Barbaros lükkas oksa imetasakesi eemale ja astus
kassilikult nõtke sammuga üle kahtlasena tunduva
prahihunniku. Mets ja selle alune võsa oli heleroheline
ja taevas sini-sinine. Mis saaks sellisel päeval viltu
minna? Mitte midagi. Sellepärast olidki nad valinud just
selle päeva.
Barbaros peatus, ajas end aeglaselt sirgu ja tõstis
käe kõrgele peakohale, ajas kolm sõrme
püsti, tegi randmega päripäevapöörde,
surus käe rusikasse, tõstis püsti ühe
sõrme, siis veel teisegi ja tegi randmepöörde
vastupäeva. Ülejäänud neli hargrivis meest
noogutasid sõnatult ja tegid, mis kästud. Barbaros
liikus koos Corneliusega vaikselt läbi võsastiku
edasi.
Vaikus oli tähtis. Üksainus liiga vali sõna
või jalaast võis selles ametis saatuslikuks saada.
Sellepärast olidgi nad välja mõelnud
käemärgid. Ohutu ja lihtne.
Siis kadusid rohelised põõsad ja puud. Seisid
vaid üksikud söestunud sambad ja maapinda kattis
kõrbenud kanarbik. Ümberringi keerlesid udulaamad
ning õhku täitis suitsu ja vingu lõhn. Eemalt
puudevahelt hakkas paistma iidvana rändrahn. Barbaros
teadis kohalike juttudest, et rändrahnule peaks toetuma
veel teine, väiksem, ja selle taga pidi olema
kiviklibuhunnik. Kõik kokku moodustab ühe kena
mahuka koopa.
Siis hakkas ka koobas paistma. Koopaavast tossas halli
suitsu, mis ebamugavalt väävli järele lehkas. Kui
koopani oli jäänud vaid kümmekond hobusepikkust,
Barbaros peatus. Cornelius samuti. Barbarus viipas käega ja
kolm kätt viipasid teiselpool lagendikku vastu. Sanchez,
Esteban ja Aliviadero olid kohtadel ja valmis.
Barbaros võttis taskust rusikasuuruse ruunikivi. Ra
Coceadori saare troonimaag oli selle eest hingehinda
nõudnud. Ja Barbaros tõotas enesele, et kui maagi
õpetatud sõna ei toimi ning ta siit eluga
pääseb, tapab ta selle nõia oma kätega.
Barbaros veeretas kivi käes, silmitses viimast korda
selle imetabast mustrit ja lausus siis Sõnad.
Seejärel viskas ta kivi täpselt tossavast
koopaavausest sisse.
Käis hirmus kõmakas ning maa vappus. Cornelius
võpatas, kui söestunud puutüve tema
kõrval tabas metsiku hooga vastu seda lennanud kivikild.
Siis jai kõik vaikseks. Kas see oligi kõik? On
nüüd kõik läbi? Olid nad oma kilbid asjata
katnud märja nahaga? Kõik viis meest palvetasid, et
see nii oleks.
Äkitselt tuiskas koopaavast välja hiigelsuur
elukas. Sellel elukal olid tiivad kui gallioni purjed. Saba kui
hobusejõhvidest piits. Kihvad kui mõõgad,
küüned kui odad. Seljaogad kui pistodad, silmad kui
õlised peeglid.
See oli Lohe.
Majesteetlik loom sööstis üles taevasse ja
jäi Barbarose ning tema kaaslaste laskeulatusest
välja. Barbaros kirus. Niisuguses olukorras oli lohel alati
eelis, sest tema valis aja, millal lahingusse astuda.
Loheküttide üllatusmoment oli läinud.
Lohe tegi paar tiiru lagendiku kohal ja laskus siis kuskil
kaugemal metsas maha.
«Nüüd!» hüüdis Barbaros.
Sanchez, Esteban ja Aliviadero sööstsid üle
lagendiku koopa poole. Cornelius jäi metsa lagendikul silma
peal hoidma, Barbaros ronis koopa otsa.
Kõik oli vaikne.
Sanchez väljus koopast, tassides suurt kasti kullaga. Ta
asetas selle koopaesisele platsile maha ning läks uue
sületäie järele.
Kõik oli endiselt vaikne.
Aliviadero hüppas koopast välja, viskas kotid
teemanditega maha, ohkas ja hüppas koopasse tagasi.
Ikka vaikne.
Esteban lükkas koopast välja suure tünni,
mille pragude vahlt pärleid välja pudenes.
Vaikus hakkas juba närvidele, mängides Corneliuse
ja Barbarose meeltel kannelt.
Vaikus tihenes.
Ootus...
Lootus, et võib-olla ei tulegi...
Siis äkki täitus taeva ja maa vaheline ruum
lohemöirgest. Vilgastel jalgadel sooritas ta
pantrihüppeid läbi põlenud metsa kapates.
Cornelius pöördus ümber, tõstis kilbi ja
oda, kuid juba oli hilja. Lohe ei peatunudki, ta lihtsalt
jooksis mehest üle. Ogaline saba kiskus küti hoolimata
turvistikust lõhki.
Barbaros kriiskas nagu meeletu, et teised koopast välja
tuleks. Nad tulidki. Kilbid seati ühele joonele. Ja siis
lahutas neid lohest vaid aare. Lohe ei lasknudki tuld
käiku. Muidu oleks kuld võinud üles sulada. Ta
rapsas käpaga ning Sancheze kilp purunes pilbasteks.
Barbaros virutas ülevalt kaljunukilt oda vastu looma
küljekonte. Oda vaid kriimustas teda. Lohe viskas vihase
pilgu üles, märkas Barbarost ja hüppas, laotades
oma tiivad õhku. Ta lendles loheküti pea kohale ning
puhus tuld. Leegijuga uhas üle Barbarose kilbi, aurustades
kogu nahkades leiduva niiskuse ning pannes need põlema.
Selleks ajaks olid teised jõudnud ennast juba koguda.
Vibunöörid tinisesid, nooled kriipisid lohe
soomuselist kõhtu. Sanchez viskas oda lohele jalga. Lohe
kiljatas. Mets kajas tema kiljatusest. Siis sööstis
lohe alla. Ta haaras Sanchezi küüniste vahele, kandis
ta taevasse ja kiskus kisendava mehe seal lõhki.
Loheküti verised tükid langesid kõrbenud
kanarbikule. Kui lohe alla sööstis, võttis teda
vastu vibude kanonaad. Üks nool läbistas
tiivakõõluse. Lohe prantsatas kaljule, kus seisis
Barbaros. Viimane, mida ta nägi, olid õlijad silmad.
Siis kadus kõik supernoovasse.
Võimas loom pöördus vilkalt ümber ja
hüppas alla Estebani ja Aliviadero odade otsa. Need
murdusid lohe kõhtu kriimustades. Esteban jäi oma
kilbi ja lohe taldade alla lõksu. Aliviadero virutas
sirgeteralise mõõga looma kaela. Lohe karjatas,
pöördus ümber ning kargas mehe kallale, must veri
piserdumas maha. Esteban ajas ennast püsti ja pistis
jooksu, selja tagant kõlamas sureva mehe
süüdistav karje.
***
Kui ta kõrtsmikule vaskmünte peo peale ladus,
lendas kõrtsiuks pärani lahti ning suur turske mees
hüüdis juba lävelt: «Oleme lohekütid.
Kes tahab meiega liituda? Töö tõotab tulla
huvitav ja edu korral ka...»
«Mina!»
Suur mees vaatas kõhna joomast nägu, kust
turritamas mitmepäevane habe. Värbaja kõhkles
hetke, kuid miski selles mehes tekitas meelekindluse tunde ning
pealegi olid lisamehed alati vajalikud.
«Mis su nimi on?»
«Esteban.»
LÕPP
|