|
[ Jutt |
Jutulabor: august 2000 |
Uued arvustused ]
| 29.04.2004 16:52:17 |
Kyoto |
Üllatav, et nii võimsaid asju on ka eesti keeles kirjutatud.:)
| 26.09.2002 16:30:47 |
col373 |
tugev.
lugesin rõõmuga läbi ja jäin rahule,hea taplusstseen,suitsiid,biomehid jne, aga inimene ei jää ju rahule sellega mis on, nii et andke veel rohkem, veel effektsemat,veel ulmelisemat, veel...veel....
| 14.09.2000 17:29:20 |
dna96 |
Pole küll ekspert aga see lühijutt oli üks tugevamaid mida viimasel ajal siin lugenud olen. Ja mis jalgrattasse puutub siis ega seda kaks korda leiutada ei saagi, teine kord leiutatakse tandem, kolmas kord võrr :)
Igatahes selgem ja konkreetsem kui "Neuromant" iseasi kas parem...
Ootan põnevusega uusi jutte.
See jutt ületab minu võimete piiri. Kui tahaksin ka midagi niisugust kirja panna, ei tuleks ligilähedaseltki nii hea välja.
Maailma tasemel see tippsaavutus ei ole, sest selles z^anris on raske midagi silmapaistvat kirjutada. (Heh, Zelazny on muidugi kõigeks võimeline.)
| 06.09.2000 10:37:51 |
H.Magnus |
Hea. Ma mõtlen, tõsiselt.
| 25.08.2000 17:01:48 |
Gregorianus |
Olen juhuslik mööduja. Ulmest suuremat ei pea, sestap jätan selle arvustamise teistele, kuid "Manga" seksistseen oli väga oskuslikult kirja pandud.
| 25.08.2000 14:33:56 |
Freyja Ek |
Enne kui müstifikatsioonid autori vaimse ebastabiilsuse arvel liiga suureks paisuvad, tahaks teatada, et minul pole tatarigami nime all ilmunud huligaansusega midagi pistmist. Pean seda üsna alatuks naljaks.
Kui eelnevalt kirjutas tõepoolest autor ise, siis saab tema loobumist edaspididsest kirjutamisest vaid tervitada. Maailmas on kindlasti targematki teha kui lugusid kirjutada. Näiteks kõigi juba olemasolevate lugude läbilugeminegi on üsna lootusetu ettevõtmine. Ja kui eelneva märkuse lisas juhuslikult möödunud idioot, siis on kena, et ka tema enam ei kirjuta.
Lugu ise on tore. Lõpulause vihjab tõepoolest paroodiale või vähemalt distantseeritusele. Mis omakorda ei lase eelnenut tõsiselt võtta - vastupidise taotluse korral võinuks välja öelda, millised heksagrammid tulid. (Ka see poleks uus, aga mis siis.)
Kui oletada, et oligi taotletud koomiksi stiili, siis on katkendlikkus ja suht must-valge kirjeldus õigustatud. Ütleks, et ekperimenti võib lugeda kordaläinuks, aga mitte eriti edasiviivaks. Kordaläinuks selles mõttes, et on tõestatud: pildi abil saab edasi anda üht, sõna abil teist. Kui ma ütlen, et jutt oli tore, siis ma ei mõtle veel, et jutt oleks geniaalne. Seda küll mitte. Lihtsalt parem, kui... no pole mõtet neid Algernoni autoreid loetlema hakata. Sest mõned on veel paremad. Ja Neuromancerini ei küüni kohe kuidagi. Paranoilise androidi idee on aga hea. Ja sellega on mängitud kenasti piiri peal: ühest küljest paneb nagu kangelannale kaasa elama, teisalt aga see ürgne (? - kas M$windowsi loomist saab pidada aegade alguseks - ?) hirm juhitavuse kaotanud tehisintellekti ees. On väga häid kohti, aga on ka triviaalset täitematerjali. Võimalik, et autori idee oli kõrgelennulisem, kui seda sõnades on õnnestunud väljendada. Aint et hindame me siin ju tulemusi, mitte taotlusi.
Taevast tuli tiib, mis pühkis mannetud arvamised Tõelise loo palelt.
(sub ambra tuarum, /adonai elohim/).
Johannese sõnad (tema, kes sõi metsmesilase mett teie kõigi hüvanguks):
Sõltumatult, kui tohib: Algernoni arvustuste rubriiki peaks kindlasti paigutama oma kriitika. Enamus kriitikat stiilis "higine puänt" on pehmelt öeldes küündimatu. Arvustajad, kes haaravd püstoli oma iidolite Clint Eastwoody'i või ... etc. kätest ja kukuvad põrutama võõra ammoga märklaua pihta, mida tegelikult ei tunneta, võiksid ise /vedä käten/!!
Lõplikult kibestunud autor.
P.S. Luban, et IIAL EI KIRJUTA teiesugustele matsidele midagi.
Toimetuse märkus: Käesoleva arvustuse autor ei ole
«Manga» autor, siinne ülesastumine kvalifitseerub halvaks
naljaks.
| 22.08.2000 12:56:16 |
Saara |
Iseenesest pole ju viga midagi. Kui selline temaatika meeldib, minule ei meeldi - eelistan kirjanduses päris inimesi, mitte masinaid. Aga isikliku sümpaatia/antipaatia tasemelt kõrgemale tõustes... jah, päris hea lugu. Aga stiil, stiil... Vahtu oli palju ja suur osa sellest liialdatult poeetiline. "Tähtede pilgud" ja "taeva silm", no vabandage... Ühinen Haggar Hirmsaga arvamuses, et lool võiks lasta laagerdada ja siis ta uuesti üle kirjutada.
Arvustused kipuvad minema omavaheliseks vaidlemiseks, unustades tegeliku subjekti - jutu enda. Siiski: mangat on tänapäeval (nagu Disney väärandeid ja teletobusid) igal kujul - raamatuna, mänguasjadena, arvutimängudena, peldukupaberil jne. Algselt Jaapani animafilme tähistanud sõna on ammu kasvanud, haaramaks kogu nimetet maailma. Jutu juurde tagasi - tahes või tahtmata on autor mangade stiili tõesti ära tabanud - ringi vehkleb kari kisendavaid ja rabelevaid peletisi, keda ongi kõige õigem võimalikult kiiresti prahihakkijasse toppida. Sümpaatne see, et siin nii tehaksegi, Jaapanis (ja praeguseks kahjuks ka mujal) peetakse sedasorti põrgusigidikke tõsimeeli kanglasteks...
Autor näib tundvat ainet, milles püsida, ja tulemus ei ole üldse halb. Kui hästi tahta, võib paraleele tuua minupärast või Shelley Frankensteini ja Eesti kratilugudega. On ka sõnum. Paraku kirjandulikust seisukohast - ehk oleks tark tegu aasta oodata ja siis lugu rahulikult, kasutades vahepeal loodetavasti kogunenud kirjutamiskogemust, uuesti kokku kirjutada?
| 20.08.2000 23:16:30 |
Tarts |
On cyberpunk, on, miks ta siis ei ole. Väljapeetud, ladusalt kirjutatud jah. A mis tal siis viga on? Ei olegi midagi viga kui sulle cp meeldima juhtub. Mangade stiili on kah väga hästi tabatud. Paraku ei ole kummagi zhanri austaja :(
Esiteks on tõsi, et enamik teemadest on läbi kirjutatud-joonistatud. Ka see siin, mida muide ytleb juba loo pealkiri (muideks paralleel Ghost in the Shelliga on ilmne). Teatavasti ongi manga kindla stiiliga ja sageli väga standardsete süþeeliinidega pildiseerja.
Teiseks - samalt autorilt lugu "Lennake kotkad" (paar numbrit tagasi) leidis vist enamvähem mõistmist kui paroodia, mida saaks vahest öelda ka selle loo kohta siin. Sedakorda siis mitte enam nõukogude ulme vaid tänapäevase masskultuuri pihta (popkultuur suundub kenasti itta - vaadake anime ja mangavaimustust ning kasvõi disainis hiragana/katakana (Matrix!) kasutamist).
Lõppkokkuvõttes ei ole ju jäljendamine halb - _kõrgetasemelist_ jäljendmist on peetud läbi aegade hea tehnika ja selge arusaamise tunnuseks. Tuleb meelde lugu Borgeselt mehest, kes püüdis saavutada sellist meeleseisundit, et kirjutada mitte enam _sarnane_ teos Don Quijote'iga, vaid _täpselt_ sama teos.
See siin võiks siis olla vahest poolel teel Ghost in the Shelli sõltumatule dublikaadile.
Ja veel - ega vist "mangat" eriti juttudena pole (või eksin ma?). See aga oleks - jumal teab mis nimega siis - mingit pidi uuendus. Manga (koomiks) -> Anime (film) -> **** (jutt).
Lõbus ja hästi kirjutatud lugu igal juhul.
Mitte just märkusena konkreetselt Anneli Palole, vaid üleüldiselt arvustajatele oleks üks küsimus: huvitav oleks teada, milline teema on veel kirjutamata? Minu meelest on enamus kirjatükke mingi varemkirjutatud teema uus käsitlus. Või ei ole? Pigem tundub, et kui arvustajale lugu ei meeldi, aga konkreetselt norida ei oska millegi kallal, siis kirjutatakse, et seda teemat on juba see ja teine autor käsitlenud. Come on, need see ja teine autor on ka omakorda kasutanud seda teemat, mida on kirjasepad enne neid teinud. Muidugi ei saa eitada, et uusi aineid ei olegi võimatu välja mõelda. Aga mõelge, kui selliseid arvustusi kirjutada krimkade zanris - seal ju põhisisu ka kogu aeg suhteliselt sama.
Pigem loeb see kui hästi ja kaasahaaravalt/pingetkruvivalt suudetakse oma kirjatükki kokku kirjutada ja siin tuleb heade ja mitte nii väga heade autorite vahe välja. Mõnede arvustuste järgi tundub, et kuna keegi kunagi on juba näiteks ajas reisimisest mingi ajamasina abil kirjutanud, siis see teema on ammendanud ja sellest ei ole mõtet kirjutada, hoolimata kui hästi seda siis järgmine kirjanik ka ei teeks?
Mina pole üldiselt selle ulmeliigi lugeja. Aga kuna raamatukogus juhtus just kätte "Neuromant", siis on paralleeli küll võimatu tõmbamata jätta. Üldiselt tundub jutt variatsioonina paljukordselt läbikirjutatud teemale. Küll aga näib mullegi, et kirjutatud on hästi.
Väga sorav ja üldse hea lugu. Midagi uuemat ja värskendavat võrreldes viimase aja Algernoni loominguga. Jään pikkisilmi ootama autorilt järgmist kirjatükki (ning unistan romaanist)
|
