Hommikuudu voogas pikkamisi tagasi linnatagustesse, tukkuma
lõpututesse soolasoodesse. Vaadates, kuidas tumedalt taevastkraapiva
linnasilueti 30-ndast korrusest kõrgemad aknad süttisid rida realt
esimeste päikesekiirte peegeldusist, tundis Manga väsimust. See polnud öisest
vahikorrast - ta oli läbinud igakuised meditsiinikontrollid, lasknud taastada
kulumiskahtlusega detailid - väsimus polnud kehaline. Ei röövinud
jõudu ka teenistuse pinge. Vaid ta vaim oli liigselt klammerdunud,
krambistunud. Rahuliku, ühtlase voolu asemel valitsesid teadvust keerised,
võrendikud, takerdumine. Tihti ei suutnud ta end mõnest
kinnismõttest või sundkäitumisest lahti rebida. Ta oli naine, ja
ta ei olnud naine. Ta oli inimene, kuid ta polnud inimene. Ta oli leht,
takerdunud sügisese jõe aeglasesse kaldakeerisesse.
Manga tabas end loendamas autosid. Varajased, igahommikust liiklusummikut
vältida püüdvad tööleruttajad siiski kleepumas üha aeglasemasse, üle
viaduktide venivasse automassi, lõksupüütud peale- ja
mahasõitudele. Euroopa autosid oli jälle juurde tekkinud.
Euroopa majanduskasv oli ahendanud siinseid võimalusi. Telekavirnad,
mäed uusimaid odavaid vedelkristallekraane. Öösel oli ta just sealt, Ichi
linnajao viirastuslikult laoplatsilt, kus kogu päeva telekaid kokku vedanud
veomasinate mootorimüra oli asendunud vaikse sahina, särina ja summutatud
kolksatustega, avastanud reas mustad prahikotid.
Krabirobotite vaikse hävitustöö, hoolikalt tagasi tooraineks ja
väärtuslikemateks koostisosadeks puhastatava elektroonika surmahümni saatel
oli Manga avanud ühe tänavavalgustuse koolnulikus kumas rasvaselt läikiva
koti teise järel.
Kõigis olid laibad. Läbilõigatud kõridega loomad:
koerad, kassid. Lõikejälg oli ühtlane, sile, tehtud vaheda terariistaga
ja vilunult. Ühelgi neist polnud kodanikutunnuseid. Ta oli isegi arvestanud
saatjate võimalikku riket, kontrollinud põhjalikumaltki kui
koodeks nõudis, kuid ei avastanud midagi. Kilekotid kadusid ta valvsa
pilgu all koristusmasinate tuhastusluukidesse: müra ja saastatus jäid normi
piiresse.
Üle paljukorruselise kuristiku lendas aeglaselt ja vaikselt, ujumise
hallutsinatoorse rahuga hiiglaslik liinilennuk. Sinine valgus, tasane,
madalamaks vibreeriv heli.
Maailm prahvatas uuesti käima. Müra virutas Mangale vankuma paneva löögi:
ta seisis just avatava poe valjuhääldajate ees. Instinktiivselt kohendas ta
soengut ja silus niigi täiuslikult reitele liibuvaid korallpunaseid
velvetpükse.
Siis oli ta täiesti valvel. Intuitsioon, tegelikult alateadvuse ja treeningu
süntees, helistas kella. Manga keskendus tänava jälgimisele. Ta teadis, et
kellegagi selles sagivas rahvamassis on midagi valesti. Punaselt
hõõgusid kodanike koodid, siniste harvade sädemetena seas
üksikud turistid, ei ühtegi maainimese rohelist. Näha polnud ka
registreerimata maainimese põletavoranzi kuma.
Kõige tavalisem kuritegu, mis selles linnajaos kombeks, oli poevargus.
Kui keegi soovis selvekaupluse makseautomaati petta, pidi kasutama kas iseenda
või kauba koodile segajat. Enamasti põrandaalustes töökodades 9
kuni 11-aastaste laste poolt oskamatult monteeritud prahti, mis lihtsalt rikkus
koodi. Varga tabamine oli tegelikult väga lihtne. Siiski üritati ikka ja
uuesti.
Nüüd leidis ta häirinud vea, Linna Mõõtmisametis kinnitatud
punasest selgelt erinev toon. Mees põikas kõrvaltänavasse,
tänavakaubitsejate rajooni, sinna, kus hooned olid üha madalamad ja
lõhnad, helid ning värvid üha kriiskavamad, vürtside paks hõng
rippumas lettidest peaaegu ummistunud tänava kohal. Manga hindas mehe
liikumiskiirust, uuris lisamällu salvestatud linnaplaanilt võimalikke
liikumisteid. Siis pöördus ta kiirel, jooksule läheneval sammul tänavate
hargnemispunkti.
Kui lao uks Manga selja taga kinni vajus ja laeprozektorid kustusid, vormis
rõõmus erutus huuled vilksatavasse naeratusse. Kiiresti lülitas
ta sisse varjestuse, vahetas mõne kärme sammuga asukohta ja jäi
täiesti lõdvestunud keha ja rahuliku, kuid tähelepaneliku meelega
pimedust jälgima. Ta lootis, et vastane on hea, algus oli olnud
paljutõotav.
Lõksumeelitamine oli tehtud kenasti ja professionaalselt. Kõik
sensorid teatasid, et ruum on tühi. Loomulikult oli väljalülitatud kood,
polnud ka mingit muud tema vahenditega registreeritavat kiirgust. Siiski tundis
ta, et vastane on siin, varitseb. (Arvestades varjestuse täielikkust, vähemalt
SRX-tüüpi eelmise aasta mudel, muidugi illegaalne, järelikult võib
oodata muidki üllatusi.).
Manga kuulatas hinge pidades. Vaikus.
Neelatus ja tasane, peaaegu aimamatu kahin vasemal. Lask! Maksimaalne
lihaspinge, Manga kerkis viie meetri kõrgusele, kuuli vingatus läbis
ruumipunkte, kus ta just oli seisnud ja siis neid, mis paar meetrit
kõrgemal. Hetkel, mil kerkimine muutus langemiseks, tõmbas ta
parema käega vasemale pahkluule kinnitatud kabuurist relva. Käsi joonistas
sujuva kaare ja tulistas sähvatuse pihta, teine lask paar meetrit eemale,
suunda, kuhu vastane võis arvatavasti söösta. Manga maandus paremale
jalale ja viskus tagurpidisaltoga kolm meetrit eemale, sinna, kus enne ruumi
pimedusse mattumist oli märganud umbes kuupmeetri suurustest papp-pakenditest
virna. Lasud tulid nüüd kümmekond meetrit eelmisest tulistamiskohast. Manga
lülitas murdsekundiks sisse öönägemise ja nägi rohekas vilksatuses,
et vastane oli jõudnud juba ka sellelt positsioonilt kaduda. Ruumis
lahvatas võimas valgus. Manga oli vaistlikult just õigel hetkel
silmad sulgenud ja veeretanud end kastivirna varju. Kui ta oleks kasutanud
valgustuspommi ajal öönägemist, häirunuks tajud mitmeks otsustavaks viivuks
ja tema kuulidest läbipuuritud keha tuiguks viimaseid elusekundeid, nüüd
sopsasid kuulid kastidesse, raksatasid müügivalmis kaupadesse. Vastane oli
liiga kiire, et olla inimene.
Manga kasutas veel hetkeks öönägemist ja paigutas mällu lao
tagaseina ääres seisva suure Suzuki laadimismasina ja vasakul seisva
kastirea, kus kastivirna kolmandal korrusel puuduv kast lõi suurepärase
laskepositsiooni. Manga märgistas selle kohana x. Selgelt oli näha vastase
eeliseid selle positsiooni hõivamisel: sealt oli laskesektoris kogu ala,
kuhu Manga võis peituda. Manga tundis olukorrast rõõmu,
organism tuksles võitlusvalmidusest ja aju töötas välja
rünnakukavasid. See oli nagu male, ainult et palju parem. Reageerimiskiirusest
oli selge, et vastane on biomehh, piisavalt hea väljaõppe ja
varustusega, tõesti kiire. Ainult et liiga kiire. Tõenäoliselt
kerge labiilsus, ülereageerimine, vahest mõningad ebakohad mehhaaniliste
ja bioloogiliste koostisosade ühildumisel, väike hälve pidurdusprotsessis.
Ühesõnaga: oodata.
Liikumatult, hääletult lebades kaalutles ta võimalusi, siis heitis
need järjest kõrvale. Aimas vastase mõtteid, need joonistusid
ajus ja põrkasid võimalike vastukäikudega, pudenedes tasase
kriginaga tuhahelvesteks. Lõpuks oli ta kindel, et vastase kärsitus
sunnib teda kasutama just seda plaani. Kui laadimismasin käivitus, lubas ta
endale kurja muige. Sadadest hobujõududest värisedes (mida nad siin
küll hoiavad, et see peab nii võimas olema?) hakkas terasmonstrum tema
suunas liikuma, paisates enda ees kukkuvaid kastivirnu, elektroonika lömastus
kriginal. Manga oli kindel, et see on distantsjuhtimine, ei heitnud pilkugi,
ootas kinnisilmi ära uue valgustuspommi ja sööstis siis kummargil kümmekond
sammu eemale.
Hoop vastu paremat õlavart lõi tuikuma, kuid ta jooksis edasi,
liigutades prooviks kärsitult kätt. Kuulitabamus polnud
võitlusvõimet õnneks kahandanud.
Kastivirn, mille taga ta oli hetke eest peitunud, plahvatas
minigranaadiheitja lasust. Põlevate papitükkide ja klaasikildude sajus
jooksis Manga ukse suunas, pimedusse, mida leegitsev kastivirn ei suutnud
valgustada. Pimedusse jõudnud, pöördus kiiresti, vabastas sütiku ja
virutas koha x suunas valgustuspommi. Lahvatavas valguslõõsas
seisiski tulistaja, pupillid pimestatusest nähtamatuks pisenenud. Sellest
piisas. Hetke seisis mees veel püsti ja langes siis sirgelt põrandale,
tilluke mustav auk lauba telgjoonest vaid poole sentimeetri võrra
vasakul. Manga pani relva kabuuri. Nupp oli väljalt kõrvaldatud,
vaimumängu vahendajast oli saanud üksnes mateeria.
Kustutussüsteemid lülitusid sisse, vaikse sisinaga hakkas vaht lae alt
ruumi paiskuma. Manga jooksis kiiresti, proovides end võimalikult vähe
määrida, angaari kergmetallist välisseina möirates muljuva laadimismasina
juurde ja seiskas mootori. Seejärel jooksis laiba juurde ning lohistas selle
ukse juurde. Vajutus avamisnupule.
Sisse tulvav valgus pani ta silmi kissitama. Tühjal tänaval ootas Keskuse
hall furgoon. Manga tundis tänulikkusepuhangut tervishoiueeskirjade vastu, mis
nõudsid ladude ja tootmishoonete täiuslikku heliisolatsiooni. Üks
biomehh-agentide põhilisi käitumisjuhiseid oli avalikkuse tähelepanu
vältimine.
Manga vedas surnu auto juurde ja tõstis masina tagaosa
metallpõrandale, siis istus tagaosa ainukesele, kuid see-eest mugavale
istmele ja vaatas kuidas uks kinni jooksis. Käsi värises pakist sigaretti
otsides, veidi, see pani muigama. Tõmbas sügava mahvi, tundis, kuidas
suits täitis ergastavalt kopse, mõnules, pani siis sigareti käest ja
kompas murelikult haava. Vigastus oli pindmine. Ta puhastas seda valust nägu
krimpsutades ja tegi korraliku sideme.
Siis pesi end ja jumestas. Pani määrdunud ja rebenenud riiete asemel selga
uued.
Keskarvutis polnud teda rünnanud mehest mingeid andmeid. Manga võttis
DNA-proovi, sõrmejäljed, pildistas silmapõhja. Viis läbi ka
esialgse lahkamise, mis kinnitas ta arvamust, et mees oli viimastel aastatel
arstlikust kontrollist eemale jäänud.
Siis kutsus ta välja laohoonet omava firma Ni Ltd esindaja ja
koristusmasinad. Tal oli veel mõni minut. Ta süütas uue sigareti ja
sulges seljatoele nõjatudes silmad.
***
Valge munaja taastuskapsli kaas avanes vaikse sahinaga. Hiiglaslikud paberist
kured keerlesid aeglases tantsus allapoole, kuldne suits tõusis… ja
ringles siis väsinult alla. Üle kosmose kihutasid erelillad ja punased
välgud, suutmata varjata külmade tähtede halastamatuid pilke.
Taevavõlv muutus tühjaks. Juuksed kasvasid aeglaselt kõrbeliiva,
mantli hõlmad rebenesid ja hõbekrabid sibasid naljakalt vilistades
täheeostena mööda pimedat liiva. Taeva silm tuksatas. Siis purunes ülemine
vasak purihammas kildudeks ning ila ja veri koos hambatükkidega paiskusid
pimestavvalgesse valamusse. Manga avas aeglaselt silmad.
Haav oli täiesti paranenud, jäänud oli vaid õrnvalge, vaevu aimatav
armkude. Manga tundis end puhanu ja värskena. Ta tõusis ja riietus.
Hõbe, mustläikiv nahk, jäine meik, juuksed tornina kõrgumas,
mööda neid looklevad malahhiitmaod.
Kulddraakonid purskasid viieteistkümne meetri kõrguseid
tulefontääne. Seitsmekorruselise hoone kõrgune peosaal oli täis
hõljuvatel tasapindadel tantsivaid inimesi, tuhandeid joobunud,
aistingutest küllastunud nautlejaid.
«Ma olen muuseas kristlane, meil Koreas on palju kristlasi. Kui läheb
esimene käsk, lähevad ka ülejäänud üheksa. Mis jääb üle? Üheksa
kaunist väravat, mis viivad naise kehasse?»
«Ma ütlen igaks juhuks kohe ära, ma olen biomehh.»
«Sa arvad, et miski saab üldse olla tehislik?»
«Osaliselt.»
«Milline osa? Keha või teadvus? Või hing, nagu
võib vist ka öelda. Ma arvan, et intellekti tehislikkus on üldse
võimatu, sa oled ju õppinud, sul on seljataga mingi elulugu,
järelikult on su intellekt ehtne. Mõte vastab adekvaatselt
tegelikkusele. Vaevalt, et tooraine probleem sind vaevab. Mina olen inimene. Aga
minagi ei tea muud, kui et ma olen tehtud, spermatosoidi ja munaraku
infovahetusest käärima löönud taignast vormitud, aga säde, elustav säde,
see on ju minulegi mõistatus.»
«Sa meeldid mulle.»
«Eks ma püüan.»
Pärast pidu sõitsid nad Manga poole ja seksisid kogu öö. See oli
jumalik.
Järgmine hommikuvalgus tabas nad ikka veel segipaisatud linadel. Manga pea
paiskus rütmilistest tõugetest kergelt kuklasse, vallandunud
juuksepahmak tantsiskles ja vajus raugelt alla, et siis uuesti õhku
paiskuda. Ette sirutatud käed olid pika valge riideribaga randmetest
kokkuseotud. Võõrastega selliseid mänge mängida oli Mangale
sport, pealegi teadis ta, et suudaks igal juhul sidemed purustada ja mehe
vajadusel kahjutuks teha. Manga laskis pea veidi madalamale, tunnetas mehe käte
survet puusadel. Naudingust paokil silmade pilk jooksis veidi hämmastunult
mööda ümbritsevat mööblit. Äkki plahvatasid ta silmad suureks ja valvsaks.
Madala voodi ees karusvaibale pikali paiskunud pokaalil peegeldusid nende
figuurid, tema kummargil ja mehe põlvitav kuju rütmiliselt liikumas,
kuid mees polnud enam endine. Manga uskumatu pilgu all muutus mehe ülakeha
pikkamisi - otsekui voolaks mööda ta kaela ja rinda allapoole sädelev
soomusrüü - millekski muuks. See polnud enam inimkeha. Ja ta nägu…
Nüüd olid juba käedki muutunud helkiva soomusega kaetuteks, teravad
pronksküünised sirutumas Manga valgesse ihhu. Manga heitis kiire pilgu oma
puusadele, teda hoidvatele tavalistele, tugevatele mehekätele. Kiiresti
püüdis ta käsi kammitsevat sidet puruks rebida, õlgadel ja käsivartel
pingutusid lihased, side, ehkki lai, lõikus käenahka. Hirmuga adus ta,
et pael oli muutunud liiga tugevaks. Ta tundis, kuidas mees muutus juba tema
sees. Manga viskus kiiresti, saaki tabava kobra väleduse ja raevuga ettepoole,
libises mehe käte vahelt, paiskus rindkerega üle voodiserva ja rebis
pihkudesse lühikese voodijala taha peidetud luust nikerdatud käepidemega noa.
Usjalt pöördudes virutas ta noa poolviltu ülevalt vasakult alla paremale mehe
higisesse, naha all tursunud soontega kaela. Lõhestatud arterist purskus
verejuga Mangale otse näkku, huultele kleepus iiveldama ajav soolamaik. Mees
vajus aeglaselt selili, kurgust tõusmas õõnes korin ja
vastik mulksumine. Pea vajus üle voodi ääre kuklasse ja paistma jäi vaid
kindlalt kaela surutud noa pära, kaks teineteise ümber embunud luust madu.
Kiiresti haaras Manga veel veidi kleepuvat vahuveini põhjas hoidva
pokaali ja nägi selle pinna peegelduses, kuidas deemonlik keha sulas üha
rohkem tavaliseks, igapäevasemaks, harilikuks inimkehaks, selleks samaks, mis
lamas tema ees verega määrdunud linadel.
Ukse ees ootas juba Keskuse hall furgoon. See ei pannud Mangat imestama, ta
teadis, et Keskus omab nende üle pidevat kontrolli, ja kui näitudes esineb
mingeid erinevusi tavalisest, lülitub kohe sisse erivalve. Ta otsustas paluda
luba vaadata üle möödunud öö salvestus.
Salvestust ei olnud. Manga ei tahtnud seda uskuda, kuid see oli tõsi.
Kaamerad polnud mingil põhjusel sisselülitunud. Mees oli olnud
tõepoolest korealane. Dokumendid korras, lahkamine ega analüüsid ei
näidanud midagi normist erinevat. Keskus lubas võimaliku diplomaatilise
kriisi vältimiseks lavastada liiklusõnnetuse.
***
Kenko vaatas teda üle sakeklaasi ja joonistas sõrmega mööda selle
niisket serva lõputuid ringe. «Sa tead ju samahästi kui mina, et
Linnal on palju vaenlasi, külluseoaas keset lõputuid vaesuse ja
viletsuse välju. Oled sa üldse maainimeste juures käinud? Aga mina olen. Seal
pole midagi. Ainult lagunenud hurtsikud, nälg, kuritegevus, lootusetus. Meil on
kodanikustaatus isegi koertel ja kassidel.
Paljud tahaksid seda süsteemi purustada. Selljaoks me olemegi, et teda
kaitsta. Olla nähtamatud ja ise näha, haldjad ja kaitseinglid. Selge, et meie
pihta antakse lööke. Su psüühika on korras, testid näitasid seda,
võibolla oli tegemist lihtsalt mingi ajutise mõjuriga, me ei tea
seda veel. Kuid sa tuled ülesannetega hästi toime.»
Sinine neoonsein muutus ta selja taga aeglaselt punaseks, see oli märgiks,
et varsti baar suletakse. «Aga muidugi on ka teine võimalus. Sinuga
juhtunu meenutab mulle mingit rituaali.»
Kenko oli nüüd juba väga purjus, ta liigutused olid
mõnevõrra vähem koordineeritud ja pupillide läige ülemäära
suur. Tavaliselt biomehhid alkoholiga ei liialdanud ja eritreening
võimaldas säilitada enesekontrolli ka üsna suure keemilise
mõjustatuse ajal. Miski oli Kenko’d sellele lükanud. «Kas sa
oled vahel sellele mõelnud, kes me oleme.»
«Imelik, et sa seda küsid. Tõesti on mul viimasel ajal mingid
veidrad eksistentsiaalprobleemid.»
«Just nüüd? Hiljuti tekkinud?»
«Jah, just viimasel ajal. Ma olen kui mingis võrendikus, ei
näe, mis on all, kardan sinna isegi vaadata. Seal all on midagi kohutavat.»
«Aga oled sa mõtisklenud, millest su probleemid? Miks paneb su
identiteet sind kõhklema? Enese defineerimine ei ole meile ju raskem kui
ükskõik millisele inimesel meie kõrval. Kiri, mis meid loob, on
sama. Minul, sinul, sellel baaripidajal ja sellel bambusel seal ukse
kõrval. Neli nukleotiidi ja kakskümmend aminohapet. Tekst ise on muidugi
erinev, kuid iga inimenegi on oma kombinatsioonis ainulaadne. Nojah, meile on
lisatud veidi tehnoloogiat, aga kes arvaks, et näiteks valehambad loovad uue
inimese?»
Kenko silmadesse laskus hetkeks sajandeid väsimust, siis oli ilme uuesti
tavapäraselt leebe. «Küsimine võib olla vastamine. Vastused pole
aga alati need, mida ootad. Sa jõuad tõele lähemale, aga sellega
ühtlasi kaugened tast. Meil on kombeks uskuda vaba tahte olemasolu, piisab aga
suhteliselt lihtsast keemilisest blokeeringust ajus ja ongi su vaba tahe
läinud. Aga ilma selle usuta ei oleks süsteem enam sama.»
Ta vaatas Mangat kaastundliku naeratusega, ja ütles: «See võib
olla rituaal, võib olla ohverdamine. Kõigepealt loomad, siis
ohver, kes on nagu sina, siis keegi, keda sa võiksid armastada. Mingi
vägi vajab sind. Või ehk vastupidi, mingi jõud lihtsalt soovib
sust vabaneda.»
Manga ajus lõi vaikne gong, kume heli vibreeris poolkeralt teisele.
Oli vahikorra aeg.
«Ma pean nüüd minema.»
Ukseklaasi peegelduselt nägi ta, kuidas punasesse valgusesse mähitud Kenko
vaatas talle pikalt järele, pilgus ikka veel kaastunne.
Manga sammus läbi aegajalt pahvatavate sädemevihkude, lükkas
kõrvale ühe liigagara krabiroboti. Ta kükitas ja tuletas meelde. Valged
käed seisid ta silmade ees nagu lootosed, hingamine aeglustus. Vererõhk
langes. Südamelöögid olid vaid harvad pulseeringud keset vaikuse ookeani.
Läbi tühjaks saanud teadvuse ujusid mälestused, killud kogetust, sõna,
veel üks. Vaikus, tasane vihm. Oli seal sõnum? Ta avas kilekotid, neid
oli üheksa. Kümme laipa. Ühes on kaks. Kaks on üks. Ühe käe plaks. Liiga
palju tähendusi, ei midagi selget. Ta tõusis ja hingas mõned
korrad sügavalt sisse.
Ta surus lauba vastu klaasi helesinises valguses kümblevas
allmaaraudteevagunis. Pimedus, peeglitagune maailm, mööda seina siuglemas
juhtmed ja voolikud, tasane undamine. Ohverdamine? Miks oli Kenko midagi sellist
rääkinud, miks oli ta nii kaastundlik?
Manga vaatas trepil istuvat kerjusmunka. Vaatas oranzi saart rahvamassi
asjalike maskide saginas. Siiski kilises aegajalt münte puust kausikesse munga
jalgade ees. Munk naeratas alati ühtmoodi heatahtlikult, veidi kavalalt.
Manga seisatas, kummardas ja päris: »kas auväärne võiks mind
aidata?»
Muigava munga kulm tõusis küsivaks. «Kas saaksid mind aidata?,»
küsis Manga uuesti.
Munk puhkes naerma, tõusis siis ja raputas mündid kotikesse, hakkas
ruttamata minema. Manga järgnes talle.
Nad keerasid ühte neist loendamatustest põiktänavatest, mis
magistraalide edukusearteritelt kiirustamata väikeste inimeste maale suubusid.
Kõndisid mööda üha kitsamat, valgusvaesemat ja madalamat reklaamidest
kirjatud ning üle tänava viskuvatest rõdudest varjutatud teed. Peatusid
lõpuks punase tellisseina ees.
Munk otsis kotikesest laia otsaga kilevildika ja joonistas seinale väikese
inimkuju. Joonistus võbeles hetkeks ja hakkas siis liikuma. Manga nägi,
et see kujuke oli tema ise, kes seal jooksis, hüppas ja tulistas, vahel
süüvis aga nukralt enesesse. Munk vaatas teda, naeratas veelkord kavalalt ja
joonistas seinale ukse. Siis raputas munk pead ja astus sellest uksest sisse.
Kujuke ja uks haihtusid.
***
Manga seisis Xianggi metroojaama holograafilise linnaplaani ees ja vaatas,
kuidas rohelised, punased ja sinised transpordiliinid Linna oma võrku
põimivad. Ta pilk ringles koos Neljanda, Kolmanda, Teise ja Esimese ringi
liinidega mööda üha kahanevat spiraali Linna taevasse viskuvasse keskusesse.
Mõttes paigutas ta plaanile Ichi laoplatsi, siis Ni laohoone,
kus oli toimunud kallaletung, siis San’i naudingupalee ja siis
omaenese Shi linnaosa moodsates kuulpüramiidides asuvad eluruumid. Neli
on halb number. Joonistus kitsas trapets. Ta vaatas seda ja libistas
sõrmeotsad aeglaselt mööda kujutise rohelist udu.
Kui lisada veel üks punkt, tekib sihvakas teravnurk. Nuga. Teravik
lõikumas merre Idasadamas.
Eskalaatori aeglane langus viis ta neljandale tasandile, Sadamaliini
ooteplatvormile, sagiva rahvamassi sekka, kus öisesse vahetusse minejad ja
lõbutsema sõitjad lõid veidra kontrasti.
Tablool süttivad ja kustuvad numbrite ja sõnade vood. Valge
allmaarong sahiseb ajas ja ruumis ülitäpselt peatuskohta.
***
Sajad ja sajad uneldes kõikuvad kalapaadid, ülekülvatud tuhmkollaste
ja punaste laternatega, sool, kaugel sõidab liibuvasse pimedusse
tuledesäras luksuslainer. Puhangutena toob magusmõrkjas, soe ja raske
meretuul üle vee vaevukuuldavat rõõmsat muusikat. Kuu on suur ja
madalal, nagu meest, voolab tasa laevalt kostvale naisehäälele lainetavale
veele.
Manga vabastas pilgu mere pimeduselt ja pöördus: linna poolt lähenes
tuttav mootorihääl.
Hall furgoon peatus ta ees tänavavalgustusest sinakal kail ja uks liugles
lahti. Manga astus auto juurde. Istmel istus Saroyan. Tõstis aeglaselt
ilmetu näo, vaatas Mangale otse silma: »Kenko on surnud.» Tuhat
draakonit tormasid läbi oleva, olematuse kurk lõõtsutas. «Ta
tappis enda.»
***
«Ken-koo! Ken-koo! Kee-n-koo!» Ta silmad olid pisaraist ähmased.
Tänav kasvas ja kahanes, valguslaigud. Kurbuse jõgi kandis ta endaga,
mööda kohkunult kõrvalepaiskuvatest inimestest. Lõpuks
jõudis teadvusesse juba kaua ajus kõlanud hääl: «Agent
Manga,
agent Manga, agent Manga…» ja ta ei jooksnud enam.
***
Mobiiltelefoni helin. Ta tõstis tillukese hõbedase eseme vastu
kõrva ja kuulmekilet paitas tasane laulev hääl: «Agent Manga?»
«Jah?»
«Ma tahan anda teile vastused.»
«Vastused?»
«Sõitke Neljandale ringile, me ootame teid seal.»
***
Meloodilised teadustused, valge rong sööstis tunnelist nagu tupest
tõmmatud mõõk, peatus ja avas varjatud pilkudest
küllastunud sisemuse. Inimvool kandus vagunisse. Manga kõrval püüdis
pimestavvalge särgi ja musta, veidi liiga pika lipsuga mees ajalehte lugeda,
mustad ja punased hieroglüüfid jooksid mööda paberit, ikka ja jälle
põikas mehe pilk tagasi samadele märkidele. Blondeeritud neiu,
miniseelik liibumas voolujoonelistele puusadele, kuulas klappidest muusikat,
erepunaseks värvitud huuled tukslesid, peites väljahääldamata
laulusõnu, kahekümne sentimeetri kõrguse tallaga erekollased
kingad kergelt rütmi löömas. Inimnägude mangroovivõsa, reklaamide
eredad laigud peade kohal säramas. Uksed sulgusid ja kuulrong sööstis
tunnelisse.
Tasane sahin, kolksatused ja õrn rappumine. Laulev hääl teatas
järgmise peatuse.
Siis oli vagun tühi, ühe silmapilgutuse, peaaegu olematu ajahetke jooksul
tõmbus maailm kohkunult kokku. Peaaegu sama kiiresti oli Manga käes
relv, ta tardus, põlvedest pehmelt löögivalmis. Pilk registreeris
inimeste puudumisest otsekui kasvanud vaguni sisemust. Häirimatud
istmed, tugitorude kerge läige. Kiiruse aisting. Tunneli seinad muutuvad
peaaegu eristamatuks.
Värin, vaguni võbin kasvab, maailm vangub, tõmblemine
ägenevates krampides, kiiruse võimukas karje vappumises ja müras. Manga
haaras vasaku käega käsitoest. Üha raskem oli relva ettesirutatult
laskevalmis hoida. Inertsi haare tugevnes, koolutas Manga ülakeha taha. Ta
lükkas relva kiiresti kabuuri, ka parem käsi haardus toru külge. Siis sai
kiirus tast jagu, jalad paiskusid põrandalt lahti, sõrmed
pingutusid viimse piirini. Vasaku käe sõrmed libisesid
hõbeläikeliselt torult, jättes viis higist triipu, veel vaid hetkeks
rippus ta paremat kätt pidi ja siis lendas läbi vaguni, kuni tagasein ta
peatas.
Rong sööstis rappudes ja kriisates tunnelist välja, vaguniaknad kasteti
valgusesse. Kuid see, mis ümbritsedes helendas, oli midagi muud, polnud
ootuspärast linnavaadet, oli lihtsalt valgus. See kiirgus oli kui
aknaklaasidesse takerdunud. Nagu oleks akendele kleepunud säravvalge vaevu
tajutavalt pulseeriv mass. Aknalt aknale tormasid kirjamärgid. Kiiremini kui
silm haaras, olid nad juba asendunud teistega.
Äkki lõi maailm akende taga erepunaseks, kui kiirgaks läbi suletud
laugude päikesevalgus ja läbi selle puna lõikus maailma tohutu
terasläikeline nuga. Rong kihutas selle suunas, kuid nuga ei lähenenud
põrmugi, tundus, et ta on liiga hiiglaslik, et kujutlusvõime
suudaks teda haarata. Manga pea oli vastu metallseina surutud, pärani tardunud
silmade vappuvat nägemisvälja jagasid aknast paistev painajalik nuga ja
seinale kleebitud kollasel motorolleril värskena naeratav neiu, peos pesupulbri
pakk.
Meloodiline signaal ja moduleeritud naisehääl teatas üle kihutamise
apokalüptilise häältekaose: «Tähelepanu reisija. Palume valmistuda
väljumiseks. Lõpp-peatus.» Siis uuesti helisignaal ja uuesti
hääl, nüüd mehe oma: «Kõike head, kõike head, kõike head,
kõike head…» See fraas jäi üha vaibudes korduma, kuni
vaikselt kustus.
Rong peatus pehmelt. Manga sulistas jalgadega soojas ojavees, tillukesed
kalamaimud ujusid lähemale ja vilksatasid siis mõnest äkilisest
liigutusest jälle kaugemale. Ta oli viieaastane. Ta oli lapsepõlves,
mida polnud kunagi olnud.
Selja tagant langes veele suur vari, peegeldus, mõranes väikeste
jalgade summimisest. Ta tõmbas jalad kiiresti välja.
«Mitu korda olen ma sulle öelnud, et üksinda ei tohi siia mängima
tulla!» Ema oli tõsiselt pahane. Kusagilt teadvuse sügavikest
kerkis ta viieaastaste huulteni jõudmata karje: «See ei saa
niimoodi olla, seda ei ole!»
«Miks mitte?» küsis Ema huvitatult.
«Sind ei ole olemas, ma olen biomehh!»
«Hea küll, lähme nüüd tuppa, sa oled jälle liiga palju telekat
vaadanud,» ütles Ema ja võttis ta käekõrvale. Jah,
muidugi, nüüd tundus talle eneselegi, et see kõik oli olnud vaid paha
unenägu. Siiski veel nii selge ja ere.
Nad kõndisid läbi suviselt lõhnava aasa, kitsas ristikusse
tallatud teerada lookles mööda kivist laternast ja hallikaks tõmbunud
tarast. Ta mõtles, kuidas nõuab emalt lõunauinaku eest
mõne huvitava muinasloo ja huuled tõmbusid naerule.
«Noh, lipsa nüüd sisse,» ütles Ema ja tõukas ta kerge
müksuga üle ukseläve.
Punane lõpmatu ruum, tumelilla valgus, ta vihises läbi ruumi, mis
polnud ruum, mis oli elekter, lõpmatus ja mille keskel lõikus
lõpmatu nuga.
«Teretulemast Esimesele ringile!,» teadustas olukorrast selgelt
rõõmutundev hääl. Manga vuhises läbi olematuse, kas nüüd oli
ümber pimedus, ta nägi enda keha tiirlemas ümber mõõtmatu
lõiketera. Äkki teadis ta, mis ootas Neljandal ringil ja see pani ta
kisendama.
«Zzzzzzzzzzzzz!!!!,» sööstis valu tigedalt läbi aju. Manga
kihutas läbi eimiski, nüüd juba noa läikivale terale palju lähemal.
«Teretulemast Teisele ringile,» teadustas rõõmus
hääl.
«Sa oled muld, eimiski, keegi pole sind sünnitanud, on sul üldse
naba?,» küsisid hääled ja itsitasid. Ringlemine oli kiirenenud. Korraks
viirastus, et ta on mingis teises ruumis, helendav ekraan, mida ei saanud olla.
Ja üle kõige kaikus võimas ja heatahtlik Jumala naer.
«Teretulemast kolmandale ringile!»
Siis kõlas vaikne ja rahulik, nagu palvet lugev hääl: «Sina
oled minu nuga.»
Jah, ta oli nuga, mis lõikus. Aga oli ka ohver. Oli asi ja oli
inimene, igavesti.
«Eiii!» Kisendades paiskus ta läbi segunevate reaalsuste
heledasse metroovagunisse. «Järgmine peatus: Neljas ring,»
teadustas perfektne naisehääl. Vagunitäie kohkunud pilkude all suunas Manga
relva endale meelekohta.
Järgmises peatuses astusid kaks rahuliku olemisega meest läbi kätega
vehkiva ja üksteisest ülekarjuva rahvamassi. Nad tõstsid surnukeha
mootorkanderaamile ja sõidutasid lifti. Nende nägudel peegeldus vaid
kabiini külm valgus. Uks avanes ja kanderaam sõitis väljas ootava halli
furgooni juurde.
***
«Kahju, kuid kogu see seeria tuleb hävitada,» ütles Keskuse
asejuht nõupidamisest osavõtjatele. «Nad ei suuda vastu
panna piisavalt intensiivsele mõjutamisele. Kõik katsed on
lõppenud negatiivselt. Kardetavasti tuleb uue põlvkonna valvurite
emotsionaalset vastupidavust vägagi palju tõsta. Ei tea, kuidas eelarve
sellele vastu peab. Aga praegused meie käsutuses olevad biomehhid on
võimalike terroristlike rünnakute ees kaitsetud. Meil on mitmeid
andmeid, et just emotsionaalset mõjutamist kasutades on biomehhe
meievastaseks võitluseks ümberprogrammeeritud. Võibolla on nad
lihtsalt liiga inimlikud.
Jah, see seeria oli ju päris hea, kuid tehniliselt paraku mitte täiuslik.
Mõned käitumisviisid olid lihtsalt prognoositavad, vahel jälle jäi
tegevus segaseks. Kokkuvõtteks on hea, et sellega on nüüd kõik.»
Tegi vajaliku pausi ja ütles: «Nõupidamine on lõppenud.»
Ohvitserid tõusid pika pruuni laua tagant ja kummardasid, siis kogusid
mappidesse pabereid, klõpsatasid arvutite kaaned. Uksed sulgusid ja ruumi
jäi istuma vaid asejuht.
Ta otsis sahtlist riisiõled ja viskas need lauale: kas nüüd on
hästi?
«Nüüd on hästi,» vastasin mina ja sulgesin arvuti.
|