|
[ Jutt |
Jutulabor: september 2000 |
Uued arvustused ]
Hahahaa... nüüd teevad küll vaese Hargla maatasa...mitte ainult käesoleva jutu vaid ka paljud eelnevad :)
Lugesin. Meeldis. Mõnusalt pikk oli ka. Tavaliselt Algernon ikka nirutab oma jutukestega :)
Norima ei hakka kuna kõik norivad ja ega eriti millegi kallal ka norida pole.
Tubli Hargla!
Aga Pan G. sarjast võiks veel midagi ilmuda...
| 19.09.2000 19:23:29 |
Saara |
Idee on ju hea: Suur Vend kuulab pealt. Aga liiga pikk on see lugu ja minu maitse jaoks kaugelt liiga tehniline. Vaatlejateks sobivad naised kindlasti paremini. Mehed lähtuvad mõõtudest, kaaludest jne. Nad ütlevad: kakssada meetrit edasi ja siis vasakule. Naised ütlevad: mine selle punaste kardinatega majani ja siis keera sinnapoole, kus seisab suur puu. Sellega ma tahan öelda, et naised märkavad rohkem olulisi asju ja mäletavad kirjeldusi. Ja enamik naisi oskab vaadelda. Kõrvalt. (just nimelt see lõpp tuletab elust üht-teist meelde)
Muide komeet ja asteroid ei ole üks ja sama. Ja kui juba kosmoses ringi kolatakse, siis võib-olla osatakse igasugu kokkupõrkamisi varem ka ennustada. Võib-olla. Ja mis tähtsust see omab? Teadus on teadus ja kirjandus on kirjandus. Antud juhul ikkagi üpris hea kirjandus. Kuigi, jah, pikavõitu.
Mullu oli Hargla aasta. Tänavu ei ole. Kunagi arvasin, et ehk tuleb tänavu Kalevipoja aasta. Ka see ei kipu täppi minema. Ning ammugi pole tänavu minu aasta.
Niisiis peaks see olema jutt, millega Hargla Stalkeri võidab. "Excelsuse konkistadooride" järglane. Peaks, aga ei ole. Erinevalt mitmest teisest Hargla jutust ei avaldaks seda head SF ajakirjad.
Lugesin "Horisondist", kui täpselt saab ette arvestada, kas komeet tuleb Maale pihta või ei. Midagi sellist, et kuu aega enne ei või midagi öelda (umbes 10% tõenäosusega tuleb pihta). Nädal enne saab öelda, et tuleb pihta küll, aga ei tea, kuhu. Ja üks päev enne põrget saab öelda, kuhu ta tuleb. Tuhandete aastate peale ette ei saa midagi öelda. Lihtne viga, aga kui see ära parandada... siis lugu enam ei ole.
Ainult naiste kasutamine vaatlejatena pole hea mõte. On asju, mida teevad ainult mehed, ja kohti, kus käivad ainult mehed. Need võivad olla olulised. Näiteks Kolumbuse laevadel polnud ainsatki naist.
Amb on vana relv. Saja-aastase sõja ajal otsustasid ammukütid mõnegi lahingu. Varem püüti ambude kasutamist sõjas keelata, kuna seda peeti ebainimlikult julmaks relvaks. Ammud on juba praegu tuhatkond aastat vanad ja seetõttu on Benti fraas "üle neljasaja aasta vana" veider.
Mida selle loo kohta öelda? Ei ole halvasti kirjutatud? Kahtlemata. Jättis üsna külmaks? Kahtlemata. Võib-olla oleme me siin lihtsalt ära hellitatud - enamik maakeeli ilmuvast on ikka proffide valitud maailma paremik, ja nii ootaks ka kohalikelt tegijatelt kapaga seda jumalikku fluidumit, mida antud loos paraku vähevõitu on? Kust läheb see kuldne kesktee üleastutava lati ja asjatu püüde vahel maailma ulme eesrinda jõuda? (Sest viimasega on täiesti selge, et absoluutselt olenemata kirjanduslikust väärtusest, me sinna ei jõua.)
Nii et enne, kui ka mina ta maa sisse tambin, tahan selguse huvides lisada - lugu on parem kui vähemasti üheksa kümnendikku sellest, mis viimasel ajal Eesti Kirjanduse nime kannab (kui mitte 19/20-ndikku). Ka Eesti ulme osas on ta ikka seal ülemises otsas.
Mesi otsas, nüüd tuleb tavott.
Esiteks - kui planeeti kirjeldada, tuleks olla kas üsna ebamäärane või asi läbi mõelda. Meenub üks rootslaste nali, et kui inimestelt tänaval küsida, on Rootsis ainult kolme liiki linde - mustad linnud, valged linnud ja väikesed linnud. Antud juhul jäi Capaneus üsna karikatuurseks.
Teiseks - pooled inimesed on ilma seksuaaleluta niikuinii, ilma igasuguse operatsioonita. Ja enamik eunuhhe läheb paksuks ja laisaks. Hea idee möödunud sajandi kolmekümnendatel. Indrek - proovi seda teooriat müüa mõnele korraliku psühholoogia-psühhiaatriaalase haridusega inimesele - ta naerab end räbalateks.
Kolmandaks - deus ex machina oli kuum sõna kakskümmend viis sajandit tagasi. Kui ilma erilise põhjenduseta satuvad X-id asteroide hävitama just hetkel, kui tüüp vaikust ja rahu vajab, on see otsitud ja kunstlik kriis, mille tekkimiseks on veel vaja, et Dhaka käitumine oleks lihtsalt rumal ja vastutustundetu. Mis sisulist kiiret reaktsiooni nõudis toimunu? Asteroidid olid puruks lastud, kõik selge.
Neljandaks - Zeman oleks Dhakat pigem kostitanud paari jalahoobiga tagumikku, mitte temaga voodisse roninud. Vaieldagu vastu.
Viies punkt on lihtsalt füüsika - neid taevasi kärakaid on hulga odavam märkamatult natuke teisele orbiidile kallutada, kui ilutulestikku korraldada.
Ja et liiga sünge välja ei tuleks - Indrek, ära jäta, ma loen kindlasti ka tulevikus, kui sinu nimi all.
On vilets jah...
Hargla puhul, mulle tundub, on tegu mahakäimise fenomeniga. St., mingi sarja algus on enam-vähem, aga mida l6pu poole, seda viletsamaks. "Pan G. j6ulud" oli ka üks viimaseid seerias ning IMHO on see eba6nnestunumaid Hargla asju üldse. Käesolev jääb jah "Excelsuse..." varju -- kusjuures polnud "Excelsuse..." ka mingi tähtteos. Antud tekstis hakkas k6igele lisaks see inimsuhete spekter kah juba seebiooperlikku stiili omandama, mis asjale sugugi kasuks ei tulnud. V6rdleks seda lugu näiteks BAASis arvustatud romaaniga "Four Billion Stars", kus on ka palju häid ideid, kuid kokku panduna on asi igerik. Kohustuslik seksistseen m6jub neis m6lemas nagu kohustuslik mustanahaline abisherif USA politseifilmis umbes. Asjale midagi juurde ei anna, aga kuis sa ikka ilma kirjutad...
On üks pikk, lohisev ja m6ttetu oopus, kokku pandud klassikalistest SF ideedest omalt poolt ainult kahtlase kvaliteediga sideaine lisamisega.
Tekib küsimus, miks tahab autor seeriaid kirjutada, vanu sissekäidud radu tallata? Kui ta v6taks eesmärgiks selle, et iga lugu olu ülejäänutest erinev, mitte nende sarnane, saavutaks ta kokkuv6tteks IMHO tunduvalt enam, kuigi kvantiteet jääks ilmselt tagasihoidlikumaks. Aga kvantiteet pole kirjanduse juures kunagi mingi näitaja olnud -- kui just kellelegi grafomaani diagnoosi panna ei taheta.
Vilets jutt!
Ma pean seda suhteliselt suureks tagasilanguseks, võrreldes nt «Excelsusega». Hargla pikkadest õudukatest rääkimata. (Ja ütlesin seda kohe peale lugemist ka autorile.)
Jutt logiseb ja laguneb lõpuks täiesti laiali. On palju rahuldava/hea piiril balansseerivat materjali ja samal tasemel käsitlust/teostust, aga üheks tervikuks see ei põimu.
Ja üldse ei ole ma saanud Hargla sel aastal ilmunud (enamasti lühikeste) juttude puhul möödunud aastasele üsna eufoorilisele seisundile ligilähedastki emotsiooni. Ja ärge tulge nüüd jahuma midagi eelmise aasta üllatusmomendist, esmakordsusest vms. Usun, et asi pole lugejas, vaid autoris.
Hargla selle aasta lood pole halvad, «Eesti» kohta tase piisav (sic!), aga möödunud aasta tipud olid konkurentsivõimelised ka maailma mastaabis.
Ilmselt kõige selle põhjuseks see, et Hargla on hakanud kirjutama (kelle mõjul?) lühemalt ja hoopis teises laadis/teistest asjadest kui varem. Ja teiste rõhkudega. Kahju!
TvR-ile: «Algernon» pole laastulembene soovist, vaid paratamatusest. Kus on Sinu enda pikad kaastööd?:) Päriselt.
| 06.09.2000 14:47:26 |
Isaac |
...ainult, et Estradast ja Azarjanist on kahju
| 06.09.2000 14:44:20 |
Isaac |
/...ja nii töötaski ka seekord Seldoni Plaan laitmatult, liites inimkonna uue hälli järgmises arenguetapis üksikindiviidide otsustused Asumi vaatlejate poolt koordineeritud aktsioonidega../...iial enam ei saanud toimuda Esimese Galaktikaimpeeriumi hävimise põhjustanud koduplaneedi algasukate traagilist hukkumist, sest Asum ei lubanud juhuslikel loodusnähtustel häirida Uue Inimkonna loomulikku geneetilist arengut../... järgmise Galaktikaimpeeriumini jäi veel hulk sajandeid ja kõik uus on uus täpselt niikaua, kuni universum ta vanaga oma järjekordsel pöördel liidab...
Uuh, hea - ei ühtegi vampiiri . Nüüd norima: IH tekste lugedes on alatasa väga palju mujaltloetud motiive. Iseenesest pole see puudus; ütlemata meeldiv on näiteks silmatorkav töö ja vaev, mis antud juhul "Algernoni" tõsiseltvõetavusele järjekordselt toeka vundamenditüki ehitab. Häda aga nende motiividega peitub mujal - ikka kipub nii olema, et samast asjast klassikud või kesiganes probleemepüstitavamalt / lahendusipakkuvamalt kirjutavad. Capaneusi loo kandvamaks teemaks on vana hea ABS-i progressorluse eetika; IH ei paku sellesse õigupoolest midagi uut (ja kuidagi ei usu, et pole lugenud!) - samas jätab teema virnaviisi võimalusi diskussiooniks ja oma nägemuseks. IH ei kasuta, kusjuures ilmselt sihilikult. Tohutu töö detailidega, jutu arvestatav pikkus (oi kui armas "Algernoni" laastulembuses), karakterite läbimõeldus - igati vahva, ent jääb ikkagi ajaviitelugemiseks. Isegi ei oska öelda, kummal juhul oleks lugu parem, kas siis, kui põnevusetaotlus üldse välja visata või vastupidi, eetiliste probleemide kallal vähem kaevata, praegu jäävad aga mõlemad poolikuks. Samas märgatav edasiminek võrreldes varasemate ulmeasjadega IH sulest.
| 06.09.2000 03:03:27 |
Must Kass |
Kindlasti on see ladusalt kirjutatud, piisavalt põnev, meeldival moel nii eetiliste probleemide kui inimsuhetega seotud jutt. Just sellisel tasemel, mille Hargla enda - ja, mis parata, ka konkurentide - jaoks kord juba üles seadnud. Aga puänt oli ikka väga, väga hea. Lausa kõhedusttekitav, kui selle peale pikemalt mõtlema jääda. Ja kui siis elust midagi meelde tuleb ;-)
|
