Kui vana ütlemist uskuda, püüavad nurkaaetud rotid end
misiganes hinna eest lõksust välja võidelda. Kipun
arvama, et inimesed pigem kohanevad nurgaga, kui et lootusetusse
võitlusse astuvad. Tean kedagi, kes muigab, kui seda loeb.
Enesekindlalt ilmselt? Mis siis ikka, naergu pealegi -- minagi ju
püüan kõigest kohaneda. Leppida olukorraga ja lepitada
teravaksmurtud nurki, mis mu hinge kriibivaid, ning vahend, mida ma
praegu kasutan, on selleks sama hea kui iga teinegi.
Jälgisin eile oma kongi aknast, kuidas pühapäevased
puhkajad paatidega mööda jõge sõitsid. Tumedad,
keeristesse põimuvad tõtakad jõevood, mis paate
allavoolu kandsid, viisidki mind sellele mõttele...
Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas inimesed paadiga
sõidavad. Õhukesed paadilauad, mis sõitjaid
veesügavusest lahutavad, loovad nii hõlpsasti muretu
kindlusetunde, nagu ei olekski otse nende jalgade all kümneid
meetreid musta vett, mis varjab kummalisi ja ilgeid olendeid. Muretud
paadisõitjad ei aima midagi -- paar paadilauda näivad olevat
piisavaks kaitseks sügavuste koletuse ees, muutes musta
põhjatuse olematuks, hoolimata sellest, et see on otse sealsamas,
sõitjate jalgade all. Paadilauad on just täpselt samapalju
kaitseks nagu üle pea tõmmatud tekk või
kinnipigistatud silmad: naiivne lootus, et kui ei näe, siis pole
olemaski. Turvalisuse illusioon on ju nii vajalik...
Kaks kuud tagasi -- kuiv fakt, et kaks kuud, tegelikult ei jaksaks ma
mõõta möödunud aja pikkust -- oli mul kombeks
sellist jaanalinnukavalust halastamatult pilgata. Tuttavad ei tahtnud mu
tõevaimustust jagada ning peagi avastasin, et mind laiemas ringis
üsna varjamatult välditakse. See ebameeldiv üllatus
muutis mind aga hoopis vihasemaks enesepettuse ja ka
võltsdiskreetsuse vastaseks. Tulemusena olin viimaks isegi
lähedastele sõpradele vastumeelt. Ma ju rammisin neid
päris tahtlikult: ei mingeid häda- ega iluvalesid, välja
päevavalgele kõik tegelikud motiivid, välja kogu
tõeline «mina»... Ma sorkisin nende hinges
halastamatult, neid teadlikult solvates -- algul kasvatuslikel
eesmärkidel, hiljem aga kibestumisest. Väike vihane
poolerudeeritud taskufilosoof -- seda ma just olin. Ei ole mingi ime, et
kõik mind vältima hakkasid.
Kardan, et enamus neist, keda ma toona mõnitasin, tunneksid
siirast kahjurõõmu, kui vaid teaksid, et praegu olen mina
see, kes tahab silmi kinni hoida ja lisaks veel ka teki üle pea
tõmmata, et enam ükski varem nii ihaldatud
tõeteadmine minuni ei jõuaks. Kadestan neid õndsaid
kanapimedaid, kes jalutavad läbi päeva, ümber
kookonitaoline kaitsekiht, mis summutab kõik ülearuse --
selle, mida inimene teada ei taha -- ja laseb neil õnnelikuna
edasi kulgeda. Nad näevad ju ometi sama palju kui mina, kuulevad
samu helisid, tajuvad lõputult kõnekaid nüansse
inimese hääles, haistavad lõhnade sadat tuhandet
erinevust, millest igaüks on omamoodi tähenduslik, nad tajuvad
seda kõike niisamamoodi kui mina -- ent keelduvad järeldusi
tegemast. Imepärane enesesäilitus.
Toona, kui ma enesekindlalt ringi praalisin, oli minul muidugi ka oma
kaitsekookon olemas, kuigi ma seda ei teadnud. Olin täpselt
samamoodi õndsalt pime nagu need, kelle üle ma naersin,
ainult et liiga ennast täis, et seda kasvõi kahtlustadagi.
Paratamatult meenuvad mulle müüdid inimestest, kes oma rumala
ülbusega jumalate viha välja kutsusid. Muidugi on see ainult
spekulatsioon, kuid sageli tundub mulle siiski, et kui ma poleks nii
väljakutsuvalt oma tõekspidamistega uhkeldanud, oleks
kõik teisiti olnud. Samas ei saa välistada võimalust,
et tegemist oli lihtsalt kokkusattumusega. Ja kui see oli kokkusattumus;
kui mu praalimisel ja sellel, mis ma praegu olen, ei ole omavahel mingit
seost, siis kas saab keegi üldse öelda, et ma olin selle
siiski ära teeninud?
Tean liigagi hästi, et need, kes mind muutsid, ei pidanud seda ei
kättemaksuks ega teenitud karistusekski. Neil oli mind lihtsalt
vaja ja kui nad olid saanud, mida tahtsid, heitsid nad mu kõrvale
nagu kasutatud taskurätiku. Kas suudan sellisena edasi elada
või mitte, lihtsalt ei huvitanud neid enam, see oli juba minu
probleem. Liiga raske on kujutleda, et õigluse jaluleseadjad
võiksid nii enesekesksed olla. Ja ikkagi jääb
närima kahtlus -- äkki siiski?
***
Tol õhtupoolikul jalutasin jahedat kevadeilma nautides niisama
linnas ringi, kuni ma ühel tänavanurgal täiesti
juhuslikult Markusega kokku sain. Markus oli üks eriline mees. Ta
oli mingi igavese üliõpilase tüüp, olles enne
ajalukku sissesaamist õppinud nii psühholoogias, filosoofias
kui matemaatikas, mistõttu meie kui veendunud, ehkki verinoored
humanitaarid teda Tobeteaduriks kutsusime. Selles hüüdnimes
oli õige pisut austust ja päris paras hulk irooniat, mille
ta oli meie meelest ära teeninud.
Tobeteadurile ei läinud ta uus nimi oluliselt korda. Meie arvamus
oli talle meie siiraks pahameeleks üsna ükskõik. Tema
oli siia kooli tulnud ajalugu õppima -- lihtne ja konkreetne.
Seltskonnaelu teda ei huvitanud, vähemalt mitte see, mida meil
pakkuda oli, pigem me isegi segasime teda -- oma üleoleva
suhtumisega õpingutesse, mida tema nii pagana tõsiselt
võttis ja mis meie jaoks olid lihtsalt üliõpilaseks
olemise üheks tüütumaks küljeks. Aegajalt koorus
Teadur siiski oma vaikimiskookonist välja ning esines kummaliste
teooriatega, püüdes tuntud sündmusi põhjendada...
«küüniliste jumalavallatustega», nagu pahvatas
üks neist õppejõududest, kelle Markus oma terava
vaidlusoskusega põhjalikult ära väsitas. Aga olid
sellel mehel alles teooriad! Meie ei lasknud ennast loogikareeglitest
segada, et midagi nii naeruväärset välja naerda nagu kord
ja kohus. Markus püüdis isegi meiega paar korda
reeglitekohaselt väidelda, kuid see oli nii ilmselt tulutu
ettevõtmine, et ta jättis selle peagi sinnapaika ja talus
tüdinud ilmel meie irvitusi.
Seda enam olin ma üllatunud, kui ta mind tol õhtul
ükskõikse tervitamise asemel sõbralikult
kõnetas ja enda poole kutsus. Ma olin siis juba saavutanud
nö. suhtlemisalase pidalitõbise staatuse ja huvi minu
süvenevalt sarkastilise isiku vastu tundus tervitatava vaheldusena,
hoolimata sellest, et me polnud just lähedased tuttavad.
Jalutasime tühjast-tähjast vesteldes all-linna. Markuse
üürikorter asus üsna linnaservas, ühes sealkandi
loendamatutest sajandialguse puumajakvartalitest, nii et kui kohale
jõudsime, hakkas juba vaikselt hämaraks minema. Pime
trepikoda, kuhu Markuse kannul sisse astusin, haises kassikuse
järgi -- mida kõrgemale, seda hullemini -- ja vana puutrepp
oli päris lagunenud. Katusekambrisse viivad astmed olid
mõnest kohast lausa sisse vajunud ning uks oli jämedate
laudadega kaetud ja madal -- justnagu pööningu-uks. Vilets
vaesusest lehkav trepikoda ei lubanud Teaduri kubrikust midagi erilist
loota, seda ootamatum oli aga kambri küllaltki korralik sisustus.
Eluruum, kuhu viis kitsas madala laega eeskoda, oli üsnagi avar,
täis vana rasket nikerdustega puitmööblit. Toa pudedat
laudpõrandat kattis stiilne tumepunane musta mustriga vaip, mis
oli selline täius omaette, et tundus pühaduseteotusena seda
pelgalt vaibaks tarvitada. Seintel rippusid Tobeteaduril
õlimaalid, mis olid omavahel mingil määramatul viisil
sarnased, kuid ma ei kavatsenudki hakata neid lähemalt uurima. Kui
Markus ootas imetlushüüdeid ja vaimustusoigeid, siis pidi ta
igatahes pettuma. Ma olin enesega päris rahul, sest see
ükskõiksus, millega ma laias tugitoolis istet võtsin,
oli tõesti paadunud kosmopoliiti väärt. Nii ma siis
jäingi sügavast tugitoolist rõhutatud
väärikusega ta raamaturiiulit põrnitsema.
See oli tõepoolest vaatamisväärsus, pean tunnistama,
täis kõige ehtsamaid antikvariaadipärleid nii inglise,
saksa, prantsuse kui vene keeles, mis mind küll eriti imestama ei
pannud, sest nende keelte mõningane valdamine oli meile peaaegu
kohustuslik, kuid muude raamatute hulgas torkasid silma ka mõned
päris vanad ladina- ja heebreakeelsed teosed. Muude ahvatluste
hulgas jäi silma kurikuulus «Malleus maleficarum» vanas
pressitud nahkköites.
«Nii, et siis sellised huvid?» mõtlesin irooniliselt,
samal ajal kibeledes käsi ihaldusväärselt kurikuulsa
raamatu järele sirutama. Muidugi võib vabalt olla, et Markus
oli stiiliga mees ja hankis kõik need iludused sinna rohkem
silmailuks. Aga teisest küljest jälle -- vaevalt.
Markus ei jätnud mulle sügavamaks kadeduseks aega, naastes
elegantse kiirusega köögipoolelt, kaenlas pudel tumepunast
hispaania veini ja näpu vahel mõnusalt vatsakad pokaalid.
Pühendusime hardalt veinile ja see võttis tubli aja.
Jook oli hea, tugeva kuid mõnusa maitsega -- ja salakavalalt
kange. Juba esimest klaasi nautides valgus tuttav rammestav soojus
üle keha ja pehme tugitool tundus üha mugavamana. Kolmanda
klaasi lõppedes oli Markus mu südamesõber ja ma olin
valmis talle kõigest rääkima -- saladuste avaldamine
muutus vastupandamatuks vajaduseks, näides selle tõelise
sõpruse kinnitusena, mida tol hetkel tundsin. Neljanda klaasi
pealt sai elust joovastav rõõm ning maailmaparandamise
raske koorem paistis helge ja kergena...
Markus polnud muidugi mingi samariitlane, vaid oli oma asja peal
väljas. Kui ma juba ilmselgelt süüdimatult veinihurmas
olin, hakkas ta mind tasapisi üles keerama. Tänu mu
kõrgendatud meeleolule ning nauditavalt süvenevale
joovastusele ei pidanud ta selleks just ülearu ponnistama.
Püüdsin talle vist isegi avameelselt seletada, miks ma nii
tubli, julge ja otsekohene olen. Sattusin ta tähelepanu paistel
tõsiselt hoogu ja teatasin veendunult, et ei karda mitte kui
midagi, sest et kõik, mis tegelikult ja tõeliselt olemas
on, on tõde ja tõde ei tohi karta. Või
enamvähem midagi sama loogilist. Markuse osavalt väljendatud
kahtlus ajas mind marru ja ma vandusin kõige nimel, mis mulle
pähe tuli, et nii see just on ja ta ei tohiks mu sõnades
kahelda, sest kuna ta on mu ainus tõeline sõber, siis ei
valeta ma talle iialgi. Peale seda, kui ta iroonilise naeratusega
teatas, et tema küll ei usu, et mulle meeldiks pidevalt
tõega silmitsi seista, olin kõigeks valmis, et talle
tõestada, kui kõva mees ma olen ja kui kõikumatud
on mu põhimõtted.
Alles siis hakkas ta tegeliku asjaga peale, kuid tegi seda nii
ääri-veeri, et ma isegi nii oimetus olekus adusin, et ta poole
rääkimata jätab. Ta oli ühe sõbraga mingi
lollusega hakkama saanud, aga nad ei osanud asja ka kuidagi parandada.
Et aga teada saada, kuidas seda teha võiks, tuleks tahtlikult
loobuda ühest teatud iseeneslikust kaitsesüsteemist, mis ei
olevat tegelikult midagi muud, kui üks enesepetmise värk, aga
kõik teised sõbrad olevat araks löönud ja
eelistanud oma päid edaspidi ikka liiva sisse peita.
See oli jututeema minu jaoks! Ma olin nii radikaalne, et Markus pidi
tegema rasket veenmistööd, enne kui suutsin uskuda, et ka
minul on selline kaitsesüsteem olemas. See olevat nii keeruline, et
inimene seda mõistusega kontrollida ei saagi, aga ärgu ma
muretsegu, sest ta sõber oskavat selle hüpnoosi teel maha
võtta -- kui ma ise ainult nõus olen.
See hüpnoosijutt oleks mind kainest peast üsna tõsiselt
mõtlema pannud, sest kunagi ei või teada... liiati ei
tundnud ma Markuse sõpra. Tänu tapvale andaluusia veinile ma
säärastele pisiasjadele tähelepanu ei pööranud,
vaid olin hetkepealt kõigeks valmis.
«Kus su sõber on? Lähme teeme selle asja kohe
selgeks!» pühkisin püsti karates laualt paar raamatut
maha ning tühi pokaalgi lendas kus seda ja teist, kuid ma olin nii
hoos, et ei pannud õieti tähelegi. «Lähme su
selle... selle sõbra poole, Marks!»
Markus, kes oma veini ainult aegajalt maitses, oli muidugi kainus ise.
Ta lükkas mind mu pehmete jalgade pealt tugitooli tagasi ja
ütles, et ärgu ma üldse muretsegu, sest juhtumisi peakski
ta sõber iga hetk tema poole tulema. Tore «juhtumisi»
oli see küll! Ta õngitses mu pokaali laua alt välja ja
valas mulle veel ning ootamajäämine ei tundunud siis enam
üldse halva ideena.
Ei läinudki kaua, kui ta katkestas mu õnneliku tête-à-tête´i
veiniklaasiga, öeldes, et kuuleb sõbra samme trepil. Lisaks
sellele, et mina muidugi midagi ei kuulnud, oleksin äärepealt
kaotanud ka silmanägemise, kui Markuse sõber tasakesi ukse
avas. Kui ma enne olin olnud Markuse peale mõistlikkuse piirides
kade, siis see tunne, mis nüüd mu räpast hinge
näris, oli Vana Kadedus ise.
Markuse «sõber» oli just see, keda vaesed
kuulsusejanused poeedid oma katusekambrit külastama ihalevad:
muusa, kelle ilu on niivõrd täiuslik, et päästab
valla ka kõige olematumad loomeallikad ja on samas siiski ehedalt
ihulik.
Elisa oli ebaharilikult ilus. Ta suuri rohelisi silmi kontrastis peaaegu
loomuvastaselt valge nahk, kuid muust kahvatusest hoolimata olid tal
täidlased sügavpunased huuled. Mõnel muul juhul
võiks sellised värvid jätta haiglase mulje, kuid Elisa
näojoonte peen täiuslikkus välistas vähimagi
võõristuse. Kullakarva punased juuksed piirasid ta kitsast
nägu nagu pühapaiste, rippudes pehmete lokkidena üle
õlgade. Ainuke ootamatu joon ta näos oli lausa patuselt
terav vagu keset lõuga, kuid see tühine ebakõla
muutus juba teisel pilgul pigem vooruseks. Tüdruk oli sihvakas nagu
metsloom ning kõik ta liigutused olid täpsed ja
mõõdetud. Ei pea vist ütlema, et olin esimesest
hetkest kõrvuni sees ning neelasin teda näljaste silmadega.
Mu suurimaks heameeleks oli ta minu vastu väga tähelepanelik.
Ta ilmutas isegi nii sügavat huvi, et mu veinine mõistus
vaikselt kaaluma hakkas, ega mul ometi Markuse vastu mingeid shansse ei
ole. Markus oli aga hoopis vaikselt tagasi tõmbunud, vaadates
üsna ükskõikselt pealt, kuidas Elisa mind ümber
väikese sõrme keeras.
Iseenesestmõistetavalt olin ma nõus sealsamas ja ilma
pikema sissejuhatuseta hüpnoosiga alustama.
Mäletan ainult, et nautisin head vabandust Elisale otse silma
vaadata, kuni kaotasin selles ahvatlevas roheluses algul ruumi- ja
ajataju, ning peagi, ta mahe hääl kõrvus, kadus ka
kõik muu.
Ärgates leidsin end Markuse diivanilt. Elisa istus sealsamas ja
vaatas mulle murelikult otsa, kuid isegi ta lähedus ei leevendanud
mu armetut enesetunnet. Pea lõhkus pööraselt valutada
ning kogu kehas oli iiveldamapanevalt hõre tunne. Pomisesin
vabandada ja tuikusin kööki, uudishimust hinge kinni hoidvad
Elisa ja Markus mõlemad sabas. Ausalt öeldes oli mul nii
halb, et mulle ei läinud üldse korda, et nad mu
öökimist pealt vaatasid. Seal ma siis lõpuks olin,
sisikond sees ringiratast laskmas, pea otsas huugamas, sapi maitse suus
ja kõigele lisaks vastikult kaine. Need kaks seisid
köögiukse peal ja vahtisid mind üksisilmi nagu mingit
katselooma. Esimene seostatud mõte, mis mulle pähe tuli,
oli: «Ma olen endale ühe neetud supi kokku keetnud.»
Ükski mu eelaimus ei ole tõele kunagi lähemal olnud.
«Mida kuradit te minuga tegite?» küsisin ma nii vihaselt
kui mu enesetunne vähegi lubas. Eriti kurjakuulutav mu
hääl just ei olnud.
«See on sellest veinist.» vastas Markus. «Sa vist polnud
enne eriti söönud ja tühja kõhu peale -- teadagi.
Aga see peaks varsti üle minema...» Millegipärast ei
suutnud ma teda uskuda, kuid kui Elisa mind püsti taris ja elutuppa
diivani peale viis, ei jaksanud ma vastu ka vaielda. Ta andis mulle
mingit külma jooki juua, mis maitses üsna vastikult, kuid
leevendas seda metsikut peavalu, mis mind nii hullupööra
piinas. Lõpuks paranes mu enesetunne sedavõrd, et olin
juba suuteline märkama tema jahedat kätt oma otsaesisel ja
sellel oli omakorda leevendav mõju. Ajasin end istukile ja
vaatasin uimaselt ringi. Kõik oli nagu endine. Katsusin kompida
oma sisetunnet, kuid peale tõsiste pohmakanähtude ei
avastanud ma ka iseendas midagi uut. Mis pagana asja nad küll oma
hüpnoosiga ajasid?
Järsku sain teadlikuks sellest, et kogu pagana aja, kui ma seal
pead murdsin, oli Elisa mu kõrval istunud. Vaatasin talle otsa --
nii lähedalt oli see täiesti hinge kinnilööv
vaatepilt -- ja tundsin korraga, et temaga on midagi väga valesti.
Ta kahvatu nahk ning kõhetud liikmed olid nii tähenduslikud,
et ma tajusin lausa füüsiliselt mingit hävitavat haigust
ta kehas. Mu meeled tabasid arvukaid väikeseid nüansse ja
analüüsisid neid masinlikult, saates tulemuse täieliku
veendumusena mu teadvusesse. Sel hetkel ma lihtsalt ei taibanud, et mu
vaatlusvõime oli ebaloomulikult terav, sest ma maadlesin selle
teadmise õudusega. Oli täiesti absoluutselt kohutav, et
Elisa oli nii ilus ja nii lootusetult haige. Tahtsin tal ümbert
kinni võtta, et teda -- ja ennast -- lohutada, sirutasin isegi
käed välja, kuid siis haaras mind seletamatu hirm tema
puudutamise ees ja ma ei suutnud seda teha. Ta jälgis mind terava
huviga ning oletatavasti ei jäänud mu mõtted talle
märkamatuks.
Markus seisis köögiuksel ja vaatas meid
mittemidagiütleval ilmel. Lugematutest väikestest
märkidest tabasin ma, et tegelikult oli temalgi paras hirm, aga
Elisa ees tahtis ta iga hinna eest kartmatut nägu teha. Minu
arvamine ei läinud talle üldse korda, ja mis veel hullem, mina
ise ei läinud talle üldse korda. Ta oli minuga
lõpetanud ja mulle kaks kriipsu peale tõmmanud. Ärge
küsige, kuidas pagana moodi ma seda teadsin, aga ma teadsin seda
täiesti kindlalt. Ma ei olnud küll varemgi arvanud, et
Tobeteadur mind kirglikult armastab, aga selline julm arvestus oli
ikkagi natuke liig. Tont võtaks, ma pole ju mingi laborihiir.
Vajusin oiates padjale tagasi ja tahtsin sinna mõneks ajaks
jäädagi. Kui see oligi see puhas teadmine, siis tahtsin ma
ennast pisut koguda, enne kui ma veel midagi teada tahan saada.
Elisa ei lasknud mul kuigi kaua toibuda. «Tõuse
üles!» kamandas ta üsnagi kärsitult.
Püüdsin kuulekalt jalgu alla võtta, kuid ei saanud
sellega piisavalt kiiresti hakkama.
Nad aitasid mul püsti tõusta, tirisid mulle riided selga ja
talutasid trepist alla. Vapustava enesetunde tõttu olin üsna
kurt ja pime, nii et kogu edasiminek toimus ainult tänu nende
ühendatud pingutustele. Värske õhk mõjus nagu
hoop vastu pead ja ma kustusin mõneks ajaks jälle ära.
Aegajalt suutsin ähmaselt oletada, et liigume mööda
pimedaid tänavaid kuskil linnaservas, kuulsin iseenese jalgade
lohinat märgadel sillutisekividel ja tundsin slummi läpatanud
haisu, kuid siis uppus pilt jälle pimedusse.
«Ärka üles, ärka juba ükskord üles!»
Elisa raputas mind valusalt, tirides mind õlast püsti nii
hoolimatult, et ta teravad küüned õelalt mu lihasse
kaevusid. Kui ma selle üle mõtlesin, hakkas ka valu vaikselt
mu teadvusse jõudma. Siiski mitte just liiga lõikavalt.
«Jäta mind rahule!» suutsin ma ümiseda ja kukkusin
jälle lösakile. Ei au- ega häbitunnet, ainult vajadus
magada.
«Ma andsin talle ikkagi liiga palju veini,» ütles Markuse
kahetsev hääl.
«Küll ta ärkab, ära karda. Veiniga on siin küll
üsna vähe pistmist. Näe, hoia ta kätt siin.»
Peas hakkas hüüdma häirekell: jälle valu,
ettevaatust, valu! Teadsin nende häälest, et nad ei kavatse
midagi head ja kiskusin end ärkvele.
«Nägid, palju polnud lõigata vajagi!» ütles
Elisa külmalt. «Tubli poiss. Nüüd hoia silmad lahti
ja kuula, mida ma ütlen.»
Ümberringi mühises pime mets. Ma lamasin selili maas ja need
kaks kummardusid mu kohale nagu raisakullid. Mu käsivarrest voolas
verd, kuigi valu ei olnudki ületamatu. Ohutunne aga jäi.
Hädaoht oli nii terav, et ma tundsin selle lõhna, kuid ma
teadsin ka, et ma ei saa midagi teha.
«Väga tubli. Vaata mulle otsa.» Vaatasin talle otsa ning
tajusin, et olukord on lootusetu ja halastust ei tule.
«Sa teed täpselt nii, nagu ma ütlen, eksole ju?
Nüüd mõtled sa sellele kohale, kus sa lamad. Mida sa
näed?»
Kuulasin Elisa sõnu ning mu meeltesse vajus mingi haiglane lumm.
Mu keha ja mu hääl ei kuuletunud enam mulle, vaid Elisa nii
isekalt ja nii halastamatult ükskõiksele, kuid ometi nii
kaunile häälele. Ma ei oskaks nime anda sellele meeleheite ja
alistumise virrvarrile, mis mu hinge täitis, tundus, nagu oleksid
mu tunded tigedad sõjamehed, kes, igaüks oma nurgas, kurjas
vennatapusõjas teisi ründab ja hävitab. Elisa
lähedalolek oli mu päästja õlekõrs selles
põrgus. Ja teadmine, et ma ei suutnud end ka parima tahtmise
korral isegi mitte liigutada -- kui Elisa seda ei lubanud. Ta
küsimused andsid mu mõtetele ja tähelepanule suuna ning
eneselegi üllatuseks oskasin ma vastata. Muidugi, ma ei oleks
teisiti saanudki.
«See on vana risttee, aga seda ei kasuta enam keegi. Või ei,
siin on ühed naisejäljed, aga need on üsna vanad. Ja siis
on sinu jäljed. Ja Markuse jäljed.»
«Nüüd kuula hoolega. Kas sa ust näed?» Ust!?
Millest ta rääkis? Mis uks sai seal metsas olla? Oma
hämmastusest hoolimata tundsin ennast ütlevat: «Kuulen,
kuidas uks avaneb.» Ja siis ma kuulsin seda tõesti. Korraga
meenus arm Markuse käel ja kusagilt loetu: «Ohvri tuline veri
koputab Ema uksele...» Seekord oli see siis minu veel ihusoe veri,
aga kunagi... Markus?!
Elisa muutus veel kahvatumaks ja limpsas veidi lapsikult keeleotsaga
üle oma ärevusest kuivama kippuvate huulte. Kuidas ma
kadestasin ta külma närvi. Peenike sügav kurd ta
huulenurgas väljendas otsustavust, mille ebaloomulik hoolimatus nii
erakordseks muutis. Millest ta üldse hoolis? Iseendast?
«Kes siia tuleb?,» küsis ta. Hambaid kiristades allusin
ta käsule ja mu mõtted võtsid nõutud suuna.
Tundsin kirjeldamatut hirmu, tajudes ebainimlikku julmust:
ükskõiksuse julmust, loendamatuid kordi teravamat ja
tugevamat kui see jõud, mida tajusin Elisas, kuid ilma tema iluta
ja sellevõrra hävitavam.
Kui oleksin suutnud keelduda nägemast, mida ma nägin, oleksin
seda teinud iga hinna eest. Ma nägin põrgulikku, vanadest
müütidest pärit olendit mulla seest välja ronimas --
nagu oleks maapinnas tõepoolest uksed avanenud -- otse
põrgusse. Siis sain aru, et kuigi minu jaoks oli ta nähtav,
ei näe Elisa ega Markus midagi. Seda oli nii raske uskuda, sest
peagi oli see olevus kõikjal meie ümber. Ta tumedalt
läikiva mudaga kaetud hiiglaslike nälkjate sarnased liikmed
roomasid maa seest välja ning see ussipundar vonkles tihedalt
ümber minu, puudutades aegajalt mu nägu ja käsi, siis
sõlmusid need ilged ohelikud Elisa ja Markuse jalgadesse, aga
nood ei näinud märkavatki... Eluka sajad silmad
jõllitasid meid liikumatul maopilgul, need värtnakujulised
teravmustad pupillid ta kollastes silmades võisid hulluks ajada.
Ükskõik kuhu mu pilk põgeneda püüdis,
vaatasin talle ikka otse silma. Lisaks sellele põrgule tekitasid
ta lugematud soomused vastikut kriipivat häält, mis lausa
lõikas luudesse.
«Sa kukkusid läbi, aga ei saanud karistada.» kasutas see
õudus minu häälepaelu. Ta hääl kähises
läbi minu kurgu nagu ammu surnud madu, kelle külmalt kerelt
nahka maha koorub. «Sa vedasid mind alt, aga sa said minult nime ja
sa tead, et see kaitseb sind. Olgu. Sa oled tugev ja sinust võib
kasu tulla. Me võime rahu teha, aga sa ju tead, et kui oled
võtnud, siis pead ka andma. Sa lasid mu kulleri minema ja ta ei
tule enam tagasi. Selle eest pead sa mulle teise hinge andma. Siis oleme
tasa.»
Mu kõri läks krampi, oleksin köhahoogu peaaegu
lämbunud. Kogu mu keha tõrkus kuulmast ja nägemast,
selga kattis külm higi ja terve sisikond tahtis tagurpidi
välja tulla. Ma lihtsalt ei suutnud seda jäledust taluda, kuid
olin selle ees täiesti kaitsetu ja see oli põrgulik piin.
Elisa ja Markus ei raisanud mulle aga pilkugi.
«Noh?» küsis Markus.
«Mis noh?» lõikas Elisa vastu. «Seda me ju
arvasimegi. Ma olin algusest peale peaaegu kindel, et kuidagi teistmoodi
me ust kinni ei saa. Vastik on küll jah, aga selline see elu juba
kord on. Anna nuga siia ja mine põõsa taha, kui
närvid vastu ei pea.»
Elisa võttis Markuse kotist noa. Julm iroonia -- mu
ajalooõpingutest oligi siis niipalju kasu, et ma vähemalt
selles noas puhtaverelise dolaabra ära tundsin, kuid mu erialane
pühendumus ei küündinud imetlema noa kõverat tera
ega aimama ta oksjonihinda. Ma lihtsalt teadsin, milliseks otstarbeks
neid nuge kasutatakse ja see teadmine halvas mu mõtted.
Elisa katsus sõrmega noa tera ning mu teravnenud meeled
püüdsid kinni terase vaikse sihina vastu ta õrna nahka.
Võigas kogu -- neljas meie hulgas -- küünitus
verejanuliselt mu kohale. Ma lasin puhtast hirmust püksid
täis.
«Elisa!» röögatas Markus korraga täiest
kõrist. Kuulsin Elisa hüüatust, metsikut
lõrinat, küünte kraapimist vastu riideid ja kihvade
laksatust. Dolaabra välgatas kuuvalguses ja raske keha prantsatas
rohule otse mu kõrval. Suur hunt hingas mulle korra oma lehkavat
hingeõhku näkku ja siis põrnitsesin ma elututesse
kollastesse... ümmarguse pupilliga silmadesse.
«Oh!» hüüatas Markus, kelle reaktsioon ei olnud
ilmselt pooltki nii kiire kui Elisal. «On sinuga kõik
korras?»
«Loomulikult on minuga kõik korras. See oligi nagu
sissejuhatuseks.» Elisa hingas pahinal välja. Enese kogumine
võttis tal ainult hetke ja siis astus ta jälle minu
kõrvale.
Ei mingit efektset hüvastijättu, nagu raamatutes või
filmides. Ta lihtsalt tõstis noa ja mõõtis
asjalikul ilmel mu kaela.
Mul oli ainult see hetk. Nägin ühe murdosa sekundi jooksul, et
oleme jälle kolmekesi, kuulsin ukse sulgumist ja mõistsin,
miks see nii oli. Kohutava pingutuse hinnaga murdsin hüpnoosist
läbi ja suutsin ise oma häälepaelu kasutada: «Hunt,
Elisa, hunt! Hundi hing!»
«Misasja?» küsis Elisa hämmeldunult. «Mida sa
räägid!?»
«Hundi hing! Elisa! Uks!»
«Hundi hing? Mis jama see on? Räägi mulle
tõtt!» Mis see luges, et ta mind jälle ära
sõnus, sest ka siis sain ma talle ainult sedasama öelda:
«Hundi hing pani ukse kinni. Ema on sinuga rahul.»
Sügavas kahtluses kummardus Elisa hundi kohale, tegi tolle irevil
lõusta ees vasaku käega paar märki ja nuusutas nina
kirtsutades hundi ilast tilkuvat suud. Siis ta ilme selgines.
«Vaata reod, oligi hing!» hüüatas ta
üllatunult. «Poiss, sa oled õnnetähe all
sündinud. Libasid on niigi nii vähe, ja et üks noor loll
sulle nii õigel hetkel välja kargab... Einoh, mul pole
lihtsalt sõnu.» Ta puhastas noa rohu sisse ja pani selle
siis Markuse kotti. Markus seisis ja vaatas kõike suu ammuli
pealt. Oli tal alles -- sõber!
Siis sai Markus lõpuks kõnevõime tagasi:
«Elisa, mis me sellega teeme? Kui ta rääkima hakkab, siis
võib meil kehvasti minna.»
«Mis? Ah tema?» küsis Elisa muretult. «Ei
räägi ta midagi, ma annan sulle nõia ausõna. Mul
mingit isiklikku viha ta vastu pole, nii et las jääb. Tal oli
isegi raske öö. Tuled ka või?» Ta pööras
ehedas ükskõiksuses selja ja kadus puude vahele, kuuvalgus
jumaldavalt kumamas ta kriitvalgetel õlgadel. See oli viimane
kord, kui teda elusalt nägin, seepärast on see pilt mu
meeltesse põlenud, külastades mind mu rängimates
luupainajates...
Markus seisis alguses, vaatas talle järgi, vaatas mind ja
lõi lõpuks käega. Elisat hõigates kadus temagi
pimedasse metsa.
Lugesin ta mõtteid nagu paberilt ja ta lahkumine oli mulle
tõeliseks kergenduseks. Lamasin oimetult külmal maal ja
vaatasin, kuidas puuoksad tuules kõiguvad. Tuulehoog puudutas mu
nägu ja ma tundsin igast hetkest tõelist
rõõmu. Oleksin võinud tõusta ja
püüda tagasiteed leida, sest Elisa oli mind paari hooletu
sõnaga vabastanud, kuid niimoodi lamada oli lihtsalt väga
hea. Kogusin ennast päris tükk aega, enne kui end üles
ajasin ja teed otsima hakkasin.
Kogu maailm oli muutunud, või õieti -- mina olin muutunud
ja seetõttu näis kõik ümbritsev täiesti
uuena. Mets oli nagu mets, kuid samas kuulsin puude kohinas elusolendite
sosinaid, tundsin kivide vaikivat kohalolekut ja nende lõputut
mälu ning selja taga kuulsin oma igavese saatja samme,
mõõdetuid ning kannatlikke, neis kõlamas liivakella
vaikne, peatumatu sahin.
Kui ma lõpuks linna jõudsin, läks asi hoopis hulluks.
Igast kivist õhkus niipalju kurjust, rumalust ja
ükskõiksust, et see pani mu südame pööritama.
Majade seinad olid nagu klaasist vitriinid väiklastele
mõtetele, kibestumisele, kättemaksule. Kõik halvad
tunded olid talletunud nendesse seintesse ja otse kriiskasid mulle sealt
vastu. Tänavakivid mäletasid vägivalda, mida nad olid
näinud ja hoidsid seda enese sees alles. Iga kord, kui ma astusin
uuele kivile, nägin ma midagi, mida ta mäletas ja see oli
enamasti võigas, julm või lihtsalt masendavalt armetu --
kogu inimliku olemise skaala. Kui ma esimesi varaseid
tööleminejaid kohtasin, lugesin nende nägudelt, nende
hingeõhu haisust, nende liigutustest ja sajast muust
kõnekast märgist peamiselt tühiseid ja egoistlikke
mõtteid.
«Sina siin!» teretas mind üks tuttav päris
sõbralikult. «Ka nii varajane!» Mis kuradi pärast
ma nüüd sinuga pidin kokku saama, lugesin ma ta silmadest.
Nüüd sa hakkad kohe oma idiootsusega peale. Jumala eest, seda
ei saa vist isegi ravida mitte? Ei, parem ma ütlen, et mul on
õudselt kiire, siis sa jätad mu rahule.
«Kuule, mul on kahjuks pagana kiire praegu! Nägudeni!» ta
lehvitas mulle sõbralikult ja kadus järgmisesse
tänavasse. Vaatasin talle jahmunult järele.
See oli alles algus, aga asi läks iga hetkega üha hullemaks.
Nagu ma juba rääkisin, olin ma üsna ebapopulaarne, aga
kuna kaasvõitlejad olid ikkagi liiga hästi kasvatatud, et
mulle kõike, mida nad mõtlesid, näkku öelda, ei
teadnud ma asja täielikku ulatust. Terve selle neetud päeva
seisin ma aga silmitsi solvumise, põlastuse ja haletsusega ning
õige peagi sai mulle sellest enam kui küll. Otsustasin, et
otsin Elisa üles ja palun, et ta mind aitaks. Ta oli mulle ju
ikkagi teene võlgu.
Juba pärastlõunal ei pidanud ma enam vastu ja läksin
Markuse poole. Ta lihtsalt pidi mul aitama Elisat leida. Maja
välisust avades hakkas peas jälle häirekell taguma ja
mida kõrgemale ma seal poolpimedas mööda lagunenud
treppi turnisin, seda teravamat ohtu tundsin, kuid ma olin üsna
meeleheitel ega kavatsenudki tagasi pöörata. Ma pidin sellest
jubedusest lahti saama, sest tundsin, et vastasel juhul lähen
selsamal päeval lihtsalt hulluks. Tagusin Markuse armetule uksele,
kuid see jäi suletuks. Püüdsin kuulatada, kuid ei kuulnud
mitte midagi. Istusin trepile maha ja seadsin ennast ootama. Kunagi pidi
ta ju jälle koju tulema.
Vaikuses, mida aegajalt katkestasid summutatud
tänavahääled, tundsin üsna selgelt, et oht oli
väga lähedal. Püüdsin ringi vaadates selgusele
jõuda, mis asi mind ometi ähvardada võiks, kui
märkasin pööningunurgas lauarisu taga väikest ust
üsna Markuse toa kõrval. Uksepiidal oli Markuse käe
jälgi ja ka -- Elisa käe jälgi. Ladusin lauajupid eest
ära ja katsusin ust avada. Ta oli üsna tugevasti kinni
kiilunud, kuid andis lõpuks järele ja ma astusin tolmusesse
pimedasse ruumi. Ei katusest ega seintest ei langenud sinna ühtegi
valgusekiirt. Tundsin, et ei ole ruumis üksi, kuid ei näinud
pikka aega kedagi ega kuulnud vähimatki häält.
Lõpuks, kui suutsin selles pimeduses ühtteist eristada,
nägin kaugemas nurgas kirstulaadset eset. Astusin lähemale ja
leidsin, et tegemist oli õige vana rasketest laudadest
riidekirstuga, sellise tüüpilise talupojakirstuga, mis seisis
aida nurgas ja kuhu mahtus kogu peretütre kaasavara. Uudishimust
tõstsin raske kaane üles. Kirstus ei olnud ei riideid ega
kaasavara. Kirstus oli Elisa. Ta oli enesele paksu teki ümber
keeranud ja lebas kirstupõhjas kõveras nagu magav laps,
aga ta oli ilmselgelt surnud.
Valge nahk, öine aeg, tema kiirus ja tugevus, ta haigus... see
kõik keerles mu peas ja silme ees tohutu pöörisena kuni
kõik asetus õigele kohale. Teist korda elus oli mul
surmahirm. Lasin raske kirstukaane lajatades alla kukkuda ja tormasin
minema, murdes sellel neetud trepil peaaegu jala. Oli ka aeg --
päike hakkas tasakesi looja minema ja esimesed sügavad varjud
pugesid tänavatele. Veel pool tunnikest trepil ootamist ja Elisal
ei oleks olnud vaja kuigi kaugele minna, et oma esimest nälga
kustutada! Jooksin nagu pöörane ja ei jäänud enne
pidama, kui olin omas kodus luku ja riivi taga.
Ma ei ole sinna majja enam kordagi oma jalga tõstnud, sest mul
pole mingeid illusioone, milliseks võiks kujuneda järgmine
kohtumine Elisaga. Öelge ükski põhjus, miks ta peaks
mind aitama? Kaastunne? Vastutus? Ärge kujutage ette. Ma saaksin
talle edaspidi ainult ühel ürgsel viisil kasulik olla ning mu
meeleheide ei ole veel siiski nii suur. Parem proovin taluda praegust
olukorda ja kui parajasti rohkem välja ei kannata, siis sulgun
jälle mõneks ajaks oma väikesesse tuppa. (Peale seda,
kui ma ta mööblist ja muust kraamist täiesti tühjaks
tõstsin, võib seal päris elada.) Võibolla
õnnestub mul kunagi õppida neid neetud märkamisi
või nende pidevat teadvustamist blokeerima.
Te võite ju arvata, et ma olen täielik argpüks, et ma
juhust ei kasutanud ja teda maha ei löönud. Ja te võite
arvata, et ma ikka veel petan iseennast, püüdes end veenda, et
olen väljaspool hädaohtu. Vale puha. Ma olengi väljaspool
hädaohtu. Kes seda siis veel teada võib kui mitte mina --
kibe eelis, mida mu seisund mulle siiski annab. Elisa teab, et ma teda
nägin, ja ta teab, et ma ei kujuta tema jaoks mingit ohtu. Juba
kasvõi ainult selle pärast, et ta mu ellu jättis.
Võibolla ei olegi see ainus põhjus, kuid muid ma iseendale
ei tunnista.
Pealegi, kui ma praegu sellele õhtule tagasi mõtlen, ei
aja see mulle enam säärast hirmu peale, sest tegelikult ei
olnud ta seal magades ei võigas ega verejanuline, vaid,
vastupidi, ta nägi välja nagu mängimisest väsinud
väike tüdruk. Küllap ta arvestab ka ise selle muljega,
mille ta jätab, ja millegipärast lasen ma tal sellega
arvestada. Huvitav küll, eksole?
Päriselt tagasi tegemata ma ikkagi ei jäta. Kuidas see
käiski -- kui saad, siis pead ka andma... Oma «andest» ja
kõigest seonduvast rääkimise on ta mul tõesti
ära keelanud, kuid kahjuks unustas ta kogu oma nutikuses, et ma
saan sellest siiski kirjutada. Ja seda ma teen juba kasvõi
sellepärast, et ta mul selle ära keelaks, kui ainult saaks.
Ning sellepärast, et minul pole võimalust temalt arvete
klaarimist nõuda ja see abitus närib mu hinge. Ma lihtsalt
pean midagi tegema, ükskõik mida, et ennast talle
vähemalt meeldegi tuletada.
|