|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
| 11.12.2000 14:56:48 |
Maria |
Suurepärane... meenutab ürgse kurjuse kirjeldustega kergelt Lovecrafti loomingut, ent mitte pahas mõttes. Kõik oli oma kohal. Igatahes - mul küll ei tekkinud lugedes kahtlusi minategelase soo suhtes - mis annab alust teda naiseks pidada? Nojah, tegin veidi sohki - lugesin kõigepealt eelnevaid arvustajaid, alles siis juttu ennast. Järgmine kord nii ei tee. Eelarvamused võivad isikliku mulje alla neelata.
Karen Orlau jutud on minu arvates parimad eesti ulmelood üldse... See ka. Hämmastavalt hea. Taas alagab kohe kaasakiskuvalt, esimene lause juba tõmbab sind sellesse maailma. Kriitika koha pealt nõustun, et metsastseen oleks natuke paremini võinud olla välja kirjutatud, aga see hakkas häirima alles pärast lugemist, mitte aga lugemise ajal.
Minul ei tekkinud küll hetkekski muljet, et peategelane võiks naine olla. Võib olla pealkirja pärast. Võib olla ka selle pärast, et sai teda alguses sootuna vaadeldud ja siis kui kindlalt välja tuli, et ta mees on, siis see ainult kinnitas minu muljet. Aga mõttekäigud võiksid küll nii naise kui mehe omad olla (v.a. ehk see koht, kus kirjeldatakse Elisaga seotud mõtteid need on küll üdinisti mehelikud minu arvates), mis vahet seal on :-) Sellised sootud mõtted.
Aga jah, Karen Orlau on hetkel küll üks eestlastest ulmekirjanike tippe. See lugu kinnitab seda arvamust taas.
Kuulasin juttu lugedes kaks korda üle nimiloo ja siis, nii igaks elujuhtumiks, sai "ACCEPT'i" "Metal heart" kah otsa lastud. Üldiselt mulle Beethoven (helilooja, mitte kutsikad) meeldib. Karen Orlau meeldib mulle ka.
AGA kuna teda on siin juba niigi massiliselt kiidetud, siis veidike kriitikat kah. Lugu meenutab videofilmi ümberjutustust. Puudub sisemine põlemine pingesse tõmmatud metallkeele helin , see mis viib meid Ludwig van B. teoseid kuulates ekstaatilisse seisundisse. Kogu oma lugupidamises Karen Orlau isiku vastu ei saa ma lugeda kõnealust lugu enamamaks, kui väga heaks koolikirjandiks. Ütlen seda küllaltki julgelt välja, sest prl. Orlau on näidanud, et suudab ja saab tohutult paremini, kui tahab.
Jutt on liiga kammitsetud. Autor peaks eelkõige iseennast kirjutamise ajal julgemalt vabaks laskma. Praegu jääb mulje, et nii tegevus, kui tegelaste käekäik ei lähe talle suuremat korda, mis, arvestades valitud mina-vormi, jätab kummalise ja võõrikust tekitava mulje. Täiesti tuntavalt ei ole autor suutnud ennast ka meheks kirjutada, ilmselt just selle kammitsetuse tõttu. Stseen metsas jätab aga lihtsalt USUTAMATU mulje. Lõpetuseks tahan loota, et "Oraakli surm" ei jää selle, minu arust paljutõotava autori luigelauluks, vaid kujuneb esimeseks verstapostiks pikal-pikal teel.
vapustav lugu.
hämmastav on aga, et arvustajad arvavad nagu oleks peategelane naine.
no ei ole.
minul oli küll kogu loo vältel kindel arvamus, et tegemist on mehega. ilmselt tuleb selline veendumus faktist, et ma ise mees ei ole.
lugu aga on tõesti vapustavalt hea.
Minategelasega on jah sutsu naljakas lugu. Kõik sujub laitmatult kuni hetkeni, mil autor deklareerib mustvalgelt et, kõnealune on mees. Isegi siis veel tundus mulle see väide iroonilise lõõbina, mida naised enda kohta teinekord kasutavad mõnel salongiläbul ja eriti säärane peategelinski—EQ idioot nagu siin loos.
Ja Jüri Kallase idee lubadagi minategelasel naine olla, liiati kui see autorile pea olematut vaeva tähendab, teeks pala rikkamaks… veel yhe intriigi võrra.
Aga, sa Issanda vits, lõpp hea lugu
| 13.06.1999 22:57:08 |
kairi |
On ta mees või on ta naine?
Müstiline.Nagu Sinilaid/ei väsi kiitmast
Mõtle-kumba.
Väga hea jutt. Üks paremaid, mida olen viimasel ajal üldse lugenud. Ootan õhinal uusi kirjatükke Karenilt.
PS Mina küll ei adunud, et peategelase näol võiks olla tegemist naisterahvaga.
Ka mina olin jumala kindel, et loo kangelane on naine kuni lugesin lauset, "ta on ikka kõva mees küll", või midagi taolist.
Siis hakkasin mõtlema, et miks ma teda üldse naiseks pidasin ja ühtegi loogilisemat seletust ei tulnudki pähe kui, et autori nimi mind sellele lainele häälestas.
Aga võibolla tõesti on kirjanik alateadlikult tubli annuse östrogeeni tegelasse sisse valanud? Või järsku tegi meelega sellise imeliku "mehe" :-)
Esimest korda, kui ma seda lugesin, ei saanud ma tuhkagi aru, mis värk käib. Nüüd olen kaks korda veel lugenud, sain järjest rohkem aru ja meeldis järjest enam. See on ju vist hea jutu tunnus? Juba see, et üldse tahan teist korda lugeda?
Karen Orlau ja tema lood!
Ka minul oli «Elisale» esimene autori loetud jutt... ning pean tunnistama, et esimese raksuga võttis ikka õhku ahmima küll!
Okay! ma teadsin, kes on autor, olin juba eelnevas kirjavahetuses ja autori avalikes sõnavõttudes omaette täheldanud kodanik Orlau oskust sõnu ritta seada, ka olin täheldanud seda, et neiu Karen võib ajuti üsna ootamatuid mõtteid välja käia...
Ning siiski oli «Elisale» mõnes mõttes suisa shokeeriv... see «Marduse» suur kolmik (Belials-Simpson-Berg) oli selleks ajaks juba jõudnud minus tekitada teatava rutiinse arusaama eesti omast horrorist, ning siis tuli attachiga «Elisale» (ja pisut hiljem ristusid mu teed ka Matt Barkeri käsikirjadega) ...ning sai selgeks, et on võimalik ka märksa värvikam ning mitte nii-ii klassikaklisheedes kobav kohalik õudusulme...
«Elisale» lugedes tekkis mul just selline tunne, mis tekib mul just siis kui ma loen Clive Barkeri «Veriseid raamatuid»... tegelikult on «Elisale» küll hoopis teisest puust lugu, aga miskit tabamatut neid omavahel seob... võibolla on see teatav selline muhe perverssuse hõng... võimalik, et just selle hõngu võimuses soovitasin ma autoril peategelane naiseks teha ning loosse sellist hubast lesbilist kirge sisse tuua... Siis oleks tegu esimese kohaliku omasooihara õudukaga?
Tegelikult soovitasin ma seda soomuutmist küll märksa proosalisemal põhjusel – minu meelest käitus peategelane hästi naiselikult, ma pidin kogu aeg lugedes endale meelde tuletama, et ta pole naine... Autor vaidles mulle küll vastu, et kui ma ei teaks, et loo on kirjutanud naine, kas ma siis ka selliseid etteheiteid teeksin. Aga ma teadsin, et jutu on kirjutanud Karen (ja mitte Kaarel), järelikult...
Ühest asjast olen ma igatahes aru saanud – Karen Orlau on selline autor, kes naljalt oma tekste ümber tegema ei kipu... ning kuniks ma veel ühtegi teksti tema käest ära ostnud pole, siis ma eriti selle ümberkirjutamise ideega pinda talle ka ei käi...
Mis puutub juttudesse «Ooraakli surm» ja «Habras ime», siis on ääretult meeldiv, et mõni kohalik (ja siiski üsna algaja) autor suudab kirjutada sedavõrd erinevaid tekste ning seda veel sellisel toredal tasemel...
Ma tean, et olen unistaja, aga ma ootan, et millal Karen Orlau kirjutab mõne hard SF loo! ;-]
kirg kuulda kaikumas enda hääle kaja on kirjanduslik lastehaigus, mille põevad teatavas etapis läbi pea kõik kirjutajad. mõned sellest ei paranegi - nt jaan kross, va jutulind.
tõepoolest, hedonistlik veiniuimane sõnademulin ei soosi kirjutatu lugejanijõudmist - nagu ei tee seda ka süvenenud prosaistlik telegrammistiil.
ülesõnastamise vastu aitab klassikaline rohi: vaadata kirjutatu alati üle ka pilguga, kas ehk oleks võimalik midagi välja jätta.
Kahtlemata _parim_ lugu, mis seni Algernonis ilmunud ja ilmselt ka parim minupoolt seni loetud Eesti autorite juttudest. Väga hea!!!
| 23.12.1998 14:46:18 |
Indrek Hargla |
Tuleb vist tunnistada, et Orlau juttude ilmumise järjekord on seoses nende kvaliteediga. Vähemalt paistab )eriti just eelmise arvustuse järgi), et Elisa-jutt on autori tour de force. Kõige rohkem sinna seda va hingestatust sisse pandud või nii.
Üldiselt siis selline klassikaline õudukas, koos kohustusliku atribuutikaga. Kuid ikkagi meeldis mulle "Oraakli surm" enam. Kahel põhjusel. Esiteks, oli ta loetavam. Selle jutu puhul, paistab mulle, on Orlau olnd liialt kammitset klassikalistest "kirjatehnika" kaanonitest ja tekst ei tundu nii värske. Teiseks, on ta kompositsiooniliselt väheke laialivalguvam ja ei teki Oraakli-sarnast pinevust. Või ütleme nii, et kui Oraakel oli seoke ehe ja mõnus kraam, siis Elisa vähe kokteililaadsem.
Aga siiski, käesolev jutt lööb igaljuhul üle enamuse Eesti õudukaid, Craig Wolfi ja M.Barkeri eriti. Ja VÄGA pika puuga.
Kui arvestada, et Eestis on praegu viis-kuus tõsiseltvõetavat õuduskirjanduse viljelejat, siis minu isiklikus edetabelis on preili Orlau 8 loetud tekstiga kindlalt esimesel kohal. Väikeste vahedega järgnevad talle Veikko Vangonen ja Matt Barker. Ja siis isandad Belials ja Berg. Maniakkide Tänavat ja Andrus Triisbergi ei tahaks nagu eriti hea meelega sellesse nimekirja panna, mõlemad kirjutavad üsna omapäraselt ja jäävad mu meelest sellest õuduse «peajoonest» veidi kõrvale.
Karen Orlau tekstidest lugesin esimesena just juttu «Elisale». Ja oli see 1997. a. veebruaris. Ning tuleb märkida, et tegu polnud sugugi mitte käesoleva versiooniga. Siis 97. a. sügisel avanes mul võimalus sama loo teist verisooni lugeda, praegu «Algernonis» ilmunu on minu arvestuste järgi kolmas. Ja üldsegi mitte parim. Tegelikult on üsna raske neist kolmest variandist ühte või teist parimaks lugeda. Ja ega muutused polegi olnud suured. Sündmuste areng on peaaegu täielikult samaks jäänud, kolme versiooni eristavadki üksikud juurdelisatud ja väljaroogitud lõigud kirjelduste ja mõttekäikudega. Lisaks kohati kergelt muudetud dialoog ja nimed. Praegu tundubki mulle, et parima versiooni saaks, kui neist kolmest variandist midagi kokku sobitada. «Algernoni» variandi häda on just selles, et kuigi juurde on lisatud kolm-neli ülimalt õnnestunud lõiku, on autor mingil põhjusel paar-kolm väga head kohta välja jätnud. Sel kokkusobitamise teemal suhtlen autoriga edasi ilmselt eraviisiliselt. Aga nüüd üldist.
Tegu on kõige lovecraftilikuma eesti keeles loodud tekstiga. Ja teatud möönduste ja muudatuste hinnaga saaks ta ka Cthulhu-sarja kuuluvaks lugeda. Aga see selleks. Tegu on praeguselgi kujul tohutult mõnusa tekstiga! Setting on lihtsalt suurepärane, kuigi, mäletan, alguses mulle see konkretiseerimata tegevuskoht ja -aeg vastumeelt olid. Enam mitte! Nii on ainuvõimalik. Ääretult mõnusad on minategelase lugejale räägitud lõigud, tõeliselt võimsad on need ürgset kurjust kirjeldavad osad. Hea on ka see, et autor lugejat käekõrval ja kõike lahtiseletaval moel lõpuni ei taluta, vaid piisavalt palju ise kokku viia ja selgeks mõelda laseb! Süzhee, tegelased ja loo pikkus on ka täesti OK, ainsana häirib tegelaste osas vast see, et minategelane naisena välja on kukkunud, kuigi ta autori tahtel siiski mehena esineb. Igatahes tunduvad ta arutlused ja kogu olemus ääretult naiselikena. Samas poleks lugu grammigi kannatanud, kui peategelane olekski naissoost olnud. Vastupidi, sisse oleks saanud tuua üsna palju lugeja rikutud fantaasiale ruumi jätvaid stseene ja vihjeid. Aus oleks vist öelda, et selle naise-värgi peale ma päris ise ei tulnud; kui see, kes tuli, tahab, eks ta kirjutab sellest oma arvustuses pikemalt. Ta lihtsalt vormis selle mõtte, mis minugi peas umbmääraselt ringi keerles, esimesena sõnadesse.
Kokkuvõttes: äärmiselt mõnus tekst. Pole seda reaalset ja puht-esteetilisest seisukohast vastikut jutu sündmustiku ja kirjelduste välist painet, mida tekitavad isand Barkeri lood. On mõnus õudustekst, mille õudus on seotud sündmuste ja kirjeldustega ning mis kokku on tipptasemel meelelahutus. Barkeri juttude enamikku ei suuda mina meelelahutusena võtta, nad tekitavad selleks liiga sageli mingit jutuvälist painet ja irratsionaalset vastikustunnet, mis muidugi autori professionaalset kirjutusoskust kahtluse alla ei sea. Hea õudusjutt peaks siiki hetkelise õudustunde tekitamise või fantaasia töölepanekuga kokkuvõttes meelt lahutava efekti andma. Mitte tekitama mingit fantastikazhanri välist reaalset halba enesetunnet vaimses mõttes. Surutist. Ja noh, Belialsi ning Bergi suht lihtsatest õudusjutukestest on «Elisale» ilma mingi kahtluseta klass kõrgemal. Just sedalaadi tekst, milliseid soovitasin autoril tolle joodiku-pihtimuse («Habras ime») asemel veel luua.
HI-HI. Nyid kuis sie lugu loetud vöib ju midagist kah kirja panna. Loo algus, sie osa kus riegiti salajasest vältimisest, oli kirjutat täpselt minust. Mudugist sie ei oma tähtsust ja mind eriti ei liiguta ka see, kellest jutt tegelt kirjutatud on :} Mudu oli uvitav lugeda ja seekord sie va löppki nii ootamatult ei tulnd. Nu jah, egas muud kui et, hiad loomevöimet!
|
