17.12.1998 |
Vale-Dmitri
Mõrvarid ja ohvrid |
Arvustused |
EKSISTEERIN
SEST TAHAN
KUIGI EI TAHA
OLLA
AGA OLEN
TAHAN SUREN
KESTAN
KUNI KATKEB MINGI AHEL
/CANIS VEDRU & VALE-DMITRI/
Ühes hämaras toas istusid koos kolm noorhärrat.
Kõik kolm olid nägude poolest parajalt tuimad ja tigedad,
ehtsad mõrtsukad. Seda nad õigupoolest ka olid. Tuba
valgustasid kolm küünalt, mis rasketes
pronksküünlajalgades seisid ümmargusel laual keset tuba.
Trio istus ümber laua. Tuba oli räpane. Põrand
kriimuline, laest ja seintelt koorus värvi. Akna ees rippus paks
kalts, mida varemalt võidi tekiks nimetada. Kindlasti polnud
salapäraselt pimendatud ruum enam ammugi korralikku peremeest
näinud.
Musta nokatsit kandva mehe ees laual lebas paks mustakaaneline teos,
pealkirjaks «Õpetus surnutest». Mees lehitses seda
kiiresti, nähtavasti otsis midagi. Peagi peatus ta ja torkas
sõrme ramatusse.
«Siin ta on!» ütles ta kahele kaaslasele.
«Peatükk, milles räägitakse surnu vaimu
kohalekutsumisest. Selle kohaselt on see kergem ja ohutum, kui hoida
põlevat tikku sõrmede vahel. Siin väidetakse, et
surnu jääb Teistpoolsuses alati sellesse seisundisse, millises
viibis surmahetkel. Nagu siin öeldakse, on suurem osa surijatest
surmahetkel hirmunud. Siis ei saa hirmunud ja arg hing kellelegi midagi
paha teha. Veel on lisatud, et kergem on kutsuda neid surnuid, kellega
on Siinpoolsuses kokku puututud.»
Lugeja tõstis pilgu raamatust.
«Seda parem meile,» sõnas Tavo, «kui juba raamat
nii ütleb, siis olen valmis seda uskuma. Poleks see nii, ei tuleks
meie plaanist mitte tühjagi välja.»
«Ja surnuid, kes meiega kokku on puutund, on rohkem kui
üks,» lisas ta hirnudes.
«Millal me alustame?» küsis Tanno.
«Kohe!» vastas Märten ja lõi raamatu kinni.
«Ma võtsin kriidi kaasa. Ja klaasi. Noh, võttis
vedelaks või?»
Ta vahtis kaaslasi, kes üsna kohkunult toolidel istusid. Veidi aega
valitses vaikus.
«Tead, mulle see asi ei meeldi,» sõnas Tavo.
«Tuleta meelde seda viimast. Ta hakkas vastu. Üldse, kes
garanteerib, et ilmub see vaim, keda meie tahame?»
«Kus leidis nüüd põdeda!» käratas
Märten. «Tapsin ise viimase! Torkasin silmad välja ja
tapsin. Kindel värk, et ta kartis! Mina ei karda!»
«Mina teen kaasa nagu alati,» ütles natuke näost
ära olev Tanno.
Ta üritas kõigest väest julge olla.
«Alustame siis!»
«Aga keda me välja kutsume?»
Märten jäi mõttesse.
«Kutsume selle lollaka arbuusimüüja kõigepealt
ja... ei, alustame temast, eks pärast võib ju veel
proovida.»
Märten tõusis püsti ja asus ettevalmistusi tegema.
Lauale joonistas ta ringi sisse pentagrammi. Küünlad asetati
viisnurga tippudesse. Tavo tõi veel kaks küünalt ja
süütas need. Pani tühjadesse tippudesse. Laua keskele
asetas Tanno veeklaasi. Nüüd asusid semud uuesti laua
ümber ja proovisid mõttejõul vaimu välja
kutsuda. Märten istus suletud silmil. Ta ei suutnud korralikult
keskenduda, sest ta ajus keerles raamatust loetud kirjeldus. Märten
pingutas ja proovis kõrvalistelæe asjadele mitte mõelda.
Kostis kõva kolksatus, mis näis tulevat otse lauaplaadist.
Märten avas silmad. Teised istusid kahvatute nägudega
kangestunult laua ääres. Laua kohal märkas Märten
suitsulaadset laama. Näiline suits oli pidevas liikumises. Selle
alumine ots kadus veeklaasi, milles olev vesi tundus süsimustana.
«Uks Nende ja Meie maailma vahel on nüüd avatud,»
meenus Märtenile «Õpetus surnutest».
«Nimetage kadunukese nimi ja ta ilmub teie ette.»
Märten pidi end hulk aega koguma, et suud avada.
«Arslanbek!» sosistas ta kähinal, endal hirmust ja
pinevusest laup higine.
Tavo ja Tanno võpatasid ja kiindusid silmadega halli vinesse laua
kohal. Hall laam hakkas järjest kiiremini pöörlema,
muutudes ühtlasi tumedamaks. Tema sisemusest kostusid teravad
praksatused.
Senimaani polnud Märten teab mis hullusti kartnud, kuid
nüüd tundis ta, et nähtus, mille nad välja kutsusid,
kipub kontrolli alt väljuma. «Õpetuses» polnud
kahe maailma vahelise ukse sellist käitumist seletatud.
Süüdi võis olla ka kolmiku täielik diletantsus
maagia vallas. Märten puudutas vargsi kaelas rippuvat
hädaohtude eest kaitsvat talismani. Raksatused lõppesid ja
vinest hakkas moodustuma ebamäärane ja võbelev kuju.
Keerlemine aeglustus, kuni seiskus täielikult. Hallis udus
võis aimata üha selgemaks muutuvat inimkuju. Tavo kummardus
laua kohal hõljuva hämu poole. Uudishimust sirutas ta
käe moodustuva kuju poole.
«Ära puutu!» tahtis Märten ütelda, kuid ei
saanud: ta kõri oli kuiv ja justkui kinni nööritud.
Märten tahtis tõsta käe ja Tavo peatada, kuid ei
suutnud end liigutada. Märteni peas sagisid ärevad
mõtted. «Õpetus surnutest» hoiatas karmilt
igasuguste väljamanatud olendite ja asjade puudutamise eest. Sellel
olevat kurvad tagajärjed.
Tavo ei märganud Märteni ärevat nägu. Tal
jätkus silmi vaid udukujule. Ettevaatlikult puudutas ta vinavat
eesriiet kahe maailma vahel. Pistis käe randmeni suitsu. Midagi ei
juhtunud. Märten naeratas kergendatult.
«Ehk läks õnneks,» mõtles ta.
Siis kadus naeratus ta näolt. Hägust moodustuma hakanud kuju
ei olnud enam. Samas karjatas ta ehmunult. Miski tõmbas Tavo
käe laama.
«Mind tõmbab keegi sinna sisse!» kisendas Tavo.
Märten ja Tanno hüppasid võpatades püsti. Toolid
lendasid upakile, laual kustusid kaks küünalt. Nad haarasid
kinni siplevast Tavost, kes oli juba poolest saadik uttu kadunud. Nad ei
jõudnud teda välja tirida. Märten otsis palavikulise
kiirusega olukorrast väljapääsu. Ta ei suutnud kuidagi
lahendust leida. Eeskujusid polnud ka «Õpetuses».
Märten tundis, et Tanno kardab üha enam. Ise tundis
Märten end veel üsna kindlalt, ent temagi oli plaani
ebaõnnestumise ja sündmuste üle kontrolli kaotamise
tõttu närvis. Märtenile tuli mõte, mis
võis neid päästa, kuid ebaõnne korral
kõiki ka hävitada. Lõhkuda Ring.
«Ehk õnnestub,» mõtles Märten erilise
lootuseta.
Proovima aga pidi. Nad ei saa jääda igavesti siia Tavot kinni
hoidma. Varem või hiljem kukub ta Teistpoolsusesse.
Märten virutas lauale jalahoobi.
Laud vajus ümber. Pikalipaiskunud küünlad pritsisid
tulist vaha. Meeleheitlikult kaaslast kinni hoidvad mehed nägid, et
veeklaas jäi hoolimata toetuspunkti puudumisest endisele kohale.
Klaas ripppus õhus, sellest väljuv suits hakkas keerlema.
Tanno hoidis klaasistunud pilguga hämu jõllitades Tavo
jalust kinni.
Märten tundis, et ta mõttevõimet haarab hirm.
«Mine siit minema, põgene, enne kui on hilja,» vasardas
Märteni peas.
Tuba lahvatas valgust täis. Udu valgus üle kogu toa laiali.
Mehed paiskusid nagu koonlad vastu seinu. Lõhutud Ringist eemale.
Veeklaas prantsatas maha kildudeks.
Märteni, kes ainsana oli kuigipalju mõistuse
säilitanud, pilgu ees hakkas kogu tuba täitva vaimse energia
kaose keskele moodustuma kellegi nägu. Märten
röögatas õudusest. Vihane nägu, mis näis
Märtenile otsa vahtivat, kuulus kolmiku viimasele ohvrile.
Erinevalt teistest oli ta surnud vihates.
Hommikul leidsid öisest mürglist häiritud naabrid toast
kolm kangestunud, hirmust moondunud nägudega laipa.
|