Lood, mida mulle pole jutustatud
Navsegda krestom nad Mletshnõm Putem
Protjanetsja Vshivõi Put
Aleksandr Galitsh «Koroleva Materika»
|
Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed,
olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni
välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on
puhtjuhusliku iseloomuga.
See on üks hästi vana lugu... Esimesed ülestähendused olevat
leitud juba Babüloonia savitahvlitel. Vanas-Roomas aga, nagu kinnitatakse,
liikunud isegi mitu versiooni.
Igatahes, oli asi nii või teisiti, alates ajast, mil ühed inimesed
hakkasid teisi inimesi kinni panema, ilmus ajalooareenile ka Tema,
või, kui täpsemini väljenduda, Temake, kuna üldine
arvamus leidis ta olevat naissoost. Mööda kinnipandute ridu käis
aga köhahoogudega summutatud sosin, mis kinnitas, et need hoidvat
omavahel ühte ja, et küll juba parasiidid hoolitsevad
üksteise eest. Kummaline seos hiirte, rottide ja vereimejate arvukuse ja
ühiskondlike hädade vahel toitis rahvapärast usku saabuvaid
katsumusi kuulutavaisse ennetesse.
Oli see nüüd nii või naa, mine võta kinni, kuid mida
rohkem pandi inimesi kinni, mida armetumaks ja viletsamaks nad muutusid, seda
suuremaks ja uhkemaks paisusid täid. Suured, läikivad ja jultunud,
traavisid nad oma hiilgeaegadel lausa päevavalguses otse üle kurnatud
ohvrite nägude ja roomasid kehakatteks antud räpaste kaltsude all ilma
igasuguse häbitundeta. Nägid aga kaasvangid suurt täidesumma
vangiürbi alt välja ronimas, ja, nagu eksiili siirduva valitsuse
liikmeid sadamas, juhmilt mööda nägu tiirutamas,
mõistmata, miks on hangunud veel äsja tuigelnud elumahl, said nad
aru, et see on siirdunud ära sinna maale, kus valvurid kunagi ei
peksa ja pajuk alati õigel ajal kätte antakse.
***
Lugu ennast võiks alata sellest, et zampoliit sai täid.
Mis selles nii naljakat on, küsite Teie. Täid ja laager on nagu tuisk
ja lumi. Üks ei saa ilma teiseta olla. Tõsi ta ju on, kuid
zampoliit Bogoljubov sai ehtsad laagritäid, mitte mõne
üksiku kriblaka pesuõmbluse vahele kudistama, ega suutnud neist
kuidagi lahti saada. Siinkohas tuleb öelda, et kuigi ametilt
laagriülema asetäitja poliitalal, ei omanud leitnant Bogoljubov
autoriteeti ei laagriülemuste ega vangide silmis. Saabus ametisse otse
sisevägede poliitohvitseride koolist. Mis tast tahta -- kollanokk!
Tegelikult ei pidanud zampoliidiks üldse mitte tema saama, vaid
hoopis teine inimene.
Enne Bogoljubovit oli zampoliidiks Ivanovski, vana tšekist ja veel
vanem vangivalvur. Laagriülem major Durakoviga kahasse viina visates
armastas ta ikka meenutada, kuidas 1937ndal aastal vanu bolševikke
mahalaskmisele viidi. Eriti armastas ta pajatada ühest kuulsast riigi- ja
ühiskonnategelasest.
«Sind viin ma ükskord mahalaskmisele» rääkis ta,
«ütlesin lugupeetud seltsimehele veel isakese-tsaari ajal, niipea, kui
vennike minu silma all üle vanglaläve astus. Eelaimdus on mul sihuke.
«Noh,» narris too mind 1917-ndal aastal, kui nad kõik
välja lasti, «kuidas eelaimdused elavad? Nüüd -- on vabadus!
Revolutsioon on võitnud, varsti pole ei vanglaid ega mahalaskmisi... Pead
ametit vahetama, Jegorõtš!» «Lollpea», ütlesin
talle, «see amet ei kao kuhugi ja küll sinagi saad, mis välja
teenitud. Pole veel keegi ilma jäänud!» Vaat» jätkas
kapten Ivanovski halle vuntse silitades, «37ndal, nagu talle järele
läksin, kohe tundis mind ära, tuvikene, läks näost kaameks
ja minestas. Ise sihuke su-uu-uur mehemürakas. Kui venike jälle silmad
lahti tegi, küsisin: «Mäletad?» Püksid tegi
täis!»
Ivanovski peale koputas laagri operatiivvolinik Škuroderov. Koputas
lihtsalt niisama, ilma igasuguse tigeduseta, igavusest. Ivanovskile pandi
süüks isikliku tutvust kontrrevolutsionääride ja
kodumaareeturitega ning Partei ja Valitsuse korralduste saboteerimine
(smuugeldas ennast mahalaskmiskomandost laagri zampoliidiks!). Sai
kõrgeima määra. Veidike aega elasid nad üldse ilma
zampoliidita ja polnud kah häda midagi, kuid kord peab olema ja nii
saadetigi neile Moskvast verinoor leitnant.
Viimane oli äärmiselt eluvõõras inimene. Ta polnud veel
nädalatki ametis olnud, kui tegi oma margi põhjalikult täis.
Laagris oli veevedajaks kas just assüürlane või tunguus
või oli ta nüüd hoopis mustlane, pakuti talle mitmeid rahvusi
ja rahvaid, kuid ei võtnud tema teisi omaks ega tuntud temaski
omakandimeest ära... Võimalik, et oligi oma rahva ainuke esindaja.
Mis ta nimi oli ja mille eest istus, oli ammu meelest läinud ja egas see
kedagi huvitanudki. Võib-olla, et oli üldse vabapalgaline. Kuulus ta
paari vana märakondiga ja vedas laagrile vett. Nõnda oli ta
veetünni ja vankrilogu või reega juba aastat kümme, kui mitte
viisteist igal hommikul vee järgi logistanud, kui leitnant Bogoljubov, kes
esimest korda laagri korrapidajaohvitseriks oli määratud, sai hakkama
teoga, mida enne teda polnud küll oma kümme aastat tehtud. Loll ja
püüdlik, nagu ta oli, toppis ta oma nina igale poole ja ronis ka
talliks nimetatavasse uberikku, kus lisaks mära Miirale seisid
hobuseriistad, vankrid ja reed ning mida laagri veevedaja oma ulualusena
kasutas. Tema röögatus olla laagriköögini välja
kostnud! Hullupööra erutatuna tormas ta laagriülema kabineti ja
esitas näost punetades ja hirmsasti puterdades raporti, millest viimane
suutis vaid taibata, et mingi arusaamatu, kuid hirmsa ülesastumise eest on
veevedaja «puuri» pistetud. Laagriülema katsed asjast aimu saada
jäid üsna viljatuks ja sagedane «looma ebainimlik
kohtlemine» tekstis ei muutnud juttu arusaadavamaks. Viimaks hakkas
ülem aimama, et asi suisa vastupidi seisis: veevedaja kohtles looma liiga
inimlikult! Nali naljaks, veevedaja istus küll puuris, kuid vett ju ikka
vaja tuua. Antigi kahele zekile käsk mära ette rakendada ja vett tuua.
Aga, võta näpust! Muidu nii vagur märake läks äkki
metsikuks, ei lasknud võõraid ligi, rapsis hammastega ja
lõi takka üles. Pärast paaritunnist jamamist, mis lõppes
kahe kinnipeetava jaoks luumurdudega, kanti ülemale uuesti olukorrast ette.
Major Durakov oli harjunud kiiresti otsustama. Veevedaja, kes ettenähtud
kümne päeva asemel vaid neli tundi oli kartsas istunud, lasti lahti.
«Mine ja **** oma mära» oli laagriülema korraldus «ja
et vesi oleks olla!» Pool tundi hiljem lõngerdaski vanker
veetünniga talliukse eest minema. Zampoliit muutus laagri
naerualuseks, sõnad «looma ebainimlik kohtlemine» aga said
üldtuntuks. Veel kümme aastat hiljemgi pöörduti
«mašade» poole: «Kuule, loomake, lase püksid maha,
kavatsen sind ebainimlikult kasutada!»
See juhtum ilmselt mängiski sütiku rolli järgnevates juhtumustes.
Laagrisiseste tsoonide vahel oli plank. Kuna valve oli vaid ümber laagri
perimeetri, siis ei viitsinud mitte keegi käia väravast, mis paiknes
nii, et tulnuks teha poole kilomeetri pikkune ring, vaid ronisid otse läbi
augu. Nõnda toimis sel kenal kevadisel pärastlõunal ka
leitnant Bogoljubov.
Vaevalt oli ta pea laialilükatud laudade vahelt läbi pistnud, kui
lauad toore jõuga kokku pressiti ja zampoliit enam ei edasi, ega
tagasi ei saanud. Õudusega tundis ta, kuidas tal püksid maha
lasti... Nagu ta hiljem süngelt ja vastutahtsi kohmas, kuuendat meest ta
veel mäletas, pärast kaotas teadvuse.
Uuesti meelemõistusele tulnud ja püksid kuidagi üles
kohendanud, tormas ta vahtkonnaruumi, haaras «PPŠ» ja tahtis
minna esimesse ettesattuvasse barakki massimõrva sooritama.
Vahtkonnaülem ja vahisõdurid suutsid alles pärast pikka ja
metsikut kähmlust leitnandilt relvad ära võtta ja tal käed
selja taha siduda. Kumu juhtunust levis muidugi üle kogu laagri ja
hävitas noorukese leitnandi igasuguse autoriteedi. Isegi Kazhashtani
laagrites pajatati «trammi alla» jäänud
zampoliidist. Kuid sellega lugu ei lõppenud.
Asetleidnud vapustustest jäi Leitnant Bogoljubov raskesti haigeks.
Täid, aga, nagu ikka, ründasid nõrka inimest. Vahetati pesu ja
pesti -- ei aidanud! Hommikul ärkas zampoliit sügelemise peale
ja leidis, et kogu pesu on jällegi kõige ehtsamaid laagritäisid
täis, suuri ja valgeid. Ning mida aeg edasi, seda hullem. Iga hommikuga mil
leitnant end kümne küünega kratsides ärkas, paisus ta viha
täide vastu.
Zampoliit, pärast seda, kui igasugune lootus täidest
vabaneda kadus, hakkas tegutsema tarmukusega, mis kõiki jahmatas.
Esimese asjana rajas ta laagrisse sauna, kauples välja seebi ja
organiseeris iganädalase saunaskäigu. Laagri juhtkond naeris, kuid ei
hakanud ka takistama, kuna seni nooruslikult rõõsa ja roosa
leitnant oli muutunud. Aukuvajunud põskede kohal lõõmas
kaks palavikulist tulukest. Zekaad, kes alles hiljuti zampoliidi
«armuseikluste» üle peaaegu avalikult nalja heitsid,
vältisid teda. Vader mõtles esimese hooga poisi peale koputada, kuid
iseendalegi üllatuseks kägardas paberi kokku ja viskas burzuikasse.
Varsti sa selgeks, et saun üksi ei aidanud. Kuid taltumatu
Bogoljubov ei saanud peatuda. Nüüd surus ta läbi
pesuköögi ja kauples pärast pikka tingimist isegi mõned
triikrauad välja.
Asjata! Täide hulk ei kahanenud. Kogu zampoliidi keha oli
kaetud veritseva koorikuga. Meeleheitel leitnant otsis abi, kirjutas isegi
zooloogiaprofessorile ja leidis laagriraamatukogu lapates ilmasõjaaegse
brozhüüri täitõrjest rindel, viimasest aga luges
täisaunast. Tema palavikuline elevus vedas lõpuks kaasa ooperi, kes
puistas pisut vange (viimased, nagu arvatakse, teavad ilmaasjadest rohkem, kui
kogu Teaduste Akadeemia) ja pigistas ühelt raudteelaselt välja info
selle kohta, et Ilmasõja ajal Ameerika Abina saabunud täisaun peaks
asuma kusagil Sverdlovskis tupikus. Mindi otsima ja leitigi kasutamata ning veel
üsna heas korras aparaat. Täisaun toodi laagrisse ja seati üles.
Zampoliit Bogoljubov istus õhtul oma kamorkas, kiskus
vastikustundega seljast täitanud pesu, kägardas selle kokku ja viskas
kotti. Ta oli just lõpetanud haavade salvitamise ja värske pesu
selga tõmmanud, kui uksele koputati.
Sisse astusid kaks zeki. Leitnandi pilk kompas kiiresti voodil vedelevat
portupeed koos kabuuriga ja pöördus siis uuesti tulnukatele.
Mõnda aega valitses vaikus.
«Khee...» tõi viimaks üks neist kuuldavale, «vaata,
ülemus, samune, et... Ma istusin juba tsaari ajal... khee... Vangis
sündisin, vangis suren... Nagu Lenin...»
Leitnant liigutas juba suud, et põrutada, kuid vanamees köhatas veel
korra ja jätkas.
«Me siin mõtlesime... khe... Talle see ei meeldi!»
«Ja-jahh,» sai teine külaline kah sõna suust. «Ega ei
meeldi küll. Parem jäta heaga.»
«Mis asi -- jäta?» ei taibanud zampoliit.
«See... Vaata, me oleme kõik tema alamad. Vaata, et pahandust
ei tuleks.»
«Parem lõpeta, jah,» pistis teine taat vahele ja pigistas
huuled kõvasti kokku.
«Kes -- tema!?»
«Mandri kuninganna, khee...»
Ätid nihelesid veel tibake, nihkusid vaikselt, selg ees ukse poole ja
olidki äkki kadunud.
Bogoljubov ei teadnud, mida arvata. Laagris oli tuhandeid vange, kõigi
näod vatjovkade ja kõrvikute vahel ühesugused. Ta
püüdis manada silme ette taolise tavatu ülesastumisega hakkama
saanud ättide nägusid, kuid asjata. Kulunud lubjavildid ja sinised
bušlatid, mis näitasid kuulumist laagri «koorekihi» hulka
oli kõik, mis silme ette kerkisid.
Järgmisel päeval alustas täisaun tööd.
Rõõmsalt puges puhtas pesus zampoliit õhtul puhaste
linade vahele. Oli värske ja kerge tunne.
Sel ööl nägi sisevägede leitnant Bogoljubov und.
Teda ründasid täid.
Avalikult, kartmata, pikkades valkjashallides rivides imbusid nad välja
põranda- ja seinapragudest, siuglesid üle teki... Zampoliit
haaras laualt ajalehe ja seda poolenisti rulli keerates pühkis
täihordid tekilt ja padjalt. Täisid tuli aina juurde. Nüüd
tulvas neid lainetena üle põranda, nad haarasid leitnandi endaga
kaasa ja kandsid ta nagu vaibal minema.
Rübelev ja ennast vabastada püüdev Bogoljubov tundis äkki
kindlat maad jalge all. Ta tõstis pilgu ja nägi suurt valget
ematäid, kes jõllitas teda pingsalt.
«Miks kiusad sa mu rahvast?» küsis Täikuninganna. «Meie
tulime siia esimestena! Siin on kõik meie alamad ja meie poolt
märgitud. Sina! Sa pole lihtsalt Meie armastust väärt! Selle
piisa pärast, mida me oma armastuse märgiks sult võtame,
hävitad mu rahvast tuhandete ja tuhandete kaupa. Hävita endasuguseid!
Meist jääb nendesse piisavalt verd üle, et saaksid oma kaotuse
kompenseerida. Tule kas meiega, või demobiliseeru. Jäta meid rahule,
või käi kuradile! Teist korda -- ei hoiata!»
Ennast metsikult kratsiv zampoliit ärkas. Käed olid
lömastatud täidest verised ja lögased. Pea käis
täihammustuste mürgistusest ringi, süda kloppis. Vaevu
jõudis ta ennast voodist maha veeretada ning ukseni roomata.
Kogunud ennast ja toibunud, puges Bogoljubov vaevaliselt mundrisse.
Äkilise aje mõjul kiskus ta oma koikult madratsi. Madratsialune oli
tihedalt täisid täis. Noaotsaga urgitses ta lavatsi pragudes ja leidis
mune, mune, mune...
Veerand tunni pärast anti laagris häire.
Unised ja lõdisevad zekaad keerutasid rivis uimaselt päid: mis
välk ülemustel sedapuhku sisse on löönud!? Täiesti
lolliks läinud!
Ülemuste tahtmised olid suured. Raevunud Bogoljubov, kellele sedapuhku ei
julgenud keegi vastu hakata, käskis kõik narid ja magamisriided
«štaabli juurde» kanda, hunnikusse kuhjata ja põlema
panna. Loiult ja vastu tahtmist täitsid vangid käsku. Äratuseni
oli veel oma tubli poolteist tundi. Kõige magusam uneaeg! Kui hubisevad
tulekeeled läbi narilaudade imbusid ja tähistaevasse vuhisesid,
elavnesid pisitasa ka zekaad. Kavalamad tegid, nagu kohendaksid tuld ja
soojendasid end haigutades. Vanad olijad hakkasid juba heietama, kuidas nad
hirmsal 1945nda talvel siin laipu štaablisse seadsid. Sellest koht oma nime
saigi. Siis saabus zampoliit, kes oli juhtinud naride väljakandmist
barakkidest ja tegi kõigile jalad alla.
Tuleriit paisus üha suuremaks. Enam ei saanud lõkke ligi minna, uut
tulerooga sai lisada vaid jooksu pealt ja suure hooga heites.
Selgelt oli näha, kuidas täid lauapragude vahelt paanikas välja
ukerdasid, mööda lauda edasi tagasi sebisid ja võimsast
lõõmast haaratuna hõõguvat sädemetena taevasse
paiskusid. Hõõguvpunaste sädemete rida kulges risti üle
Linnutee.
«Täirada,» lausus keegi.
Märatsevale Bogoljubovile meenus äkitselt, et tema enda voodi
seisab puutumatult kamorkas. Ilma kellelegi sõnagi lausumata tormas ta
minema.
Hooga paiskas ta lahti ukse ja sirutas käed nari järele. Tuulehoog
paiskas ukse ta selja taga prantsatusega kinni. Midagi pehmet haaras
õlgadest ja kätest. Nagu ussist nõelatu pööras ta
ringi ja nägi Täikuningannat. Zampoliit karjatas ebainimliku
häälega, rebis kabuurist «TT» ja tulistas
Täikuningannat. Mööda! Veel! Veel... Veel! Tulistanud välja
kõik padrunid, haaras ta elutuks muutunud püstoli raudapidi pihku ja
hoolimata kõrvetatud sõrmedest püüdis Kuningannat
pidemega laiaks lüüa.
Ta kisendas.
Äkki kadusid tähed taevast ja sissejuhatav iil keerutas laiali
suitsuseid leeke. Puhkes purgaa. Ootamatult tabatud zekid ja valvurid ebalesid
hetke, kuid nähes laagri piirjooni kiiresti tuhmumas, jooksid varju. Kui
purgaa hääbus, barakiuksed ja jalgrajad lahti kaevati, zekid üles
rivistati ja puudujaid otsima hakati, torkas operatiivvolinikule pähe, et
ta pole varahommikuse segaduse peasüüdlast, zampoliiti, eilsest
saadik näinud.
Komandöri asetäitja poliitalal leitnant Bogoljubov leiti
järgmisel päeval. Koerad otsisid ta üles. Ta lebas lumes. Ainult
alussärgis, üks saabas jalas, teine kramplikult säärt pidi
pihus, külm ja kange. Kaela ümber väändus tihke silmus
valgetest täidest.
Tardunud silmadest paistis õud.
|