|
[ Jutt |
Jutulabor: august 2000 |
Uued arvustused ]
| 08.02.2003 18:27:11 |
lihtsalt |
Ei saanud jutu mõttest aru ?
Ei ole mõtet norida, täitsa tubli kirjeldus fantasymaailma tyypiliste töömeeste raskest argipäevast. Olukirjeldus. Ikka parem kui Nasta Pino.
Stiil lonkab ja jutuke jäi kuidagi... kontekstivabaks jah. Ent yldse mitte paha.
Kulla raskus jms kola on tyypiline faktistik, selle peab inime lihtsalt Väga Pika Aja jooksul läbi mõtlema (ja lugema selliseid tegelasi, kes oma paroodiates mh. tyypfantasy loogikaloksetele tähelepanu juhivad, selles osas võib nt. Pratchettist puhttehniliselt abi olla).
Noova on stiilibläkk, kanonaad tuleb sellest, kui inime pole iial vibu näinud ja "gallion" on puudulik haridus. Ei midagi yletamatut, aga tahta tuleb kyll.
See, et Estebani motiive otsesõnu ei kirjeldata, on tore. Mida rohkem sellises jutus tegevust kirjeldatakse (ja psyyhikat ainult tegevuse kaudu edastatakse), seda parem. Psyhhologiseerimise jaoks on teised zhanrid.
Ja kõik ei tohigi kunagi lõpuni selge olla.
Kui mõni mees arvab, et iga maailm, kus lohe ja maag on, peab olema kas täpselt Tolkien või yldse mitte, on tema jaoks suurem osa muinasjutte kadunud ja fantasyga on samamoodi. Lugegu kokku need fantasylood, kus lohe ja maag sees on ja mis sellele vaatamata pisitolkiinlust ei edenda ning häbenegu.
"Võltsid nimed nagu eeposes" - ootasin, ootasin, aga jõudsin ära oodata! Ikka hakkab keegi isegi klassikalist sorti mõõga&maagi loo puhul virisema, et miks on võõramaa nimi ja mitte Kakupera Mats. Häh.
Jutu sisu on ............ .
Tuleks läbi mõelda mida sa tahad sellega öelda.
nimed võiksid olla mitte nii võltsid
need oleks nagu võetud mingist eeposest või midagi.
kuid noorema lugeja jaoks sobib see lugu pea ideaalselt.
| 01.11.2000 18:11:48 |
indts |
mis te kiusate poissi?
| 16.09.2000 14:58:37 |
Tauri |
Päris mõnus jutt. Algab kohe tempokalt ja paneb edasi lugema...kuiiid, see jutuke võiks olla mingi pikema jutu esimeseks stseeniks.
ikka see nii on, et julged vaprad surevad, salakavalad aga ei kao, vaid aiva rikastuvad ja leiavad yha uusi ohvreid,megapositiivne elamus on selliste lugude lugemine, mis oluliselt erinevad holliwoodi magus6nnelike l6ppudega lugudest...
| 13.09.2000 15:09:11 |
Taivo Rist |
Ma saan aru, miks Annelile lugu ei meeldi :-) Aga ta on hullematki lugenud ;-)) (Inside joke)
Minule täitsa meeldis. Üheks korraks lugeda. See võiks olla katkend pikemast teosest. Kuid sisetunne ütleb, et ka see on täitsa mõjus lugu, kuigi Lohe ja Estebani kohta midagi lähemat öeldud ei ole.
Aga kolm vibu ei moodusta mingit kanonaadi.
| 06.09.2000 09:48:09 |
H.Magnus |
Tiba nagu toimetamata jäänud teine...
| 23.08.2000 01:32:10 |
Erkki |
Ühinen üldiselt Indrek Hargla arvustusega, aga lisaks veel natuke:
Tundus, et lohe väljumine koopast pidi lugejale mingil määral üllatus olema või vähemalt eluka suhtes austust tekitama: "[lohe kirjeldus] ... See oli Lohe." Üllatust ei olnud ju, kuna jutu pealkiri ütles juba ära, keda need mehed jahtisid. Samuti ei tekitanud see lõik minus aukartust lohe ees vms. Ja veel panin tähele, et suured algustähed polnud alati kohased, nagu see sama "See oli Lohe", "lausus Sõnad". Kui mingi asi nii tähtsaks teha, peaks temast rohkem teada olema või hiljem selguma. Seega ühinen ma ka arvamusega, et too jutt oleks rohkem sobinud osaks mingist pikemast teosest.
Samuti oli jutu pikkuse kohta liigselt palju nimetatud meeste nimesid, oleks võinud ju kutsuda neid ka "üks mees" ja "teine mees" või mingite kirjeldavate märksõnade järgi. Kuigi võib-olla oli see vajalik, et mitte enneaegselt välja tuua Estebani tähtsust jutus.
See võis tunduda norimisena, aga polnud sellena mõeldud, pigem soovitusena.
| 22.08.2000 13:03:00 |
Saara |
Hmm. Poistejutuks oleks see hea küll. Õpetus lohega võitlemisest. Aga jah, kuna lohesid poel eriti saada ja mina õrna ja hapra naisterahvana niikuinii nendega rinda pistma ei läheks, siis... Mis tegelane see Esteban oli? Tundub, et tegu on jupikesega pikemast loost, mis kontekstist väljavõetuna ei jäta kahjuks kuigi sügavat muljet. Sorry...
Kahele leheküljele mahtus korralike kirjeldustega edasi antud jutukatke. Erinevalt paljudest samapikkadest katsetustest on siin tempo paigas, proportsioonis. Alguses oli hirm, et ilma ja loodust hakatakse kirjeldama, aga see hajus ruttu. Enamus toimuvast on madina kirjeldus, mis tegelikult jutu sisuna on ju täiesti mõttetu. Ainus mõte pidi olema Estebani motiivides uuesti jahile minna (kättemaks? ahnus? kangelaslikkus? lollus?). Kuna Estebani kohta rohkem sõnagi kirjas pole, pole ka tema motiivide äramõistatamine lugeja jaoks kuigi oluline.
Galeoon vist gallioni asemel; vibudekanonaad kõlab kummaliselt; supernoova mainimine kah.
Autor tõestas, et võib sõnadega tegevust edasi anda. Järgmine samm peaks olema selle tegevuse mõtestamine.
Kõik, mis sel lool viga on, on eespool ära nimetatud, aga tal oli üks huvitav omadus - sai teine igavust tundmata läbi loetud... kuigi lõpus oli natuke pettasaanud tunne. Ühinen mõttega, et episoodina pikemas jutustuses oleks ta omal kohal.
Oponeerides atribuutika kasutamise koha pealt - kui kogu jutt on kaks lehekülge, ei ole sügavamat mõtet kulutada seda ruumi maailmaajalooliselt enneolematu ilma defineerimiseks - "lohe" on see suur paha peletis, keda killima minnakse, "varandus" on see, mille pärast minnakse, "kõrts" on see koht, kus kokku saadi ja "võlurilt saadud plahvatav kivi"... ei saa ju olla munagranaat. Kõigile olid need mainitud sümbolid ju ilmselged?
Esimese jutu kohta sugugi mitte paha laast. Mis puutub Kristjani ja Ko. kilasse igal esimesena pähe (?) torganud võimalusel, siis.. ära võta sydamesse, nad ongi sellised.
Lugu ise oli mõnusalt hoogne actionfantasy, selliseid ei olegi siin eriti lugeda saanud.. Igasugu pisiabsurdsuste vältimiseks abiks mõnele kannatliku meelega kuid syvenemisvõimelise sõbra peal asja enne järele proovida.
Aga alguse kohta igati vahva.
Tuleb nõustuda kod. Sanderi arvustusega. Aga veel ja veidi üldisemalt - fantasy't kirjutavatel inimestel on miskipärast tekkinud tunne, et peab tingimata kasutama juba olemasolevaid (olevaks mõeldud) maailmu olemasolevate tegelastega. See aga on, minu arvates, zhanri nime häbistamine. Fantaasiaga ei ole sel puhul tõesti midagi tegemist, pigem vaid kellegi teise nupukeste liigutamisega kellegi teise mängulaual. Kui selliseid lugusid siis kirjutada, ütleme, Tolkieni järgedena, _täpselt_ samade tegelastega, _täpselt_ samas maailmas
Lugu polnud suuremat asi jah. Kuid lõpus oli kas kogemata või teadlikult õnnestunud tõsta küsimus - kes oli too Esteban? Keegi, kes alati pääses, kui teised surid? Keegi, kes juhuslikult võimsust nägi ja nüüd uuest adrenaliinidoosist loobuda ei suuda? ...? Lugu nõuaks järge selleks, et looks saada.
Vaata, kui sa millestki kirjutad, katsu seda ikka nii teha, et teistel pärast VEIDIGI huvitav oleks lugeda. Mingi tervikut moodustav tegevustik peab olema, süzhee, faabula. Sellise sisuga võib küll olla üks episood mingis romaanis, kuid kindlasti mitte iseseisev jutt. Ja kindlasti peaks see ka kuidagi originaalne olema, muidu pole seda mõtet kirjutada, eks ju? Maailmas on juba VÄGA palju raamatuid olemas ja pole vähimatki mõtet asjadel, mis pole omanäolised. See kipub kõige levinum viga olema, mida algajad autorid teevad. Katsu edaspidi selle reha otsa mitte astuda!
Ja veel -- näitkes järgmise laused: "Sanchez väljus koopast, tassides suurt kasti kullaga. Ta asetas selle koopaesisele platsile maha ning läks uue sületäie järele." Miks sa ei vihja enne kuskil, et Sanchez on hiiglane näiteks? Normaalne mees "suurt kasti kullaga" ei jõua liigutadagi, aga kuna sa kuskil ei maini, kellega ikkagi tegu oli, tundub, et sa pole ise selle tõsiasja peale tulnud.
Kõige olulisem on -- MÕTLE LÄBI mida sa kirjutad ja mis selle väärtus kirjandusena peaks olema! Niisama tühi sõnade rittaajamine pole midagi väärt.
|
