romantilist ja huvitavat ta küll oli lootnud siit leida? Kaks aastat
treenigut asustamata maaosas -- Zomasel, kaks rutiinset ja julma aastat,
koos tehnilise väljaõppega Pesas. Romantika? Külmust ja
võõristust õhkav planeet oma inimestega, kes on nii
vanad ja noored samaaegselt. Aga nad oskavad juba üksteist
suurepäraselt tappa... Sellega oligi Estradal algul kõige
raskem harjuda. Kaljuservale riputatud kaamera edastas detailitäpset
stereopilti ühest lahingust -- see oli olnud vaid aasta tagasi.
Harjuge, oli Zeman käskinud, vaadake ja harjuge. Nuiaga tapmine... See
on tegelikult nii raske. Kui ei tea või ei tunnegi huvi, kuidas
ühe hoobiga tappa. Kolm kütti VI-B koopast olid kohtunud viie
naaberkoopa uitajaga. Arvuline ülekaal sundis kohe võitlusele.
Kaks tehti kiiresti võitlusvõimetuks ja tõugati
järsakult alla, kolmas -- juht -- oli visama hingega ja tappis kaks
ründajat enne, kui ülejäänud ta nuiadega surnuks
peksid. Mittesekkumine... Iseeneslik areng.
Estrada astus rutakalt mööda üksluist maastikku, jalge all
lirtsus pori, ümbrus oli kõle ja nukker. Üle
võsatihnikute paistsid taamal mäed, kus asus ka T-punkt ja kuhu
varsti pidi jõudma süstik. Seiretabloo edastas peilingut
kõigest elavast, mis luuraja ümber liikus -- midagi ohtlikku ei
paistnud olevat. Mida enam Estrada mõtles kohtumisele sarvikuga,
seda enam hakkas ta soovima, et oleks peletise tapnud. See äkiline
ehmatus, kui ta kuulis võsast võigast röginat... Algul
oli tõesti ainult ehmatus, hiljem hakkas ta tundma ründaja
vastu viha ja raevu. Tema eneseväärikust oli hirmutatud liiga
tugevalt. Kättemaks kogetud hirmu eest. Miks me ei võiks
küll neid elukaid tappa? Miks peaksid need inimesed aru saama, et
sarvik pole surnud loomulikku surma. Aga Zemani sõna oli kindel --
mitte ükski Capaneusi Zaindi mandri eluvorm peale inimese ei suuda
tappa sarvikut. Läbipuuritud ja veritsev sarviku laip on selle
leidjale midagi liiga erakordset, see muudaks nende ettekujutust oma
maailmast. Ja selleks pole meil õigust. Need inimesed peavad
küll vahest sarvikule jahti, aga ainult siis, kui mõni isend on
juhtunud liiga koopa lähedale. Kambapeale tulevad nad sarvikuga toime,
aga nad ei võta jahti meelsasti ette. Aga meie jaoks kuulub sarvik
oma ökosüsteemi ja meie oleme siin ainult vaatlejad. Sarvikut ei
tohi tappa, rabahunti ei tohi tappa, dinolüüpi, seda rahumeelset
rohusööjat, ei tohi tappa, inimest -- Homo sapiens
capaneaum -- ei tohi tappa. Enesekaitse ja kontakti vältimine on
muidugi erijuhus, ent üle kahe kontakti kellelegi andeks ei anta.
Tegelikult ei tohi midagi ega kedagi tappa, aga ikka tapetakse. Baktereid,
putukaid, väikeloomi (Estrada oli täna juba kolm mutitaolist
elukat sodiks astunud, nad olid nii õrnad, luustik peaaegu puudus,
terav kiunatus ja siis lige plotsatus) -- kõiki tapetakse, aga see
pole nii tähtis, ütles Zeman ja nii seisis ka Capaneusi Hartas,
mis oli ette valmistatud tuleviku jaoks. «Tema Majesteedi
Mõistliku Elu Otsimise Konservatoorium omab planeet Capaneusi
üle kogu võimutäiust, kuid on vastutav, et ükski
Capaneusil loomuliku evolutsiooni käigus tekkinud eluvorm ei saa
inimtegevuse läbi kahjustatud. Samuti pole MEOK-il õigust
sekkuda Capaneusi inimese ega ühegi muu eluvormi evolutsiooni ega
talle oma olemasolust teada anda.»
Kui nad kunagi pärisinimesteks saavad... ehk siis kirjutatakse Harta
alla? Lapsik? Aga Hartat oli vaja inimeste südametunnistuse
rahustamiseks. Et niiviisi õigustada oma viibimist kogu Ruumis
ainulaadse iidse Maa teisikplaneedil, Maa õe kordumatus biolaboris,
elusas muuseumis.
Estrada kahlas edasi ja hakkas esmakordselt päeva jooksul
väsimust tundma. Ta oli oma toiduvarud ammendanud, juua veel oli, kuid
tühjast kõhust hakkas pea valutama ja tekkis tüdimus. Tema
universaaljaki seljale kinnitatud väljaheidete lahustaja vajas
tühjendamist ja siis uuesti elektriga laadimist. Midagi ei tohtinud
maha jääda. Või õigemini -- jälgi inimese
viibimisest Capaneusil tuli jätta nii vähe kui võimalik ja
vältimatult vajalik. Nende jaki sisse kinnitatud voolikutega oli nii
raske harjuda... Esimesed kuud Zomasel pidid kadetid sööma ja
jooma võimalikult palju. Siis aeti nad välja ja õpetati
kannatama. Estrada oskas kannatada, kuid teadis, et ei tohtinud enam juua.
Ma ei tohi jälle «unistama» jääda, sisendas ta
endale. See polnud päris läbikukkumine, midagi pole veel katki,
kõike on võimalik veel parandada. Homme... homme,
jõuab ta neile jälile ja lahendab VI-B naiste saladusliku
kadumise. Muidugi on Zeman tühjast asjast kära teinud, naised on
lihtsalt leidnud uue koopa ja osad on sinna elamagi asunud. Zeman aga
pabistab iga asja pärast, kõik on talle nii tähtis, ta ei
suuda ikka unustada oma ningosid ja Suurt Tundmatut. Tegelikult ei tohiks
ta Zemanist nii mõelda, Zeman on ikkagi See Suur Zeman, tal on
Majesteedi kingitud päruslaev, ta on ennast täielikult ja
alatiseks tööle pühendanud, ohverdanud eraelu -- Yenonagi
läks ju Zemani juurest ära, kuigi Yenona oli igavene nõid
ja vastik elukas...
Estrada peatus ja jõi suurte sõõmudega
välipudelist vett. Talle tuli meelde, kuidas Zeman oli
rääkinud Vaatleja Dovanist, mehest, kelle neli
«hoolealust» koopaelanikku janusse surid. Dovan oli peale
sattunud koopale, kust neli viljatut naist olid minema aetud. Naised
hakkasid mööda kaljuvahet teisele poole mägesid minema, kus
oli suur lagendik. Loomulikult olid nad nii või teisiti hukule
määratud. Dovan töötas mingi
sotsio-psühholoogilise programmiga, tal oli vaja vaatlusandmeid ja nii
edasi. Vaatleja järgnes ettevaatlikult naistele, oli mitmeks
päevaks kõige vajalikuga varustatud. Siis tuli varing ja naised
müüriti mõnekümne ruutmeetrisse kivilahangusse. Dovan
oli nende juures kuni lõpuni... Naised ei teinud üksteisele
midagi, kuigi tugevam neist oleks võinud nii oma eluiga pisutki
pikendada -- see fakt oligi lõpuks kõige tähtsamaks
osutunud. Keegi kaitses nende vaatlusandmetega oma «doktori» --
keegi, kuid mitte Dovan. Dovan vaatles ja nuttis... Ta ei tohtinud
nende kannatusi leevendada. Liitrike vett, mida naised nii ihaldasid
või neli kiiret mürgilaengut -- kõike seda oleks olnud
liiga palju. Naised kustusid aeglaselt piineldes, hoidsid üksteisel
käest kinni (koopas polnud sellist lähedusvajaduse fenomeni
täheldatud) ja surid, nähes silme ees vaid avarat helesinist
Capaneusi taevast. Dovan ütles pärast seda oma töö
üles ja lendas minema. Temast olevat saanud Vikerlase kaardiväe
major ning ta uputas kolm aastat hiljem verre mässu Damaskus III-l.
Aga Estrada mäletas, et Dovani juhtum oli seminaris tekitanud
kõva vaidluse. Zeman väitis, et Vaatleja käitus
õigesti, Vaatlejal polnud teist valikut, ta oli andnud vande. Ja
vande mitte ainult Konservatooriumile vaid ka Capaneusile. Keegi oli aga
arvanud, et Vaatleja oleks võinud naistega suhelda, kontakti astuda.
Õnnetute reaktsioon oleks olnud teadusele väga huvitav, oma
kogemust poleks nad niikuinii saanud edasi anda. Zeman vastas, et kontakt
on keelatud. Igasugustes tingimustes keelatud. Siis oli Estrada veel kadett
ja ei teadnud eridirektiivist...
Hakkas hämarduma.
Estrada taipas, et tema samm on liiga aeglane. Zaindi öö on kiire
laskuma, õhtuvidevik peaaegu puudub. Oli viga sinna tühermaale
ronida, teda võidakse veel süüdistada sarviku
provotseerimises. Zeman vaevalt seda teeb, aga Dhaka võib küll.
Dhaka on mõnikord liiga norija, ta tahab Zemani ees distsipliiniga
hiilata. Dhaka on pugeja, kinnitas Estrada endale. Pugeja, kes poeks alati
iga ülemuse ees ja Zemani ees poeb ta praegu ainult sellepärast,
et Zeman on ülemus. Muud põhjust siin ei ole. Ei tohi olla.
Siis hakkas Estrada seiretabloo häält tegema. Mitte
kõvasti piiksuma, ainult kuularites tekkis signaal -- andur oli
tuvastanud midagi, millest ka inimene kindlasti teadma pidi. Estrada
peatus. Mets oli päris lähedal, sealt pidi ta põhjakaarde
pöörama, et T-punkti jõuda. Teekond jäi koopaasuika
harilikest radadest eemale, see oli valitud nii, et ühkti olulist
eluvormi teel ei oleks. Ta vaatas seiretablood. Neli objekti -- kolm
väikest ja üks suur. Kolm inimest ja üks sarvik.
Bent vris Zeman
41. Ardaman; kell 22.16
Ta pani oma vastase nimeks Mathika ning seadistas ta musta vöö
tasemele. Nimel polnud tegelikult mingit tähtsust ja seepärast ta
ristiski vastase mitte midagi tähendava sõnaga. Kui ta
klaviatuuri näppides Mathikat elustas, sisendas ta endale, et sellel
pole mingit pistmist Damaskus III voodoo-kultusega ega sealt omandatud
oskustega. Vastane sai nimeks Mathika ja Zeman ründas teda kiiresti
oma kroonvõtetega -- pettelöök kubemesse ja
pöördelt jalahaak kuklasse. Mathika blokeeris ülikiirelt
mõlemad ja kasvatas jalalöögi blokilt osavalt vastuhoobi.
Löögist saadud valu oli piisavalt tugev, et Zeman
rõõmustaks väärilise vastase üle. Kukla taha
kinnitatud andur reageeris täpselt läbilastud tabamusele ja
sisendas meeltesse vastava valuaistingu. Mathika osutus nutikaks selliks.
Zeman polnud talle sugu programmeerinud, kuigi tihti armastas ta luua
mulaazhe naiste kehajoontega. Nii mõnigi virtuaalseks veriseks
tombuks pekstud mulaazh sarnanes äravahetamiseni Yenonaga. Kuid
Mathika oli sootu. Ja Pesa Foogt ja Tema Majesteedi Teaduse ja Tehnika
Ameti Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi endine luureülem
parun Bent vris Zeman kohendas pisut niudevööd, mis koos musta
peapaelaga moodustas tema ainsamad riietusesemed.
Seadeldis oli uus ja Mathika Zemani seitsmes tehispartner. Esimesed kaks
oli ta liiga kiirelt tapnud ning kahtlema löönud rahakulutuse
otstarbekuses. Hiljem olid treeningpartnerid tugevamaks muutunud. Mathika
oli aga eriti hästi õnnestunud -- mulaazhi agressiivsus oli
viidud maksimumini ning ta oskas kung-fu'd Zemanist paremini. Pärast
esimest ebaõnnestunud rünnakut katsetas Zeman
pettelööki pähe, kuid jäi hiljaks. Mulaazh kummardus
ning tegi osava pöörde vasakule -- Zeman kaotas tasakaalu ja
rehmas õhku, saades samal ajal piste neerudesse. Mathika oli
kükakil giboni-asendis ja rebis talle oma teravdatud varvastega veel
teisegi löögi. Zeman põrkus paar sammu tahapoole ja
võttis sisse samuti põlvedest kõverdatud
võitlusasendi. Talle isegi tundus, et mulaazh irvitas... Veelkord
proovis ta pettelööki ja veelkord tabas Mathika jalalaba ta
rannet. Jalg pühkis oma teelt Zemani käe -- blokk oli hirmvalus
-- ja samas, ilma vähimagi vihjeta uuele tasakaaluasendile ja
kombinatsioonile sidus Mathika oma tõrjesse
rünnakulöögi. Zemanit tabati rinda, andur kuklas edastas
löögiimpulsi ajju ja Zemani hing jäi hetkeks kinni. Kuid
ainult hetkeks -- Mathika ei saanud tappa ja tõmbus tagasi, et tema
looja saaks hinge tõmmata. Nüüd hakkas Zeman juba vihaseks
muutuma, kuid see viha oli vaid sisemine innustus, mitte
füüsiline raev. Treeningmulaazh oli õnnestunud, kui ta
võitlusega oma loojat motiveeris. Zeman proovis nüüd
Zhu-Maoingi küünarlöökide seeriat -- parem käsi
tegi pettelööke ja keha jäi kergelt ehmatatud vastasest
piisavalt kaugele, kui kõverdunud sõrmedega vasak jagas
koodina vaheldumisi küünar- ja rusikahoope.
«Zeman! Balthus siin, oled sa kodus või?» Kogu tuba
täitus Balthus Azarjani nasaalse häälega. Neli silmale
nähtamatut valjuhääldit edastasid vaneminseneri
nõudlikku, kuid ettevaatlikku küsimust. Loomulikult oli Zeman
kodus, kus mujal tal siis olla oli? Ilmselt kostus Azarjani telefoni vaid
matsatused ja ähkimised, sest üle toa valgus inseneri lootusetu
ohe, kui ta küsis:
«Tapad jälle neid viirastusi? Vabandust, et segasin.»
Foogti kodutelefonil rääkimine oli lubatud ainult
äärmisel juhul. Pesas oli ametlik puhkeaeg ja Zeman
nõudis, et vastavalt tema seisusele on iga päev neli tundi
ainult tema päralt. Foogt pidi säilitama alluvatest teatava
distantsi. See polnud Konservatooriumist kaasa toodud poosetamine. See oli
distsipliin -- kõik pidid mõistma, et tühise asja
pärast Foogti puhketundidel tema poole pöördumine toob
asja pärast kaasa nädalase treeningreisi Zomasele.
Zeman lajatas Mathikale oma firmahoobi -- pöördelt kannahaak
kaksteistsõrmiksoolde. Mulaazh jäi sedapuhku blokeerimisega
hiljaks ning välkkiirelt kukerpallitas Zeman arvuti juurde. Veel
klaviatuuri poole seljaga olles, tabas ta varvastega pealülitit.
Mathika kadus hetkega. Zeman tõusis ja astus matilt ära. Vaikse
surinaga, mis pidi ka Azarjani kuularitesse ulatuma, tõusis tatami
hoobadelt üles, tõmbus seinani ja kadus laepaneeli alla. Suure
ümarate nurkadega ruumi põrandale tekkis taas harilik
plastplats, mis imes endast välja kunstkarusnahkse vaiba. Zemani
kabinet-kodu võttis taas oma hariliku ilme ja hiljutisest
võitlusest jäi õhku vaid higilõhn.
«Kuulan, alluv,» hõikas Zeman vannitoa poole suundudes.
«Plaanid väikest retke Zomasele?»
«Ainult koos sinuga! Mul on midagi tõeliselt
tähtsat.» Azarjani hääl kostus tõepoolest
erutatult. Umbes sellisena oli pikakasvulise inseneri ninahääl
kõlanud kaks aastat tagasi. Siis kui ta Zemani palvel oli sooritanud
oma viimase retke Vaatlejana ja jäänud lõksu paarituvate
sarvikute ning jahiretkele suundunud koopaelanike vahele. Sidepidamine
Pesaga oli lubatud samuti ainult äärimisel vajadusel.
«Kui tähtis? Kas võib Foogt endale enne lubada pisut
kümblemist?»
«Ma arvan, et sa peaksid seda võimalikult ruttu nägema.
See on midagi erakordset, seda pole iialgi varem juhtunud...» Azarjan
oli tõesti ärevil.
«Mis siis on? Sul läks kõvaks või?»
«Meil läheb siin kõigil varsti kõvaks!»
«See võiks tõesti huvitav olla,» pomises
Zeman, heitis niudevöö ja peapaela toanurka ning sulges vannitoa
ukse. Azarjan närvitses alati, kui Estrada all oli. Zeman teadis
Azarjani kiindumusest noorde Vaatlejasse. Intiimsuhted Pesa
töötajate vahel polnud just keelatud, kuid mida vähem neid
oli, seda parem. Siin polnud ju lõppeks Terranoova ega
Õukond. Nii paistis arvavat Zeman ja järelikult oli see ka
Konservatooriumi tahe. Kuid tegelikkus...
«Kas Foogtil oleks siis võimalik Tehnikast läbi
tulla?» Inseneri hääl segunes vee pahinaga.
«Ma pesen ja tulen. Ära vahepeal lõdvaks lase.
Lõpp.»
Kui Zeman oli pesnud ja riietunud, astus ta aeglaselt oma ruumidest
välja ja liikus mööda Pesa plastmetallist koridore
arvutikeskuse poole. Tee peal põikas ta Operatiivkeskusesse.
Sidepaneelide taga istus valveohvitser Cirnetta Dhaka. Pesa üks
kolmest Asefoogtist ning Zemanile vastukarva käiva üldise
arvamuse kohaselt ka tema suursoosik.
«Kuidas all on?» küsis Zeman.
Kaunitar keeras oma lühikeste lumivalgete juustega pea momentaalselt
Zemani poole. Silmade välkudes kandis ta õõnsal ja enda
arvates operatiivsel häälel ette:
«Meie sektoris Estrada. Jälitab VI-B kadujaid. Peaks viienda
süstikuga naasma. Oliveri grupp on endiselt ookeanil -- otsivad labori
jaoks asustamata saart. Ja siis on veel Abelsson, aga nemad ei raporteeri
enne nädalat.»
Zeman teadis, kes all on ja mida seal tehakse.
«Probleemideta?»
«Kaks tundi tagasi raporteeris Estrada sarvikust. Odoorlaeng, probleem
likvideeritud.»
«Ülesanne täidetud?» Dhakaga rääkides tabas
Zeman ennast koonerdamiselt verbidega. Ta sai aru küll, et tegu on
alateadliku Asefoogti kõnemaneeri mõnitamisega, kuid ilmselt
pakkus see talle haiglast rahuldust.
«Signaal tuli tühermaalt. Kutsungit 7 pole olnud. Kuid ilmselt on
tal naiste marsruut teada ja kaamerad on üleval. Estrada on ju meil
noortest üks parimaid.»
Kutsung 7 tähendas ülesande täielikku täitmist, kuid
selle edastamine polnud enne süstikusse jõudmist kohustuslik.
Foogti soovil olid kohustuslikud ainult hädasignaalid ning raportid
kohtumistest kaardistamata areaaliga sarvikutest, dinolüüpidest
ja muudest suurtest loomadest. Zemani poliitika oli hoida
võimalikult vähe sidet Vaatlejatega -- see pidi neid
motiveerima iseseisvusele ja adekvaatsele käitumisele. Pealegi
võisid üleliigsed raadiolained liialt mõjuda Capaneusi
mõningatele asukatele. Lausside ei meeldinud Zemanile,
seepärast polnudki ta vaimustuses satelliitide paigaldamise ideedest
ning transformaatorite ülesseadmisest Mõõkkaljudele.
«Estrada nägi sarvikut? Veider, miks ta tühermaale ronis...
Kui tagasi tuleb, kirjalik raport ja kohe minu juurde!»
«Edasi antud! Kirjalik raport ja kohe Foogti juurde.» Blondiini
sõrmed klõbistasid arvutiklahve.
«Muid probleeme pole?»
«Loomulikult mitte, Foogt. Kõik on korras.»
Kõik pole kunagi korras, mõtles Zeman, kui suundus edasi,
kõik ei saagi kunagi korras olla. Oli puhkeaeg ja koridorid
tühjad. Pesa elanikud olid enamalt jaolt kas oma eraruumides
või siis Muuseumis või raamatukogus. Pidev
enesetäiendus, pühendumus. Mittesekkumine nõudis
Vaatlejatelt suuremat teadlikkust kui füüsilist valmisolekut.
Zeman loivas aeglaselt Azarjani impeeriumi poole. Peaaegu terve Pesa
keldrikorruse võttis enda alla kolme plokki jagunev tehnikakeskus --
tuhandete üle planeedi laiali nähtamatute silmade ja andurite
aju. Kõik elektroonilised ja hologeensed signaalid planeedilt
jõudsid siia, kus targad masinad neid süstematiseerisid ja
edastasid. Kogu krempli juhtimiseks piisas ühest inimesest --
peainsenerist Balthus Azarjanist. Ligi seitse aastat oli Azarjan Vaatlejana
Capaneusil oma leiba teeninud, kuni lõpuks oli Zeman palunud tal
omad praktikas kogutud teadmised ühendada erakordse tehnikavaistuga
ning keskus üle võtta. Azarjani kasutas ta Vaatlejana
nüüd ainult erijuhtudel ning neid tuli harva ette.
Keskuses oli hämar, sest Azarjan ei kannatanud eredat valgust. Arvutid
olid paigutatud ringikujulisse labürinti, millest viis otsetee
läbi ringi keskusesse -- kahe meetri kõrgusel asuva
klaasseintega kabiinini, kus istus Jumal. Zeman ei talunud masinaid, ta
tundis alati veidrat võõristust, puutudes kokku enda omast
kõrgema intellektiga, mis ei jaganud inimhingest mitte tuhkagi, kuid
suutis eksimatult orienteeruda mikro- või makromaailmas, mis tema
looja -- inimese -- teadvusele ei allunud. Keskuses oli väga vaikne,
alati pidi Zeman enda ettekujutustele lisama teatava intelligentse surina,
mille saatel arvutid tema meelest töötama pidid. Ta liikus
ebalevalt Azarjani kabiini -- Nõiaköögi -- suunas, viimane
nägi teda juba kaugelt ja viipas närviliselt käega. Inseneri
pikk kõhetu kuju vibutus toolist, tõusis ja avas klaasukse.
«Noh, kui tõsine sul siis lugu on?» küsis Zeman, kui
oli pakutud tooli istunud.
Azarjan liigutas mingeid miniatuurseid hoobe ja laest laskus kahe mehe
vahele kuvar.
«See on obsi keskteleskoobi viimase seireprogrammi projektsioon,»
ütles Azarjan surmtõsisel häälel.
«Obsi?»
«Observatooriumi, noh! Mõõkkaljudel asuva
observatooriumi edastatav pilt,» seletas insener läbematult.
«Kõige värskem pilt. Tõtt-öelda on see pilt
küll mõned päevad vana, sest ma ei ole obsi ammu
monitoorinud ja ta pole ka sellise info peale programmitud.»
Mõõkkaljude kõige kõrgemal tipul -- Grizmailol
-- asus Capaneusi üks tähelepanuväärseim objekt.
Portatiivne luksobservatoorium, mida Azarjani nõudmisel Zeman pikalt
Konservatooriumilt taotlenud oli. «Obs» oli üks kõige
võimsamaid omataoliste seas, tema parameetreid Zeman ei
mäletanud, kuid ta uskus seletust, et iboisotoopidel töötav
mikroteleskoop on üks võimsamaid Ruumis. «Obs»
polnudki teab mis suur, vaid mõnesaja-aakrine ehitis, mille katusel
oli teleskoop. Ja asus ta tipul, kuhu Homo sapiens capaneaum ei
jõua niipea. Vähemalt lähema saja tuhande aasta jooksul
mitte. Zemanile tuli meelde, et tavaliselt kasutas Azarjan
«obsist» kõneldes s-tähe asemel irooniliselt
peenutsevalt z-häälikut. Täna aga hääldas Azarjan
asju nende õigete häälikutega. Midagi pidi seegi
tähendama.
«Räägi!» käskis Zeman, ise tähelepanelikult
kuvarit uurides. Ta eristas mingit laigulist kera, mis pidi ilmselt
Capaneus olema, sest stereoekraanil kumasid tema tagant veel teised Diomedi
süsteemi planeedid -- Roksalana, Fulcus, Zhumang... Insener kruttis
kujutist teravamaks.
«Ilmselt on mul juba esimene ehmatus üle läinud. Olukord
sellest paremaks muidugi läinud ei ole. Vaata...»
Zemani ees rullus läbi kuvari täheavarus, helendavad täpid
muutusid kiirtevihuks ja Foogtile meelestusid pildid tähelaeva
pardalt. Siis kujutis peatus mingi laperguse objekti juures.
«Asteroid,» teatas Azarjan kiretult. «Võimalik, et
sellele antakse tulevikus minu nimi. Balthuse asteroid...»
«Azarjani asteroid sobib minu meelest paremini.»
«Ja-jah, Zemani zeniit, Estrada ekstrogramm ja nii edasi...»
Insener fookuseeris kujutist veelgi. Pilt lapergusest esemest teravdus,
võis eristada keha katvaid mõhnakesi ja konarusi.
«Mis siis selle asteroidiga on?» päris Zeman.
«Enamik Diomedi süsteemi asteroide tiirleb Zhumangi ja Mojo
orbiitide vahel. Enamik, aga mitte kõik. Nagu tead, on neid seal
terve vöö, mida on üldiselt vähe uuritud ja osalt
seepärast ma palusingi selle observatooriumi siia korraldada.
Konservatooriumil, nagu isegi tead, on raha alati vähe, isegi
permanentset ruumiterminali meil pole ja lähivaatlusobsi muretsemine
ei tulnud kõne allagi...»
«Jah, ma tean, lase edasi!»
«Olgu, edasi. Võis arvata, et on palju asteroide, mille tee
lõikab Capaneusi orbiiti. Enamiku vööasteroidide kaugus
üksteisest on 2 -- 4 astronoomilist ühikut. Kuna asteroide on aga
vöös meeletult palju ja nad üksteisele lähenevad, siis
võivad nende orbiidid muutuda. Ja muutuvadki. Selle siin,»
Azarjan osutas ekraanile, «orbiit mitte ainult ei lõika
Capaneusi oma, vaid ta põrutab meile otse sisse!»
«Kuidas, palun?»
«Põmaki, nätaki-mataki! Suur pauk ja siis on vaikus.»
«Misasja...»
«See asteroid, Bent, põrkab Capaneusiga kokku. Asteroid, mille
meie observatoorium paar päeva tagasi välja peilis, sõidab
meile sisse. Ja see on suur mürakas. Tema läbimõõt
on 736 kilomeetrit. Üldiselt jagab see meie obs seda asja minust
paremini, mina seda albeedode värki eriti ei mõista, kuid
kahelda pole siin milleski. Meiega on lõpp!»
Zeman ei suutnud ikka veel mõista.
«Kuidas on lõpp?»
«Seda on ju varem juhtunud, küll ja küll. Tuleta meelde
pioneerkolooniat Sigadel, kui ekspeditsioon jõudis asteroidist vaid
paar kuud varem kohale. Neil polnud observatooriumit kaasas, arvasid,
küll läheb mööda... Ei läinud. Üks suur
plahvatus ja ongi kõik. Ookeanid tõusevad üle kallaste,
vulkaanid purskuvad, lööklaine pühib kõik
elava...Vaevalt sest planeedist üldse midagi alles
jääb.»
«Millal see siis tuleb?»
«Obs arvab, et asteroid saabub Capaneusile kaheksa aasta pärast.
Seega üsna varsti.»
«Siis... siis on ju veel aega?»
«Aega milleks?»
«Ma ei tea... Evakuatsiooniks, põgenemiseks, kui nii
võtta. Kas asteroidi ei saa hävitada, minu meelest ju
saab?»
«Teoreetiliselt küll. Seda on varemgi tehtud. Aga
Konservatooriumi finantsilised võimalused, tead isegi. Ja
mittesekkumine lõpuks. Minu kohus oli sind teavitada. Minu ettepanek
oleks, et paneme nüüd Konservatooriumile teate kokku. See pilt
peaks olema aga üsna muljetavaldav.»
Zemani ees kuvaril tormas asteroid meeletu kiirusega Capaneusi poolte.
Planeet vappus virtuaalsel kokkupõrkel. Tugev sähvatus
läbistas stereopiltset tühjust. Azarjan klõbistas
klaviatuuril ja ekraanile ilmus kujutis katastroofist planeedil.
Apokalüpsis...
«Kas siis midagi ei jääks alles?» küsis Zeman
süngelt.
«Mateeria säiliks, kuid moonutatud kujul. Millestki elavast palju
alles ei jääks. Meie hoolealused hukkuksid kõik viimseni.
Sellel maailmal läheks ajastuid, et taas mõistliku eluni
jõuda. Kui üldse kunagi...»
«Epitsenter?»
«Jääb arvatavasti Zaindi põhjaossa. Obs teab
öelda, et näiteks koobas VI-B hävib umbes viisteist minutit
peale kokkupõrget. Mõõkkaljud matavad siin kõik
enda alla. Kõik mõnesaja kilomeetri raadiuses.»
Zeman nõjatus ohates tooli seljatoele. Ta oli segaduses. Seda ei
juhtu just sageli, et suur Bent vris Zeman ise satuks segadusse. Terve
planeedi häving... Kunagise Maa sõsarplaneedi vägivaldne
häving mingi totaka asteroidi tõttu. Teda ei ehmatanud uudised
inimeste peatsest vägivaldsest surmast, selleks oli Zeman surma liiga
palju näinud, olnud selles osalinegi, vahel pealtvaataja, vahel
põhjustajana.
Aasta tagasi oli Zaindi ainsa vulkaani ootamatu kire tõttu
hävinud ligi tuhatkond kapaneuslast. Uppunud voolava laava
sültjasse massi, puruks kistud lendavatest kivilahmakatest,
lämbunud elusalt maetuna tuha ja kiviprügi alla, surnud
statistilist surma loodusjõudude käes ja põhjustanud
jälle mingi põhjusliku seose selle maailma looduslikus valikus.
Surm kuulub Konservatooriumi igapäevatöö juurde -- surma
vaatamine, surma vaatlemine, surma jäädvustamine, surma
hindamine. Ilmaruum on suur ja lai -- inimesele võõraid
eluvorme on mitmeid ja neid on kõige erinevamates maailmades. Kuid
inimesele sarnast mõistuslikku elu pole neist seni kuskil,
kui Excelsuse ningod välja arvata, kuid nendest proovis Zeman
mõelda nii vähe kui võimalik. Zeman mõtles
Suurele Tundmatule -- rassile, kelle elutegevuse jälgi on avastatud
nii Capaneusil, Hundil, Mozaiko II-l ja kus kõikjal veel. Ja
Capaneus võib olla üks võti Tundmatu saladuse
lahendamiseks. Võib olla, võib saada... Kuid mitte enam siis,
kui Azarjani asteroid hävitab selle maailma ja kõik, mis
sellest leida võib. Kaheksa aastat? Kaheksa suve, talve, kevadet ja
sügist, mis Capaneusil kestavad kõik nii sarnaselt Maale?
Tühine ajahetk, tabamatu sähvatus. Siin, ainult siin --
Capaneusil on tekkinud rass, kes kordab oma arengus inimkonna okkalist teed
inimahvist mõistusega olendiks.
«Kuidas on, Foogt?» küsis Azarjan. «Paneme pillid
kotti?»
Zeman ei vastanud. Ta jälgis endiselt ekraanilt kuvatavat pilti, mis
üheselt ja halastamatult kuulutas Capaneusi-nimelise planeedi hukku.
Kiretult jutustas arvuti talle lugu surmast. Lugu sellisest surmast, mis
vaevalt jätab maha lootust uue elu tärkamiseks.
«Foogt, uu! Kommentaare on? Või ma läkitan asja
Konservatooriumisse?»
«Ja kõik üksikasjadeni!» ütles siis Zeman
toolilt tõustes. «Ehmata neid. Ära anna neile
ettevalmistusaega, et tulemas on midagi põrutavat. Pane see pilt muu
kraami vahele. Varsti peaks Estrada tagasi jõudma. Anna
kõigepealt montaazh tema kaadritest ja raportist, siis tulgu
kuluaruanne ja siis Obsi pilt täies uhkuses.»
«Miks nii?»
«Ma tahan nii, Balthus. Ma tahan nii...»
«Selge. Ehmatame neid.»
Zeman mõtles, mida veel insenerilt küsida. Talle ei tulnudki
midagi tarka pähe -- arvutikujutis maailma lõpust oli piisavalt
kõnekas. Kaheksa aasta pärast on kõik. Lõpp. Ja
Zeman lahkus, kõndis mööda koridori tagasi, üritades
meelde tuletada, mida ta teadis asteroidide hävitamisest. Seda ei
olnud palju. Õigemini oli seda piisavalt teadmaks, et
põrgulikult raske saab olema Konservatooriumil Tema Majesteeti
veenda hiigelkulutuste otstarbekuses. Ja veel raskem saab Konservatooriumil
olema veenda iseennast, et Azarjani asteroidi hävitamine ei lähe
vastuollu Capaneusi Hartaga. Mittesekkumisega.
Estrada
41. Ardaman; kell 23.20
Zeman oli kunagi öelnud, et Vaatleja vastutab Capaneusil iga oma
liigutuse eest mitu korda rohkem, kui kogu oma elu seniste liigutuste eest
kokku. Zemanile ei meeldi ennast korrata, ta ütles seda vaid korra.
Kui see seminaris kohe kõigile kohale ei jõudnud, siis
all jõuab kunagi kindlasti.
Estrada oli teadnud, et odoorlaengut saab ja tuleb reguleerida. Aga
ta oli jäänud unistama ja tulemused olid nüüd
käes. Ta oli seiretablooga uurinud kaugemat ümbrust, lootes leida
märke kadunud naistest, sarvik oli Estradat ehmatanud ja selles oli ta
ise ja ainult ise süüdi. Sarvik oli saanud liiga tugeva annuse,
peale haistmiselundite oli see mõjunud ka tema tajuorganeile,
mõjunud loomulikule enesealalhoiuinstinktile, kui selline asi neil
peletistel üldse olemas oli. Estrada oli oma tähelepanematusega
sarviku hulluks ajanud. Sarvik sai odoori koguses, mida harilikes
tingimustes on küllalt dinolüübi eemalepeletamiseks. Kui
muid Capaneusi asukaid läheduses pole, võib nii suurt laengut
kasutada umbes kilomeetri kaugusel asuvale dinolüübile. Need
rohusööjad hiiglased on küll ohutud, kuid Zeman nõuab
kategooriliselt, et nemadki Konservatooriumi Vaatlejatega ka kaugelt
tutvust ei teeks.
Sarvik oli tormanud ummispäi ringi, segase ja hullununa. Tormanud
ringi seni, kuni sattus inimeste peale. Juhus? Seda ei saa Estrada kunagi
teada. Kuid ta aimas, et oma mõtlematusega oli ta põhjustanud
midagi, mis sedastab igaveseks inimese lubamatu sekkumise Capaneusi oma
asjadesse. Poleks ta ehmatusest saatnud sarvikule näkku
maksimumtugevusel odoorlaengut, poleks peletis ilmselt tormanud hakkima
inimesi. Tavaliselt tõmbub odoorlaenguga vastu vahtimist saanud
sarvik ohtlikust piirkonnast viivitamatult eemale. See on kaitserefleks,
millise täpseid mehhanisme pole veel selgitada õnnestunud.
Lihtsalt ei kannata sarvik seda haisu ja kõik. Kuid liiga tugev
laeng võib looma meeltesegadusse ajada.
Nad olid olnud tagasiteel. Esimestena kõigist kadunuist oli see
kolmik pöördunud tagasi koopasse. Ja Estrada ei saa enam iialgi
teada, kus olid naised käinud. Sest tagasi nad sinna enam ei
pöördu. Läbihakitud kehadega inimesed ei suuda ju
kõndida...
Sarvik on kiskja, kuid mitte inimlihale spetsialiseerunud kiskja.
Evolutsioon pole temas veel välja arendanud oskusi kiiresti ja
valutult tappa. Evolutsioon on hoolitsenud selle eest, et see kärsaga
Terranoova loomaaias elutseva jõehobu mõõtmetes
mõrtsuk suudaks tappa kõiki Capaneusi rikkaliku fauna
esindajaid. Ja tappa kombel, mis igas inimeses tekitab tunde, et loodus on
siinkohal kasutanud oma kõige sadistlikumat ja haiglasemat
kujutlusvõimet. Tavaliselt haagib sarvik oma ohvri sarvede
külge ja peksab siis viimast vastu teravaogalist selgroogu.
Kõige koledam oli see, et Estrada pidi sarviku hakkimist külma
rahuga pealt vaatama. Loom rapseldas naistega vaid tapmisihast ning Estrada
poolt põhjustatud hullusest. Vaatleja jõudis metsaservale
just siis, kui kaks naist olid sarvede vahel veritsevaiks tompudeks
muudetud ja kõrvale surema heidetud. Kolmanda naise kallal sarvik
parasjagu töötas, kuid tegi seda aeglaselt, otsekui oma verist
tööd nautides. Estrada kükitas põõsastikus ja
jälgis toimuvat endale pidevalt kinnitades, et tema pole selles
süüdi, lihtsalt see planeet ja tema töö on
sellised. Aga siiski. Kui ta oleks enne päästikule vajutamist
kontrollinud, kui suur väljapaisatav laeng on, võinuks naised
veel elus olla. Ja poleks Capaneusi Hartat, võinuks Estrada
vähemalt kolmanda naise päästa. Võibolla siis oleks
naine veel kunagi tagasi pöördunud sinna saladuslikku kohta, kust
ta oma kaaslastega tuli, kui sarvik neid ründas. Estrada esimene
täismahus ülesanne Capaneusil oli läbi kukkunud.
Tegelikult naised olid veel elus. Kuid nende viimased hingetõmbed
olid sellised, mida eluks on juba raske nimetada. Estrada
jäädvustas mõrvastseeni oma minikaameraga ja soovis, et
tema enda silmad suudaks toimuvat sama kiretult ja ükskõikselt
jälgida. Esmakordselt kogu Capaneusil veedetud aja jooksul hakkas ta
hoomama, mida tegelikult tähendab vastutus iga oma liigutuse, iga oma
mõtte eest. Vaatlemine pole turism mööda Maa
sõsarplaneeti.
Sarvik hakkas nüüd oma lihunikutööd lõpetama.
Estradale tundus, et looma odoorhullus hakkas üle minema, sest pisut
rahunenuna paiskas ta viimase naise seljalt vastu puud, röhatas siis
valjusti ja jäi oma laastamist mõtliku pilguga silmitsema.
Puude lehtedel ning sõnajalgadel sirasid verepritsmed, liha- ja
sisikonnatükid. Viimane räsitud ohver, õieti see, mis
temast järele jäänud, vajus aeglaselt mööda
puutüve allapoole. Sarvik röhatas veelkord ja lonkis siis minema.
Estradale paistis see looma kiire rahunemine väga veidrana, kuid ta
meenutas kohe, et sarvikud ongi väga veidad olendid. Niivõrd
tugev odooriannus võib püsida kaua, see võis
mõjuda kui vaimuviirus.
Estradal oli nüüd juba väga kiire. Ta kontrollis oma
kaamerat ja seiretablood. Pilt oli jäädvustatud ja süstik
juba peaaegu kohal. Ta heitis viimaseid hingetõmbeid tegevaile
veristele tompudele argliku ja valusa pilgu. Kas ma olen selles
süüdi? mõtles ta. Ja kui olen, kas siis Zeman saadab mind
veel kunagi üksi ülesandele? Tegelikult pole sellel praegu enam
mingit tähtsust.
Ta tõusis puhmastikust, kontrollis, et sarvik on ohutus kauguses ja
avas varukaamerat sisaldava kapsli. Inimese väikese sõrme
suurune autogeneraatoriga kaamera kukkus plõksatades ta pihku.
Estrada kontrollis kaamera pilti, veendus, et see edastab
sündmuspaika, asetas kaamera ministatiivi, «vinnastas» selle
elektrotõstuki ja lasi kaamera peost lahti. Edasi tegutses statiiv
juba omapäi. Jätnud mällu pildi, mille edastamist temalt
soovitakse, sööstis statiiv puuokstesse ja kinnitus esimesse
sobivasse oksa. Seiretabloole ilmus nüüd kujutis lagendikust, aga
nüüd juba uue statsionaarse kaamera poolt nähtuna.
Sisuliselt oligi see kõik, mida Estrada sai oma ülesande
täitmiseks teha. Siin oli koht, kust ta kadunud naised üles
leidis. Üks punkt teel tundmatusse. Kui sama rada tulevad veel
teisedki rändurid, leiavad nad laibad ja heal juhul võtavad
nendega midagi ette. Harilikult loopisid VI-B asukad oma surnud koopa
lähedal asuvasse kaljulõhesse, mõnikord toimetasid nad
nii ka rünnanud vaenlaste laipadega, harvemini ka koopast
mõningas kauguses surnud inimestega. Surnutega
ümberkäimist uuris Pesas nooremantropoloog Hulla dek-Sioms ja
temale kulusid need andmed ära, et esitada Konservatooriumile uurimus,
mis lõpuks tõstaks selle frigiidse moori vanemteadlase
staatusesse. Zeman aga ütles, et kui ükskord jõutakse
surnutest lihtsa instinktiivse hügieenilise lahtisaamise
eesmärgil mäekurusse loopimisest matmiskommeteni, võib
täheldada Homo sapiens capaneaum'i arengus religioossete
sedastamisteni jõudmist. Parimal juhul jääb selleni veel
pool milleeniumit, aga see on kuratlikult huvitav, kuidas nad
selleni jõuavad, oli Zeman öelnud ja Estrada teadis, et see,
mis huvitab Zemanit, on ka tegelikult tähtis ja oluline. Aga
Zeman oli Estrada jaoks oluline. Väga oluline.
Ja siis nägi Estrada, kuidas kolm helerohekalt kumavat valguskeha
väljusid laibastunud ihudest ja tõusid üksteise järel
aeglaselt puude latvade poole, lahustusid pöökide rõsketes
okstes ja kadusid olematusesse.
***
Dhaka tervitas Estradat oma kontraaldiga reipal ja silmakirjalikul
optimistlikul toonil.
«Õnnitlen! Esimene ülesanne täidetud?
Suurepärane! Korraldus kirjalik raport ja kohe Foogti juurde.»
Estrada ohkas. Ilmselt oli tema näoilme piisavalt kõnekas, et
Dhakas tärkas sõbratari üleelamiste suhtes naiselik
uudishimu ja ehk ka kaastunne.
«Probleeme?» päris valveohvitser südamlikumalt, kui
Estrada resigneerunult Operatiivkeskuse nurgas vabale taburetile maandus.
Estrada ei vastanud. Praegu nägi ta blondiinist kaunitaris mitte
võistlejat, vaid inimest, kellele oma kogetud õuduste kohta
südant puistata.
«Noh, mis oli siis?» küsis Dhaka edasi.
«Pane palun viiuleid,» sõnas siis Estrada vaikselt.
Dhaka küünitas end paneeli kohal tahapoole ja lülitas
muusika sisse. Estradast kahel pool hakkasid kostuma õrnad
viiulihääled. Juba ammu oli ta avastanud, et miski ei rahusta
paremini kui Terranoova Kuninglik Kammerorkester. Estrada oli sündinud
ikka veel barbaarseks peetavas maailmas Kastiilias ja kuulis
viiulimängu esimest korda väikse tüdrukuna vanematega
Terranooval turismireisil olles. Sellest sai kiindumus kogu eluks --
kiindumus Terranoovasse ja viiulitesse... Kuid ise ei suutnud Estrada
viiulist ühtki noodile sarnanevat heli kunagi välja
võluda. Dhaka ootas, kuni Estrada on oma hingamisrütmi
taastanud.
«Ma ei täitnud ülesannet,» sosistas siis Estrada.
«Mõni mure, pole sina esimene ega viimane,» lõi
Dhaka hooletult käega. «Arvestuskaardile läheb see muidugi
kirja.»
«Ma ei selgitanud välja, kus need naised käisid,»
jätkas Estrada endiselt sosinal. «Ja ma andsin sarvikule
dinolüübi annuse odoori. Sarvik läks hulluks, jooksis nende
naiste otsa ja puksis nad surnuks. Minu nähes.»
Dhaka kergitas imestusest kulme ja klõbistas siis oma üldisel
seirekuvaril. Estrada teekond ja toimetused -- nii nagu Vaatleja
seiretabloo oli nad Pesa peakompuutrisse lähetanud -- kerkisid tema
ette. Valveohvitser pomises midagi omaette, raputas oma kaunist poisipead
ning tellis siis menüüst kujutise viimaselt paigaldatud
kaameralt.
«Mnjah, see on juba tõsisem lugu. Ma vist ütlesin, et
Foogt soovib sind kohe raportiga näha. Võin talle teatada, et
sa pole praegu oma üleelamiste tõttu võimeline oma
ülesande täitmisest aru andma.»
«Ma lähen kohe Zemani juurde.»
«Tahad vähe hinge tõmmata?»
Sõna 'hing' juures pani Dhaka tähele, et Estrada
võpatas. Taas saabus vaikus.
«Kuule, midagi pidi seal veel juhtuma? Või sa ei kannatanud
seda rapsimist välja?»
Estrada ei suutnud ennast koguda, et öelda, mida ta oli näinud.
Hoolimata oma peataolekust oli ta jõudnud tõstukis
välikaamera salvestust kontrollida. Seal ei olnud midagi...
«Kas sa oksendasid või?» küsis Dhaka. «Lahustaja
pidi sul ju kaasas olema. Okse saanuks ära pühkida.»
Kuidas pidi Estrada talle seletama, kuidas pidi ta ütlema, et
nägi vaime, mida kaamerasilm ei olnud jäädvustanud? Talle
öeldaks, et üleväsimus ja vapustus põhjustasid selle
hallutsinatsiooni, ta saadetaks täiendavasse arstlikku kontrolli,
järgneksid igasugused muud ebameeldivad protseduurid. Aga ometi oli
Estrada kindel, et nägi just seda, mida nägi. Viiulid saagisid
energilisemalt, tempo tõusis -- see oli Xamnahthu Neljas
Prelüüd -- saja kolmekümne aastaselt surnud
kääbusest hilisgeeniuse viimane heliteos. Berkovski Xamnahthu
hakkas muusikat kirjutama üle saja aasta vanana.
«Ma nägin midagi, Cinni,» ütles Estrada lõpuks,
kõnetades Asefoogti hellitusnime pidi. «Midagi, mis pole
päris harilik. Ma ei tea, kuidas sellest raporteerida.»
«Raporteerida tuleb eeskirjade järgi, Linne. Alati ja ainult
eeskirjade järgi. Kõigi nähtuste jaoks on olemas register.
Ja kui nähtust pole registris, pead sa esitama algul eelraporti ja
siis Teadusosakonnaga nähtuse kvalifitseerima vastavalt direktiivile
Ca246-1b. See peaks sulle teada olema.»
Xamnahthu viiulid tõmbasid finaalpassaadi ja jätsid
coda'sse rippuma verrelõikuva igatsushüüde, mis
haihtus hetke pärast kujuteldavasse tühjusesse samamoodi, kui
hakitud naiste helerohelised vaimud Estrada silme ees mõni tund
tagasi.
Tüdruk tõusis ja ütles:
«Aitäh, Cinni. Ma lähen ja raporteerin Zemanile eeskirjade
järgi.» Viiulid olid aidanud.
«Ära unusta kirjalikku raporti!»
«Ei unusta... Cinni?»
«Jah?»
«Ma arvan, et see oli emane sarvik ja ta oli tiine. Võib sel
mingit tähtsust olla? Odooril sarviku pojale näiteks?»
Dhaka kehitas õlgu. «Mine Foogti juurde!»
Kas püüdis noor Vaatleja Dhaka pilgust kiskjaliku
rahulolunaeratuse, kui viimane saatis läbikukkunud Estrada Foogti
juurde oma käpardlikkusest aru andma?
Ja Estrada läks ja lootis sellele, et Zeman teeb sedapuhku erandi ja
kuulab Vaatleja ära enne, kui viimane on jõudnud oma saaga
kirjalikult vormistada.
Ja Zeman tegi erandi, sest talle meeldis kuulda värskeid ja
emotsioonidest tulvil ettekandeid alt naasnud Vaatlejatelt. Kirjalik
raport võis oodata. Kui Estrada Zemani ukse taha ilmus, oli Foogt
Mathika juba tapnud. Zemani julgustav pilk, Xamnahthu viiulid ning
üleelatud õudused tegid lõpuks Estrada
häälepaelad valla. Kahekümne kahe aastane Vaatleja purskas
endast kõik välja, rääkis oma eksimusest, nähtud
vaimudest ja lõpuks paigaldatud kaamerast ja jäi ootama, mida
Foogt kõige selle peale ütleb.
Aga Foogt ei öelnud alguses midagi, vaid naeratas mõtlikult ja
noogutas peaga Vaatleja jutule kaasa -- märk, mida kivinägu
Zemani puhul harva võis täheldada.
«Ma tõesti nägin neid vaime, Foogt, aga ma ei tea, kuidas
neist raporteerida.»
«Sa juba raporteerisid.»
«Mul pole tõestuseks salvestusi, kaamera neid ei võtnud.
Ja ma tunnen ennast kuidagi teistmoodi, pärast nende nägemist. Ei
oska seda kirjeldada. Nad oli ju minust kaugel, aga samas ka väga
lähedal, nagu minu sees.»
«Kirjuta kõik üles, mida sina nägid.»
«Hästi, ma teen seda... Aga kas sa usud mind?»
«Ma usun, et sa räägid, mida sa nägid. Kaamera ei
vangista reaalsust, nagu mõnikord arvatakse. Ma ei tea, miks kaamera
neid ei näinud, aga meie tehnikud selgitavad selle kindlasti
välja. Esialgu sellest piisab, Linne. Sa ei pea homme tagasi minema.
Võid magama minna.»
Estrada oli oodanud midagi enamat -- küsimusi, uurimisi,
kaasatundmist. Lõppeks oli ju see olnud tema esimene missioon, ning
hoolimata et läbikukkunud, ootas tüdruk siiski oma
salaarmastatult toetust ja kiitust. Ta uskus end Zemanit hästi tundvat
ja lootis seetõttu mehelt lohutust või vähemalt
mõistvat suhtumist. Kuid Zeman polnud teda ka noominud... Zeman oli
täna imelik, ehk peitus siin Estrada võimalus?
«Ma tahtsin küsida, et ega sa pahane pole, et ma läbi
kukkusin,» söandas ta siiski lõpuks küsida, enne kui
ukse poole pöördus.
Zeman tõusis oma hiidtugitoolist ja astus akna juurde, millelt
avanes vaade kaljudes asuva Pesa kohal hõljuvatele pilvedele.
«Ma ei saa olla pahane, Linne. Sest pahandamine on isiklik emotsioon.
Ma ei võta oma tööd tunnetega, sa peaksid seda teadma.
Sinu ülesanne jäi küll esmapilgul täitmata, ometi tood
sa väga olulist informatsiooni.»
«Kas vaimudest?»
«Noh, nimetame neid siis pealegi niimooodi. Aga, jah, just vaimudest.
Ma pean selle üle mõtlema.»
«Kas poleks targem lasta arvutitel seda analüüsida?»
päris Estrada ja vakatas samas, hoomates, et oli söandanud Foogti
sõnades kahelda.
«Mida analüüsida, Linne? Kas seda, mida ainult sinu
silmad nägid? Meil pole ju elektroonilist materjali, mida Azarjani
orjadele läbinärimiseks anda.»
«Olen nõus hüpnodetektortesti läbima,» pakkus
Estrada ennastsalgavalt, ise mõistmata, kas see ohverdus avaldaks
Zemanile seda mõju, mida ta sisimas soovis.
«Kas Capaneus sind veel vähe vintsutas? Pole mul vaja neid teste.
Ma nägin su silmi, Linne, kuulsin su häält ja seda on praegu
enam kui küll.»
Kas oli see nüüd Zemani poolt nii mitmekordne Estrada eesnime
kasutamine või armunu hullumeelne julgus oma soovide
täitumiseks? Kuid kergelt õhetav Estrada julges siiski
õrnal häälel küsida:
«Ja mida mu silmad siis sulle rääkisid?»
Zeman ei vastanud kohe, vaid vaatas taas Estradale sügavalt
otsa. Tüdruk ei suutnud peletada tunnet, et Foogti mõtted
viibisid kaugel eemal. Võib-olla seal kaugel Excelsusel, kus kuskil
jääsügavustes pidi igaveseks külmununa lebama selle
tüdruku surnukeha, kes oli valmistanud jääskulptuuri, mis
lebas kliimaseadmes Zemani laual. Ja oli seal lebanud sellest päevast
peale, mil Zeman esmakordselt Pesa Foogti kabineti asustas.
«Üldiselt üsna palju. Sinu silmad üritavad varjata
süütunnet, mida sa täiesti asjatult endale kaela
määrid. Sa oled noor ohvitser ja võtad seetõttu oma
ülesandeid üleliia tõsiselt. Me saame varsti niikuinii
teada, kus need koopaõed ringi hulguvad. Kui ma käiksin
Konservatooriumile rohkem peale, oleks meil varsti satelliidid üleval
ja teoreetiliselt võiksime ju kogu selle kandi kaameraid täis
toppida. Aga mina soovin isiklikku kogemust, saad aru? Ma tahan, et
sinusugused tundlikud inimesed näeksid meie hoolealuste silmi
vahetult. Ma tahan, et sa kirjeldaksid oma tundeid, et sa ütleksid
need välja. Miks ma olen sinu välja valinud? Sa peaksid juba
aimama. Sa oled tunnetega inimene, sa mõistad inimesi. Ja ma
vajan sinu hinnanguid ja arvamusi. Ma ei viitsi vaadata neid
lõputuid holosid -- salvestusi või transmissiooni. See pole
reaalne, Linne.»
Nüüd! Kas nüüd oli Estrada lõpuks
püüdnud selle Zemani avanemise, mis aitaks teda edasi?
«Sa tahad, et ma kirjeldaksin oma tundeid?»
«Jah!»
«Kas siis tundeid saab kirjeldada?»
«Tuleb püüda.»
Estradale meenusid katked kuulujuttudest, kuidas praegune situatsioon oleks
edasi arenenud Õukonnas Terranooval. See julgustas ja ühtlasi
hirmutas teda. Sarviku sarved... ta tahtis selle pildi eest
põgeneda!
«Ma... ma ei oska.»
Ta teadis, kuid ei julenud. Terranooval oleks kõik olnud lihtsam.
Tihti ei kulutatavat Õukonnas isegi sõnu ettepanekute
peale. Aga siin pole Terranoova.
«Sa oled seda alati osanud. Ja oskasid ka täna. Mul oli sellest
palju abi.»
Aga mulle ju ei olnud!
«Sa ütlesid, et tahad, et ütleksin, mida ma tunnen?»
Zeman tõmbas kätega läbi oma hallikaks tõmbuvate
juuste ning naeratas siis Estradale julgustavalt.
«Mul on vaja sinusuguseid tundlikke ohvitsere, Linne. On väga
vaja. Ära muretse tänase pärast, ma hakkan sind
nüüd rohkem alla saatma. Sinust tuleb üks meie parimaid
Vaatlejaid. Ka Dhaka palus välitööst veidi puhkust ja ta
saab seda, Cirnetta on valveohvitserina suurepärane.»
Oh miks ta küll ütles 'sinusuguseid ohvitsere', miks ta ei
öelnud, et tal on mind vaja. Mina lähen alla, aga Dhaka
jääb siia... Mul pole enam aega.
«Bent,» esmakordselt kõnetas Estrada Foogti nüüd
eesnime pidi. «Bent, ma tahan sinuga magada!»
Nüüd oli see öeldud ja Estradale tundus, et see polnud
üldse tema hääl, kes neid sõnu lausus. Ta
mõtles, kas peaks äkki silmad sulgema, aga kuna ta seda ei
teinud, ei paistnudki see enam oluline.
Siis kuulis ta mahedat ja kindlat Foogti häält ütlemas:
«Mul on hea meel, et sa ei öelnud, et armastad mind.»
«Miks?»
«Sest sellest poleks küllalt olnud. Ja seda teadsin ma
niigi.»
«Aga nüüd on küllalt?»
Vastuse asemel astus Zeman noore Vaatleja juurde, suudles teda kirglikult
ja oskuslikult huultele ning Estrada oli juhtunust liiga ehmatunud, et
peale suu poekvil hoidmise midagi teha. Siis ütles Zeman:
«Lähemaks kaheksaks aastaks küll. Sa kirjeldasid
täpselt oma tundeid ja see on hea. Lähme siis...!»
Estrada tahtis veel öelda, et ta ei kirjeldanud oma tundeid vaid
soove, kuid sai aru, et on niigi palju rääkinud ja
üleliigsed sõnad võivad rikkuda seda habrast
lainepikkust, kuhu ta oli suutnud Zemani omalegi teadmata kuidas suunata.
Aga Estrada märkas, et enne, kui nad Zemani kabinet-kodu tahanurka
tatamile suundusid, vajutas Foogt nupule, mis langetas rippseina. Nii, et
tatamile ei paistnud Zemani laual lebav jääskulptuur.
Bent vris Zeman
43. Ardaman; kell 10.04
See kaugnõupidamine oli kolmas Capaneusi ajaloo jooksul, kolmas ja
kõige tähtsam ja võimalik, et ka viimane. Pesa
sidesaalis istusid Bent vris Zeman, Balthus Azarjan ja Teadusülem Zev
Lilkus. Nende ees oli suur ekraan, mille kaheks lahtriks jagatud
ülemises osas olid kaks suurt kõnelevat pead, alumisse osasse,
mis kattis kogu ekraanilaiust, võis kuvada kõige
erisugusemaid andmeid, holosid ja muud kraami, mida nõupidajatel
võis tarvis minna. Ekraanilt rääkivad pead asusid muidugi
Terranooval, Konservatooriumis ja need olid rektor Holger bont Hilversum
ning Tema Majesteedi eriülesannetes esindaja Givi ibis Bach. Zeman
teadis, et meeste taga istuvad veel mitmed nõunikud, kuid neil
polnud tarvis kõnelda. Vähemalt Pesaga mitte.
Azarjan nägi oma elus niivõrd esinduslikku seltskonda
esmakordselt ja oli otsustanud rangelt kinni pidada Zemani nõudest
rääkida ainult siis, kui temalt midagi küsitakse.
Konservatooriumi kõrgaadel võib mõningates
etiketiküsimustes olla küllaltki noriv ja nõudlik.
Kõik osalised teadsid -- nõu tuli pidada kiiresti. Sideseansi
toimumiseks olid mobiliseeritud seitsme ruumiterminali koobaltradarid ja
Konservatooriumile läks operatiivsus maksma väga palju -- umbes
ühe ekspeditsioonilaeva reisikulud. Nõupidamist juhatas ibis
Bach ja Zeman oli väga rahul, et just see mees oli Tema Majesteedi
erisaadikuks valitud. Bach oli igati mõistlik tegelane, üks
vähestest ministritest, kes ei pidanud Konservatooriumi tühjaks
aja- ja raharaiskajaks.
Bachi hääl kostus kõlaritest läbi tugeva ragina ja
müha. Ometi võis tema toonis tabada teatava rahulolu, mis
ilmselt tuli olukorra tähtsusest.
«Meil on vähe aega, Capaneus,» alustas Bach. «Tehkem
seega lühidalt. Teie ettekanded on meil käes, probleem
fikseeritud. Lahendust ei ole, on palju variante, kuid kõik
lähevad millegagi vastuollu. Kõigepealt, teen teile teatavaks
veel ühe ebameeldiva uudise. Teile jõuab varsti transportlaev
«Vitus», mis toob harilikku toidu- ja muud kraami.
«Vitusel» on peal samuti üsna võimas observatoorium.
Paar päeva tagasi teatasid nad, et teile lähenev asteroid pole
sugugi ainus. Tema taga on tulemas veel viis sama suurt kamakat, mingid
aastad on seal intervalliks vahel. Ühesõnaga, arvestage kuue
suure pauguga.»
Uudis oli muidugi rabav. Zeman juba teadis, kuidas see olukorda veelgi
keerustab.
«Te saatsite meile oma raporti, kuid mitte sõnagi, kuidas te
ise probleemi näete,» jätkas Bach. «Öelge
nüüd Zeman, kuidas Pesa olukorrast aru saab?»
Foogt kummardus kergelt ja nägi, kuidas rektor Hilversum talle
julgustavalt noogutas. Hertsog bont Hilversum oli Capaneusi Harta vaimne
isa, mittesekkumispoliitika väljatöötaja kõigis selle
üksikasjades. Lisaks oli just Hilversum olnud see, kes kompromissitult
oli nõudnud Zemani ülendamist Foogtiks.
«Capaneus on ainulaadne maailm, lugupeetavad,» alustas Zeman.
«Maailm, mille tähtsus ja tähendus ei ole meie
põlvkonna otsustada ega aru saada. Maalt väljumisest alates on
inimkond otsinud omi vendi mõistuses, tegelnud selle
ülesandega, suutmata kunagi üheselt öelda, miks see nii
tähtis on. Endataoliste leidmine on sisemine vajadus, instinkt, kui
soovite, mille tarbeks pole kunagi kokku hoitud aega ega energiat. Ka siis,
kui eebenkütus oli veel leidmata ning kosmoselend oli mitmeid kordi
keerulisem kui praegu. Nüüd on meil Capaneus oma ainulaadse
rahvastikuga, mis viibib veel iidse Maa mõistes kvaternaari ajastus
-- maailm, millelt meie järeltulevad põlvkonnad leiavad
vennasrassi. Oleme tulnud siia maailma ainult vaatlejatena ja oleme
põliselanikkonnale andnud Harta -- oma lubaduse mitte mingilgi
viisil sekkuda siinsesse evolutsiooni, maailmapilti, iseeneslikku arengusse
ning oleme tõotanud endast mitte kuidagi teada anda. Meie
eesmärk on teadus.»
«Me teame kõike seda,» tundus nagu oleks Bach
valgusaastate taga korraks kannatamatult köhatanud. «Oleksite
võinud sissejuhatuse ära jätta.»
«Ma tahan jõuda selleni,» jätkas Zeman
laskmata end häirida, «et Harta on sätestanud unikaalse ja
vältimatu poliitika, mis siiani on lubanud ära hoida kõik
arusaamatused, on tõmmanud piirid, sätestanud vastutuse. Harta
on töötanud -- igas olukorras ja alati. Hartast oleme leidnud
suuniseid ja juhiseid. Harta on töötanud. Nüüd on Harta
kaudselt põhjustamas esimest kriisi. On selge, et uues olukorras
meil saab olema väga raske ainult Hartast juhinduda.»
«Tahate öelda, et Hartat tuleks täiendada?» küsis
rektor Hilversum.
«Võimalik. See oleks asja üks külg -- niiöelda
juriidiline nüanss. Hoopis tähtsam on see, et lahenduse leidmisel
peame me väljuma Harta raamistikust, sest sealt me ei leia oma
küsimustele vastuseid.»
Hilversum: «Teil võib muidugi õigus olla, Zeman. Aga ma
juhiksin meie konsiiliumi tähelepanu sellele, et Hartat luues oli
üheks meie põhieesmärgiks tagada Capaneusi sekkumatu
areng. Me välistasime enda jaoks kohe ideed kiirest kontaktist ja
muust seesugusest. Me välistasime võimaluse muutuda
aborigeenidele jumalaks, kaitsvaks ja juhendavaks käeks. Nii nagu
polnud ka inimkonna kohal ühtegi kõrgemat tsivilisatsiooni. Ja
Harta peaks välistama ka kauges tulevikus võimaluse, et
inimkonna tegevuse jäljed Capaneusil muutuks neile jumala
hääleks või tekitaks võltsreligioone.»
Zeman tundis, et siinkohal peaks ta sõna andma Zev Lilkusele, sest
just sel teemal olid nad enne seanssi mõtteid vahetanud. Nii Foogt
tegigi. Lilkus alustas oma möriseval basshäälel:
«Üldiselt on Harta juba viinudki ühe paradoksini, millest
meil Foogtiga ka juttu on olnud. Tema pole minuga nõus. Kuid siiski,
vaadake, kõrgeaulised -- me ei tohi aborigeene millegi eest kaitsta.
Nad peavad ise arenema, nii nagu loodus neile määranud on. Kuid
planeet on ju konserveeritud. Me kaitseme neid meie endi eest! Kui
Konservatoorium poleks Capaneusi oma hoole alla võtnud, oleks siia
saabunud meeletutes kogustes turiste, jahimehi ja muid uitajaid, kes
kõik oleks loomulikku arengut omal moel mõjutanud. Me
kaitseme Capaneusi inimeste eest ja see oleks nagu juba Hartaga vastuolus.
Paradoks seisneb aga minu meelest selles, et meie jõudmine siia
planeedile on samuti loomulik areng, kui vaadata asjale universaalselt,
kogu-universumilises plaanis. Inimkonna areng oli loomulik ja kõik
tema saavutused seetõttu samuti. Meie viibimine siin ongi loomulik
areng.»
«Järelikult on loomulik ka meie mittesekkumine, kui me nii oleme
otsustanud,» lõikas Hilversum. «Need asjad vaieldi selgeks
juba Harta loomise ajal, pole põhjust neid praegu üle
arutada.»
«Siiski, siiski, rektor,» ei jätnud Lilkus, tundes
terranoovalastele märkamatuks jäänud Zemani julgustavat
müksu. «Me kaitseme neid loomuliku arengu eest, mida meie hetkel
peame loomulikuks. Te väidate, et kui me ei soovi sekkuda, ongi see
loomulik. Mina kaldun arvama, et me hoiame ennast tagasi, sulgeme ennast
kunstlike barjääride taha, et teha niiviisi endale asjad
lihtsamaks ja mugavamaks. Kas see, mida me peame loomulikuks, on tegelikult
loomulik, ah?...»
«Zev, ärme hakkame praegu filosofeerima,» kähvas
Hilverum.
«Aga kust võtame me endale õiguse öelda,»
jätkas Lilkus häirimatult, «et nende inimeste
ellujäämine pole meie otsustada? Rektor ja kõrgeauline
ibis Bach, ma olen siin maailmas viibinud neliteist aastat! Ja ma tean kuut
tuhandet viitkümmend viit moodust, kuidas nende inimeste elu
hõlpsamaks muuta, ilma end ise neile näitamata. Me ei taha, ei
julge võtta vastutust selle planeedi käekäigu eest, kuigi
võib-olla meile pandud universumiline kohus ongi neid aidata. Me
peame need asteroidid hävitama. Ja rohkem öelda ei olegi.»
Matemaatik ja süsteemianalüütik Zev Lilkus oli olnud
Capaneusi lahtimõtestamisel Zemani suurimaks toeks. Foogt oli
habemikust teadlasesse väga kiindunud ja viimane vastas talle Foogti
autoriteedi vastuvaidlematu tunnustamisega. Sest teatav
jäärapäisus oli see, mis oli Zevi neliteist aastat
Capaneusil hoidnud ja seganud tal saavutamast vähemalt asekrahvi
tiitlit, mis aastate poolest talle ammu oleks omistatud.
«Paistab, et kipume liialt targutamisesse kalduma,» sekkus
autoriteetsel toonil Bach. «Me peame leidma otsuse, mida teha
kujunenud olukorras, mitte heietama asjade üle, mil puudub hetkel
praktiline aspekt. Harta on olemas ja ütleb piisavalt konkreetselt, et
me ei tohi nende ellu sekkuda. Sellest peaks piisama. Ma annan sõna
rektor Hilversumile.»
Zeman teadis, mida rektor ütleb. Paistis, et jõujooned olid
juba enne nõupidamist välja kujunenud.
«Harta on tõesti olemas,» ütles rektor, «kuigi
Zeman kaldub arvama, et me ei pruugi Harta raamistikust lahendust leida.
Mina kaldun arvama, et Harta on siiski ainus alus, millele tugineda.
Kui me hävitame asteroidid, päästame me Capaneusi surmast.
Me päästaksime ka kõik aborigeenid. See oleks seesama
jumala käsi, mida me iga hinna eest oleme proovinud senini
vältida. Ma nõustun, et Capaneusi hävimine oleks
tragöödia. Paljud ei mõistaks meie otsust, paljud
järeltulevad põlvkonnad mõistaks selle hukka. Kuid
planeeti päästes looksime pretsedendi, millest tuleks ka edaspidi
kinni pidada. Capaneusil on ees veel palju maavärinaid,
vulkaanipurskeid, üleujutusi. Mida me siis teeme?»
Küsimus oli retooriline, kuid Zeman kasutas rektori poolt tehtud
efektset pausi, et sekkuda.
«Palun ärge unustage, et sel planeedil on viibinud ka teine
ülirass, meile veel tundmatu mõistus. Ja kindlasti pole me veel
leidnud kõiki nende siinviibimisest kõnelevaid märke.
Palju on veel läbi uurimata. Kui Capaneus hävib, hävib ka
see ülihinnaline tõendusmaterjal.»
«Ahjaa, see suur X,» köhatas Bach. «Kui ma
õigesti mäletan, siis on üks teooria, mille järgi nad
toimetasid Capaneusi inimeste raevu eest eemale mingid kiskjalised, keda
nende lemmikloomadeks peetakse?»
«Ja pange tähele -- sekkusid niiviisi planeedi loomulikku
arengusse,» torkas Lilkus mornilt.
«Just nimelt,» vastas Zeman. «Sekkusid ja toimetasid nad
planeedile Excelsus, millest te kindlasti kuulnud olete. Ja lisaks on siin
veel see kuulus sümfooniaorkester, mille otstarvet pole me senini
mõistnud.»
«Peate silmas süvakoopas asuvat basaltuurete süsteemi, seda,
mis muusikat teeb?»
Jah, just seda uuretega ripp-basaldi skeemi pidas Zeman silmas. Tühjad
basaldipurikad, uuristatud kanalid kaljude all, inimesele senikogematu
akustiline süsteem, mille kellegi tundmatud käed olid
meisterdanud. Kui üheaegselt lasta kanalisuudmesse teatava massi ja
tihedusega metallist kuulikesed, võib kuulda midagi imelist ja
vapustavat. Tuul, metall ja basalt mängivad oma omadustega viise ja
teemasid, mida loodusel on oma ratsionaalsuses võimatu luua. Koobas
asus Zaindi mandri teises mäestikus -- Nathanias. Capaneusi inimene
koopale ligi ei pääsenud, kuid viimased uuringud ksonograafiga
olid näidanud, et kunagi võis olla sealkandis elanud samuti
üks rahvakild. Need võisid olla omalaadsed algmägilased.
«Siin võib olla veel palju muudki. Keegi, ma arvan, et see on
meie suur tundmatu, on siin varem olnud. Midagi on teda Capaneusil
huvitanud. Mis? Selle väljaselgitamisega me ju tegelemegi. Capaneusi
hävimine kokkupõrkes asteroidiga võib kõik need
jäljed kustutada.»
Terranoovalt vastas Hilversum: «X on tõesti huvitav ja oluline
ja ma valgustan kõrgeaulist senjöör Bachi sellest hiljem.
Me jahime neid juba kaua, kuid ilma tulemuseta. Ainult
ebamäärased vihjed. Aga nagu ma aru saan, kaldute te, Foogt,
arvama, et asteroidid tuleks hävitada ja sellega Capaneus oma
hoolealuseks kuulutada. Olen teist õigesti aru saanud, peate te
sellist teguviisi õigeks?»
Zeman vaatas taas Lilkuse poole ja nägi kuidas teadlane
nõustuvalt noogutas. Zeman ohkas sügavalt ja katsus
kõlada eriti veenvalt.
«Meil pole mingit soovi Konservatooriumi autoriteetse arvamusega lahku
minna. Nii nagu Terranooval otsustatakse, nii ka jääb. Ma
paluksin hetkeks teie tähelepanu alumisele ekraanile. Magister Azarjan
demonstreerib teile midagi.»
Balthus Azarjan köhatas ettevaatlikult ja kuvas ekraanile pildi, mis
ilmselt kujutas Capaneusi kosmosest vaadatuna. Siis hakkas ta pisut
kõhkleval häälel rääkima.
«Kui meie obs avastas läheneva asteroidi, hakkasin ma veidi
lähemalt uurima Capaneusi lähiümbrust, kui nii võiks
öelda. Seni oli obs peamiselt tegelnud meteoroloogiaga. Nüüd
huvitas mind mõnevõrra rohkem teada saada planeedi
atmosfäärist ja stratosfäärist. Soovisin leida
kõige täpsemad parameetrid võimalike purustuste kohta,
ühesõnaga näha, mis asteroidiga detailselt juhtub
Capaneusile lähenedes...»
«Jah, me saame aru, rääkige edasi,» rehmas Hilversum
kannatamatult käega.
«Kohe. Niisiis uurisin ma neid alasid, millele me varem polnud
tähelepanu pööranud. Piisavat tähelepanu, julgeksin ma
lisada. Vaadake, see on nüüd salvestus, tehtud koobaltradariga,
kasutades daelneutronite lineaarskaneeringut...»
Ekraani alumises osas ulatus äärest äärde
Mõõkkaljude teravatipuline mäeahelik, selle kohal
sõudsid iidses rahus rünkpilved. Siis laskus pildile
ähmane vari ja kujutis peatus -- skaneering oli sisse lülitatud.
Ja siis hakkasid äkitselt mööda ekraani liikuma numbrid.
Täiesti arusaamatus tähenduses numbrid.
«Mis need on?» küsis ibis Bach kohe. «Mingid
ilmastikuandmed?»
«Peaaegu. Kohe ma lülitan sisse filtri,» kostis Azarjan
võidurõõmsalt.
Filtriks nimetatud programm hakkas numbreid töötlema. Arvude
asemele ilmusid tähed ja andmed, mis tõepoolest
rääkisid midagi ilmastikust, stratosfääri keemilisest
koosseisust ja muust ebahuvitavast.
«Aga nüüd,» jätkas insener, «on meie arvutite
tarkus otsas.»
Programm seiskus, numbrikombinatsioonid peatusid ja üle ekraani
lahvatas kiri: TUNDMATU TRANSMISSIOON.
«Mis see on?» ei saanud Bach aru.
«Seda tahaksime ka meie teada,» vastas Azarjan. «Keegi
edastab Capaneusil arusaamatut signaali. Meie arvutid seda lahti kodeerida
ei mõista, ei saa me aru ka, kuhu see suundub. Aga keegi on siin
planeedil veel.»
«Kuidas nii,» ei mõistnud Hilversum. «Kas te saate ka
aru, mida te räägite?»
«Kuulake, palun,» ütles Zeman. «Ja katsuge
mõista. Me oleme kogu aeg teadnud, et meie X on siin planeedil
kunagi viibinud. Midagi on sellele tsivilisatsioonile siin huvi pakkunud.
Võite ise arvata, mis või kes. Seda X-i oleme me
jälitanud juba mitukümmend aastat ja ikka ilma tulemusteta. Me ei
tea, kes nad on, mida nad mõtlevad, mida taotlevad, kuidas nad
välja näevad, milline tehnika neil on. Me ei tea neist midagi.
Aga nad on siin viibinud. Ja ilmselt jätnud maha midagi, mis edastab
neile ikka veel teatavat infot selle kohta, mis Capaneusil toimub. See
signaal tuleb tõenäoliselt üsna Pesa opereeritava ala
lähedusest. Me ei tea täpselt, kust, miks ja kes seda edastab.
Loomulikult me hakkame seda uurima. Aga see kõik võtab aega.
Aga aega meil ei ole -- asteroid läheneb. Ja tuleb otsustada, mis
sellega teha.»
Hilversum: «Te advokateerite selgelt asteroidide hävitamise
poolt, Zeman. See on arusaadav, olete Capaneusil nii kaua olnud, see on
teile koduks ja nii edasi. Aga kas te teate, mida on asteroidide
hävitamiseks tarvis? Kujutate ette? Jätame praegu selle Harta ja
mittesekkumise, lõppeks on see meie tehtud ja kui tarvis,
võime selle alati ümber teha...» Selle koha peal pani
Zeman tähele Hilversumi grimassi. «Aga räägime praegu
ressurssidest. Meil läheks tarvis kuut lahinglaeva neutronplasma
kahuritega. Operatsiooni maksumus tuleks sama palju kui kolm sõda
vabariiklastega kokku. Ja pidage meeles, et maksma peab kõige eest
Konservatoorium. Panused on kõrged, Foogt. Tema Majesteedi arvamus
on alles kujundamata, aga leian, et antud olukorras võib maksumus
kallutada teda mittesekkumise poliitika tuliste pooldajate hulka.
Arvestage, et nii suurt asteroidide hävitamist pole keegi kunagi
läbi viinud.»
«Aga aega meil ei ole,» ütles Zev Lilkus Zemani
kõrvalt. «Te ilmselt juba teate, et
hävitamisoperatsiooniga tuleb alustada kohe. Me ei või
asteroide Capaneusile liiga lähedale lasta, nende tükid
võivad siis ikkagi kukkuda planeedile. Pealegi võib ka
niivõrd võimas plasmaplahvatus kosmoses veel sajandeid
Capaneusile ja kogu süsteemile halvasti mõjuda.»
«Zeman, mida ütlete?» nõudis Bach.
Ja Zeman ütles: «Arvestades olukorra ainulaadust, palun ma
konsiiliumi otsusesse märkida, et Konservatooriumi allüksus Pesa
peab vajalikuks asteroidid hävitada ning mitte vaadelda seda kui
mittesekkumise rikkumist.»
«Me mõtleme selle üle,» vastas Givi ibis Bach.
Seanss oli läbi.
Estrada
43. Ardaman; kell 26.04
Nüüd oli tal saladus, ta oli selle üle õnnelik ja
omamoodi uhkegi, see saladus lebas alasti tema kõrval ja oli talle
just öelnud midagi sellist, et Estrada oleks tahtnud voodist
välja karata ja kogu Pesale oma saladusest kuulutada. Aga seda ei
tohtinud teha, sest saladus oli Foogt, kes ei tohiks olla alluvatega
intiimvahekorras.
«Kas sa tahad nüüd magada?» küsis Estrada
sosinal.
«Oled sa näinud mind tegemas midagi, mida ma ei taha?»
«Ei ole, sest ma panen sind tegema, mida sa tahad.»
«Isegi, kui ma ise ei tea seda?»
«Isegi, kui sa ise ei tea seda,» sositas Estrada leebelt.
Katuseaknast paistis Capaneusi siiras täheöö, mis lummas
Zemani toa kahkja valgusega, pani asjad näitama oma öist palet ja
raamis mustjalt aega, mis nüüdsest kuulus ainult Estradale --
ööd. Zeman keeras ennast rinnuli, pani rusikad lõua alla
ja mühatas rahulolevalt.
«Sa oled hea, tüdruk.»
«Oled seda juba öelnud. Ma olen hea, sest nii peab olema. Ja
ära unusta, et ma olen mitu aastat Terranooval elanud.»
«Ma ei mõtle seda ja sa tead. Tahan öelda, et sind
on siia maailma väga vaja. Nii mulle kui planeedile.»
«Sinust saan ma aru, aga miks mind Capaneusile vaja on?»
«Sa näed asju, mida teised ei näe. Sa näed
olulisi asju.»
«Kas sa mõtled vaime? Igaüks oleks neid näinud. Nad
lihtsalt imbusid laipadest välja, nad olid seal ja ma nägin neid.
Nii lihtne see ongi.»
«Aga ikkagi olid see sina, kes neid nägi. Sina, Linne...»
Estrada veeretas oma hõõguva keha Zemanile selga, suudles
teda kukla taha ja põimis jalad mehe põlvede alt läbi.
«Kas need vaimud on olulised, Bent? Mis nad üldse on, kas
sa tead?»
«Ei tea.»
Kas üldse oli Capaneusil asju, mida Zeman ei teadnud? Foogt teadis ju
kõik, tema sai sellest kõledast maailmast aru ja temale oli
see tähtis. Aga nüüd on tal veel midagi, mis peab olema
tähtsam kui Capaneus.
«Aga mis need võivad olla?»
«Ma lugesin täna läbi kõik raportid, mis kirjutatud
nende Vaatlejate poolt, kes on Capaneusi inimeste surma pealt näinud.
Mitte keegi pole sellist nähtust varem kirjeldanud. Vaatasin läbi
hulga videosid surmast. Ikka mitte midagi.»
«Võibolla pole keegi julgenud vaimudest rääkida?
Kartsid, et neid tehakse lolliks?»
«Sina ju julgesid?»
Aga Estrada oli julgenud sellest rääkida ainult Zemanile. Ja
sedagi kõigi läbielamiste mõjul, mis talle olid
päeva jooksul osaks saanud. Ta oli paisanud selle endast välja
mehele, keda armastas...
«Aga vaata kui palju on siin ju juba surma nähtud! Keegi oleks
kindlasti sellest rääkinud. Kui ta vaid oleks näinud. Aga ma
ei usu, et asi on ainult minus.»
«Kui palju on palju surma? Viimase viie aasta jooksul on meie
Vaatlejad oma silmadega pealt näinud kahtkümmned nelja
surmajuhtumit. Tegelikult pole seda üldse palju. Ma arvan, et vastus
võib peituda ikkagi selles, kus need naised käisid. Me
peame aluseks võtma, et sinu vaimude ilmumine oli seoses ainult
selle kohaga, kus need naised olid käinud. Muudmoodi ei oska ma seda
fenomeni seletada.»
«Mis on fenomen?» nõudis Estrada keelega mehe
kõrvalesta hellitades.
«Raskesti või sootuks seletamatu nähtus, midagi
võimsat ja kummalist. Sa teed kõdi, Linne!»
«Kannatad ära, kallis. Kannatad ära!»
«Ma tahtsin öelda, et... tahtsin öelda, et meie poolt
kasutatav elektroonika võib planeedi atmosfääri kuidagi
mõjutanud olla. Igal planeedil on omad väljad ja lained, on oma
tähtedest mõjutatav nähtamatu tundeala. Midagi
hoomamatut... Meie tehnika on aga kas universaalne või mõnel
teisel planeedil välja töötatud. Aga tehnika ei suuda iialgi
asendada inimest, see on väga vana tõde, Lin. Ma pole kunagi
tahtnud ega soosinud Capaneusil lausside praktiseerimist. Ei või
kunagi teada, kuidas see võib siinset energeetilist ilma
mõjutada. Me oleme kinni püüdnud ühe tundmatu
signaali. Signaali siit planeedilt.»
«Sa ei öelnud seda varem, siis kui tulid.»
Tõepoolest, Zeman oli tulnud sideruumist ja olnud üsna
väsinud olemisega. Estrada oli läinud õhtul Foogtilt
saadud salakoodiga tema tuppa, ennast riidest lahti võtnud ja
peitnud end eelmisest ööst saadik segipaisatud linadega voodisse,
kus lebas hiirvaikselt seni, kuni pesemast tulnud Zeman end ohates
sängi oli kukutanud. Aga siis polnud neil rääkimiseks enam
aega.
«Jah, ma pole sulle paljugi öelnud, Linne. Suuri asju on
toimumas. Midagi ei pruugi enam endiseks jääda.»
«Aga ma ei tahagi, et kõik endiseks jääks!
Vähemalt selliseks mitte, nagu kolm päeva tagasi,» sositas
Estrada Zemanile kõrva, liibus talle tugevamalt vastu selga ja
lükkas silitades aeglaselt oma käsi mööda mehe
kõhtu allapoole.
«Siiski oli juba kõik nii, kui praegu,» vastas Zeman ja
sirutas ennast välja, et naisele embust mugavamaks teha. «Miski
ei sünni hetkega, kõik on juba olemas. Vaja on ainult
õiget hetke, et lasta sellel välja
pääseda.»
Välja pääseda, välja lennata, hõljuda...
Ükskõik kui lähedal või kui sügaval Zeman oli,
kangastusid Estradale ikka kolm helerohelist ja läbipaistvat
valgusolendit, kes surevatest kehadest hääletult taeva poole
heljusid. Selles oli olnud midagi seletamatult õudsat ja samas nii
rahustavat... Midagi sellist, mis pani tundma ja tunnetama oma
tühisust ning tähtsusetust. Ja Estrada polnud kindel, kas tema
meeleheitlik vastuse leidnud kirg Foogti vastu suudab seda ängistust
leevendada.
«Mis need vaimud olid, Bent? Kas me saame kunagi teada?»
«Ma ei tea veel. Me ei tunne veel seda maailma. Mul on mitmeid ideid,
aga need kõik vajavad kontrollimist. Sul võis olla liiga
palju elektroonikat kaasas, Linne. Laser, odoorlaengud,
peilingsüsteemid -- need kõik kasutavad ju mingil
määral selle planeedi energiat, tema ressursse, välju...
Nähtamatut, kuid olemasolevat energeetikat. Mittesekkumisel on mitu
tahku ning mateeria bioloogiline ja füsioloogiline evolutsioon on
ainult ühe maailma arengu üks külg. Meie olemasolu
Capaneusil võib olla siin juba kõike mõjutanud. Ehk
oleme tahtmatult sekkunud sfääridesse, mis nüüd
hakkavad ennast meile nähtavaks tegema... Ma ei tea, ma tõesti
ei tea.»
«Mida me teeme, Bent?»
«Meil on võib-olla vähe aega jäänud. Me peame
kiiresti leidma, kus need naised käisid, mida nad seal tegid ja mis
need vaimud õieti on. Sa saad mulle siin abiks olla. Ma tahan, et
sa...»
«Sa tahad...?»
«Jah, ma tahan, et sa... Linne, oota! Jäta järele, palun.
Ei, mitte praegu, kannata, ma räägin enne lõpunni,
Lin...»
«Sa ütlesid, et tahad! Ma näen siin ühte fenomeni
tekkimas...»
«Linne, ma tahtsin sulle öelda, et... Oota nüüd
korraks. See on oluline... Noh, hea küll.»
Bent vris Zeman
44. Ardaman; kell 01.10
Foogti kabinet-elamust viib üks kitsuke trepp ülakorrusele. Seal
on väike kamber, millel polegi täpset ega ühest
ülesannet. Sinna võinuks paigaldada ohtralt tehnikat ja
arvuteid, tassida alkoholikaste või lasta tal lihtsalt tühjalt
seista. Ilmselt ehitati see arvestusega, et Foogtil on vaja eraldi salajast
sidepidamiskeskust või midagi seesugust. Aga Foogtil ei olnud seda
vaja. Zeman vedas sinna väikse laua, kasti küünlaid, paberit
ja pliiatseid. Kambri laeaken avanes Capaneusi mäestiku
õhedasse taevasse. Kui sa avad akna ja keerad laua pisut seina
poole, siis paistab öösiti tähistaevas otse lauale. Seal on
hea istuda ja kirjutada. Ruumis on täielik vaikus, vaid aeg-ajalt
kostub mägedest mõne kaljulinnu hüüd või
vuhisevad kondoreti suured ja vägevad tiivad lähedalt
mööda. Foogtile meeldis seal öösiti üksinduses
istuda ja kirjutada. See polnud tema tööruum ja polnud ka
päriselt kodu. Ta ei pidanud seal päevikut ega koostanud
aruannete mustandeid. Ta kirjutas.
Kui mägedeõhk läks jahedaks, lülitas Zeman soojenduse
sisse, sagedamini tõi siiski vaid alt kasuka, heitis selle
õlgade ümber, võttis lonksu bittnerit Tema Majesteedi
terviseks ja kirjutas edasi. Juhtus, et ta ei sattunud oma salakambrisse
kuude viisi. Juhtus, et tal läks oma peidupaik sootuks meelest.
Juhtus, et ta istus seal igal ööl. Kõik sõltus
sellest, mis meeleolus Foogt oli.
Zeman sai kambris Pesa kommunikatsioonisüsteemi välja
lülitada ja tähtsast kutsungist andis märku ainult
helesininie signaallamp ukse kohal. Ta ei tahtnud, et teda segataks.
Kui Estrada jäi magama, viskas Zeman endale hommikumantli selga,
haaras külmkapist pudeli bittnerit ja läks mööda treppi
üles kambrisse. Enne heitis ta magavale kaunitarile veel ühe
pilgu ja ohkas südamest. Tüdruk oli ilus. Liiga ilus...
Uca ei olnud nii ilus. Uca oli sündinud ja kasvanud maailmas, kus ilu
tähendas vähe. Vähemalt ühe naisterahva ilu. Ja kui see
palju ei tähenda, kui seda ei vajata, siis ta unustab ennast
ära, poeb peitu ja hingitseb. Aga on alati kuskil olemas. Uca oli
kena, oli armas, aga Estrada... Linne, oli kaunitar. Aga ta oli nii
noor, oma ilust teadlik, oli auahne ja seepärast oligi kõik nii
lihtne olnud. Nad polnud Ucaga kunagi rääkinud armastusest, nad
polnud kunagi oma suhtest ega tunnetest rääkinud. Ja kurat
võtaks, nad polnud isegi kunagi maganud!
Ja ometi oli Yenona Capaneusilt Uca pärast ära sõitnud.
Ja ometi hakkas Zeman siin salakambris käima pärast seda, kui
kuulis, et Uca Roydeedt oli kukkunud ningode käiku ja jäänud
igaveseks jää alla.
Ja ometi lootis ta, et enne, kui Uca ningode poolt lõhki kisti,
surnuks külmus või lootusetusest hulluks läks, oli ta
meenutanud oma teadlast Terranoovalt.
Zeman lõi akna valla, ahmis Capaneusi joovastavat õhku ja
hakkas kirjutama.
Zeman kirjutas luuletusi.
Bent vris Zeman
44. Ardaman; kell 10.08
Asteroidid tulevad, teatas ta järgmisel hommikul Pesa
täiskoosolekul. Ja Konservatoorium teeb kõik, et Tema
Majesteeti veenda need hävitama. Aga sellist otsust on raske
langetada. Plasmakahuritega relvastatud tõrjelaevastiku
embarkeerimiseks pole Konservatooriumi eelarves raha ette nähtud,
vabariiklike mõtete ohjeldamiseks perfeerias kulub üha rohkem
jõudu ja ressursse. On selge, et antud poliitilises olukorras on
Terranooval väga keeruline näha olukorda sama pilguga, kui meie
näeme, seletas Zeman kannatlikult. Mittesekkumine ja loomulik areng on
aastate jooksul kujunenud dogmaks, mida on raske ületada.
Mõtteviis ja poliitika, mis algselt pidi tagama Capaneusi
sõsarmõistuse säilimise originaalsel kujul, võib
uutes tingimustes viia hoopis selle hävimiseni. Me oleme Hartat alati
pühaks pidanud, oleme lootnud sellel kunagi näha Capaneusi
inimese allkirja, oleme selle tekkimist sinna ette kujutanud ja selle
vältimatusega arvestanud. Capaneusi inimene, kui ta kujuneb edasi
sellises proto-Maa geograafilises ja bioloogilises hällis, nagu loodus
on siia vorminud, peab lihtsalt Harta heaks kiitma. Harta on olnud
meie ainus pidur ja energiaallikas. Nüüd oleme olukorra ees, kus
paljutki tuleb ümber hinnata. Ja meie siin Pesas pole ainsad hindajad,
vaid käsutäitjad. Loomingulised käsutäitjad,
rõhutas Zeman. Sellist sõnaühendit kasutas Foogt
esmakordselt. Paljud pesakondsed ei pööranudki sellele
tähelepanu, osad aga suutsid püüda neid sõnu lausuva
Foogti mõtliku ilme tagant uudse vandeseltslasliku tooni.
Pärast koosolekut läks Zeman oma kabinetti ja hakkas ootama. Tal
oli vastuvõtuaeg ja ta ei tahtnud Pesa rutiinis mingeid muutusi
sisse viia. Veel. Ta mõtles, kas esimene on Zev Lilkus või
Dhaka ent esimene Foogti jutule püüdleja oli hoopis Balthus
Azarjan.
Insener ei võtnud audientsisaalis istet, vaid sööstis luba
küsimata Foogti kommunikatsioonipaneeli kallale ning kuvas sinna
hulganisti Zemanile täiesti arusaamatuid numbreid ja graafikuid.
«Ma sain ühenduse «Vitusega», teatas ta siis
rõõmsalt. «See oli kuradima keeruline, nad on ju veel
nii kaugel. Aga ometi suutsin ma meie ja nende obsi andmebaasid
ühildada. Ma peaksin selle eest vikonti tiitli saama, muide, paluks
kõrva taha panna. Selliselt distantsilt pole veel keegi
ühisseiret loonud.»
«Ma panen selle kõrva taha,» vastas Zeman tuimalt,
«aga ainult juhul, kui sa nüüd populaarselt seletad, miks
sinu ennastsalgav inseneerlus meie ühisele üritusele mingit kasu
toob.»
«Kasu on mitmetähenduslik asi, auväärne Foogt,»
kostis Azarjan ja muigas. «Teaduslikke saavutusi ei saa alati miilides
ega taalrites mõõta.»
«Tiitlites aga küll, paistad sa arvavat.»
«Noh, seda ühendbaasi saab kindlasti vikonti tiitliga
mõõta,» arvas insener. «Nagu ma ütlesin, on
see midagi täiesti enneolematut. Tõsi, võib-olla pole
keegi sellist operastiooni varem proovinud, aga see ei muuda asja
sisu...»
«Mis seisneb populaarselt järgnevas?»
«Mis seisneb populaarselt järgnevas,» Azarjan tonksas oma
sõrmega kuvarile ja kummardus Foogti paneeli kohale. «Algselt
tuvastas «Vitus», et meie Azarjani asteroidile järgnevad
veel viis sama suurt kamakat. Nüüd panin ma mõlema obsi
seireandurid kammima nende pisiplaneetide tuleku põhjuseid ja
tagamaid, kui nii võiks öelda. Tulemused on vapustavad.»
«Ma ei tahaks eriti vapustuda.»
«Aga tuleb. Niipalju kui Universumis ja Diomedi süsteemis on
vähegi astronoomilist loogikat, on Capaneusi saatus lähemaks
tuhandeks aastaks ette määratud. Vaata!»
Zeman vaatas ja tundis tigedalt, et ta ei saa sellest arvudejorust
mõhkugi aru. «Mulle ei peaks vist selline
ettemääratus meeldima?» uuris ta ettevaatlikult.
«Ega ei peaks küll,» nõustus Azarjan. «Nagu iga
imikki siit lugeda võib, on Diomedi süsteemi
äärealadel, Zhumangi ja Mojo orbiitide vahel veel lõpmata
palju registreerimata asteroide, millistest meil veel aimugi ei olnud.
Nende orbiitide vastasmõjud on korraldanud paraja segaduse.
Lühidalt ja populaarselt öeldes -- ikka juhtub nii, et kui
mõnda küsimust uurima hakkad, selgub sada tuhat muud jama,
millest esialgu polnud aimugi. «Vitus» avastas alguses viis
asteroidi, mis Capaneusi hävitavad. Nüüdseks on selgunud, et
iga tuhande aasta tagant põrutab mõni uus tükk meile
sisse. Millegipärast on kosmos Capaneusi peale vihane ega lase tal
kunagi ellu jääda.»
Zeman tegi näo, et numbrijodu temalegi sama selge on. Tegelikult
polnud sel mingit tähtsust, sest kui Azarjan ütles, et nii on,
siis nii ka on. Kuidagi õõnsaks ja tülgastavaks muutus
äkki Foogti sisetunne. Aegupidi ta taipas, mida inseneri öeldu
tegelikult tähendas.
«Sa tahad öelda, et...»
«Mitte mina ei taha öelda, ütlejaiks on meil masinad.»
«Ja nad väidavad, et kui mitte nüüd...»
«Siis miski tuhande aasta pärast,» segas taas Azarjan Foogti
küsimusele vahele, «kõmmutatakse see planeet nii
või teisiti sodiks. Pääsu ei ole. Kosmose loogika on
vääramatu ja tema tahe igavene. Hakkame parem kiiremini asju
pakkima, säästame aega ja pisaraid.»
Zeman oigas vaikselt, sirutas küünarnukid lauale ja toetas pea
pihkudesse. «Isegi kui nad veenavad Tema Majesteeti -- või
õigemini ennast -- laevastiku rahastamise vajalikkuseses, pole
sellest mingit kasu.»
«Just täpselt,» pomises Azarjan ja istus rätsepaasendis
maha. Ta ei viitsinud endale tooli lükata ja seepärast kasutas
istumisviisi, millest ta oma nõiaköögis nii tihti puudust
tundis.
«Me vist ei saa ega tohi seda informatsiooni Konservatooriumi eest
varjata, ega ju?» uuris ta Foogtilt.
«On need kindlad andmed?»
«Nad on tõenäolised. Nii juhtub, kui kosmoses on
veel vähegi astronoomilist loogikat.»
«Seda jääb tal ülegi,» Zeman tõstis pea ja
piidles jälle numbreid kuvaril. «Meil on vähemasti need
tuhatkond aastat... Kas «Vitus» teab, mida tema obs
avastas?»
«Veel mitte. Ma pean enne ühisseire lahti kodeerima ja
«Vituse» kaptenile loetavaks tegema. Seni ta teab vaid, et meie
arvutid on ühenduses olnud, seire tulemustest pole tal aimugi. Sest
vaata, ilma meie obsita poleks «Vitus» seda uut parve avastanud.
Mõttetöö oli niiöelda meie- ehk tagasihoidlikult
väljendades minupoolne. Ise poleks nende obs neid parameetreid
leidnud...»
«Väga hea,» ütles Zeman. «See on väga hea.
Hoia «Vitust» teadmatuses edasi. Me võime selle avastuse
neile hiljem teatavaks teha. Seni jääb meile õhkõrn
lootus, et Tema Majesteet tõrjelaevastiku teele saadab. Lootusetus
kahandaks võimalust, et Tema Majesteeti tegutsemisiha haaraks.»
«Sa vist eriti ei usu seda võimalust?»
«Sul on õigus. Ma vist eriti ei usu seda
võimalust.»
«Mul on midagi veel.»
«Asteroididest?»
«Ei. Sellest tundmatust signaalist.»
«Väga hea, lase tulla!» peaaegu hüüatas Foogt
õhinal.
«Seda on üsna vähe,» kratsis Azarjan kukalt.
«Kõigepealt kammisin ma selle salvestise läbi, et
veenduda, kas minu arvutid mitte mingit jahu ei aja. Nad ei aja.
Signaal on tõesti tundmatu ja see paistab üsna
võimatuna.»
«Kuidas nii?»
«Vaata, ma ei saa öelda näiteks 'tundmatu õllesort',
kui mul pole mingit alust vaadeldavat objekti õlleks nimetada. Et
seda tundmatuks kvalifitseerida, pean ma esmalt olema veendunud, et tegu on
õllega. Ainuke kindel viis selles veendumiseks on maitsmine.»
Foogt ajas ennast kontide ragisedes püsti, kõndis külmiku
juurde ja lasi sellel vaadist kaks «Musketäri» valada ja
naases kannudega laua juurde. Ehtsat vaadiõlut oli Pesas ainult
Foogtil ja Azarjan oli selle peale eriti maias. Sama hästi oleks
insener võinud näiteks tuua ükskõik millise muu
asja.
«Aitäh! Tema Majesteedi terviseks!» pool kannu kadus
ühe lonksuga Azarjani kurku, kui Foogt vaid vaevalt puudutas huultega
vahust jooki. «Niisiis,» jätkas insener, «peavad minu
masinad kõigepealt aru saama, et tegu on teatavat laadi
transmissiooniga. Hakkasin uurima, mida tähendab sõna
'tundmatu'. Ja poisid puurisid seda värki ikka kõvasti
higistades. Ja eks ma ise higistasin ka. Lühidalt ja populaarselt
öeldes -- tegu on meile teadmatul tehislainepikkusel edastatava
tundmatu signaaliga.»
«Milles seisneb siin populaarsus?» küsis Foogt.
«Aga seisneb selles, et eksisteerivad igasugused lained. Raadio-,
ultraviolet-, infrapunased, viktorovi ja muud seesugused lainepikkused.
Üldiselt on see koolifüüsika... Aga see lainepikkus, millel
signaali edastatakse, on tundmatu. See tähendab, seda pole olemas, saa
sellest aru, nagu soovid. Keegi nagu oleks meile tuntud
füüsikalise ruumi lõhki käristanud ja sinna midagi
lisanud... Aga põhjus, miks arvutid selle signaaliks defineerisid,
on selles, et nad püüdsid signaali, mis igasuguseid algoritmilisi
ja lingvistilisi parameetreid arvestades sisaldab endas
informatsiooni. Millise sisu paraku meil ei õnnestu
tuvastada.»
«Millistel tingimustel õnnestuks tuvastada?»
«Kujundlikult öeldes oleme kinni püüdnud mingi jupi
tervikust, mis tuleb ei tea kust. Ning me pole seda signaali otsinud.
Tabasime ta juhuslikult. Kui õnnestuks saada ta võimalikult
algpunktist ja nii, et kogu meie seirevõimsus oleks suunatud seda
tabama. Me peaksime olema valmis. Aga ma ei kujuta ette, kuidas seda
saavutada.»
«Seega oleme sama targad kui enne?»
«Me saame kogu aeg targemaks, Foogt.»
***
Teine audientsile ilmuja oli Zev Lilkus, kes prantsatas kiiresti Zemani
laua vastas asuvasse tugitooli ja hakkas oma rinnani rippuvat musta habet
siluma. Harilikult oli see märk teadlase kavalatest salaplaanidest.
Täna aga kuulutas ta kohe: «Minu mõistus on otsas,
Bent!»
Zeman sai väga hästi aru, mida teadlane sellega mõtles.
See tähendas seda, et Zev oli ilmunud, et Foogtiga oma
uitmõtteid jagada. Populaarselt tegi Zeman oma Teadusülemale
selgeks, mida Azarjan oli äsja avastanud. Kummati pani see jutt
Lilkuse veel enam oma habet silitama ja tema silmadesse ilmus mingi kaval
tuluke.
«Mulle meeldivad väljapääsmatud olukorrad, kas
tead!» kuulutas Zev, kui oli Foogti jutu ära kuulanud.
«Milles peaks sinu arvates seisnema meie
väljapääsmatus?» uuris Zeman.
«Mida ka Terranooval ei otsustataks, ei määra see Capaneusi
edasist saatust universumilises plaanis. Planeet hukkub igal juhul, kui
mitte homme, siis tuhande aasta pärast. Väljapääsmatus
seisnebki saatuse üheses ettekuulutuses.»
Zeman ohkas. Kui Lilkusel tekkisid tema igakuised uitmõtted, oli
Foogt esimene, kes neid kuulma pidi. Aeg-ajalt tegi ta seda
rõõmuga.
«Kui meil õnnestuks seda apokalüptilist informatsiooni
mõned aastad kinni hoida, siis annaks see ju Pesale ja
Konservatooriumile ka tuhat aastat aega. Ja selle ajaga jõuab X-i
saladuse kindlasti lahendada.»
«Aga kui ei õnnestu?»
Matemaatik kehitas õlgu. «Siis pole meie tööl enam
niikuinii mingit mõtet. Uskuda, et tuhande aasta pärast on
poliitiline olukord Harta rikkumiseks samasugune kui praegu, on
küllaltki lapsik. Kui need asteroidid tulevad tuhande aasta
pärast uuesti, siis hakkavadki nad käima. Mäletad neid
kraatreid Nathaniast lõunas ja Gujuki platool? Väiksed kraatrid
aga ometi leitakse Capaneusi pinnasest eelmiste ajastute välja surnud
elu mälestusmärke. See planeet lihtsalt asub asteroidide
perioodilisel teel ja sinna pole midagi parata. Kunagi toimus siin lihtsalt
väike eelmäng ehk uvertüür, nüüd aga hakkavad
tegelikud dramatis personae lavale jõudma.»
«Ma tean.»
«Loomulikult sa tead. Hartaga on lõpp.»
Ükskõik, mida Terranooval ei otsustataks, on Hartaga
lõpp, Zeman teadis seda. Sest kaua ei õnnestu neil
«Vituse» ja Capaneusi obside ühistöös valminud
prognoosi varjata. Hästi, nad hävitavad need esimesed asteroidid.
Aga ilmaruum saadab oma haamrilööke edasi ja jääbki
saatma. Mõnel planeedil lihtsalt on selline saatus. Ja igasugused
Hartad seda ei mõjuta. Inimene ei pea, ei tohi saada Capaneusile
kaitsvaks «Jumala käeks» -- selline oli Harta koostamise
ajal Konservatooriumi ainus ja püha tõde. Kõik
edaspidine johtus sellest dogmast. Capaneusi inimestest võib saada
kunagi inimkonna noorem vend. Aga ainult siis, kui loodusel lastakse tema
kallal rahulikult tema enda äranägemist pidi tööd teha.
Muid tehislikke variante pole tarvis. Kui loodus -- see ilmaruumi ainus ja
tõeline Jumal -- on määranud Capaneusile kunagi
jõuda sinna, kuhu viitab igasugune geoloogiline ja bioloogiline
inimesele arusaadav teadvus, siis kunagi nad kohtuvad. Kunagi, kui aeg on
küps. Ja ei kohtu mitte kui isand ja ori, mitte kui looja ja loodu,
mitte kui paluja ja andja. Nad kohtuvad siis, kui Homo sapiens
capaneaum on ilmutanud huvi, vältimatut huvi, mis tal peab
tekkima, kui Mõistus hakkab otsima ilmaruumist seoseid ja oma
olemasolu põhjust. Nad kohtuvad partneritena, võrdsete
kaaslastena ja kuidagi teisiti nad kohtuda ei tohi. Aeg selleks saab --
saaks või võinuks saada, mõtles Zeman -- küpseks,
siis kui Capaneusi esimeste linnade esimestes pühakodades on tuhaks
põletatud esimesed teadlased, kes enda olemasolu ja ilmaruumi
olemasolu põhjuseid ja mehhanisme otsides on läinud vastuollu
tärkava religioossusega. Siis, kui astronoomia on muutunud teaduseks,
mis rohkem tõstatab küsimusi, kui neid lahendab. Siis, kui
Capaneusi esimesed ulmekirjanikud on kaante vahele vorminud unistuse leida
kosmosest vennasmõistus. Ühesõnaga siis, kui neid
oodatakse...
Aga Universumil paistavad olevat teised plaanid. Kosmos otsib oma tasakaalu
ja leiab, et Capaneus, mille kallal elu loomisega ta kunagi nii kaua vaeva
nägi, jääb teele ette ja tuleb pühkida olematusesse.
«Selle Hartaga on lõpp,» ütles Lilkus.
«On vaja uut.»
«Missugust uut?»
«Sellist, mis sätestaks inimesele õiguse neid inimesi
kaitsta. Sellist, mis teeks meist nende igavesed valvurid ja hooldajad. Kui
meil õnnestuks nüüdne asteroidide rünnak tagasi
tõrjuda, siis võib-olla järgmine seanss kunagi tuhande
aasta pärast oleks palju lihtsam. Kes teaks, milline tehnika siis meie
käsutuses on? Võib-olla on see teostatav vaid ühe
näpuliigutusega?»
«Sa tahad liiga palju. Meil pole selleks õigust...»
«Meil pole õigust täita oma kohust?» ägestus
Lilkus pisut. «Sa tahad öelda, et ainult sellepärast, et
Capaneusi rass pole Maalt algust saanud, pole meil õigust endast
nõrgemaid aidata? Sest just niimoodi näen mina seda asja. Nad
on samasugused inimesed kui meie, aga ainult teiselt planeedilt. Inimene on
loodud maailma lihtsalt mitmest erinevast maailmast.»
«Meil pole õigust muutuda nende jaoks kaitsvateks jumalateks.
Tead seda vana kõnekäändu -- kui sa päästad
kellegi elu, oled sa tema eest kogu oma elu vastutav?»
«Ma sain nagu ennist aru, et sa pooldad asteroidide
hävitamist,» oli teadlane nõutu. «Nüüd sa
räägid, et meil pole selleks õigust.»
«Ma olen päri, et praegune rünnak tuleks hävitada. Aga
Azarjani avastused muudavad pisut pilti. Me peaksime endale nüüd
võtma kohustuse kaitsta planeeti Capaneus igavesti...»
«Just nimelt!»
«Ja Capaneus jääks meile võlgu. Ja seda
võlga ei suudaks nad kunagi tasuda, see oleks nende jaoks liiga
palju.»
«Aga keegi ei hakkaks nende käest seda võlga tagasi
küsima!»
«Hakkab küll, Zev, hakkab küll. Kümne tuhande aasta
pärast, kunagi siis maandub siin inimeste tähelaev ja sealt astub
välja üks pika musta habemaga kapten, ütleme, et ta nimi on
näiteks Lev Zilkus ja teatab: «Tere-terekest. Nüüd me
siis olemegi siin. Ega te juhuslikult ei märganud eile taevas tugevat
sähvatust? No vot, teadke siis, et need olime meie, kes ühe
asteroidi siin hävitasid. Me aitasime teid suurest sitast välja
ja nüüd on teie kord...»»
«Igati normaalne vastastikune abistamine ja koostöö,
muide,» torkas Lilkus muiates vahele.
«Aga kas ka võrdsetel alustel? Julgen kahelda. Inimkonnast ei
tohi saada kapaneuslaste igavene lapsehoidja.»
«Lapsehoidmine on igati sümpaatne ja inimlik tegevus. Ja
väga vajalik tegevus -- selle eesmärgiks on tagada tulevase
ühiskonnaliikme valmisolek sellesse sulanduda ettevalmistatud olekus
ning millise tegevuse käigus ühtlasi ka kindlustatakse lapse
esmaste hügieeniliste ja füsioloogiliste vajaduste rahuldamine
põhjusel, et ta pole ise nende täitmiseks objektiivsete
asjaolude tõttu võimeline,» defineeris Lilkus kiiresti
ja jätkas oma äkilisest ideest tiivustatuna. «Lapsehoidmine
põhineb looduslikel vajadustel. Täpselt sama on praegu ka
Capaneusiga. See planeet vajab lapsehoidjat, kes tema eest hoolitseks ja
aitaks...»
«Ja kasvataks? Tee nii, ära tee naa... Nii ei tehta, see pole
korralik! Iga lapsehoidja kasvatab last oma ühiskonna
väärtushinnangute järgi. Aga just seda ei tohi me
Capaneusiga teha. Ta peab ise leidma tee. Ja kui ta kunagi vajab
järelaitamistunde, siis küsigu ta seda ise,» vastas Zeman
rahulikult. «Nad peavad ise aru saama, mida mõistusega pihta
hakata, kuidas olla inimene. See on midagi sellist, mida me ei saa ega tohi
neile õpetada.»
«Kuidas olla inimene?» osatas teadlane. «Inimese
füsioloogia lähem uurimine näitab, et inimese ainsaks
looduslikult argumenteeritud olemasolu põhjuseks on järglaste
saamine. Muu pole oluline! Ja mõistus on antud selleks, et
järglastel oleks järglaste andmine hõlpsam. Selles ongi
tsivilisatsiooni ja kogu teaduse arengu mõte -- et sinu lastel oleks
mugavam, ohutum, kergem, inimlikum järglasi saada. Loomulikult tuleb
selleks nende elu paremaks muuta. Kõik, mida me iganes mingil
loomingulisel ajendil teeme, on meie laste jaoks, Bent. Edasi kesta --
alati ja igavesti -- ongi kogu inimeseks olemise mõte ja kunst. Ja
edasi kesta tingimustes, kus järglastel on parem elada, et
järglasi saada. Kahjuks oleme me oma mõistust suutnud
ekspluateerida viisil, mis võib järglaste olemasolu üldse
lõpetada. Aga see on iseasi... Me arendasime sõjatehnikat, et
kaitsta mingi ühe inimsootsiumi õigust järglasi saada.
Nüüdseks on see me meile andnud sellised relvad, et... Ah, ma ei
taha sellest rääkida.»
«Hästi, aga milleks on siis filosoofia, kirjandus, kunst?»
«Aga loomulikult selleks, et lahti mõtestada maailma, kuhu meie
järglased sünnivad! Selleks et aru saada, kes ja kus me oleme, et
seda maailma mõista.»
«Ja kuidas haakub siia vajadus päästa Capaneusi
maailm?» uuris Zeman mõtlikult edasi. Talle tõesti
meeldis kuulata Lilkuse uitmõtteid. Need aitasid tal mõnikord
pageda Capaneusi hallist ja süngest elust.
«Kõige otsesemalt. Lihtsalt ära vaata neid kui
võõrplaneetlasi, kui võõrast rassi! Nad on
samasugused inimesed kui meie. Sest asi pole ju lõpuks ainult Maas.
On üks ja ainus inimrass, mis lihtsalt võrsub mitmelt erinevalt
planeedilt. Asteroidide hävitamisega me kaitseme nende ehk siis
iseendi õigust saada järglasi.»
Zeman ohkas. Mitte et ta poleks Lilkusega nõus olnud... Aga selle
ilusa jutuga pole praegu Konservatooriumis midagi pihta hakata. Sest
lõppeks on ju Harta vaid teatavat laadi kaitsekilp, mille taha
varjatakse poliitilist soovi säästa hiigelsummasid
tõrjelaevastiku väljasaatmiseks. Vähemalt praegustes
tingimustes on Harta seda.
«Meile jääb igaveseks teadmine, et oleme nende elu
päästnud,» ütles siis Foogt. «Ja seda on liiga
palju. Nad ei hakka meid kunagi võrdsetena tunnustama.»
«Siis me ei räägi neile?» pakkus Lilkus.
«Ja oleme salajumalad? Seegi poleks aus. Igasugune lugupidamine, ka
enesest, algab aususest.»
«Hästi, poleks aus. Aga, kas see on aus, kui me käed
rüppes istume ja pealt vaatame, kuidas vennasrass ilmaruumist
pühitakse? Kujuta ette, kui nad suudaksid praegu meiega sidet pidada,
praegu meiega kontakteeruda... Või ütleme nii tuhande aasta
pärast suudaksid. Ja kui nad paluksid abi -- meile sajavad kaela
mõrtsukasteroidid, palun tulge meile appi, hävitage need
kuradima kamakad, olge inimesed! Siis me ju aitaksime neid, Foogt, on ju
nii? Ja kas sa tõesti arvad, et nad praegu ei paluks seda abi, kui
ainult saaksid? Ma arvan, et paluksid küll.»
Estrada
45. Ardaman; kell 07.08
Sarvik on nii armas! Tema okkaline kere ja luukollased odalised sarved on
ju nii vahvad. Sarvik pole üldse kuri ega vastik ega tige elajas, ta
lihtsalt on sarvik, ta on imetaja, tal on pojad, kelle eest ta hoolitseb.
Ta on elusolend ja tal on õigus elus olla.
Capaneus on imearmas päikseline planeet, neitsilik oma puutumatus ilus
ja peibutav ürgsuses. Capaneus on maailma ilusaim maailm.
Ja Dhaka on hea sõbranna ja kohusetundlik ohvitser. Ta pole sugugi
kalk karjerist ega pugeja. Pealegi pole ta nii ilus kui mina.
Kes oli öelnud, et kui hing laulab, siis mõistus vaikib?
Või oli see vastupidi? Ah, pole tähtis...
Süstik sööstis pehmelt mööda kanalit alla,
kõrvus undas ja vibreeris mõnusalt.
«Kas sa tantsida oskad?» küsis Estrada Zemanilt. «Mina
tantsin väga hästi. Nii kahju, et Pesas ei saa tantsida, kas
pole? Kui me puhkusele saame, võiksime kuhugi tantsima minna.»
Foogt noogutas. Nad istusid süstiku vastasseinadel ja olid
kõidetud turvarihmadega istmete külge. Estrada pilk rippus
Zemani malbel näol. Mees naeratas talle.
«Kui sa tahad, võin ma sulle tantsida. Ma oskan peaaegu
kõiki Kastiilia rahvatantse. Need meeldiksid sulle kindlasti.»
«Muidugi. Mulle meeldiks vaadata, kuidas sa tantsid.»
«Kas sa oled millegi pärast mures, Bent?»
Loomulikult oli Zeman millegi pärast mures. Ja Estrada ka teadis,
mille pärast. Kui mitte tema maailm poleks praegu olnud helgemast
helgem, oleks ka tema olnud mures. Tüdruk teadis, et Konservatoorium
ei suuda kuidagi otsusele jõuda, mida nende asteroididega teha.
Erinevad grupeeringud, erinevad parteid, õukonnapoliitika.
Lõputud vaidlused Harta tõlgendamise üle. Ja Bent
kiirustas. Kui asteroidid jäetakse hävitamata, on ju Capaneusil
nii palju teha. Kõik programmid tuleb tööle panna
kiirendatud rezhiimil. Nii palju on teha, nii palju jääks
tegemata...
Meil on midagi olulist teha, Linne kallis, oli Zeman talle Pesas
öelnud. Midagi sellist, mida ainult meie kaks teha saame. Ja kuidas
talle olid need sõnad meeldinud -- ainult meie kaks! Mis see on,
Bent, kas midagi seoses meie kadunutega? Jah, on küll.
Estrada teadis, et Zemanil on plaan. Ja teda ei huvitanudki eriti,
milles see seisnes. Tähtis oli ainult see, et tema sai Foogti
abistada, et nad nüüd kahekesi laskusid T-punkti ja on ainsad
inimesed seal all.
Oli ta tõesti nii tundlik ja pani tähele asju, mida teised ei
pannud? Või oli see sellepärast, et teda usaldas Foogt rohkem
kui ülejäänud Vaatlejaid? Või tahtis Zeman lihtsalt
temaga koos olla?
Nad võtsid kaasa tugevad seiretablood, laserpüstolid, peaaegu
kogu Vaatleja tavavarustuse, lisaks oli Zemanil mingi hermeetiline kohver,
mille sisust polnud Estradal aimu. Mida me tegema hakkame, Bent? Me
lahendame need kuradima mõistatused ja Foogti hääl oli
kõlanud isegi pisut vihaselt! Ta ei olnud palju rääkinud,
kuid Estrada sai aru, et Zeman on tegemas mingit suuremat
eneseületust. Midagi on mehe sees murdunud või murdumas ja tema
-- Estrada -- saab Foogtile siin toeks olla. Estrada ei teadnud, kuidas
Foogt oli nende reisi registreerinud, ta teadis vaid, et teoksil on midagi
erakorralist. Foogt ise on Vaatlejaga alla laskunud.
Ja terve öö oli Estrada üksinda Foogti kabinet-kodus kuumalt
linade vahel vähernud, oodanud lükandukse pea hääletut
avanemist. Aga Zeman veetis öö Azarjani
nõiaköögis ekraanide taga. Hommikul, enne teeleasumist oli
ta suudlusega Estrada äratanud, talle klaasi piima voodisse toonud
(ikka seda juhtkonna oma, kõrge rasvasisaldusega, otse Terranoovalt)
ja mingite paberitega lehvitanud.
«Mul on nüüd mingi ülevaade, Linne,» oli Foogt oma
unisele armukesele öelnud. «Sinu paigaldatud kaamerast oli palju
abi. Kokku lahkus VI-B-st kakskümmned üks naist. Nad läksid
päevaste vahedega ja alati kolmestes gruppides. Need, kelle sarvik
lõhki rebis, olid esimesed tagasipöördujad. Jäi veel
kaheksateist. Neist on kolm veel tulemata. Kui me kohe lähme, siis
jõuame.»
«Kuhu jõuame, Bent?»
«Tööle.»
Süstik peatus, nad astusid sellest välja, saatsid tagasi
(julgeolek!) ja hakkasid tööle.
***
«Nad veedavad mägedes, sest umbes seal usun neid käivat,
kaks päeva. Kõik kolmesed grupid kulutavad meile veel
tundmatusse punkti jõudmiseks ühe päevateekonna,
tagasitulekuks samuti ühe ja veedavad kohapeal ühe päeva.
Naasjad on kõik küllaltki räsitud, väsinud ja kulunud
olemisega. Sinu kaamera poolt edastatavast pildist on näha, et nad on
palju roninud ja seda meie koopanaised harilikult ei tee. Sinu kirjeldus
sellest, kuidas sarvik neid hakkis, oli väga hea. Naised olid liiga
vaevatud, et sarvikule vastu hakata. Liiga kurnatud... Millest, on
küsimus? Mis ajab neid Mõõkkaljudele ronima?»
«Aga mis ajab sind nende jälgi otsima?»
Estrada nägi, kuidas Zeman äkitselt seisatas, ümber
pööras ja talle mõtlikult otsa vaatas. Kui ilusad silmad
tal on!
«Tead, võibolla on need minu lapsed. Tegelikult kõike,
mida me teeme, teeme me oma järglaste huvides.»
Estrada astus Foogtile lähemale, võttis ta käest kinni.
«Sa tahad minuga lapsi saada?»
«Me kõik tahame ja peame lapsi saama. Inimese eksistentsil pole
muud mõtet. Aga meie lastest me jõuame veel
rääkida.»
Nad seisid keset Capaneusi ürgmetsa, mis alles hiljuti oli Estradale
tundunud nii kõleda ja eemaletõukavana. Täna aga siras
kohalik päike nii kirglikult eredalt, tüdruk nägi enda
ümber ainult elu ja tärkamist, nägi looduse soovi olla ilus
ja vajalik. Foogt seadis oma aparatuuri üles, uuris siis
tähelepanelikult oma seiretablood, silmanurgast nägi Estrada, et
mees keskendus tema poolt paigaldatud kaamera pildile.
«Kui minu arvestused on õiged, siis peaksid viimased naised
siit varsti tagasi minema. Me oleme praegu nende eeldataval
marsruudil.»
«Mida me teeme?» Kui hea on seda kelleltki küsida! Kui hea
ja julgustav on, kui on keegi, kellelt alati küsida, mida teha!
«Me ootame.»
Ja nad ootasid. Seiretablool vilksatasid aegajalt Capaneusi kummalise fauna
esindajad. Vaatlejad olid end neutraliseerinud preventiivse odooriga, nad
ei lõhnanud ja ükski grimoon ega dinolüüp nende vastu
huvi ei tundnud. Ninasõõrmeisse paigaldatud imeväiksed
filtrid vältisid odoori nende endi jaoks. Nad kükitasid suurte
sõnajalgade varju, hoidudes neid vigastamast ja Estrada tundis end
jälle nii äralõigatuna kõigest ümbritsevast.
«Linne!»
«Mis on, kallis?»
«Tegelikult me varitseme. Ma olen lõksu üles
seadnud.»
«Lõksu?»
«Jah. Öösel, kui sa magasid, kasutasin ma himaajasid...
kraanasid, noh.»
«Neid dillonkraanasid?»
«Neidsamu.»
Dillonkraanadega ehitati Pesast kunagi Transpordipunkt, ehitati kanal
süstikule läbi Mõõkkaljude graniidi. Need
robotkraanad töötasid nagu ka Capaneusil mittekasutatavad ning
rangelt keelatud heljukid reaktiivsetel õhkpatjadel. Tegelikult olid
nad lendavad robotid, mis tassisid asju, kuid olid võimelised ka
ehitus- ja korrastustöödeks. Millegipärast nimetas Zeman
neid mõnikord himaajadeks ja Estradal polnud õrna aimugi,
kust Foogt on sellise sõna võtnud. Aga mingi tabamatu
külm ja kalk noot oli Zemani hääles.
«Kraanasid saab Pesast juhtida, neid saab ülesandele välja
saata...»
«Aga ainult Foogti eriloal?»
«Ja ma andsin endale sellise loa. Olukord nõudis seda. On
ilmnenud teatud asjaolud, mis tingisid sellise vajaduse. Ma lasin neil
üht-teist ümber tõsta.»
«Ümber tõsta?! Aga me ju ei tohi...»
«Mina tohin! Me tegutseme praegu direktiivi Cap45B/87 alusel.»
«Ma ei tea sellist dirtektiivi!»
Loomulikult ta ei teadnud! See on ju salajane dirktiiv. Sest
räägib ta Foogti erivolitustest. Ja nüüd Foogt
seletaski tüdrukule nende erivolituste sisu. Ettenägematute
asjaolude puhul on Foogtil selle direktiivi alusel õigus tegutseda
sisuliselt ilma igasuguste reegliteta. Ta võib teha kõike,
kui ainult suudab leida kompromissi oma vande ja kohustustega
mittesekkumist silmas pidades. Kuid loomulikult peab Foogt oma
teotsemistest hiljem aru andma ja selle juures on tal tunnistajat vaja.
Foogt võib erivolitustega tegutseda ainult siis, kui on keegi, kes
tema sõnu hiljem kinnitab. Keegi, kes on temaga kaasas, näeb,
kuuleb ja teab kõike, mida Foogt teeb. Keegi nagu Estrada, keda
Zeman pea ainsana Pesast täielikult usaldab.
Estrada ohkas ja silus käega läbi juuste. «Ja mida me siis
varitseme?» küsis ta siis õrnal häälel.
«Neid naisi, Linne. Nad tulevad varsti, aga...»
«Aga?»
«Kas sa usaldad mind?» Zeman tuli Estradale väga
lähedale, võttis ta näo käte vahele ja peaaegu hingas
oma küsimuse talle silmadesse.
«Ma armastan sind!» sositas Estrada vaevu huuli liigutades
ja sulges silmad, sest tundis jälle seda magusat
peapööritust, mis juba kaua oli teda vallanud, kui Zeman talle
nii lähedale juhtus.
«Sa pead mind usaldama ka,» ütles Zeman ja puudutas
sõrmega õrnalt tüdruku ninaotsa. «Ma olen
korraldanud nii, et nad ei jõua kunagi koopasse tagasi.»
Estrada avas silmad. Ta ei mõistnud.
«See pole päriselt mittesekkumise rikkumine, sest ma arvan,
et...»
Aparatuur hakkas piiksuma ja seda oli kuulda ainult mehe ja naise
kuulareis. Midagi, mille peale olid andurid seadistatud, hakkas
lähedale jõudma. Zeman hüppas püsti ja viskus
seiretabloo taha.
«Ruttu!» hüüatas ta samaaegselt häält alla
surudes. «Võta kõik seljast ära!»
«Bent!»
«Varustus, ma mõtlen. Kogu elektroonika, me peame ennast Pesast
ära lõikama, midagi ei tohi lainepikkusi segada.»
Estrada toimis nii, nagu Zeman ütles. Hetke pärast oli ta
lihtsalt üks inimene metsas. Inimene, kel polnud relvi,
sidepidamisvahendeid ega hügieeniisolatsiooni. Millegipärast
tundis ta ennast kuidagi loomulikumana, ühte sulavana ümbrusega,
inimesena. Ja ta jõudis veel imestadagi, et kaitsetus ja
reeglite rikkumine ei pannud teda hirmu tundma. Sest ta tõesti
usaldas Bent vris Zemanit.
Ka Foogt oli ennast varustusest vabastanud ja Estrada taipas, et tegelikult
panid nad end Pesas riidesse ainult sellepärast, et mitte
üleliigseid küsimusi tekitada. Ilma varustuseta ei tohi
Capaneusile laskuda. Või siis tohib ainult nende Foogti
erivolitustega. Bent mõtleb ka kõigele... Aga miks see
mõte teda häiris?
«Me ei tohiks seda seljast võtta ja välja
lülitada,» sositas Estrada arglikult.
«Me viime läbi eksperimenti.Vaatlusandmete põhjal oli
Foogtil tekkinud kahtlus, kas mitte liiga palju võõrast
tehnikat ei mõjuta Capaneusi asukate käitumist, sest oma
eelmisel retkel oli Vaatleja Estrada täheldanud sideseansside ajal
sarviku seletamatut käitumist. Olid ju, eks?»
«Kui sa seda ütled,» ta kõhkles pisut.
«Või tahad sa vaimudest raporteerida?» Zeman naeratas ja
vaatas julgustavalt Estradale otsa.
«Eksperiment?»
«Erivolitusi kasutades laskusid Vaatleja Estrada ja Foogt alla,
neutraliseerisid end preventiivse odooriga ja jälgisid lühikese
ajavahemiku jooksul toimuvat. Igasuguseid kontakte välditi, niipalju
kui see oli võimalik... Ära muretse, ma formuleerin kogu asja
neile parasjagu segasesse ja ametlikku keelde.»
Siis tulid hääled. Foogt kükitas endiselt oma seiretabloo
ees, mida ta ainsana oma aparatuurist polnud välja lülitanud.
Silmanurgast nägi Estrada tuttavaid pilte, tablool toimuv leidis aset
üsna lähedal. Vilksatas mingi vari. Sarviku vari.
Dhaka
45. Ardaman; kell 11.08
Azarjan seisis Operatiivkeskuse lävel ja tema näoilme
näitas, et ta kas ei saanud või ei tahtnud aru saada, mida
talle vastati.
«Foogt on Estradaga all,» kordas Dhaka ükskõikselt.
«Läksid varavalges. Aga nad on ühenduse välja
lülitanud. Noorpaari asi.»
Tal oli seda insenerile valus öelda, aga midagi polnud teha. Azarjan
oli Estradasse armunud. Kõik Pesas teadsid seda. Aga vist Azarjan
ainsana ei teadnud, et lootusetult armunud.
«Aga mul on Foogti vaja,» pomises Azarjan meeleheites. «Ta
ei tohi sidet välja lülitada.»
«Foogt tohib kõike.»
«Miks? Miks ta alla läks?»
«Ma ei tea.»
Azarjan astus üle läve, uks sulgus vaikse undamisega. Insener
istus toolile ja sättis ennast ebamugavusi trotsides
rätsepaistesse ja toetas pea käte vahele.
«Ta ütles mulle öösel, et täna me lahendame selle
kuradi mõistatuse. Terve öö nõidusime peilingu
kallal. Ja ta arvas, et nõidusime välja.»
«Misasja?»
«Foogt lasi mul kogu seiresüsteemi suunata ühte punkti
Capaneusi pinnal. Ütles isegi kellaajaliselt, millal sealt midagi
tulema peaks.»
Dhaka päris teraselt: «Kas see on see teie tundmatu
transmissioon, mida püüate?»
«Mitte päris. Seda olematult laienpikkuselt vaheltlõigatud
signaali olen ma nüüd ka hiljem kinni püüdnud, aga aru
sellest pole saanud. Foogt aga lasi mul aparatuuri nii sättida, et see
haaraks ühe Capaneusi pinnalt tuleva energiavoo. Ma ei tea
täpselt, mida ta sealt jahib, aga sain aru, et on väga
oluline. Nüüd on ta aga ise läinud... Ja mul on teda
vaja!»
«Juhtus midagi?» Dhaka pilgutas kiiresti oma musti ripsmeid ja
seiras kaastundlikul pilgul inseneri. Oli näha, et ta polnud
öö läbi maganud, mees oli kurnatud ja väsinud, lisaks
oli ta ka viimse piirini ärevil ja pingul. Midagi pidi olema juhtunud.
«Miks sul teda vaja on?»
«Asteroidid! Seal üleval juhtub midagi enneolematut!»
«Kosmoses?»
«Kus mujal?»
«Nad lülitasid side välja täpselt kolmteist minutit
tagasi. Ilmselt juhtub seal allgi midagi enneolematut.»
Dhaka ei hoolinud, kas tema sõnad tegid Azarjanile haiget või
mitte. Ta oli ammu üle kasvanud Pesa läppunud erootilistest
mängudest. Juba kuid oli ta täiesti kiretult jälginud tolle
noore naiivse plika -- Estrada -- armumist Foogti ja Azarjani lootusetut
kiimlemist. Tema ise oli Capaneusile tulnud karjääri tegama,
mitte osalema sumbunud süsteemi kiredemöllus.
Äralõigatuna loomulikust elukeskkonnast muutub inimene
haiglaselt tundlikuks igasuguse seksuaalse ärrituse suhtes. Kuid mitte
tema -- Cirnetta Dhaka! Vaid üks kulukas ja salajane operatsioon
Terranooval ja lähima viie aasta jooksul on ta vaid väliselt
naisterahvas. Töö kaugplaneetidel nõuab seda, et
suguorganid teeksid läbi väikese kuuri... Ta ei mäletagi
enam, mis tunne see on. Tunne tahta teist keha. Ja Dhaka ei
mõistnud, miks pole Konservatoorium teinud
väljalülitamisoperatsiooni (nagu ta seda kirurgilist sekkumist
inimese ihadesse nimetas), kogu Pesa meeskonnale kohustuslikuks. Nii palju
asjatut sebimist ja edvistamist jääks ära, nii palju
kasulikku aega tuleks juurde. Tal on siin töö ja teda ei huvita
mehed. Ega naisedki enam. Sisimas enda üle ülbelt muiates,
mõtles Dhaka, et oleks ta Capaneusil endine, oleksid nad
Azarjaniga võistlejad. Ja oleksid ka Foogtiga... Linne on
põrgulikult ilus tüdruk. Aga see on juba hoopis teine lugu.
«Miks nad ühes läksid?» pomises Azarjan. «Foogt ei
käi ju tavaliselt all.»
«Ma ju ütlesin juba, et ilmselt toimub midagi enneolematut.
Kõik ekspeditsioonid olid samuti kiiremas korras tagasi
kutsutud.»
«On nad tagasi?»
«Kõik viisteist inimest. Õnnelikult Pesas tagasi.»
«Miks kõik ei võiks olla nagu tavaliselt?»
«Sest tavalised ajad on möödas?» pakkus Dhaka
irvitades. Sest tavalised ajad Pesas olid möödas. Ja mitte ainult
asteroidide pärast. Dhaka nägi seda viimased päevad pidevalt
Zemani silmadest, kuulis tema toonist. Ja vahest ta arvas, et tunneb seda
muudatust Foogtis ainult tänu seksuaalse tundlikkuse puudumisele, sest
nüüd valdavad tema instinktid kõike seda, millest ta varem
ilma oli. Dhaka nägi ja kuulis kõike ilma segava foonita; ta ei
haistnud enam meestes ega naistes midagi külgetõmbavat; teda
ümbritsev atmosfäär oli vaba ihalistest lisanditest.
Nüüd ta nägi, tundis ja teadis. Kõik tema ümber
sai selgemaks ja arusaadavamaks. Kuid see oli aega võtnud. Jah, ta
oleks võinud magada kellega tahes, füsioloogiliselt polnud
mingeid piiranguid. Tema keha oli ikka samamoodi valmis. Kuid ainult
tehniliselt, sest see ihu ei ihaldanud enam lähedust teiste ihudega,
vaid soodustas ainult aju teotsemisi ja püüdlusi, oli allutanud
ennast täiesti vaimsete vajaduste rahuldamisele. Tema ihu sõi,
puhkas, treenis ennast, oli terve ja lasi ajul end juhtida, et teda valdav
inimene saaks Suureks ja Tähtsaks.
«Kas ei ole mingit võimalust Foogtile teadet saata?»
Dhaka mõtles pisut. «Ma arvan, et side on maas
sellepärast, et ta ei taha, et keegi energeetikat üleliia
ekspluateeriks. Tead ju tema poliitikat lausside kahjulikkusest ja iga
planeedi omast hingest, mida meie kommunikatsioonivahendid võivad
häirida?»
«Need on teoreetiliselt huvitavad mõtted,» soostus Azarjan
käega laubalt higi pühkides. «Aga keegi pole neid kunagi
tõestanud.»
«Tõestatakse teoreeme, mõtteid
põhjendatakse.»
«Mul on Foogti vaja ja ruttu!» Azarjani hääl muutus
juba peaaegu kiunumiseks. Kui lapsik ta on, mõtles Dhaka. Ilma oma
arvutiteta on ta nii abitu.
«On olemas direktiiv Cap90/a,» kuulis Dhaka ennast ütlevat.
«Kui sul on midagi edasilükkamatut ja Foogti pole võimalik
saada sideseansile, võib Asefoogt, see tähendab
opertiivkeskuses valvet pidav Asefoogt, kedagi volitada Foogtiga
füüsilist kontakti looma. On sul midagi
edasilükkamatut?» Aga ise mõtles ta sellele
«öisele nõidumisele». Talle meenus mingi failikatke,
mis kuvarinurgast oli ennist läbi jooksunud. Midagi, mis teda pisut
rahutuks oli teinud. Sest see teatas talle, et toimumas oli midagi, mida ta
ei teadnud. Hüsteeria äärel vaakuv Azarjan oli hea
võimalus selle teadasaamiseks.
«Mida põrgut, või edasilükkamatut?!...
«Vitus» on pime ja kurt! Kui Konservatooriumis otsustatakse
tõrjelaevastik teele saata, tuleb sellest suurim raharaiskamine
peale Excelsuse ülesostmist. Meil on signaal 'Robinson1', Cirnetta!
Kas sa kujutad ette?»
Ta kujutas ette. Ja tahtis olla see, kes sellest Foogtile teada annab.
Robinson1, mõelda vaid!
«Cap90/a läheb kohe käiku. Foogt leitakse üles.»
«Me ei tea ju, kus nad on?» hädaldas Azarjan edasi.
«Nad ei saa olla kaugel kohast, kus nad side välja
lülitasid.» Muidugi! Nüüd tuli talle meelde. Kodeeritud
käsklused dillonite komandodraivis. Foogti poolt kodeeritud.
Erivolitused ja salajane direktiiv.
«Keda me volitame?»
«Keda mina volitan, tahtsid sa öelda. Ma volitan
iseennast. Mine tagasi oma arvutite juurde, kui seal kosmoses on midagi
olulist toimumas. Täida Foogti korraldusi! Siin võtab Lukovitš
juhtimise üle, ta on seda ammu igatsenud. Mida ma Zemanile
ütlen?»
«Tulgu siia, tulgu ruttu siia! Ta peab seda nägema ja minul pole
õigust Konservatooriumile raporteerida. Ma ei saaks
ühendustki... Robinson1!»
Robinson1!
***
Süstikus sulges Dhaka silmad ja katsus viimaste päevade
sündmustes selgusele jõuda. Midagi oli toimumas, midagi oli
muutunud ja selle kõige põhjuseks ei saanud olla ainult
asteroidid. Zeman ja Estrada? Nad magavad koos. Hästi ja mis siis
sellest? Lõppeks on nad siin ju kõik vaesed ihalised olendid.
Estrada peab oma romaani saladuseks, ise aga õilmitseb ja särab
nagu esimest lendu tegev mägikondoret. Zeman on targem ja kavalam, tal
on alati mitu mõtet rohkem, kui keegi aimatagi oskab, Foogt ei
räägi küll oma suhtest noore Vaatlejaga, kuid ei salatse ega
varja seda suuresti. Ja mis siin varjata ongi? Piisab vaid Estrada
nägemisest. Kuigi Dhaka ise ei tunne enam iha, ta tunneb selle
ära. Ta mõistab Estrada kirgi, need on nii
läbinähtavad ja naiivsed, nii pimedad. Aga Zeman? Foogt ei tee
kunagi midagi sellist, mida poleks vaja teha. Ta ei maga sekunditki rohkem
kui füüsiliseks taastumiseks tarvis ja ta ei maga
kellegagi, kellega pole tarvis. Ta vajab Estradat. Aga ei vaja mitte
nagu neid materialiseeritud viirastusi, keda tappes ta oma kiima rahuldab.
Öösel oli Zeman dillonkraanadega midagi teinud. Kõik
käsklused olid Foogti erivolitustega blokeeritud ja ta oli Estrada
kaasa võtnud.
Mitte ükski kaamera ei edastnud VI-B lähedast pilti, kogu
ühendus oli maas. Ja ka Dhaka ei saa oma seiretablood ega
ühendpaneeli sisse lülitada, sest ta ei tohi teada
45-märgilist Foogti eriparooli, millega lausside oli ajutiselt
tapetud. Ei tohi teada ega kasutada. Mis sest, et tõenäoliselt
oli see 'ucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaUCA'.
Estrada on Zemani kindlustus erivolituste põhjendamiseks, tema
tunnistaja. Kui tuleb uurimine, siis istub see Kastiilia kaunitar Foogti
kõrval ja kinnitab tema sõnu, aitab põhjendada...
Ojaa, ja kuidas veel aitab... Kinnitab iga silpi, ise vaevalt millestki aru
saades.
Ise vaevalt midagi mõistes.
Estrada
45. Ardaman; kell 11.43
Nad olid kaks poolalasti inimest suurte sõnajalgade varjus, keda
ümbritsevast eraldas vaid kaitsev odoor, neid ei saanud haista, aga
ikkagi olid nad haavatavad ja see tunne oli erutav ja põnev
ühtaegu.
Nende ees lebasid kõik sidepidamisvahendid, kaitseturvised ja
relvad. Kõik need kasutasid mingeid välju, mis imesid energiat
kas otse või läbi akumulaatorite Pesa aatomigeneraatorist ja
kõik need on praegu tabud, välja lülitatud, surnud. Enam
ei tohi midagi häirida Capaneusi loomulikku mõtlemist, nii oli
Bent öelnud.
Foogti jalge ees oli ka see saladuslik kohvrike, mille ta nüüd
avas. Estrada jälgis imestunud pilgul, kuidas Zeman vilunud
liigutusetga puust ja metallist osasid üksteise külge monteeris.
«Mis see on, Bent?»
«Amb.» Tasase klõksatuse saatel asetus mingi
käepideme sarnane osa soonelise pära külge. Zemani
sõrmed tegutsesid peaaegu ilma silmadeta, mis teraselt seiretablood
jälgisid. Hääled olid üha lähemal.
«Mis on amb?» Estradale meeldis vaadata, kuidas osadest moodustus
mehe sitkete käte all tervik. Nendes liigutustes ja valmivas
mõistatuslikus riistas oli mingi seletamatu harmoonia. Iga detail
asetus tabamatult targa liigutusega omale kohale, kostsid vaiksed
plõksud. Riista harmoonia sulas ühte Capaneusi metsiku iluga.
Estrada kujutas meeltes ette Zemani tugevaid käsi oma kehal.
«See on relv. Parim relv enne lollakaid tulirelvi. Täpne,
hääletu ja surmav. Mehaanika ja geomeetria tippsaavutus.»
«Ja sa oskad seda käsitseda?»
Zeman muigas. «Jah, oskan küll. See pole mõni automaatne
laser, ta nõuab, et teda armastataks ja temaga tegeldaks.»
«Kust sa seda õppisid?» Aga sel polnudki mingit
tähtsust. Estrada teadis Foogti kiindumust vanade
võitluskunstide vastu, teadis tema põlgust masinate ja
tehnika vastu.
«Pole oluline. See on väga vana relv, Linne, üle neljasaja
aasta vana. Üldiselt käib selle juurde ka üks loits, aga ma
arvan, et täna tuleme ilma toime. Sellele ammule on pühendatud
mitu poeemi, sest ta on tapnud väga palju inimesi.»
Tapnud? Keda oleks meil vaja täna ja siin tappa, mõtles
Estrada, kuid vastuse asemel kuulis ta metsast liginevaid hääli.
Ühte neist tundis ta väga hästi -- hirnatuse ja
rögisemise vahepealne kurjakuulutav häälitsus oli tal
selgesti meeles. Liiga selgelt, et nüüd mitte Foogti õlast
kahmata ja allasurutud häälel hüüatada:
«Bent, see on sarvik!»
«Väga hea. Ma ootasin teda. Ta on täpselt seal, kus pidigi
olema.» Kiiresti kontrollis Zeman veel seiretablood, enne kui viimase
välja lülitas. Nüüd olid nad ainult oma eneste
kõrvade ja silmadega. Nojah, ja Zemani ammuga ka.
«Pikali,» käsutas mees ja rabas Estrada käega enda
kõrvale lehtede vahele. Kiiresti tõmbas ta tüdruku pea
endale lähedale ja sositas:
«Linne, ma usaldan sind ja ma tahan, et sina mind ka usaldaks. Meil on
vähe aega. Kohe jõuavad sinna lagendikule need naised, need
viimased kolm tagasitulijat. Öösel tõstsin ma himaajadega
nende eelmiste laipade, keda sarvik hekseldas, kehaosasid pisut ümber.
Tõttöelda jäi materjalist veidi puudu ja ma pidin neid
veelgi tükeldama. Paigutasin nad nii, et koopaelanikud arvaksid, et
naised jõudsid peaaegu tagasi, enne kui sarvik neid ründas.
Kindluse mõttes lasin koidikul koopa juures ka sarviku
hääli. Nad arvavad nüüd, et sarvik on nende koopa
sihikule võtnud, nad kardavad. Hommikul hakati jahti organiseerima.
Sinu odoorlaengust pole see sarvik aga seiretabloo järgi ikka veel
päriselt toibunud ja jõlgub koopa ja raja läheduses. Jaht
algas tund aega tagasi, nad ajavad sarvikut just nende naasejate peale,
sättisin laibatükid just nii.»
Mingi suurem loom tuhises nende kõrvalt mööda, haistmata
peitunud inimeste lõhna. Ilmselt oli see rabahunt.
«Bent, aga mittesekkumine?»
Zeman pigistas tugevalt Estrada kätt. «Kogu see planeet lendab
niikuinii kuradile ja meil pole aega enam antropoloogia magistrikraadidega
jännata. Laibatükkide ümberseadmisest ei tea mitte keegi,
sest himaajade tööandmed on blokeeritud. Sarvik ise või
kes tahes võis jäänuseid mööda metsa pillutada.
Pealegi ei hakata seda kontrollima. Sinu eksimus laengu
seadistamisel on siin määrava tähtsusega, aga ka sellest ei
saa keegi kunagi teada. Ma olen selle juba unustanud, kuigi oleksin pidanud
raporteerima. Mul on tarvis, et sa kinnitaksid, et me olime
eksperimentaalsetel kaalutlustel lausside ja kaitseülikonnad
välja lülitanud, kui sattusime ootamatult jahi ja naasvate naiste
vahele. Ja edasi tegutsesime vastavalt olukorrale. Sarvik oli tarvis eemal
hoida.»
«Miks, Bent, milleks see kõik?» Foogti käsi pigistas
tugevamalt Estrada oma. Ta ei saanud tunda mehe juuste lõhna, aga ta
meenutas selle oma ninasõõrmeisse ja pidas seda ainsaks
kaitseks hirmu eest, mis külma hingusena end üle väriseva
ihu laotas. Estradal oli külm ja ta tahtis pissile.
«Need sinu helerohelised vaimud. Meil on praegu ainus võimalus
neid veelkord näha ja püüda. Azarjani kõige
võimsamad arvutid peilivad neid praegu. Nad võivad olla
küll nähtamatud harilikule kaamerale, aga nüüd nad ei
pääse! Rohkem võimalusi enam ei tule. Mitte iialgi.»
«Kas ma võin hügieenikotti kasutada?»
«Rooma parem põõsa taha, aga kähku, nad on peaaegu
siin!»
Kuid Estrada ei jõudnud põõsa taha, sest sarviku
võigas häälitsus kostis juba liiga lähedalt. Ja
lähedal olid ka jälitajate karjed, kisa ja trampimine. Zeman
õngitses kohvrikesest metalse kasseti, millest turritasid
nooleotsad, seadis selle ammu rauale ning tõmbas
vinnastusmehhanismi pingule. Kuidagi ei paistnud need nooled just
surmarelvadena, selleks olid nad liialt lühikesed ja tömbi
otsaga. Kuid ikkagi hoomas Estrada relvast õhkuvat harmooniat ja
ohtu. Relva külge oli kinnitatud optiline sihik. Zeman võttis
veel kohvri küljetaskust raamitud klaasid, mille ta siis elastse
paelaga kukla taha kinnitas, nii et klaasid katsid silmi. Estrada teadis,
et seda asjandust nimetati prillideks, kuid ta ei suutnud meenutada,
milleks täpselt neid kasutati. Kuid ta mõistis, et
nüüd pidi Zeman sihtima ja olema väga täpne, kui
tahtis puude vahelt röhatavale sarvikule pihta saada. Kuid ta ei
saanud aru, milleks oli vaja põgenevat looma tappa.
Zeman tõusis kükakile, tõstis ammu õlale, seda
kõverdatud käsivarrega põlvelt toetades. Siis mees
kivistus sekundeiks täiesti liikumatusse asendisse. Ta isegi ei
hinganud, kuid Estrada oli kindel, et just nüüd luges mees
mõttes oma loitsu. Midagi tinises, klõpsatas ja Estrada tajus
näos äkilist õhupuhangut. Hetke pärast kostis
võsa vahelt kiunatus. Kiunatus! Kes oleks võinud
arvata, et see sarviline koletis võib sellist häält teha!
«Kas mööda?» sositas Estrada.
«Ei, ta sai tabamuse tagajäsemesse. Ma suunan teda.»
«Suunad?»
«Ega's ma teda praegu tappa ei taha.» Kassetist kostis
taas klõpsatus, Zeman vinnastas uue noole. «Teda on vaja pisut
meie naiste poole ajada ja teda veelgi hirmutada,» ütles Zeman
vaikselt, prillide taga silmi kissitades ja iga sõna vahele pika
pausi jättes, nagu teeb millelegi keskenduv inimene. Uus tinin ja
vuhin, uus kiunatus, Estrada ei näinud sarvikut puude vahel, kuid
teadis ja kuulis, et loom on lähedal. Kuidas ta suutis küll puude
vahelt lasta?
«Aga nooled, Bent? Need ei tohiks ju siia jääda.»
Järjekordne nool läks teele. Mees keeras end ja vaatas Estradale
teravalt otsa.
«Lõpeta ükskord see pärimine, sa segad mind. Mine
kuse ja ole ükskord vait!»
Estrada kahvatas, välgunooled lõid tema teadvusesse
lõõmava valulöögi. Zemani kuju hägustus ta
silme ees, kurku tõusis soolane klomp, kuskil nina ja silmade vahel
hakkas äkitselt tervalt pitsitama. Ta oli uskunud, et on unustanud,
kuidas nutta, sest viimane kord oli ta seda teinud siis, kui kuulis
Berkovski Xamnahthu surmast. Ta pööras pea ja nuuksatas.
Aga Foogt ei reageerinud, sest seadis uut kassetti vinnale. Kassetti,
millest turritavad nooleotsad olid palju teravamad.
Dhaka
45. Ardaman; kell 12.15
Tal oli akumulaatoriga laserpüstol, kaitseturvis ja
hügieeniisolatsioon, mis ainsana kogu varustusest töötasid.
Viimast kasutas Dhaka süstikus ja jättiski selle sinna.
Kaitseturvisest ei pidanud suuremat abi olema, kuid laserpüstoli
jättis ta igas juhuks alles. Asefoogtil on siiski mõned omad
privileegid ja mitte kõiki neist ei saa Foogt blokeerida. Kuid
võimalus püstoli kasutamiseks oli niigi minimaalne.
Seiretablood tal ei olnud, kuid naine lootis oma instinktidele, olid need
ju viimaste aastate jooksul aina teravamaks muutunud. Ta saab hakkama.
Ülesanne number üks, kinnitas Dhaka endale, on leida Foogt ja
teatada talle, et ta peab viivitamatult Pesasse laekuma, kuna Azarjanil on
signaal 'Robinson1'.
Ülesanne number kaks on selgitada välja, mis mängu Foogt
Capaneusil mängib ja kas siit kuskilt ei paista mittesekkumise
rikkumist.
Poole tunni pärast oli ta võsastunud välul, kust viimast
korda oli Zeman ja Estrada peiling kinni püütud. Vaatlejaoskused
polnud Dhakas taandunud, ta suutis endiselt hääletult liikuda,
ürglooduses orienteeruda, olla hääletu ja nähtamatu
nagu jahti pidav kikiimora.
Siis kuulis ta hääli ja tardus. Hääled kuulusid
otseselt koopainimestele -- artikuleerimata kisa, hõiked,
möirgamine. Sekka kostus jooksumüdinat ja ragisevate oksade
praksatusi.
Dhaka heitis end kiiresti pikali ja kuulatas terasemalt. Aga midagi oli
valesti. Mitte hääled ei lähenenud temale, vaid tema ise oli
äkitselt sattunud häälte keskele. Oli jahikära, kuid
mitte jahinaised. Häälte tekitajad oleksid pidanud olema
siinsamas, tema ümber, taga ja ees. Heli oli, aga pilti mitte... Ta
kergitas pead ja silmitses terasemalt ümbrust. Igal helil peab olema
tekitaja ja iga heli võib olla esmane või taasesitatav.
Kullipilk puulatvadesse andis talle vastuse. Ja Zeman oli öösel
kasutanud dilloneid.
Dhaka tõusis ja liikus ettevaatlikumalt edasi. Tasapisi hakkas ta
kõrv eristama uusi hääli. Ja midagi oli neist teistsugust.
Nad olid ehedamad.
Kui ta veel ühe puhmastiku vargsi silme eest kõrvale
lükkas, ta nägi. Ja tahtis samas, et ta poleks seal olnud, et
Foogti rahulik hääl vastaks talle kuularites, nagu alati oli seda
teinud. Sest tegelikult polnud ta jahtiv kikiimora, oli vaid pelgalt
laserpüstoliga varustatud naisterahvas vaevalt paar sammu eemal
kohast, kus sarvik raevuses vihahoos oma ohvreid tükeldas.
Aga püstoli kaba hakkas talle ikka alluvalt ja kuuletuvalt pihku.
Bent vris Zeman
45. Ardaman; kell 12.24
Jahiseltskond oli maha jäänud ja nii see pidigi olema. Ta oli
suunanud paaniliselt hirmust segi aetud sarvikut nii, et ta üha enam
kiiremini tagaajajate käest pääseks. Ja ilmselt kannatas
loom ka endiselt Estrada odoorlaengu shokist. Aga kaks tömbimat noolt
olid liiga innukaid jahimehi pisut tagasi hoidnud ja edasi oli
mänguväli Zemani päralt.
Koopainimesed olid oma ülesande täitnud -- sarvik oli minema
aetud ja oht sedapuhku möödas. Tõsi, tegu oli kunstlikult
esilekutsutud ohuga. Kuid mittesekkumine oli niigi ajalugu.
Estrada tihkus Foogti selja taga põõsastes nutta, ka temaga
tuli veel tegelda, kuid see polnud praegu nii oluline. Ta pidi lootma
sarviku modelleeritud käitumise algoritmidele, tema psüühika
tundmisele, vedamisele ja õnnele. Enesealalhoiuinstinkt on üks
vanimaid bioloogilisi realiteete ja harilikult toimib ta igas maailmas
samamoodi. Ohutunne, selle defineerimine, vaenlase märkamine,
loogiline tegevus rünnaku tõrjumiseks -- kõike seda
sarvik tundis. Kaks Konservatooriumi zooloogi oli Capaneusi sarvikust ju
lõppeks oma «doktorid» kirjutanud ja Zeman oli neid
töid lugenud. Sest ta luges palju ja peaaegu kõike, mida Pesa
produtseeris. Kuid nüüd oli loom olnud paranoilises
jälituses ja jõudis välja täpselt õigeks ajaks
sinna, kuhu pidi. Ta ei saanud teada, et tagaajajad olid maha
jäänud, sest hääled kostusid ikka veel. Igaks juhuks
oli Zeman öösel himaajadega ka sarviku läänepoolse
põgenemistee katnud, sinna said paigutatud kõlarid nagu koopa
juurdegi. Ainult koopaelanikele mängiti raevunud sarviku
hääli ja sarvikule ajujahi omi.
Sarvik oli piiramisrõngas, sest idakülge kattis Zeman oma
nooltega, mis looma vaid õrnalt vigastasid ja teda vast ka rohkem
marru ajasid. Ja kui zooloogide tööl üldse mingit
väärtust on, siis sarviku käitumine saab olla ainult
ühene.
Ta ründab. Sissepiiratud sarvik ründab alati. Ta oskab ja tahab
inimesi rünnata, aga ta ei tee seda hulljulgelt ega arutult. Ta
ründab kohta, kus piiramisrõngas kõige nõrgem on.
Nii on ta alati teinud. Ja nii teeb ta ka täna.
***
Neile hetkedele seal Capaneusi ürgmetsas on Zeman hiljem tihti tagasi
mõelnud. Ta küsib endalt, kas ta tegi midagi valesti või
kas ta täna talitaks samamoodi. Ja ta ei tea vastust. Loomulikult ta
riskis, kuid seda oli ta teinud eluaeg. Loomulikult rikkus ta
mittesekkumise põhimõtteid. Kuid nendel ei saanud siis enam
mingit tähtust olla. Muidugi ületas ta oma võimu piire.
Aga Zeman on parun ja rüütel. Kui on vaja võidelda, ta
võitleb. Ja kui tal on ülesanne, ta lahendab selle.
Ta oli kõike arvestanud õigesti. Sarvik, jahinaised,
hääled, Azarjani kompuutrid, ustav Estrada...
No ja ettenägematud tegurid on ettenägematud tegurid. Nendega ei
saa arvestada.
***
Sarvikul polnud orienteerumisaega tarvis. Mets, hääled ja
hullunult teravad meeled saatsid ta viharöhkimise saatel naistele
kallale. Rünnak oli ootamatu ja heitlus kiire. Naised olid
väsinud ja kurnatud, nad peaaegu ei jõudnuki vastu hakata,
ennast kaitsta, põgenemisest rääkimata.
Pisut varem, kui raevunud loom neist mõnekümne meetri kauguselt
mööda tuhises, haaras Zeman tihkuvalt Estradalt käest ja
sundis teda endaga kaasa jooksma. Nad pidid lähemalt nägema.
Tüdruk oli nutmise lõpetanud, ta huuled olid tugevalt kokku
surutud ja kui ta küürakil jooksis, tundis Zeman Estrada
näos sõnatut küsimust. Õieti oli see ootus ja
palve. Kuid veel polnud Foogtil aega tüdrukut rahustada, ta pigistas
vaid tema sõrmi ja vedas teda enda järel. Siis, kui kostis
esimene karje, rebis ta Estrada uuesti pikali. Nüüd olid nad
parajas kauguses. Ja Zemanil polnud tarvis mingeid kaameraid ega
salvestusatribuute. Azarjani peilinguarvutid tegid ise kõik, mis
vaja. Tema aga tahtis, pidi! seda kõike oma silmaga nägema.
Sest ainult nii tekib Zemanis emotsioon ja teadmine. Neid vaime polnud
määratud näha kaamerasilmale, sest needki olid hariliku
tehnilise jälgimise eest blokeeritud. Nii lihtne see oligi! Ju nad
siis aimasid ette... Kuid Azarjani kompuutrite vastu nad juba ei saa. Ja
kui isegi saavad, siis ikkagi jääb Zemanile tema mälupilt.
Kui Estrada taipas, millist etendust tal taas jälgida tuleb, katkestas
ta oma vaikimise ja sosistas:
«Ma ei taha, Bent, palun, mitte enam! See on sama sarvik, ma tundsin
ta ära.»
Kuid Foogt ei vastanud. Kas ta nautis sel hetkel oma käte- ja
mõttetöö tulemusi? Nagu väike jumal oli ta
korraldanud selle verise stseeni, mille viimane vaatus pidi lahendama
või vähemalt selgitama, aitama lähemale jõuda
lahenduseni, mida Zeman nii kaua jahtis.
Sarviku sarved põrutasid kaks naist vastu puud oimetuks ja kolmas
rappus ja tükeldus vastu elaja okkalist selga. Zeman ei tundnud
südametunnistuspiinu, sest teadis, et need naised pole enam
päriselt inimesed. Nende saatus oli olla välja valitud ühes
julmas mängus ja mitte Zeman polnud seda algatanud. Sekkumine
Capaneusi iseeneslikku arengusse oli alanud juba ammu, juba siis, kui siit
viidi ningod. Ohjaa, see kõik oli alanud juba nii ammu...
Estrada peitis pea kätesse. «Miks, Bent, miks? Miks nad peavad
surema?»
«On sul neist kahju?»
«Nad on ju inimesed. Miks nad peavad sinu pärast surema?»
Sarv puuris esimese naise rinnakorvi läbi ja heitis ta siis eemale
hinge vaakuma. Esijäsemetaga hüppas sarvik järgmise peale,
kui kolmanda õngitses uuesti sarve otsa. Zeman keskendas oma
tähelepanu surevale naisele.
«Nad pole inimesed, Lin. Sa oleks pidanud seda isegi taipama.
Inimestel, ja ka Capaneusi inimestel, pole hingi, kes kehast surmahetkel
taevasse tõusevad. Pole kunagi olnud ega saagi olema.»
«Miks nad pole enam inimesed?»
«Hiljem, Linne, hiljem!»
«Aga nad ju piinlevad!»
«Piinelgu!»
Ta tundis, kuidas Estrada võpatas, tüdruku silmad klaasistusid
ja väriseva käega haaras ta Zemani õlast.
«Näed, Bent, vaata! Vaim! Ma ei taha seda enam näha...»
Zeman vaatas...
...ja ei näinud midagi.
Moonutatud keha lebas rohul, ei tõmmelnud enam, kuid rohkem ei
näinud Zeman mitte kui midagi.
«Kus, Lin?»
«Seal, okstes. Vaata siis ometi!»
Aga Zeman ei näinud.
«See on nii ilus ja ülev, samas ka võigas ja vastik,»
sosistas tüdruk. «Midagi meeletult ebainimlikku.»
Zeman ei näinud midagi. Aga kui seal oligi midagi näha, siis
kõik, mis sellest nägemusest inimene kunagi teada võis
saada, pidi nüüd olema Azarjani arvutites, viimse
nanoühikuni defineeritud, laheterdatud ja tõlgitud.
Dhaka
45. Ardaman; kell 12.47
Miks ta polnud ennast odooriga «nähtamatuks» teinud? Miks ta
ei asetanud väikest sensorit ninasõõrmesse ega
kinnitanud odooriampulle oma kehale? Oli ta liialt uskunud oma
võimetesse, usaldanud laserrelva või lihtsalt unustanud? Oli
see erutus Robinson1-st, oli see kogu olukorra ebaharilikkus?
Ükshaaval, nagu slaidid ekraanil, tiksusid Dhaka ette kaadrid
toimunust. Ta haistis ja tajus toimuvat mingi täiesti haiglase
ülitähelepanuga, see vajutas pildid igaveseks tema mällu ja
kummitas unetutel öödel. Kuid osad seigad said talle alles
tõeliselt selgeks peale Zemani aruannet...
Ta oli kuulnud hääli ja need hääled olid
tõelised, ei tulnud Zemani paigaldatud imetillukestest
valjuhäälditest. Hääled said kuuluda ainult raevuhoos
märatsevale sarvikule ja tema ohvritele. Selsamal hetkel oli Dhakale
meenunud odoor, ta haaras püstoli ja seadistas selle kaitsvale
laengule.
Ta ei teadnud, mis mängu Zeman mängis, kuid ainus oletus, mis
talle pähe kargas, oli see, et sarviku ohvrid on Foogt ja Estrada. Ja
seetõttu ei saanud põgenemisest olla juttugi! Kui temale oli
määratud Foogt päästa, siis paremat päeva
jätku oli raske soovida. Iseasi, kas on veel midagi päästa.
Dhaka astub põõsastikust välja välule, kükitab
laskeasendisse. Silmanurgas tabab ta enda poole liikumas ja
välgahtamas midagi rohelist ja tabamatut, kuid ei jõua sellele
rohkem tähelepanu pöörata. Enda ees aga näeb ta, et
sarviku ohvriks polnud mitte Zeman ja Estrada, vaid õnnetud
koopainimesed. Aga juba on hilja. Teda ei kata kaitsev odoor ning sarvik on
teda haistnud. Loom pöörab pead. Loom näeb teda.
Korraga tunneb Dhaka veidrat peapööritust, pehme kuid tugev
löök teadvusesse varjutab kõik muud aistingud. Miljonid
tähed kumavad ta ümber, aeg ja ruum on kaotanud tähenduse...
Aga siis on ta jälle välul tagasi ja saab aru, et see on esimene
kord, kui ta on mittesekkumist rikkunud. Ta ei jõua selle üle
pikemalt järele mõelda, ainult seda ta teab, et talitas nii
Foogti elu päästmise nimel. Sõrm tunneb jahedat plastikut,
sarviku pähe tekib õrnroosa valgustäpp. Sihik on paigas,
laeng on doseeritud. Nüüd peaks ta päästikule vajutama,
kuid ei tee seda, sest vasakult kerkib põõsastest Foogti pea
ja karjub talle midagi.
«Tagasi, Dhaka, põgene, ma käsin!» Veel üks pea
kerkib puhmastikust ja see kuulub Estradale.
Hetk viivitust ja rohkem polnud sarvikule tarvis. Juba sööstab ta
Dhaka poole, kes tahab olla külmavereline kui kikiimora, aga pole seda
ja vajutab päästikule hoolimatult, sest sihik on looma
liikumisega paigast nihkunud. Odoorlaeng vihiseb sarvede vahelt läbi.
Automaatselt muudab ta laengut, enam pole aega odooriga jännata,
sõrm tegutseb kiiresti. Ja nüüd tulistab ta uuesti ning
seekord tabab. Loom möiratab, tõuseb tagajalgadele, ning tema
sarved rebivad puuoksi. Laserlaeng on läbistanud sarviku parema
külje, see veritseb, kuid sarvik ei peatu, sest ta tunneb oma
ründaja lõhna ja hüppab tagajalgadelt edasi.
Aga siis hüppab keegi teine Dhaka peale, vuhiseb läbi õhu,
olles sooritanud ilmselt oma elu pikima rabamishüppe. See on
Estrada, kes tahab kaitsetu Dhaka matta puhmastikku ja oma kaitsva
odoori alla. Tüdruk oli arvestanud ilmselt õigesti, et enam ei
jõuaks Dhaka sarvikut tappa, enne puuriksid raevunud looma sarved ta
läbi. Kukkudes lööb ta kõvasti pea, kaotab relva ja
tal on väga valus.
Sarvik on vaid haavatud ja oma rünnakuiha veel mitte täielikult
rahuldanud. Loom on ikka veel enda jaoks piiramisrõngas, on haavatud
ja otsib järgmist ohvrit.
Dhaka näeb, kuidas Estrada tõstab tema rinnalt oma pead ja
vaatab ettevaatlikult ringi. Korraga on tüdruk talle nii lähedal,
et Dhaka sooviks unustada oma operatsiooni, rebida endalt kaitseturvis ja
kaduda pikkadeks tundideks sooja ihulisse unistusse. Ta tahab siit
ära, tahab oma päästja kuuma embusesse.
Korraga taipab Dhaka, et nüüd on nad Estradaga mõlemad
relvitud ja tüdruk otsib tema kukkunud laserpüstolit, sest sarvik
sööstab edasi ja vältimatult ründaks ta kohe
põõsast, kus Foogt ja Estrada end varjanud olid.
Kuid Foogt teab seda, lehtede varjust puurib järgmine laserkiir looma
pähe verise kanali ja veel kohutavamad valumöirged
lõhestavad ürgmetsa. Sarvik langeb ja tõmbleb agoonias,
kuid tema karjed ei vaibu ja neis on midagi liiga kurjakuulutavat. Zeman
tõuseb, ta käes on laserpüstoli asemel nüüd
hoopis amb ja ta saadab kiiresti kaks pikka noolt sarviku silmadest ajju.
Veel vähkreb loom, kuid siis ta lõtvub. Dhaka teab, et
millegipärast oli Foogtile looma surmamine ammu läbi tähtsam
kui laseri läbi.
«Cinni, oled sa haavatud?» küsib Estrada.
Ei, ta ei ole.
«Miks sa siia ilmusid?» prahvatab Estrada.
«Foogt kohe Pesasse,» meenub Dhakale. Aga Foogt uurib eemal
lamavat sarviku laipa ja ei kuule neid.
«Miks sa tulid, sa rikkusid kõik ära!» on Estrada
nördinud. «Sinu pärast tuli sarvik tappa.» Dhakale ei
meeldi, kui temaga sellisel toonil räägitakse.
«Sa lollpea,» sisistab ta. «Ta ju kasutab sind ära,
nagu ta alati kõigiga teeb. Pani sind endasse armuma. Kuidas sa
küll aru ei saa?» Estrada kahvatab vihast, kuid nüüd
tuleb Zeman nende juurde, põlvitab Dhaka kohale ja saadab
valveohvitserile samuti kurjakuulutava pilgu. Ilmselt ka ütleb Foogt
midagi vihaselt, kuid enne kui Dhaka jõuab ennast õigustada,
sööstab Estrada sarviku kõrvale ja tõstab maast
Dhaka laserpüstoli.
«Mis on, Lin?» pärib Zemani hääl. Dhaka tahab
ennast jalule ajada, kuid tal on väga valus.
«Robinson1, Foogt!» pomiseb Dhaka, sest ta peab midagi
ütlema, et oma abitut seisundit ja äkilist siiailmumist
põhjendada ning Zemani viha leevendada. Dhaka pärast rikuti
mittesekkumist ning tal peab selleks kuradima hea põhjus olema.
Foogt tardub seda kuuldes. Estrada seisab keset välu, suunates
laserpüstolit ühest suunast teise. Midagi on Estrada kuulnud,
midagi ärevusttekitavat. Kuid samas kuuleb Dhaka ka ise seda, mida
sureva sarviku möirged ennist summutanud olid. Jälle kriiskavad
röhatused ja trampimine. Veel üks sarvik!
«Me tapsime ju tiine emase ja kogu aeg kutsus ta oma isast appi,
kuidas te sellest aru ei saanud?!» karjub Dhaka.
Võsa ragiseb ja nüüd tunneb isegi Dhaka, et läheneva
looma möirged on teise tooniga, teise vihaga. Väga äkki
ilmuvad puude vahelt kaks luukollast sarve, ogaline kärssnina ja
punakad silmad.
Pea seisatub hetkes, kuid märkab siis surnud emast. Veel üks
ahastusmöiratus lõhestab metsakoha ja siis sööstab
sarvik paigalt. Otse Dhaka ja Foogti peale, kes tõstab ammu.
«Beeeent!» See on Estrada hääl, milles kõlab
samasugune ahastus ja hirm kui sarviku omaski. Tüdrukul on
laserpüstol ja Foogtil amb. Veel ühe hüppe teeb Estrada ja
nüüd on ta Foogti ja sarviku vahel. Meetrid muutuvad venivate
kümmendiksekundite jooksul hirmpikaiks, kui Dhaka näeb, kuidas
Estrada tulistatud laserkiired isase pea lõhestavad; ta näeb
seda maailma aeglaseima sekundi jooksul ja oma kehaga Foogti varjanud
tüdrukust tungib pikkamööda läbi just sama
tormanud looma sarv ja Estrada naelutatakse maa külge.
Zemani laserkiired eemaldavad samal ajal sarviku pea keha küljest ja
Estrada mattub verdpurskava kuhila alla.
***
Järgmine pilt. Foogt on lausside sisse lülitanud ja saatnud
kirurgiadilloni järele, iseenesest pole ju tüdruku parema rinna
läbistanud sarve tekitatud haav eluohtlik, kuid ilmselt on Estrada ka
saanud muid vigastusi ja tal on sisemised verejooksud. Nad ei tohi sarviku
pead haavast välja tõmmata -- niipalju nad teavad. Estrada on
üleni verine, sest teda matvast peast immitseb veel verd ja igasugu
muud sodi, kuid tüdruk hingab veel ja avab silmad.
«Bent,» kuuleb Dhaka imenõrka sosinat.
«Ära räägi!» vastab Foogt ja hoiab keskendunult
oma kätt Estrada laubal. «Kohe jõuab kirurgia.»
«Kas me... kas me tegime seda oma laste nimel?» sositab Estrada
siiski. Tema silmad on avatud, kuid Dhaka kahtleb, kas tüdruk
näeb midagi, sest tema nägu on üleni verine. Kuid isegi kui
näeks, näeks ta enda kohale kummardumas kolme nägu, kellest
vähemalt üks on tema mõrtsukas.
«Jah, loomulikult, Lin. Oma laste nimel. Aga ära väsita
ennast, kohe...»
«Sarvik ka... laste eest. Kõik, alati laste nimel...»
«Ta on nüüd surnud.»
«Ma... tahan... sulle veel... tantsida...»
«Sa jõuad seda, puhka!»
«Me... tantsime koos, Bent, eks?»
«Me tantsime veel palju-palju... Kõiki Kastiilia tantse,
kallis.»
«Kas ma... jään ellu?»
«Muidugi jääd sa ellu!» Dhaka kuuleb dilloni vuhinat,
mis otsib maandumispaika ürgmetsa.
«Tantsida... sinuga... kaua-kaua...»
Need olid Vaatleja Linne Estrada viimased sõnad.
***
Estrada lamas dillonis klaasist kirurgiaboksis ja tema eest hoolitsesid
arvutid ja neid juhendav dokor Zin, kuid viimasel oli ravikuuris väike
osa. Arsti esimene pilk Estradale ei kuulutanud midagi head. Lend Pesasse
kestis 25 minutit. Konservatooriumi eraldusmärkidega dilloni ilmumine
taastas aga pisut Dhaka enesekindlust.
«Azarjanil on Robinson1,» ütles Dhaka lihtsalt
sellepärast, et midagi öelda. Nad istusid dilloni
reisjatekambris.
«Kus?» küsis Foogt pilku tõstmata ja oma
põlvedel lebavaid veriseid käsi silmitsedes.
«Kosmoses. Rohkem ma ei tea. Miks sa seda tegid, Foogt?»
«Mida?”
«Miks te alla läksite, milleks need pettehääled, kogu
see etendus? Azarjan ütles, et jahid mingit energiavoogu?»
«See pole sinu asi. Veel. Praegu mitte.» Aga Zeman ei olnud enam
tige.
«On küll. Sul on vaja erivolituste tunnistajat. Oleta, et Estrada
sureb! Siis olen mina sinu tunnistaja. Sa võid mind kasutada. Kuid
mitte nii muidugi, nagu seda vaest tüdrukut.»
Zeman ei vastanud. Dhaka nihkus talle lähemale ja pani käe Foogti
õlale.
«Sul on praegu raske, ma saan aru. Kuid mõtle loogiliselt! Side
ja kaamerad olid maas. Peale minu pole sul kedagi, kellele Estrada surma
uurimisel toetuda...»
«Linne jääb ellu!» põrutas Zeman pilku
tõstes.
«Vaevalt. Vaata kirurgiaarvuteid. Nad peaksid juba praegu talle uut
sisikonda siirdama, aga nad ei tee seda. Hilja on juba... Nad hoiavad teda
lihtsalt nii kaua elus, kuni saavad. See ei kesta üle paari tunni. Ma
olen meditsiini õppinud, Foogt.»
«Ta jääb ellu.»
«Aga oletame, et ei jää. Mis siis? Kes kinnitab sinu
sõnu toimunust? Aitab põhjendada erivolituste kasutamist? Ma
pean teadma, mida te tegite. Ja selleks, et mind usaldada ja panna mind
sind aitama, ei pea minuga magama ega mind «õnnelikuks
tegema». Pealegi ei taha ma sinuga magada.»
Dillon jõudis välja metsavööndist ja alustas
tõusu Mõõkkaljude hambulise pinna kohal. Pesa
ehitamise ajal oli valitud talle kõige ligipääsmatum koht
kaugel kaljulademete taga. Süstikutele uuristati kiired
ekspresskanalid, vähekasutatav ja peaaegu keelatud dillon pidi
sakiliste tippude vahel ise tee leidma.
«Sa võrgutasid selle lihtsameelse tüdruku, sest sellist
kaaslast oli sinu plaanidele vaja. Asi oli seda lihtsam, et Estrada oli
sinusse niigi armunud,» jätkas Dhaka. «Sul oli plaanis mingi
mittesekkumise koha pealt kahtlase väärtusega operatsioon. Ma ju
tean, kui hästi sa valdad peent psühholoogilist
mõjutamist. Räägitakse, et vanasti olid sa luuraja... Oli
vaja kedagi, kes oleks hea Vaatleja ja Capaneusiga tuttav ja kel oleks
juba mõni patt hingel, millist sa siis oleksid aidanud
sirgeks rääkida. Sul oli tarvis ustavat orja, keda ka sina
usaldaksid. Kes kinnitaks kõike, mida sa räägid. Ja kui
midagi untsu läheb, oleks sa Estrada pähe istutanud toimunust
vajaliku versiooni. Sa ei hoolinud temast, aga Estrada päästis su
elu. Ja minu oma ka. Aga ka mina võin sinu versiooni
kinnitada. Pealegi nüüd tuleb mul tunnistada niikuinii.»
Zeman vaatas kirurgiasektsiooni poole ja ohkas. Doktor Zin istus mureliku
näoga arvutite hoolealuse kõrval ega otsinud dilloni
reisijatega silmsidet.
«Kui asteroide ei hävitata, alustataks kiiresti Pesa
evakuatsiooniga,» sõnas Zeman lõpuks. «Liiga palju
saladusi jääks Capaneusile maha. Saladusi Suurest Tundmatust.
Heal juhul jäetaks pisut monitooringseadmeid. Aga mul oli tarvis teada
nende ärakäijate saladust. Sa ei tea, et Linne nägi midagi,
mida ta pidas nende vaimudeks.» Ja Zeman rääkis Dhakale,
mida Estrada oli näinud. Foogti hoolikalt valitud sõnad
tekitasid aga Dhakas veelgi rohkem küsimusi.
«Miks sa lausside välja lülitasid, ja kaamerad? Ahjaa,
kujutan ette. Kahtlaselt lähedal mittesekkumise piirile. Erivolitusi
millega põhjendad?»
«Eksperiment, Foogtil on selleks õigus. Estrada raporti alusel
võis joonistada üsna korralikult uduse pildi sarviku
segiminekust. Mul on võimalik neile ette sööta variant, et
kommunikatsioonide väljalülitamine oli tingimata tarvilik.»
«Aga tegelikult?»
«Aga tegelikult ei saanud ma lasta näha, mida me tegelikult all
tegime. Võis minna üsna täbaraks... Kuigi ka Azarjan
arvas, et mida vähem segavaid laineid, seda paremini suudavad tema
poisid asjaga tegelda. Oli vajalik, et side oleks maas.»
«Kaamerapildi asemel Estrada kinnitused, et tegutseti
hädaolukorras... Saan aru. Mis need vaimud siis ikkagi on?»
«Sõltub sellest, mida Azarjan nüüd kinni
püüdis.»
«Ma ei mõista.»
«Ka Estrada ei teadnud. Minagi ei teadnud.»
«Nüüd tead?»
«Ma pidin neid nägema, saad aru. Või nägema, et ei
näe. See võis olla sama oluline. Ja nende ärakäijate
olek ning marsruut oli ikka väga kummaline. Kui Estrada oma esimesest
kogemusest rääkis, hakkas mul midagi haakima. Siis
püüdis Azarjan kinni tundmatu transmissiooni. Kõigi nende
asjade sündmuspaik langes kahtlaselt kokku. Siin võis olla
side. Side Suure Tundmatu ja vaimude vahel...»
«Kas sa siis nägid vaime?»
«Ei, ja seegi on väga tähtis...»
Zeman ei jõudnud lõpetada. Doktor Zin tuli
kirurgiasekstioonist välja. Dhakale paistis, et arsti silmad olid
märjad, tema selja tagant kostus kirurgiaarvutite monotoonset
piiksumist. Zin vaatas Foogtile otsa ning noogutas nukralt.
Aga siis nägi Dhaka, kuidas klaaskupli alt, kus lebas surnud Estrada,
eraldus heleroheline läbipaistev valgusekeha, triivis lainetades
läbi dilloni ja kadus aeglaselt läbi plastikalumiiniumist
välisseina Capaneusi taevasse.
Bent vris Zeman
45. Ardaman; kell 19.02
Kaugnõupidamine Konservatooriumiga.
Nüüd siis neljas Pesa ajaloos ja Zeman ei teadnud, mitu
võiks veel järgneda. Givi ibis Bach istus maailmade kaugusel ja
tema näost oli näha, et Majesteedi eriesindaja oli poole
öö pealt üles aetud.
Pesa sidesaalis olid Zeman ja Azarjan. Lilkuse oli Zeman jätnud ukse
taha, sest ta ei kavatsenud väärtuslikku aega raisata viimase
heietustele.
«Robinson1, surmajuhtum ja mittesekkumise rikkumine on teemad, nii ma
saan aru,» kostis nendeni ibis Bachi unine hääl.
«Praegu ainult Robinson1, tehke lühidalt ja konkreetselt!»
Azarjan klõbistas klahvidega ega vaadanud Zemani poolegi. Kui
hädasignaal Capaneusi pinnalt oli Pesas tekitanud häireolukorra
ja kui dillon välja lendas, oli insener kohe arvanud, et tuuakse
Estradat. Pesakondsed olid saabujad vastu võtnud haudvaikuses. Keegi
ei teadnud, mis oli toimunud. Teati vaid, et kõik andurid,
vaatlusseadmed ning lausside olid välja lülitatud,
ekspeditsioonid tagasi kutsutud ja Foogt oli kellelegi midagi
põhjendamata alla läinud. Kui tüdruku konteineris
surnukeha dillonist välja toimetati, astus Azarjan vaikides selle
juurde, sulges silmad, et varjata tikkuvaid pisaraid. Estrada lamas
klaaskirstus, tema nägu oli kahvatu ja tardunud.
«Lumivalgeke, minu lumivalgeke,» oli Zeman kuulnud Azarjani
pomisemas. Nüüdsest vihkas Azarjan Zemanit. Ta nõudis
insenerilt vaid selgitust Robinson1 kohta.
«Saadame teile nüüd faili meie observatooriumi ja
«Vituse» ühisest seirest,» teatas Zeman.
«Järeldusi tehke ise.»
«Ma ei hakka praegu midagi järeldama,» kuulutas ibis Bach
tülpinult. «Teatage lühidalt, milles asi!»
«Robinson1 on Konservatooriumi kutsungkood inimkonnavälise
mõistuse ilmnemise kohta...»
«Tean! Kuidas ja kus see mõistus ilmnes?»
«Teile saadetav fail näitab Capaneusi ähvardanud asteroidide
hävitamist,» ütles Zeman väga aeglaselt ja
rõhuga. «Nagu väidab meie tehnikkond ning nagu ilmneb ka
ekraanilt, on tehtud seda viisil, mis on inimkonnale võimatu. Neid
asteroide, mis hävitanuks elu Capaneusil, ei ole enam. Tehnilistesse
ja astronoomilistesse üksikasjadesse ma ei lasku.»
Vaikus Terranooval. Oli näha, et ibis Bach pidas kellegagi nõu
ja uuris tähelepanelikult kuvatavaid andmeid. «Keegi tulistas nad
sodiks?» kostus siis tema vapustatud hääl.
«Ja veel kuidas! Kuigi küsimus pole selles. Obsi andmete kohaselt
on põhiline probleem selles, kust ta seda tegi.»
«Kustkohast siis?»
«Azarjan ütleb,» vastas Zeman. Ta pidi kuidagi vapustatud
inseneri oma poolele tagasi võitma, kuigi teadis, et Estrada surmas
jääb Azarjan teda alati süüdistama.
Azarjani hääl oli kalk ja külm. «Asteroidi, mis
esimesena oleks pidanud Capaneusi pinnale laskuma, ei ole enam. Selle
hävitas plasmakiir, mis tuli tühjusest. Teisisõnu -- nii
kaugelt, et seda pole võimalik tagasi jälitada. Laeng oli nii
võimas ja intelligentne, et lasi puruks kõigepealt asteroidi
enda ja siis ükshaaval kõik kamakad. Mitte ükski meile
teadaolev tehnoloogia ei suuda saata niivõrd võimast
energialaengut läbi tühja ruumi. Tehnilised andmed leiate
failist. Aga seejärel tulistati olematuks veel kõik viis
asteroidi, mida «Vituse» obs avastas. Kõik.»
«Kujundlikult öeldes,» lisas Zeman, «tehti seda
kõike nii, nagu meie ajaksime moskiitosid käeviibutustega
eemale. Inimkond ei suudaks niivõrd võimsat tehnoloogiat
praegu endale isegi ette kujutada. Lühidalt -- me oleme
pääsenud. Ja ma arvan, et seda kõike tegi Suur Tundmatu,
kes on Capaneusi ammusest ajast jälginud. Kõigepealt viidi siit
ningod, et mõlemad planeedi mõistuslikud rassid
säiliksid. Mäletate, et kaljujooniste järgi pidasid inimesed
ja ningod sõdu, mis oleks paratamatult lõppenud ningode
hävitamisega. Ma tean, et seda pole tõestatud ja tegemist on
väikse akadeemilise grupi versiooniga, kuid kui see tõsi on,
siis sekkumine Capaneusi loomulikku arengusse on juba aset leidnud. Ja
sekkumine nüüd ka astronoomilisse paratamatusesse. Capaneusil on
omad jumalad olemas.»
Dhaka
1. Nefriit; kell 25.32
Õrnalt mulksuv vannivesi oli soe ja meeldiv, veealused joad
masseerisid pehmete voogudega nende kehi. Dhaka vaatas, kuidas Zemani pea
teises vanni otsas vee alla kadus ning mehe õhumullid tiksusid viie
minuti jooksul korrapäraselt veepinnale. Ta ei teinud märkamagi,
et seejärel veest väljakerkinud Foogti nägu oli pingutusest
sinine ja silmad punnis.
«Tubli, väga tubli. Mina niikaua ei suudaks.»
«Nojah, sa oled kõigest Asefoogt. Ma ei lubaks sul mind
lüüa.»
«Vastik elajas!» Dhaka pea sukeldus vee alla ja ta kergitas oma
ümaraid rindu nii, et ainult kõvenenud nibud pisikeste iharate
saartena paistsid.
«Kolm minutit viisteist sekundit!» kuulutas Zeman kiretult, kui
Dhaka taas õhku ahmides pinnale tõusis ja oma kaunist
blondiinipead raputas. «Rohkem, kui ma arvasin. Muuseas, sa oled
näost sinine kui koolnu.»
Vann asus Zemani ruumide tagakambris, oli väga suur, sest
mõeldud kahele inimesele. Zeman oli viimased kolm päeva,
pärast naasmist Capaneusi pinnalt, veetnud suurema osa ajast
sideruumis Konservatooriumiga ühenduses olles. Dhakat polnud ta sinna
lubanud, kuid viimane teadis, et «Vituse» ja Pesa ühisseire
tulemusel oldi jälgitud meeliülendavaid pilte kõigi
asteroidide hävitamisest, mis lähimate milleeniumide jooksul
võiksid Capaneusi ohustada. Keegi ei teadnud, kust need plasmakiired
tulid või kes neid saatis. Kuid Capaneus oli päästetud.
Asefoogti Cirnetta Dhaka oli Zeman vabastanud kõikidest
kohustustest, peitnud ta kolmeks päevaks sinna, kust keegi teda ei
otsi -- see tähendab oma ruumidesse. Ja seal oligi Dhaka puhanud,
lugenud kõikvõimalikku kirjandust asteroididest ja Suurest
Tundmatust ning mõelnud, kas ta laseb end Zemanil voodisse viia
või mitte. Kolmanda päeva õhtul -- selle päeva, mil
Estrada surnukeha külmutati biokirstu ning saadeti
kosmosesüstikuga Capaneusi orbitaaljaama, kust see hiljem
«Vitusega» lähima ruumiterminali poole suundub -- lubas ta
ennast mullivanni viia. Ja ei kahetsenud seda. Siiamaani. Nende
päevade jooksul oli ta Foogti vähe näinud, kuid tundis,
kuidas nad isegi kohtumata üksteisele lähedasemaks muutusid. Neil
harvail hetkil, mil Zeman oma ruumides viibis, ei rääkinud nad
kordagi Estrdada surmast, sarvikust ega «vaimudest». Ja Dhaka
teadis, et Foogt lasi tal kõik rahulikult läbi mõelda,
sest mõelda tuli tal palju.
Nüüd tõusis Dhaka oma paljast ihu häbenemata vannist,
läks külmkapi juurde ning tõi mõlemile
jääkülma jõhvikamahlakokteili. Kapi kallal askeldades
nautis ta oma mõningaseks üllatuseks Zemani pilku oma vett
tilkuval kehal.
«Oled sa neile... Estradast ja minust rääkinud?»
küsis ta taas vanni sulpsatades ja Foogtile klaasi ulatades.
Zeman jõi ja raputas pead.
«Ja ei räägigi?»
«Et te olevat näinud surmahetkel kehast väljuvaid
vaime?» Foogt pani klaasi vanniservale ja limpsis meelalt
jõhvikamahlaseid huuli. «Ilma igasuguse tehnilise
tõestuseta, kuigi kogu Azarjani seiresüsteem üritas
sedasama asja näha ja ei püüdnud kinni mitte energiavoo
poegagi! Ma olen Konservatooriumi juba niigi ummistanud oma teooriatega.
Mulle aitab!»
«Aga see on ju tõsi ja sa tead seda.»
«Ma tean nii mõndagi. Kuid kõigepealt peame me leidma
sidekeskuse Mõõkkaljudes. Ma usun, et see on kuskil
lõpmatutes koopasügavustes asuv sümfooniaorkester. Ja me
peame sinna kaamerad üles seadma. Võib-olla peame ootama, kuni
sina sinna teele asud.»
Ka selle tõdemuseni oli Dhaka jõudnud. Ükskord peab ka
tema teele asuma iidsesse sidekeskusesse Capaneusi kaljude vahel, et oma
uutele isandatele ette kanda.
«Kas ma võiksin Capaneusilt lahkuda?» esitas ta
küsimuse, mis oli teda painanud sellest hetkest saati, mil tema
ainsana oli kirurgiadillonis näinud Estrada kehast eralduvat
helekasrohelist vaimu ja ta oli sellest Foogtile karjunud, kuid too oli
ainult hüsteeria äärel viskleva Dhaka oma käte vahele
võtnud ja kõvasti vastu rinda surunud. Foogt ei näinud
Estrada vaimu.
«Keegi ei saa sind takistada,» vastas nüüd Zeman.
«Iseasi, kas sa tahad ja julged seda.»
«Ma ei julge siin istuda ja oodata, millal...»
Zeman libistas end Dhakale vee all lähemale, asetas oma jalad tema
puusadele ja põimis käed ümber piha.
«Sa nüüd aru, Cirnetta, et sa oled ainus, kelle kohta ma
kindlalt tean. Neid võib siin olla veelgi, kuid seda on
võimatu tõestada. Sina võid olla ainuke võti
Suure Tundmatu lahendusele...»
«Kas sa sellepärast võrgutasidki Estrada, et kunagi oli
tema ainuke lahendus?» Dhaka muigas, kuid heasoovlikult.
«Ma ei võrguta sind. Ega varja ka, et ma ei tahaks, et sa
täna koju läheksid. Aga Estrada... Ta tuli ja ütles, et
nägi vaime. Vaime, mis eraldusid surmahetkel kehadest, kes olid
käinud kuskil tundmata kohas. Ma ei teadnud, mida see tähendab,
kuid teadsin, et vaime pole olemas. Kummaline oli ka see, et Estrada neid
nägi. Siis tuli see veider transmissioon, mille Azarjan kinni
püüdis. Ja mulle meenus seletamatu sümfooniaorkester.»
«Ja siis sa juba teadsid?»
«Ei, veel mitte. Kuid ma arvasin. Mis siis, kui need vaimud on
Suure Tundmatu poolt siia planeedile maha jäetud energeetilised
vahimehed, kes on istutatud meile tundmatul moel inimeste sisse ja
talletavad endasse igasugust informatsiooni? Mis siis, kui keegi veel
vaatleb Capaneusi, kuid ei kasuta selleks sugugi samasugust tehnikat kui
Konservatoorium? Kui neil on võimalik luua mittemateriaalne ollus,
mis näeb asju, mitte külma elektroonikasilma läbi, vaid nii,
nagu inimesed ise -- läbi nende teadvuse, meelte ja emotsioonide?
Parimat vaatlejat on raske tahta, eriti, kui jälgitakse just
inimesi.» Foogt tõstis vannist käe ja lisas sooje
voogusid, Dhaka kergitas end pisut ja istus Foogtile mugavamalt sülle.
Veel ei tundnud ta iha ja kahtles, kas üldse hakkabki seda tundma,
kuid Foogt oli praegu ainuke inimene universumis, kes teadis tema
saladust. Ta vajas inimlikku lähedust.
«Aga sa ei pidanud neid inimesteks?» küsis ta.
«Ma ütlesin Estradale, et ei pea. Sest kavatsesin talle hiljem
kogu tõe -- niipalju, kui sellest teadsin -- talle teatavaks
teha.»
«Siis sa veel ei teadnud, et Estradasse on samuti...»
«Sisestutud? Jah, ei teadnud. Ilmselt juhtus see kunagi
treeningkäikude ajal ja nii, et ta sellest ise aru ei saanud. Sina ju
ka ei saanud?»
«Ma tundsin hetkeks midagi... Midagi seletamatut. Aga see läks
kohe üle.»
«Ma ei pidanud neid enam päris inimesteks. Aga ilmselt ma
eksisin. Oli selge, et Linne oli millegipärast eriline. Mul oli tarvis
teada saada, mille poolest nimelt.»
«Ja sa võrgutasid ta. Jõhkralt ja jäägitult.
Ta sai surma ning sa jätkad minuga,» ütles Dhaka tehtud
lõbususega.
«Ma ei jätka sinuga, ma lihtsalt olen sinuga.»
«Veel sa ei ole, ainult arvad, et oled!»
«Ma arvan,» jätkas Zeman, «et neid vaime on
jäetud suhteliselt vähe. Ning perenaiskehade hukkumisel nad
siirduvad kas lähimasse uude või siis hajuvad
olematuseks.»
«Kuid miks naised?»
«Ei tea. Naised sünnitavad..., kannavad füüsilist elu
edasi. Ehk on siin mingi pidepunkt?»
«Võib-olla on naised lihtsalt tähelepanelikumad ja
tundlikumad? Näevad, tunnevad ja tajuvad rohkem ümbritsevat
maailma?» pakkus Dhaka lootusrikkalt.
«Kahtlen selles. Pigem on asi ikkagi sünnitamises,»
sõnas Foogt kindlalt, kuid Dhaka tundis tema hääles
liigset enesekindlust. «Kui soovid, võin töötada ka
teooriaga, et naised on valitud katsejänesteks kui intelligentselt
väheväärtuslikum sugu. Vali ise.»
«Ja see Azarjani peiling?»
«Sa mõtled transmissiooni? Sümfooniaorkester ehk
sidekeskus on kohaks, kuhu infokandjad mingil ajal kokku käivad ja end
tühjendavad. Ainult läbi selle mõistetamatu seadise
suudavad «vaimud» oma vaatlusandmeid edastada. See paistab olevat
ainuke loogiline seletus. Nagu sinagi praegu, tunnevad nad ennast
täiesti tavaliste inimestena ega pruugi hetkekski kahtlustada, et
nende meeltes pesitseb võõrelu spioon. Ning paistab, et
avastada oma seestumist on võimalik ainult kellegi samasuguse surma
pealt nähes. Ükski tavaline inimene neid vaime näha ei
saa.»
Dhaka võbistas õlgu ja hoolimata soojast veest tuli ta ihule
kananahk, kui mõtles valgusolendile, kes ainult temale
nähtavalt oli surnud tüdrukust välja heljunud.
«Sina «pärisid» selle naise vaimu, kelle sarvik
lõhki rebis. Ülejäänud kaks haihtusid, sest Estrada
oli juba hõivatud ja mina olen mees.»
Jah, seda, et Zeman on meesterahvas, võis Dhaka juba tunda ja
läbi mulksuva veepinna üha kindlama veendumusega nähagi.
«Ja nüüd vaatlevad nad meid?»
«Kahjuks. Aga ilmselt polnud see nende eesmärk. Vähemasti
saab X meist nüüd teada.»
«Aga kõike, mida ma teen ja mõtlen, saadakse kuskil
teada?»
«Tead, see on parasjagu vastik mõelda, et kõike, mida me
täna öösel teeme, võivad mingid tüübid
valgusaastate kaugusel kunagi näha,» kostis Zeman
rõõmsalt.
«Sa peaks selle mõttega juba harjunud olema, Estradas istus ju
vaim kogu aeg sees,» vastas Dhaka isegi püüdmata Foogti
kavatsustele vastu vaielda.
«Jah, aga siis ma ei teadnud seda! Aimasin, et tüdruk peab
olema millegipärast eriline, kuna ta nägi kaamerasilmale
nähtamatut fenomeni. Ja muide, Azarjani poolt peilitud läkitus,
millesse vaimud oma teadmised suunasid, oli meile salvestatav ainult
seetõttu, et see oli tehniliselt töödeldud infokandjaks.
Sümfooniaorkester muudab «hinge» infoks. Kui kunagi
õpiksime seda signaali lugema, saaks teada, millistel tegelikel
kaalutlustel sa minu ettepaneku tagasi lükkad!»
Aga Dhaka ei lükanud Zemani «ettepanekut» tagasi.
***
Ta tundis, kuidas Foogt tema sees edasi-tagasi liikus, see oli omamoodi
huvitavgi, sest Dhaka polnud omaenda suguühtes kunagi osalenud
vaatlejana. Ja tegelikult oli seal üks vaatleja muidugi veel... Kuigi
Dhaka nüüd kõiki vajalikke liigutusi kaasa tegi, jäi
siiski toimuvas kõrvaliseks isikuks, nautides teadmist, et pakkus
rõõmu mehele, kes nüüd teadis temast
tõenäoliselt rohkem, kui keegi kunagi teada saab.
Capaneusil olid omad jumalad ja tema oli nende ingel.
Dhaka kartis oma tulevikku. Omadele võõras ja
võõrastele oma; pakkuda oma meeltes varjupaika
vägivaldselt sisestunud asukale, kes tõenäoliselt
nägi ja teadis kõike. Kõike! Ja võib-olla
mäletab ka tema midagi oma «vaimu» endiste kehade eludest.
«Millele sa mõtled?» küsis ta oma kõrval
linadel lamalt vaikselt hingavalt Zemanilt, sest ta mõtles, et nii
vist küsitakse tavaliselt pärast seda.
«Ma mõtlen, miks ükski asteroid pole kunagi Maad
hävitanud. Miks ükski suurem asteroid pole Maale kukkunud
pärast inimese tekkimist... Mõistad, mida see
tähendab?» ütles Zeman, lükkas käe talle reite
vahele ning veeretas oma januse keha talle peale.
«Sa oled hea, tüdruk,» sositas talle Zeman, kui oli veelkord
lõpetanud.
«Oled seda juba öelnud. Ma olen hea, sest nii peab olema,»
vastas Dhaka. Ja äkitselt ta teadis, et Zeman on seda
tõesti öelnud ning tema ka nii vastanud.
Või polnud see tema?
Tallinn-Kopenhaagen; aprill-august 1999
|