Aasta 2120 lend
Mehed kohtusid helkivast terasest koridoris.
Raskepärasema olemisega, turd ja põhjamaiselt hele
ebamäärases vanuses tegelane oli pöördunud
liftiuste avanemise hääle peale ja selle asemel, et
edasi minna, ootama jäänud. Pisut kõhnem
kergelt jaapanipärase välimusega mees oli samuti teise
kohe ära tundnud, nii et ta suunurkades võbeles
kerge naeratus, kui ta nõrgale gravitatsioonile
iseloomulikul pikasammulisel hõljuval kõnnakul
lähemale astus.
«Hau, Kent,» ütles ta peatudes kahe meetri
kaugusel teisest. Ta ei noogutanud ega pakkunud kätt.
«Tere, Tamaco.» Teine mees naeratas ka kergelt,
viipas siis ustele, mille poole oli teel olnud ja mis, nagu
kõik muu siin, helkis tuhmi roostevaba terase
peegeldusega. «Komandotorni?»
«Judge kutsus,» noogutas kõhnem mees, ja nad
astusid järjekordsesse lifti.
Nende pilgud ristusid korraks, kui mõlemad tajusid,
kuidas tehisintellekt nende pealuudesse kasvatatud protsessoriga
ühendust võttis ja nende isikuid kontrollis.
Seintel, mis olid ka ekraanid, veiklesid kirjad ja nende
läbivalgustatud kujutised, tehisintellekt registreeris ka
nende relvad ja salvestusseadmed.
Uksed avanesid, ja nende ees laius Kuu hõbejas
päikesest valgustatud maastik, mille taustal esiplaanil
olid mõned toolid ja lauad. Toolid olid pilooditoole
meenutavad -- pea- ja käsitugedega ja vaevumärgatavate
energiarihmade peitpesadega, laudade kohal hõljusid
õhus värvikirevad kolmemõõtmelised
kujutised. Avatud maastikku nähes otsisid mõlema
mehe sõrmed alateadlikult kombinesoonide õlgadel
paksude, paarisentimeetriste kraedena lebavate kergete
elutagamissüsteemide, nn. «veerandskafandrite»
kontrollnuppe, ehkki teadsid hästi, et tegu pole kupliga,
vaid ruum on ligi kilomeeter Kuu pinna all.
Nad astusid üle põranda lähemale ja
jõudsid pisut paremini valgustatud keskmise osani. Mees,
kes seal toolil seljaga nende poole üht kujutist
jälgis, viipas neile pöördumata. Kumbki laskus
tooli ja nad jäid ootama. Pilk ümbrusele näitas,
et põrand oli muutunud läbipaistvaks, nii et
võis vaadata horisondi taga olevat Maad, ja taevas
virvendas teljestik ning helendavate mitmevärviliste
punktikeste juurde olid tekkinud selgitavad kirjad.
Mehe sõrmest sähvatas helesinine kiir, mis osutas
ühele objektile määramatus kauguses.
««Astrolabe». ASL18, seega A-seeria. Mudeli
täpsed tähised pole olulised. Komandör -- Mick
Hodder «Tiger». (Te peaks teda tundma.) Kui te olete
jälginud koolituse või lendude graafikuid, siis
teate, et ta tuleb tagasi 81 kursandiga ja neil on sooritada
viimane test -- Põrguvärav. Te teate, et test
ebaõnnestub keskmiselt 3-l %-l, kaks pääsevad,
üks saab surma. Mida te ei tea, on see, et viimasel testil,
eile, oli ebaõnnestumisi 20%. Surma sai üks, ja kaks
poisi on raskelt vigastatud. Kui hukkunu oli sellest liigist,
kellele õpetaja annab mõista, et ta ei peaks
testile minema, siis teiste hulgas on -- vastupidi -- selliseid,
kes kindlasti oleks pidanud testi ära tegema, näiteks
Avallon Smithee, kahe aasta tagune Junior Grand Earth Tour'i
teine koht. Midagi on valesti. Et ennetada teie küsimusi --
oleme kontrollinud kõiki süsteeme ja oleme teinud
juhtunu arvutisimulatsioonid. Kõik süsteemid on
töökorras. Simulatsioonid näitavad kergeid
erinevusi, mis mingil viisil, millest me veel aru ei ole saanud,
ei mahu tõenäosuslike hälvete piiresse. Me
oleme otsinud põhiliselt mingit välist faktorit.
Sellega tegeldakse ka praegu.
Mis ma teist tahan? Kolme asja -- esiteks tegelesite te
võimaliku vaenuaktiga piloodikoolis. Asi, nagu ma
mäletan, lõppes tulemusteta ja maeti poole aasta
eest maha seoses põhikahtlusaluste äralennuga
«Astrolabe'il» -- polnud enam nagu mida uurida. Ja
nüüd tabasime tõenäolise
ühendusekatse -- Kansase HC raadioteleskoop andis
tuhandiksekundilise kõrgelt kodeeritud impulsi saabuva
laeva suunas. Me ei suuda seda lahti harutada ja infot oli ka
nii vähe, et see võib põhimõtteliselt
võimatu olla. Igatahes oli ta piisavalt võimas ja
täpselt sihitud, et olla vastuvõetav tavaliste
seadmetega, mida igal mehel mitu on. Seega» -- ta osutas
laua suunas -- «siin on meeste toimikud; kui, kui
seal on võimalik agent, tahaksin teada, kellele te
panused paneksite. Kui Tiger asjast kuuleb, küsib ta seda
esimesena. Teiseks tahaks ma teie arvamust, mida võidakse
planeerida, mida üldse tänaste algtingimustega
on võimalik meie vastu ette võtta. Ja
kolmandaks...» Ta vaikis viisteist sekundit,
pöördus siis lõpuks tooliga teiste suunas. Ta
oli kiilaspäine ja suurte jääsiniste silmadega.
Ta oli suur ja raske ning kuigi tundus küllaltki heas
vormis olevat, õhkus tema liigutustest kõrge
vanuse talitsetust.
«Ma tahaksin, et te käepärast oleksite, kui
midagi juhtuma hakkab. Siin ei ole teisi teie kaliibriga
tegelasi. Kõik on Marsil... või mujal. Tegutsege.
Ma... me ei saa lubada, et täna selle testiga midagi juhtuks.
Esiteks on see risk noorte eludega, teiseks aga... noh, te
kujutate ise ette, kuulujutud, usaldus kogu süsteemi vastu.
Tööle.» Ta viipas lauale.
*
Sellest ajast, kui inimene hakkas aru saama, mida ta
tähisel ööl ülesse vaadates õieti
näeb, on kõige meeliülendavam, tohutum asi,
mida abivahenditeta suudame tajuda, aeglaselt ruumis
pöörlev Galaktika täheketas. See on ainult natuke
noorem kui Universum, miljardeid aastaid on ta saatnud kiirgust
ruumi, kuulutades nii oma olemasolu. Ja ta teeb seda veel hirmus
kaua, kuni raugeb tähtede jõud, lõppeb nende
eluandvat tuld toitev vesinik... või juhtub Universumiga
muid huvitavaid asju. Kõigi nende saja miljardi tähe
hulgas on tema säravast südamest kümnete
tuhandete parsekite pikkuselt ruumi sirutuvatest spiraalharudest
ühel silmapaistmatu spektriklassi dG2 kuuluv
põhijada kollane kääbustäht, mille
kolmandal planeedil on sündinud tsivilisatsioon, kes, kas
juhuse või ettemääratusena, on
pööranud oma pilgu ülesse selle üleva helgi
poole, on tunginud välja planeedi kaitsva gaaskesta
varjust. Uskumatult, arutult tühisena tundub ta selle
majesteetliku suuruse kõrval, olles meile ülimalt
tähtis ainult sellel lihtsal põhjusel, et kuulume ka
ise nende kummaliste olendite hulka, kes pole rahul, et nende
koduks on ainult planeet, kes juba siis, kui nad asustasid
laotuse jumalatega, on soovinud viimaste elupaika tõusta,
alistada Ruum, muuta oma koduks terve Universum
Kas läheb see meil korda, ei tea. On ju
möödunud viis miljardit aastat ajast, mil tihenenud
gaasipilves kulgev termotuumareaktsioon kuulutas uue tähe
sündi. Mõnikümmend tiiru on teinud see
täht ümber Galaktika keskme, kuid siinkirjeldatud
sündmuste ajaks vähem kui miljondiku ajast, mil
inimolend esmakordselt astus teise taevakeha pinnale. Tohutu,
masendav tühjus lahutab kosmoses neid väheseid kohti,
kus põhimõtteliseltki oleks võimalik elada.
Ei ole veel leitud rohtu entroopiaseaduse ja
valgusbarjääri vastu, teisest küljest aga ei ole
ka leitud mitte üht konkurenti kogu sellele
mõõtmatusele. Ühegi välise jõu
mõjust oma saatusele ei ole inimkond seni mingit
tõsiseltvõetavat jälge leidnud, nii et ainuke
oht, mis ähvardab ta eksistentsi, tuleneb vaid temast
endast.
*
Kosmiline tuli lõõmas tühjuses,
hõreda ülikuuma heeliumi plasma vool kihutas
läbi ruumi, lagunedes, hajudes. Vabanev lühilaineline
kiirgus, mis hetke jooksul tapaks kaitseta silmad sellel, kes
liiga lähedal juhtuks olema ja muudaks atomaarseks auruks
selle, kes allika lähedal voogu peaks juhtuma, tegi
nähtavaks tuhandete kilomeetrite pikkuse nõelja
tulekanali. Selle tipus toimus sama reaktsioon, mis annab
tähtedele energiat, kuid siin polnud ta tekkinud ühegi
loodusliku alge sunnil. See termotuumaleek põles
inimmõistuse loodud neutronainest reflektorite fookuses
ja andis jõu kõrghoonetaolisele ümar-
peegeljale ruumisõidukile.
Pooleaastane retk sinna, kus päike peaaegu ei ole enam
eristatav teiste tähtede hulgast, hakkas lõppema.
Oli see päikesesüsteemi ääremaa või
avaruum, on nimetuse küsimus, aga see pimedus varjas
objekte, mis tegelikult ei olnud enam Päikesesüsteemi
osad, pigem vabad planeedi, isegi terved ebaõnnestunud
tähesüsteemid, mille keskmisel suuremal keral ei ole
kunagi jätkunud raskust aatomeid kokku pigistada nii, et
nad ühinema hakkaksid.
Laeva sadatuhat tonni pidurdusid kiirendusega kakssada
meetrit sekundi ruudu kohta, kõike ja kõiki
rõhus kahekümnekordne raskus. Inimene ei suuda elada
sellises raskusväljas -- ja ei elagi, vaid lamab
hiberneeritult metallkastis spetsiaallahuses, sellal kui
tehisintellekt tema eest töö ära teeb.
«Astrolabe» tagasipöördumist
jälgisid masinad, palja silma jaoks oli ta liiga kaugel.
Teleskoobiski oleks ta halvasti näha olnud, sest kuigi
mootori kiirgus oli väga kitsalt suunatud, oli voog, eriti
laeva lähedal, kümneid suurusjärke heledam
laevalt endalt peegeldunud valgusest. Kui kiir oleks otse Maale
suunatud, oleks ta päikese heledusega võrreldav
olnud. Laevalt loomulikult olid Maa sinakasvalge kera, tema
kõrval Kuu väiksem pruunikas kuulike selgelt ja
suurelt näha selle umbes miljoni kilomeetri kauguselt, kui
peamootori pinge langes Maa raskuskiirenduseni, sellal kui laev
ikka veel kähku Kuu suunas liikus. Veel midagi tegi
kompuuter -- lahus voolas ära, «kirstud» avanesid
ja inertsiaatoriteruumi tuhmis hämaras valguses lamas
meeskond energiapatjadel, mis moodustasid võimalikest
pehmeima voodi. Masinavärk, üks komplitseeritumaid ja
samal ajal häirekindlamaid, nägi vaeva, et inimesi
surmataolisest unest tagasi tuua. Pika teadvusetuse mõju
üle kehale ja vaimule vaidlesid teadlased sellest ajast,
kui töökindel «talveuni» välja
mõeldi. Kuigi protseduur oli üldiselt ohutuks
tunnistatud, jäid igasugused seletamatud ja mitte just
positiivsed kõrvalmõjud, nii et meetodit kasutati
ainult seetõttu, et see oli ainus viis läbida mingi
vastuvõetava ajaga sadade astronoomiliste ühikute
pikkusi vahemaid. See oli ka põhjus, miks äratus
võttis tunde, kuigi seda oleks võinud teha
mõnekümne sekundiga olukorras, kus kaotada pole
suurt midagi.
Lõpuks asendus sügav teadvusetus normaalse unega.
Esimesena ärkas sellest Tiger. Hädaohurefleks oli
kindlalt juurdunud, alateadlikult pingutas ta lihaseid ning ta
esimene pilk libises üle tabloo, kuhu kompuuter kandis
jooksvaid lennuandmeid. Esimene oli ta esiteks sellepärast,
et tema keha ja aju olid harjunud sellise protseduuridega --
sõitis ta juba üle 40 aasta kosmoses. (Et ta nii
vana oli -- aga ta oli ligi 65 -- poleks välimuse
järgi talle keegi pakkunud.) Ja teiseks oli see hind, mida
tal komandörina tuli maksta -- teda äratati pisut
kiiremini.
Ekraanidel polnud ühtegi punast või vilkuvat
rida, ka kiirendustuled, mis tavaliste valgustitega peaaegu et
võisteldes põlesid kõikjal, kuhu pilk
langes, olid rahustavalt rohelised.
Tiger tõstis käe kõrva taha ja vajutas
sinna peidetud sensorile. Pealuusse istutatud koli hakkas
aktiveeruma, ta jäi lamama ja ootama, kuni laeva
tehisintellektiga otsese kontakti saavutab.
Ta adus juba kasvavat tühjusetunnet -- veel ainult
õige pisut rabelemist ja siis on reis läbi. See, et
ta seda teadis ja ootas, ei muutnud asja kergemaks. See oli
alati nii ja alati oli ta jõudnud harjuda tolle
lõbusa kambaga, kellest alul tundus rohkem tüli kui
abi olevat. Ta teadis, et on nendega koos vaid pool aastat,
millest kuu nad pealegi veedavad magades. Teadis, et homme
helistab Magnutaki ja küsib «kas kordame?» ja ta
noogutab, mis tähendab, et mõne kuu pärast
lendab ta järgmise portsuga Kuiperi Vöö suunas,
kuid ometi tundis ta alati nukrust, kui tähelaev Kuule
lähenes. Järsult langes pinge, mis teda kogu retke
ajal vallanud oli, sest siitmaalt oli kõik lihtsam. Baas
oli kolme valgussekundi kaugusel ja lähenes kiiresti. Kui
ta annaks eetrisse «Mayday», oleks kolme sekundiga
hädasignaal seal ja veel nelja pärast võiks Kuu
pinna lähedal alati üleval olevate valvelaevade
mootorite leeke näha.
*
Kent tõstis õhukesele paberile trükitud
lehti, vaatas imestunult Judge'i poole.
«Paberkoopia jah,» vastas see ta sõnatule
küsimusele. «Iga mees teab, mis on kirjas tema
täistoimikus, ja saab teada, kes ja mida on lugenud.
Ühel päeval saab see loodetavasti nii ka olema. Seni,
paraku, ei ole meil teist võimalust, kui käituda
riigina, ükskõik, kui vastik meile oleks meie endi
kehtestatud põhimõtteid rikkuda. Teie kuulute
sisemisse ringi, mis seob teid vaikimiskohustusega. Ja omakorda
ärge minult küsige, kuidas ma need nende toimikute
primitiivsed koopiad tekitasin.»
Tamaco näperdas lehti, uuris üht vastu valgust.
«Päevapaber?»
Judge noogutas. «Homseks on nad tolm.»
Kent muigas korraga ja näitas Tamacole üht
lehte.
«Mis veidrad sümbolid...» uuris viimane seda
paar sekundit, siis taipas, muigas samuti ja küsis
või pigem tõdes Judge'i poole vaadates:
«Peidetud 'tumb print' käsk?»
«Lahendage ülejäänu ka sama
sujuvalt,» porises vanem mees tooli jälle ekraanide
poole pöörates.
«Oota,» lausus Kent kiiresti, et teine ei
jõuaks millegi muuga tegelema hakata. «Miks nad
kompleksi saboteerivad (olgu need siis USA eriteenistused
või kes iganes)? Mis nad sellest saavad? Tahetakse
informatsiooni, tahetakse meie tehnilisi leiutisi -- selge.
Otsitakse viise meie üle kontrolli saavutada, tekitatakse
intsidente oma sisetasakaalu muutmiseks -- arusaadav. Ent mis
huve teenib koolilõpetajate tapmine?»
Judge heitis neile üle õla pilgu ja nohises
kõhklevalt enne vastamist.
«Kent, Tamaco -- vanad te olete? Nelikümmend kolm
minu mäletamist mööda? Need aastad Marsil» -
- «Kaheksateist aastat,» pistis Tamaco vahele --
«on teid muutnud praeguste noorte sarnaseks -- te ei tea
enam, mis on rumal kurjus; ja see aasta siin ei ole teid uuesti
seda tajuma pannud. See oli möödunud sajandil, kui
meid peeti... mhh, ja teatud lähenduses me olimegi Kuul
baseeruv röövlijõuk. Kahekümne esimene
sajand oli meile olemasolu eest võitlemise sajand. Enamik
meistki ei saa aru, et see aeg on läbi. Mingil viisil aga
mõned Maa valitsused saavad, kui nende käitumise
järgi otsustada. Meie täht või surm ei
sõltu enam Maast -- seda sõnumit kannavad endas
Marsi linnades sündinud generatsioonid. See on uue rahva
tõus, ja otsust Vana Maa kohta, mida nad juba oma
olemasoluga endas kannavad, ei suuda paljud seal all
taluda.» Ta libistas käe üle näo. «See
on nüüd filosoofia. Nii et võib-olla on asi
lihtsam -- meie olemasoluga on tulnud leppida, nüüd
üritatakse meid kaugemale ajada. Igatahes viimastel
aastatel on juhtunud palju intsidente, mis ei sobi hästi
senistesse luureteenistuste käitumismustritesse -- meie
inimesi ei proovita enam mõjutada, ära osta,
tühjaks pigistada, enda kasuks tööle panna, pigem
üritatakse neid esimesel võimalusel maha
lüüa. Seega (kui see on mingisugune aktsioon alt)
öeldakse meile -- kerige minema. Võitlus on Maalt
kena ilutulestikuna näha, ehk peavad nad seda
võimsuse demonstratsiooniks?»
*
Tiger nihutas käe nuppudele, leidis kobamisi
õiged, lasi voodil end poolistukile tõsta ja,
viitsimata tõusta, kuna hädavajadust polnud,
jälgis talle juba eelmistest kiirenduse kasutamistest
tuttavaks saanud ärkamisstseeni. Esimese liikumise
fikseeris silm ekraanidel, kus teistes tiibades hakkasid end
kõigepealt liigutama ja pead raputades üles ajama
Tacca ja Jalef, laeva piloodid ja Šunkto, insener,
komandöri abi. Nooremate, rikkumata inimestena ei
võinud nad sallida teadvuseta olekut ja tegid pingutusi,
et sellest ärgata. Nemad neljakesi olidki kogu püsiv
meeskond, teist neli oli kooli õpetajad ja treenerid.
Pool kogu sellest seltskonnast oli muide kunagi lõpetanud
oma õppeaja Tigeri laeval, ja nüüd sinna tagasi
sattunud. Nad olid palju kosmoses rännanud ning kauguse
mõiste oli neil atrofeerunud -- nende maailm oli
ruumilaevade maailm, nende koduks oli päikesesüsteem
ja kaugusi arvutasid nad ühtviisi sundimatult kilo- ja
terameetrites (aeg-ajalt neid muidugi segamini ajades).
«Siin Astra,» heikles õrnalt komandöri
teadvuses laeva tehisintellekti hääl. «Tiger, su
modem on täielikult aktiveerunud, DoubleVision on
täitnud 31% testidest ja aktiveerub kümne minuti
pärast, TotalRecall on töövalmis, kuid ootel.
Kena, et sa oled ärganud. Reis on seni möödunud
arvestatavate kõrvalekalleteta plaanist.»
«Tere, Astra,» vormis Tigeri teadvus sõnu
otse modemile edastamiseks. «Kuidas ärkamine
kulgeb?»
«Nagu tavaliselt,» vastas arvuti kehatu mõte
nagu tuule sosin. «Meeskond ja õpetajad on
praktiliselt teadvusel, teised ärkavad kohe. Ka senistelt
uinutamistelt kursantide kohta kogutud statistikat kasutades
võin öelda, et tõenäosuslike
hälvete piires.»
«Seda ma näen ekraanidelt, et minu mehed on
üleval. Need 19 siin... Enamikku juhtumisi võin minagi
ennustada. Võin kihla vedada, et esimene on
Lion.»
«Sa tead, et kihlvedu pole aus, kuna mina jälgin
kogu aeg väga täpselt nende organismi parameetreid --
mina ju neid äratangi.»
«Jah, seda sa tead, aga seda, et Lion raputab puristades
oma sasipead, toetab jalad põrandale, pea kätele ja
tardub selles asendis, tean mina paremini. Kas Indis
kukkus?»
«Jah. Hüppas püsti enne, kui jõud
tagasi tuli ja maandus põrandal. Ma tean isegi seda, et
ta vannub.»
«Nüüd läheb ta puldi najal teisele
katsele -- »
«...mis samuti, nagu alati, ebaõnnestub. Aliesha
tõuseb.»
«Pikaldane veniv haigutamine -- ta püüab
korraga võimalikult suure koguse õhku kätte
saada.»
«Kerge hapnikuvaegus, mis järgneb
elutagamissüsteemide lahtiühendamisele.
Venturi.»
«Jah, tema hasartne vandumine -- kindel märk, et ta
on teadvusele tulnud.»
«Draco ja Chadis.»
«Nad kirjeldavad värvikalt ja võrdlemisi
naturalistlikult teineteisele oma emotsioone ja
unenägusid...»
«Hibernatsioonis und ei näe.»
«...ja tegelevad agaralt ümberolijaile
võimalikult lühida ja ammendava iseloomustuse
väljamõtlemisega. Varsti peaks Venturi kõrval
lamaval Björil mõõt täis saama, siis ta
viskab Venturit millegagi... Testriga.»
«Kerged valuaistingud Athosel. Venturi põikas
kõrvale. Arhiiv näitab, et Björ viskab 80-l %-l
juhtudest midagi Venturi suunas, enamasti silmi avamata harjunud
liigutusega. Tabavus 20%.»
«Homo homini lupus est», konstateeris Athos nukralt
testrit käel kaaludes ja suundus siis esimesena pisut
kõikuva sammuga dušširuumide poole.
«Deathface.»
«Tal on juba sünnist saati loomulik
surnupealuunägu,» mõtles Tiger rohkem omaette,
hoolimata sellest, et kuna lülitused olid aktiivsed, tajus
seda ka tehisintellekt. «Peale seda kahe aasta tagust
plahvatus, kui ta lõust veel kriimud ja kõrvetada
sai... kui ta plastilist operatsiooni teha ei lase, kannab ta oma
nime auga elulõpuni.»
«Ma ei ole kompetentne arvamust avaldama inimeste
sedalaadi otsuste üle. Muide, Angel ja Ulla togivad
Silverit. Viimane on küll ärkvel, kuid ei soovi veel
tõusta -- seda tavatsete te, inimesed, nimetada
laiskuseks. See on küll allpool seda taset, et peaks
sekkuma, aga ma tajun ta kasvavat ärritust... Nüüd
keerasid naised ta põrandale ja otsesed
monitooringusignaalid katkesid.»
«Ja seal pole enam mõnus edasi tukkuda. Ma
räägin nendega, kuigi see on tõenäoliselt
viimane äratus selles seltskonnas. Kas Indis on
üleval?»
«Ka tema signaale ei ole enam, ent ma näen, et Pipi
hiivab teda jalule, teised naeravad ümberringi.
Nüüd on kõik ärkvel, mul ei ole enam
otseseid signaale.»
Tiger avas silmad, et parasjagu näha, kuidas keegi
Soleyle jala ette pani ja ta komistas.
«Ta komistab masendava järjekindlusega. Kes seda
tegi?»
Ta ei oodanud vastust, aga Astra oli ikka veel kuuldel.
«Merou.»
Tiger tundis kerget ebameeldivust, sest autunne keelas teda
kasutamast arvutit meeskonna järele nuhkimiseks, ent
komandörile vastas masin kiiresti ja kõhklemata. Ta
ohkas.
«Okei, nüüd on nad läinud. See Merou, ta
ka toetas Soleyt, seda ma nägin -- selline heasüdamlik
kloun nagu ta on -- kõigi tema tegemiste peale tuleb
naerutuju või tahtmine ta laiaks lüüa.
Tõusen, mine taustale.»
Tiger jäi Fate'iga kahekesi. Too noorepoolne treener oli
samuti üks Tigeri õpilastest. Ta vaatas kursantidele
järele, hakkas samuti minema, ent pööras siis
pilgu komandöri poole.
«Meie osa oli siin peaaegu läbi. Kahju natuke. Mitu
korda sina seda teinud oled?»
«Kakskümmend. Sellega ei harju, ära loodagi --
kui sa seda küsid. Võid neid kõrvupidi
läbi peldikutorude vedada, aga ikka saab keegi
surma.»
«Jah. Ma tean. Vaatan oma gruppi ja mõtlen, et
kes nendest.»
«See on statistiline keskmine -- paljudest gruppidest
saavad kõik läbi,» tuletas Tiger talle
meelde.
«Ma tean,» muigas Fate rõõmutult.
« Aga või see mind aitab -- minu esimesed
lõpetajad, nagu sa tead.»
Kahe tunni pärast kogunesid kõik peale pilootide
ruumilaeva Peasaali. Sellist ruumi laevas muidugi polnudki, kuhu
kaheksakümmend meest ja naist oleks mahtunud. Nad olid
erinevatel sildadel ja ühiskajutites, mis kõik
holoekraanidega kokku olid lingitud, nii et tõesti
ühe suure ruumi mulje jätsid. Laeva mootorid seisid
ning ainult spetsiaalsaapad hoidsid inimesi õhku
kerkimast.
Fate sisenes ja vaatas oma grupi üle. Ta kõnnak
oli siin kummaliselt taaruv ning ta ei teinud erilist vahet
põrandate, seinte ja lae vahel. Ta lülitas midagi
randmekellal ja tabloole kiiganud kursandid nägid, et
Fate'i kuuleb ainult tema grupp. Ta naeratas.
«Teised räägivad muidugi üldjoontes sama
juttu, aga, osaliselt sellepärast, et see on kombeks ning
ma niikuinii oleks tahtnud seda isiklikult öelda --
» ta tegi käega ebamäärase viipe.
«Nii, kursus alfa-20! Kuigi te teate sama hästi kui
mina, et see on puhas juhus, et me oleme «alfa», ei
saa üle ega ümber faktist, et mingi müstiline
esimeseksolemise aura seda ümbritseb. Kursust alustas 25.
Nüüd on teid rivis 19. Viis lahkus -- keegi ei
süüdista neid, kes ise õigel ajal jalga lasid.
Loodetavasti õpivad nad teisel viisil ja sooritavad
ühel päeval oma testid. Võib-olla ei ole praegu
kohane meenutada Johnny't, John Douglast, aga ta vähemalt
tegi lõpuni seda, mida tahtis, puhaku ta rahus.»
Fate oli kõneldes teinud aeglase kaare ja
jäänud poolviltu seinale seisma. Ta vaatas displei
poole.
«Juhtimiskeskus, staatus?»
«Kõik korras siiani. Orienteeruv null miinus
kuuesajal, faas kaks -- miinus 30 roheliseni.»
*
Kummaline oli see nende keel, sest nad rääkisid
Kuu Ordu dialektis, arvutite abil täiesti uuele
süsteemile ehitatud tehiskeeles, mis kasutas muidugi tuntud
keelte sõnu. Dialekt oli lihtne, loogiline ja
ratsionaalne, kuid süsteem erines niivõrd palju
tavalisest inimkeelest, et teiste keelte konstruktsioone
vastavusse seada oli peaaegu võimatu. Kunagi eelmise
sajandi alguspoolel, kui see dialekt loodi, ei arvanud loojad,
et seda rääkima hakatakse, sest katsed esperanto ja
muude sellistega olid näidanud, et inimesed ei hülga
oma igapäevaseid harjumusi, pealegi ei olnud vajadus luua
keelt, vaid lühikeste üheselt arusaadavate
masinlähedaste komandode kooskõlastatud
süsteemi. Paraku oli ta sisemine grammatiline loogika nii
tugev, süntaks nii selge ja arusaadav et, kuigi baseerudes
peamiselt inglise keelel, oli ta kahekümne aastaga
tülgastuseni ajuvaba americano selle
paljurahvuselise seltskonna omavahelise suhtlemise keelena
asendanud, ja isegi Madagaskaril sündinud,
rääkimata Kuu ja Marsi rahvast, pidasid seda oma
emakeeleks.
*
Fate pöördus aeglaselt imaginaarse rivi poole.
«Mis siis ikka. Ees seisab viimane eksam. Kõige
raskem. Päras seda olete Kuu Ordu piloodid ja kogu maailm
on teile lahti. Aga enne tuleb see läbi teha. Tingimusi
teate te peast esimestest päevadest, nagu ka
ebaõnnestumiste ja surmajuhtumite statistikat.»
Informatsioonitablool süttis uus rida, Fate heitis
sellele põgusa pilgu.
«Alustage!»
Viie sekundi pärast oli ruum tühi.
*
Kent viskas toimiku lauale ja küünitas käe
kohvitassi järele. Tamaco kiikas tema poole ja lasi samuti
paberid käest, tõusis ja ringutas. Judge, kes
nendega koos pabereid oli lugenud, kõhkles hetke,
kallutas end siis tagasi, masseeris silmi ja palus
käeviipega Kenti baarirobot lähemale
läkitada.
«Nii, mis me siis teada oleme saanud?»
«Palju ja mitte midagi,» vastas Kent, kui oli
korraks küsivalt Tamaco poole vaadanud ja taibanud, et,
nagu enamasti, jätab sõber sõnalise osa
talle.
«Niisiis -- küsimus, mida me õieti otsime?
Vastus -- «ebatavalist», ei sobi, sest tavaline
on...» -- ta sobras kaustades -- «Indis. Jah, kui meil
kästaks leida tüüpiline Ordulane, meeldiks meile
tema ette tuua. Ta saab täna (loodetavasti) piloodiks ja ta
on teinud ka arvestatava tasemega teaduslikku tööd.
Ühesuguse kergusega võib ta end pildituks juua, kui
ka eluga riskides suuri tegusid teha.
Või Athos. Mees, keda iseloomustatakse aadlimehena --
uhke, piinlikult aus, paindumatu (mitu kaklust, mida nad ise
duellideks nimetavad), tahtejõuline. Kolm aastat
«Magna Charta» korporatsiooni seenior (pani pool
aastat tagasi ameti maha, kui minema lendas),
ühesõnaga sündinud juht.
Nii et ebatavalisi vastandmõistes piloodikooli
viimasel kursusel lihtsalt ei ole.
Erilisi vedamisi -- Chadis. Neli aastat tagasi lennuavarii.
Põrkasid treeninglennul teise mehega kokku, katapuldi
mootorid said viga, langevari läks sassi, aga ta kukkus
tiiki.»
Tamaco võttis jutujärje üle:
«Ühesõnaga, kuigi sa meile mingeid juhiseid ei
andnud, oleme liikunud umbes sama mõtteskeemi
järgides -- otsides liiga normaalseid ja liiga
ebanormaalseid. Meie eeliseks on muidugi, et tunneme enamikku,
kellest jutt.
Monkey. Põhimõtteline opositsionäär,
kui mitte öelda tola, kellele meeldib inimesi šokeerida
labasustega -- kui ta natuke püüaks, sarnaneks ta
inimesega, tema aga pingutab teises suunas, tõsi
küll, tagajärjekalt.
Lion. Ei varja oma biseksuaalseid huvisid. Kena ja
kõigega toimetulev naine, aga kaks korda on
psühholoogid maininud kibestumist. Tahab
kaugekspeditsioonile.
Lex. Ainuke, kel on tõsisem tervisehäda -- tal on
kunstmagu. Maismokk, mis muidugi võib olla kompensatsioon
nende kahe aasta eest enne uue mao saamist -- kuigi maitsta ju
võib, ainult neelata ei ole kuhugi, ei võtnud
temagi, nagu enamik sellises olukorras, mitte midagi suu sisse.
Häälestanud on ta oma seedimise selliseks, et on
kõhn nagu releemast.»
Judge oli seda kuulanud langetatud laugudega, ise kohvi peale
puhudes.
«Jah. Deathface. Mina põgeneks oma laevaga
võimalikult kiiresti ükskõik kuhu, kui
sellist lõusta esmakordselt sideekraanil näeks. Ja
nii edasi. Andke andeks, ma usun niigi, et te tööd
tegite. Ja ei ole vaja minuga õelutseda. Eilsed
sündmused on kurb reaalsus.»
Kent ja Tamaco vahetasid pilke, Judge vaatas kiiresti
ühe otsast teise otsa, siis nende pilkude suunas lauale ja
ohkas.
«Ma kartsin, et sinna me välja jõuame. Lee
Paul Roy, ehk Soley.»
«Pidev viimane. Kui sealt üldse kellegi kohta
võib öelda «jobu» -- «
«Pikad perioodid virtuaalreaalsuses, intensiivne side
Maaga. Kahju, et me ei logi ega jälgi seda...»
Judge ohkas veelkord. «Fate'i raport enne viimast
uinutamist, salajane lisa -- ei soovita Soleyl testile
minna.»
Tamaco sirvis hajameelselt toimikut. «Tunneb päris
hästi arvuteid. Üritab häkkida laeva arvutit, et
saada eelist? Kahtlasevõitu tegevus, sajad parimad pead
suurte tehisintellektidega on neid programme optimeerinud.
Üritab häkkida Polügoni, et lihtsamalt läbi
saada? Seal pole ju midagi häkkida, ta kas töötab
või ei tööta. Robotlaevad? Aga see tuleks ju
kohe välja, simulatsioonidega kontrollitakse kõik
üle. Mida ta Maalt sai? Koode? Korraldusi?
Programme?»
«Tööhüpoteesiks niisiis, et ta arvestab,
et ta eksamit niikuinii ära ei teeks?» võttis
Kent kokku. «Mida USA tast tahta võib? Tehnikat
või agenti? Esimesel juhul võib ta kavatseda jalga
lasta, simuleerides õnnetust. Valve laseb ta läbi
Maale, kui teatakse, et ta Polügonil pihta sai. Piisavalt
madalal käivitab ta uuesti mootori ja suundub kuhugi, kust
meie päästekomando teda nende arvestuste kohaselt
kätte ei saa. See võib toimida. Teisel juhul siis
üritatakse teda aidata Test ära teha, muutes ta
niiviisi endast sõltuvaks. Või üritatakse
lihtsalt segadust tekitada, et hiljem võiks väita,
et Polügon ei töötanud normaalselt?»
«Poisid, stopp, nii ei lähe -- te olete ta juba
süüdi mõistnud. Kas me vaatame ka teisi
võimalusi?»
«Sa ju võid,» ühmas Kent. «Meie ei
suuda kahe tunniga midagi normaalsemat välja
mõelda.»
Judge nooguta aeglaselt. «Võtame selle siis
tööhüpoteesiks, ent ei välista ka teisi
võimalusi. Ükskõik kuidaspidi aga
mõelda, tänased testitegijad on ohus. Ainuke
imeväike võimalus on, et midagi läks teistel
viltu ja tänaseks planeeritud aktsioon toimus eile
ära, aga sellega ma parem ei arvestaks.»
«Kas sa lubad täna kursandid testile?»
«Jah. Me arutasime seda Juhtrühmas.
Süsteemides ei ole mingit märgatavat viga.
Lõpuks on olemas täiesti arvestatav võimalus,
et tegemist oli rumala juhusega, kuigi selle
tõenäosus on normaaljaotusseaduse alusel umbes
üks kaheteistkümnele tuhandele. Eile, peale esimesi
ebaõnnestumisi lendas ja tegi kursantide keskel testi
läbi Julius, «Ultima Thule» piloot (sealt
startisid eilsed testitegijad) ja lõpuks sooritasid
kontrolltesti ka Erlend ja veel kaks Akadeemia instruktorit.
Kuus tundi tagasi saatsime igaks juhuks üles
abijuhtimiskeskuse, hoiatatud on kogu tehnikatalitust ja ka Maa
orbiidi suuri raketitõrjesatelliite (nad muutsid
mõnede varuhävitajate orbiite, nii et need
kriitilisel ajal Polügonist mööda lendavad).
Muidugi, nagu te teate, pole juba käivitatud Polügon
eriti juhitav ega jälgitav.»
Kent tõusis. «Me Tamacoga läheme välja.
Mõelda võime ka lennukis. Valmista ette salastatud
laserkanalid meie jaoks. Kes arvutigurudest saadaval on?
Indiana?»
«Indiana on ka saadaval. Analüüsigruppi juhib
muidu Growl.»
«Hoiata Indianat, ma seletan talle lennukist, mida ta
tegema peaks.»
Nad lahkusid ruumist.
*
«Astrolabe» lülitas mootorid välja ja
kõik kaotas kaalu. Paar tõuget veel, kui kurssi
korrigeeriti, siis muutusid hoiatavat kollast näidanud
kiirendustuled lõplikult siniseks. Kõik kursandid
olid teostanud stardiprotseduurid oma lahingulennukitel, mida
igapäevaselt «kotkasteks» hüüti
(ametlikult E-seeria oli loomulikult «Eagle»iks
saanud), Tiger oma meestega võttis kohad sisse
juhtimiskeskuses, lennukooli omad, Fate sealhulgas, olid end
samuti sinna istuma sättinud. Aeg-ajalt laev stabiliseeris
ennast ja korrigeeris kurssi vaevutajutava kiirendusega, Šunkto
puudutas iga kord kergelt biokontakte juhtkuulil, millega ta
juhtimise silmapilk üle oleks saanud võtta, kuid
seda tegi ta harjumusest, mitte vajadusest. Viimaste
kontrollprotseduuride tagasilugemised hakkasid kõik nulli
jõudma.
*
Polügon ootas. Tohutu kompleks, tuhandeid masinaid
tuhandetel kilomeetritel. Väljageneraatorid, metalli- ja
plasmapilvede generaatorid, juhtmoodulid, ülekandemoodulid,
aktiivrelvad ja taustakoli. Kolmemõõtmeline
labürint, milles tuli teed leida. Iga valearvestus
tähendas tõelise hävitava keskkonnaga
kohtumist. Ja lisaks laevad. Robotlaevad, mis olid ligikaudu
sama võimsad, kui kotkad. Eeliseid oli vähe -- nende
laserid olid väiksema võimsusega, nad ei tulistanud
tabamust saanud laeva ja läksid suhteliselt väikeste
vigastuste puhul triivima. Juhtimisoskus tehnilises
mõttes aitas toime tulla labürindiga, aga mitte
robotitega. Robotitega toimetulemiseks oli vaja midagi, mida
arvutitel ei olnud -- kujutlusvõimet. Laevu juhtis ja
võitles tegelikult kompuuter, laeva tehisintellekt, sest
inimese täpsus ja reaktsioon on kosmoses allpool igasugust
arvestatavat piiri. Kuid ei ole veel loodud, ja mõned
arvasid, et on võimatu luua tehisaju, mis suudaks
«valitseda kaost» nagu seda mõnikord nimetati -
- määrata üldist plaani, strateegiat vähese
või puuduva info alusel, ning teha seda kiiresti ja
piisava hajuvusega -- ja inimene võitis. Kiirus oli muide
samuti ütlemata oluliseks muudetud -- kohe sisenenu sappa
lasi emalaev ka pool tosinat isesihtuvat raketti. Laengut neil
ei olnud, aga ega seda polnud vajagi -- kokkupõrge
sellistel kiirustel oli juba ise piisavalt hävitav.
Reegleid seevastu peaaegu polnudki. Tuli vaid püsida alas.
Välja sai sealt võrdlemisi lihtsalt, aga test polnud
siis muidugi sooritatud. Ja kui laev saatis appikutsesignaali,
muutusid senised vastased hoobilt abilisteks. Ja veel -- kui
piloot suutis tehnika üle mängida, tuli ta puhtalt
välja; kotkas seedis ka kergemaid vigastusi, mis suuresti
välistas juhuslikkuse. Kui aga segadusse sattuda ja siis ka
iga hinna eest proovida jätkata, jõudis viies
või kuues tabamus reaktorini, ja tulemuseks oli igas
suunas kiiresti laiali lendavad plasma ja
metallitükid.
*
Kõik oli valmis, mehed kohal. Väljumiste
järjekorda ei olnud keegi määranud, nii et
esimene olla oli julguse või pealehakkamise
küsimus.
Zero! Mitte number vaid mees, ei ainsatki mõttevarju,
ega tundevälgatust liikumatul näol, nime saanud
samapalju selle lootusetut ahistust ja tühjust esilekutsuva
näoilme, kui hirmu täieliku puudumise tõttu,
nii et tagasilugemise «null» tähendaski talle
alati luba lõpuks ometi peale hakata. Ruumilennuk paisati
katapuldil välja, ta pöördus ja kadus
tulejõe ees kosmosesse. Minut hiljem võis
järgmine startida, läks aga mitu sekundit üle ja
siis läks Athos. Ja siis juba teised normaalvahedega.
*
Kõrgetooniline nõudlik helin tõmbas
Judge'i tähelepanu endale, ta heitis pilgu kõrvale
ja tõi siis enda ette ekraanile kujutise, mille alaservas
põlesid kirjad «Prioriteet: ÕHK» ja
«Salastatus: KÕRGEIM», viimase tõttu oli
kujutis ka virvendav ja hääl lame.
«Kuulen sind Mickey-mouse, mis juhtus?» küsis
Judge kiiresti.
«Undarumi tehasest on kadunud umbes viiskümmend
Meteor44-tüüpi laserite südamikku. Nad on
vahetusse läinud, keegi ei tea miks, ja keegi ei tea kuidas
see võimalik on, aga, mõningate oletuste
põhjal, ja eriti arvestades eilset intsidenti, on nad
halvemal juhul Polügoni C-robotitele monteeritud.»
«Millal te selle avastasite?»
«Tehase omad avastasid üleeile, noh umbes 40 tundi
tagasi. Alailma läheb midagi vasakule -- tead isegi,
rutiin. Esialgu otsisid nad ise, veerand tundi tagasi tulid minu
juurde. Eilseid numbreid ei ole reklaamitud, ent kui nad selle
võimaluse peale tulid, olid nad kohe siin, sest seda teab
igaüks, et just nüüd hakkavad koolid
lõpetama.»
«Kui palju Meteorid nendest vanadest Titan'itest
võimsamad on? Kolm korda?»
«Kiiratavalt võimsuselt jah -- 3,5 korda, aga nad
on tihendatud impulsiga ja paremini fokuseeritud, seega
purustusjõud on vähemalt suurusjärgu suurem...
pakuksin 20 korda. Need ei ole enam mänguasjad, millega
nolgid sõda mängivad, tuhande kilomeetri pealt rebib
täpne täisvõimsusel lask kotka
tükkideks!»
«Kuidas see võimalik on, et keegi ei
märganud? Tähendab nad sobisid? Markeering?
Autotestid? Kontroll?»
«Sobivad nad kõik omavahel. Toide, sihtimine,
kõik on standardne. Ükski inimene neid ei puutu,
teevad ju kõike robotid. Ei kujuta ette, millised
kontrollprotseduurid pidid mitte toimima, et see läbi
läks, ja millised veel vigaselt toimima, et eelmiste vigu
ei märgatud. Tegu ei olnud muide terve seadmega, vaid just
südamikega -- need on juba viiskümmend aastat
täpselt ühesugused. Titaneid me ei tooda enam kuus
aastat, neid kasutatakse ainult õppustel. Kogu aeg
vahetatakse laevadel südamikke, vahel on kaks-kolm laeva
korraga sees, meie ladu on kord täis, kord tühi ja
aeg-ajalt oleme C-robotitele juba redutseeritud
võimsusega Meteori esimesi versioone peale pannud -- 6-e
näiteks sai omal ajal palju tehtud, aga ka muid esimesest
kümnendani. See kõik jätaks imeväikse
võimaluse, et tegu on lolli juhusega, aga mina ei usu, et
ilma inimliku abita.»
Judge mõtles hetke. «See «abi» on
ülimalt tõenäoline, aga sellega on aega... Oota,
see muidugi seletaks... Ei, aga see oleks pidanud näha olema
-- simulatsioon ju tehti, samuti uuriti kotkaste vigastusi...
Jää liinile.»
Ta vajutas paarile nupule. «Growl?»
Ekraanil välgatas korraks kiri «Otseühendus
blokeeritud» ja siis näitas ruumikaamera meest, kes,
otsustades suletud silmade ja kinnasklaviatuuril liikuvate
käte järgi, töötas virtuaalis. Too
pöördus pahuralt ning vastu tahtmist, ent üritas
pilku huvi manada, kui lõpuks päris maailma pildi
ette sai ja nägi ekraanil lisaks prioriteedikutsungile ka
salastatusesignaali. Ta näoilme järgi otsustades oleks
kõigile parem, kui see, mis ta tööd katkestama
sundis, osutuks piisavalt tähtsaks.
«Growl, ühe versiooni järgi» -- Judge
osutas teisel ekraanil kuulavale Mickey'le -- «on C-
robotitel tunduvalt võimsamad relvad.» Ta seletas
paari sõnaga eelmise vestluse sisu. «Sinu
arvamus?»
Arvutispets mõtles hetke. «Oota viis minutit,
kontrollin. Mickey, sina leiad minust kiiremini nende
võimalike vahetatud torude tehnilised andmed ja
võimalused -- saada need mulle.»
Judge saatis ühendused taustale ning üritas Kenti
ja Tamacot kätte saada. Ta tabas just hetke, kui mehed olid
just oma kotkastesse jõudnud ja startisid. Pilt
hüples ja helikanalist tuli veidrat priginat, kui nad
läbi kilomeetrise vertikaalse tunneli pinna poole
sööstsid, sest vaatamata kõigile
täiustustele ja varjestusele olid häired nii tugevad,
et kõik tundlikud elektronseadmed kaasa kräunusid,
kui lift, või pigem katapult või veel
täpsemalt lineaarelektrimootor täispaakidega
kakskümmend tonni kaaluvaid kotkaid kiirendusega sada
kakskümmend meetrit sekundi ruudu kohta ülespoole
läkitas. Toru läbiti nelja sekundiga ja siis
tõusid selleks hetkeks juba pool kilomeetrit sekundis
liikuvad lennukid kaks korda sama kaua hooga, et mootorite
käivitamiseks piisavalt kõrgele jõuda. Nad
kallutasid end, et plasma tunnelisuud ei tabaks, ja
jätkasid sama kiirendusega.
«Te harrastate ikka veel teravaid elamusi,»
kommenteeris Judge nende kiirendusest lapikuid lõustu
vaadates. Rääkida nad ei suutnud, Tamaco jaksas talle
ainult keskmist näppu näidata. Nende trajektorid
radarikujutisel eemaldusid teineteisest ja nad vähendasid
ka kiirendust nelja G-ni.
«Uhh,» hingas Kent järsult välja.
«Hea, et energiapadjad on olemas. Ilma enam kahtteist G-d
ei tahaks.»
«Aga see-eest on kahekümne sekundiga paokiirus
käes,» märkis Tamaco. «Palju need padjad
aitavad... oli vist kompensatsiooniteguriga 1,6, pealegi mitte
ühtlaselt kogu keha paksuse ulatuses. Okei,
Judge?»
Judge rääkis uuesti kiiresti laseritest.
Mehed vahetasid ekraanidel pilgu.
«Kas sa katkestad testi?»
«Hilja. Kursandid on väljas. Mul on juba pool
juhtkonda kriisikomiteena liinil. Magnutaki inimesed eesotsas
Erlendiga töötavad stsenaariume läbi ja arvasid,
et nendel, kes pihta ei saa, pole vahet.»
«Olgu, oota Growli vastus ära, siis
räägime uuesti,» vastas Kent nende mõlema
eest. «Leppisime kokku, et mina lähen Polügoni ja
Maa vahele, Tamaco otse C-robotite stardialasse.»
*
Konteinerid avanesid, suruõhk paiskas miljardid
nõelad pilvedena laiali, rivistades neid generaatorite
kiiratud elektriväljade järgi. See aeg-ajalt otstest
üksteisele sinakaid sädemeid pilduv mass muutis
kasutuks pudruks enamiku radaripiltidest. Plahvatasid
termotuumapommid, sest milline on veel odavam meetod plasmat
tekitada. Rivis hõljuvad robotlaevad ärkasid, neile
anti vaenlased -- kotkad, kes, isesihtuvad raketid tigedate
kihulastena kannul, kihutasid määratud teel kogu selle
sodi vahel, millest neid kogu kursuse ajal üldiselt oli
õpetatud normaalsetes oludes eemale hoidma.
Tüürmootorid sähmasid lühikeste
impulssidena, muutes kotkaste liikumise juhuslikuks ja
ettearvamatuks, laevade laserid purustasid teele
jäävat sodi ja vaenlasi, kotkad kadusid ka aeg-ajalt
ise plasmasse, otsides kaitset jälitajate eest. Aeg
kivistus, sekundid muutusid tundideks.
Kaugusest, mida võis ohutuks lugeda, näiteks
Maalt, oli pilt äärmiselt segane. Polügoni
tehnikat, roboteid ja kotkaid näha ei olnud, vähemalt
palja silmaga mitte. Mis aga, eriti kui orbiidil liikuv
Polügon juhtus ööpoolel olema, suurepäraselt
paistis, oli plahvatuste laialivalguv tuli ja sähvatused,
nagu oleks päike liikuvalt hiigelpeeglilt peegeldunud, kui
mõne mootori telg otse vaatajast üle libises.
Öösel paistsid ka laseritabamused kiiresti vilkuvate
valgete tähekestena.
*
«Indiana, aeg on otsas,» ütles Kent ja
tõi ka Judge lisaks Tamacole liinile.
Kõnetatu ei vaevunud end arvutist lahti ühendama
ja tõi vestlema oma virtuaalkujutise.
«Tiger lasi mu «Astrolabe'i»
süsteemidesse sisse. Ma ei ole leidnud mingit jälge
vastuvõtust, aga seda ma ei oodanudki ja sellega
tegelevad Šunkto ja mu abilised edasi. (Kinnitan Growli
arvamust, et teade oli lühike, kindlasti alla kilobaidi.)
Ma avasin mitmete tegelaste raamatukogud. (Muide, nad
näevad seda pärast, nii et kui nad aukohtu poole
pöörduvad, siis, nagu me kokku leppisime, viitan ma
Judge'i korraldusele, eks ole?) Kurat, kuidas mulle ei meeldi
teiste isiklikes asjades sobrada, aga nad muide ei olnud
ükski kodeeritud.
Kõige huvitavam on kahtlemata Soley oma. Kas tema on
see, keda otsime?»
Mehed noogutasid.
Indiana jätkas. «Läbisegi Maa
tänapäeva kirjandus, esoteerika, religioon, filosoofia
ja kurat teab mis. Päris huvitav kraam, nagu öeldud,
kutil on lai silmaring. Praktiliselt kõike, mida sa,
Kent, mul otsida palusid -- börsiprogramme,
kinnisvaraprospekte. Mis antud juhul huvi pakub -- jah, tal oli
päris palju Maa valitsuste toetatud saasta, enamasti
üsna lapsik soga, niipalju, kui lugeda jõudsin.
Olemas on ka «Viimane test -- Põrguvärav. Miks
on vaja lõhkuda kallist tehnikat ja tappa noori
inimesi?», mida sa spetsiaalselt mainisid. (Ta on seda
lugenud vahetult enne uinutamist.) Ma ei olnud seda ise lugenud
-- päris huvitav, stiilipuhas, lausa klassikaline
demagoogia -- iga lause või mõte algab
õigete faktidega, ja siis keerab metsa, lõpp on
kas pahatahtlik väänamine, pooltõde või
harvem lausvale. «Inimene on seega testile mineku ajaks
keskmiselt 24 aastat vana, teda on 20 aastat õpetatud,
kui juurde lugeda ka see aeg enne tegelikku kooli, kus tema
võimeid juba sihipäraselt arendama hakatakse. Tal ei
ole muud valida, kui riskida surmaga või leppida eluks
ajaks teise sordi kodaniku tiitliga -- vähe sellest, et ta
ei kuulu süsteemist suurimat kasu saava kildkonna hulka, ei
ole tal võimalik isegi ilma luba küsimata paigast
paika liikuda.» No peab ikka mõtlemine olema, et
asjast niimoodi aru saada! «Õpetajad siiski ei
soovita mõningatel testile minna, isegi peale sadu
õnnestunud simulaatoriteste. Ebaõnnestumiste
protsent on palju kõrgem Maal teistes riikides
sündinute ja väljaspool Ordu ametlikke
õppeasutusi õppinute puhul. Selle loomulikuks
põhjuseks on alati toodud nende endi varasest east
toimuvate sihipäraste treeningute paremuse, ent visalt
liiguvad kuulujutud, et Polügoni on «kohendatud».
Tõsi, selle kohta puuduvad meil igasugused andmed.»
No tõesta, et sa kaamel ei ole. «Nii või
teisiti on Test ordurüütli elu pöördepunkt,
tähtsaim sündmus, mis kas avab ta ees kõik
teed, annab võimaluse vabalt valida elu- ja
töökohta, hääletada juhtorganite valimistel
jne. Karmi karistuse ähvardusel on muidugi keelatud
igasugune koostöö Maa valitsustega.» On
või? Mina tean ainult Akadeemia auvannet, mis keelab
omandatud oskuste kasutamise Ordu vastu ja vist oli mingi
möödunud sajandil mingil Suurkogul heakskiidetud
soovitus kümne aasta jooksul peale mujale elama siirdumist
mitte asuda meile vaenulike struktuuride teenistusse, mida
omakorda ei ole vist kordagi rakendatud, sest ei ole veel
leidunud kedagi, kes vabatahtlikult Ordust ära läheb.
Ah jaa, kas on üldse kunagi olnud aeg, kus meie inimesed
end ilma muigamata rüütliteks nimetasid?...»
Nõudliku vilega segasid end nende vestlusesse Growl ja
Mickey.
«Asjad on halvad,» alustas esimene sissejuhatuseta.
«Keegi on sorkinud mitmeid programme, ent sellisel viisil,
et kui ta ei olnud äärmiselt kaval, milles ma kahtlen,
võib tulemus olla hoopis midagi muud, kui ta planeeris.
Igatahes ei ole selles loogikat. Indiana, leiad sa
«Astrolabe'ilt» üles veerand tundi tagasi saadud
teate -- « ta tõi ekraanile mingi numbrijada.
Indiana klõbistas midagi klahvidel, siis luges paar
sekundit ja läkitas teate kõigile nägemiseks.
Growl noogutas. «Seda ma arvasin. Modifitseeritud C-
robotite järjekorranumbrid.»
«Õnnestub nad tagasi kutsuda,» kummardus
Judge oma toolis ettepoole.
«Nad on autonoomsed. Judge, sul läheb kiiremini,
anna mulle König.»
«Ma hoiatasin raketikaitset juba neli tundi tagasi.
König liinil.»
Growl noogutas uuele kujutisele lühidalt. «Anna
mulle nende juhtimine -- « Ta kirjutas kiiresti
klaviatuuril. Nad vahetasid üksikuid sõnu, mis olid
mõttetud ilma samaaegselt vahetatava arvutiinfota ja
kahekümne sekundi pärast tõstis Growl pea.
«18 on juba liikvel ja liiga sügaval tsoonis. Eile
kasutati neist 14, 20 saime tagasi või
hävitasime.»
«Mickey, kuidas nad toimivad? On seal mingid
eripärad? Olete arvutanud, mis eile tegelikult
juhtus?»
«Nad tulistavad tavalisel võimsusel, roboti
arvuti siiski tunneb ära, et tegemist on Meteoridega, ent
tal ei ole konkreetsed andmeid selle tüübi kohta, osa
parameetreid on lubatud vahemikest väljas ja ilmselt selle
pärast ta lihtsalt ignoreerib uute laserite
kiirlaadimislülitusi. Seega teisiti öeldes tulistab
robot seeriates, kümmekond korda kiiremini, praktiliselt
pidevalt. Eilsed ebaõnnestumised on kõik
nendega -- peale ühe kotka sõelapõhjaks
laskmist lähevad terveksjäänud ju uuesti
stardialasse. Smithee muide vigastas kõiki viit, nii et
need olid mängust väljas, aga mõni selline
robot käis ise viis ringi läbi. Loll lugu --
testlendajad ei saanud midagi märgata, sest suurelt
kauguselt pole vahet, aga kui teed kasvõi üheainsa
vea, millest normaalses testis tuled soomuse najal läbi,
siis nende puhul oled tolm. Erlend näiteks lasi kaks
viimast puruks, aga ei saanudki vahet märgata, kuna ta ise
pihta ei saanud. Julius ei saanud ühtegi, sest sel ajal
tulid nad parasjagu ringiga tagasi stardialasse ja
tabamusjälgede uurimine ei andnud midagi, sest need on
tavalised.»
«Tamaco, on sul side Polügoniga,»
röögatas Judge. «Kus nad on? Kes nad
saab?»
«Esimesed kolm gamma-6 Hawkeye, järgmised viis
beeta-13 Chumac, siis alfa-11 Khuu ja viimased viis alfa-8
Soley. Lähen labürinti, side katkeb
tõenäoliselt kümne sekundi pärast.
Loodetavasti on Hawkeye nii hea piloot, kui temast
räägitakse.»
«Mis sa õieti teha tahad?» küsis Mickey
ja vaikis õnnetult, nähes, kuidas Tamaco
sideindikaator kustus.
«Väga lihtne -- ainus võimalus, kuigi mulle
ei meeldi, et ta seda üksi teeb,» urises Kent.
«Viis C-robotit saavad sihikusignaali sellelt, kes ilmub
esimesse Väravasse. Meie ei saa neid enam kätte ja
raketitõrje on ebakindel. Tamaco läheb ja
võitleb nendega ise, ja... jah, vaadake ekraanile -- ta
kiilus end Hawkeye taha ja andis kahe kotka ID-d nii et ta sai
omale topeltkomplekti, kümme vastast. Chumac ja Khuu teevad
lihtsalt haagi ja sisenevad kanalitesse C ja D.»
«Ja saavad viimased viis?»
«Ei, Soley saab.»
Judge vaatas üle õla. «Tiger, kas see
võib juhus olla?»
«Ei,» vastas viimane. «Me
analüüsisime just Erlendiga stardijada. Ta andis
valmisolekusignaali viisteist sekundit peale
järjekorranumbrite saamist, ning trügis spetsiaalse
palvega vahele, et jõuda «õigetega»
kokku.»
«Mis spetspalve?» ei saanud König aru.
Vastas Magnutaki, kes ka liinil oli: «Stardid toimuvad
minutiliste vahedega, nad kõik näevad ekraanidel
seda elavat järjekorda. Kui keegi tunneb, et
«nüüd või mitte kunagi» ja kirjutab
end kohe väljuma, siis teised tavaliselt viisakusest vahele
ei sega ja ta saab endale sobiva aja.»
Judge vajus mornilt mõttesse, samal ajal hajameelselt
teistele rääkides:
«Me arreteerisime vahepeal Jagg Vallasi. Tema sisestas
käsitsi mitmed korraldused, mis viisid Meteoride C-
robotitele sattumiseni. Me kontrollime tema versioone, ent kui
ta jutt vastab tõele, üritas ta kellegi tekitatud
segadust parandada, teadmata, mis teoksil. See on pikk jutt, aga
esimene, milles on loogikat...» Ta vaatas kõrvale.
«Jah, C-robotitele pidid sattuma rikkis torud, ja
täna. Jagg märkas eile, et midagi ei klapi, ja
üritas asju parandada, tehes need tegelikult hullemaks. Me
muidugi kontrollime seda veel.»
Ta kõhkles veel hetke, surus maha ohke ja tõi
siis ette ühe taustal olnud kujutise.
«Tato, sina oled Ordukindral,» porises Judge.
«Mis me teeme. Minu pärast söögu oma
keedetud suppi?»
Mees ekraanil oli kõigist seninähtuist esimene,
kes nägi välja selgelt igivana. Ta noogutas ja vastas
kõrgest east kähiseva häälega:
«Aga sina oled Ülemkohtunik. Ma aktsepteerin su
otsust. Lisaks näen ma liinil nelja konsulit ja ma ei kuule
proteste.»
*
Tamaco kirjutas klaviatuuril paar korraldust ja haaras siis
lõplikult kahe käega juhise, sobitades sõrmi,
üritades tehnikaga võimalikult hästi sulanduda.
Reaalsus ähmastus, sest tajudes prevaleeris
otseühendus kotka ajuga, ta tundis end pigem ise
lahingulennukina.
«Tamaco, sa sisestasid korralduse Excalibur,»
sosistas tehisintellekt. «See lülitab välja
enamiku kaitsmeid, kiirendab muidugi relvasüsteemide
tööd, ent muudab juhtimise inimestele
äärmiselt ohtlikuks. Kas sa ikka tead, mis sa
teed?»
«Jah,» ütles mees.
«Korraldus aktsepteeritud,» ütles arvuti, ja
ekraanidel muutus kirjade ja tulede muster.
«Huvitav, mitme kodaniku õigused ma selle eest
saan,» urises Tamaco, lisades paar jaapanikeelset
vandesõna. Tugev pidevalt muutuv kiirendus loopis teda,
ta tegi kiireid silmuseid ja sihtis esimest vastast. Elu
läks kuumaks. Gaase ja prahti oli nii palju, et
laserikiired olid siravate katkendjoontena näha. Osa
relvasüsteeme töötas automaatselt, aurustades
laevale ohtlikult lähedale sattuvaid suuremaid tükke,
ent olles peaaegu kasutud aktiivsete vastaste vastu. C-robotite
laserite kiired muutsid nad kotkast vaadatuna lõbusateks
kiirtepärgadeks, mille keskel asus sihikumarker. Nii
lähedale sattuda, et nad ise seal keskel eristatavad
mõõtmed oleks omandanud, eriti praeguste vastaste
puhul ei tohtinud. Kotkas joonistas keerukat
kolmemõõtmelist spiraali, püsimata
ennustataval trajektoril kauem, kui detekteerimiseks kulub,
piloot orienteerus kümnete erinevates lainepiirkondades
töötavate kaamerate arvutitöödeldud
näitude järgi, üritades samal ajal üle
kavaldada igas suunas, üleval ja all (kui selliseid
mõisteid seal üldse kasutada võib)
ründavaid vaenlasi. Kaalutus vahetus ränga raskusega,
pöörded ja külgkiirendus panid ta enamiku aega
rihmadel rippuma, surudes või pigem tagudes teda
kõikvõimalikes suundades. Õnnestunud
rünnakuid tähistas tulepilv.
Ja siis korraga oli ümbrus tühi. Tamaco tundis, et
on üleni higine nagu kalts.
«Ta tegi seda!» Mickeyle tundus, et ta on kogu
selle aja hinge kinni hoidnud.
«Tamaco on arvatavasti meie parim piloot,»
ühmas Judge, üritades mitte välja näidata
enda kergendust, kui Tamaco Polügoni teisest otsast
välja ilmus.
«Kent, sa pidid all olema,» märkis Tamaco
esimese asjana, kui ringi vaatas. Toon oli rahulik, aga pilt
piisavalt hea, et teised ta leemendavat nägu
nägid.
«Sorry, mul läks segamini,» ühmas Kent,
kes oli oma kokkulepitud positsioonilt tulnud otse Polügoni
külje alla, et vajaduse korral sekkuda (kui sellest veel
abi peaks olema).
«Kus Soley on?» küsis Tamaco edasi.
«Läinud,» oli Judge kuiv vastus.
«König hävitas juba ka stardialasse
tagasipöörduvad robotid.»
«Hawkeye?»
«Tuli läbi.»
*
Kursandid olid uuesti sildunud «Astrolabe'il».
Kiirendustuled põlesid kollaselt, laev suundus kolme G-ga
Vikerkaare Lahe kohal poolviltu allapoole, eesmärgiks
kosmosesadam Vihmade Mere keskel. Majakate lasermustrit
võis juba palja silmaga eristada.
Seekord olid kursandid isegi midagi rivitaolist
moodustanud.
«Noh. Alfalased!» tõstis Fate rusikas
käe. Kõlas lühike raksuv tervitus.
Õpetaja naeratas, siis langetas pilgu ja tegi
tõsise näo.
«Lee Paul Roy, ehk Soley, nagu me teda
tundsime.»
Mehed vaikisid. Fate otsis sõnu.
«Vaene hädavares, kes alati vahele jäi. Tark
ja heasüdamlik, aga... Kahju, tegelikult ta ei sobinud siia.
Aga see oli tema soov ja ta kasutas oma ülimat
õigust -- valida oma tee. Requiescat in pace!»
Ta pöördus ära ja viipas teistele. Sedamaid
langesid kõik nagu niidetult tugitoolidesse. Fate
jäi püsti vaatamata kolmekordsele raskusele.
«Veel viimast korda tuleb teil mind kuulata. Täna
oleme veel koos, homme lähete laiali. Paljud teist satuvad
tööle või elama lähestikku ja eks me
näe edaspidigi üksteist, kuid kõik korraga me
tõenäoliselt enam kokku ei saa. Poole tunni
päras maandume Endymionis, seal kuulutab valitsus teid
ametlikult Kuu Ordu täieõiguslikeks liikmeteks ja
te saate oma märgid. (Muide, ka mina pean seda nimetust
tobedaks -- mis ordu me enam oleme, pigem riik, rahvas; aga
sellised need ajaloolised nimed on, ja midagi
mõistlikumat pole ka asemele pakutud.)
Seni aga kasutan aega, et teile veel üht-teist
öelda, üritan mitte sentimentaalseks muutuda. Me oleme
kuus aastat koos olnud, selle ajaga olete toonastest
poisikestest-plikadest meesteks-naisteks kasvanud. Võib-
olla, kui ma olen õpetanud sama kaua, kui Magnutaki, ei
mäleta ma enam kõiki oma õpilasi, ent minu
jaoks... Võib-olla teie jaoks ma andsin õpetaja
mõõdu välja, aga ise ma seda küll ei
tundnud -- olin ju vaid kolm aastat varem ise lõpetanud.
Kõrgema kooli teeb muidugi läbi neli viiendikku,
piloodikool annab ka täissertifikaadiks vajaliku militaarse
osa, ainult et seetõttu on see seltskond siin
kuidagimoodi vähe maskuliinne -- tüdrukuid tavaliselt
alla kolmandiku. Ja nii ma siis seisin teie ees, teie segaduses
ja ebakindlad, mina samasugune. Šunkto oli just ukse taga
norimise lõpetanud, et kõik õpetajad
leiavad omale esimesest grupist elukaaslase... Eks ma olen siis
erand. Igatahes minu õnneks oli enamik teist otse
keskkoolist Akadeemiasse tulnud.»
Ta muigas ja jätkas siis tõsisemal toonil:
«Ega sellest eriti rääkida ei armastata, aga
nüüd kus te olete kindlustatud, väljendan ma
ühte tuntud tõde otsesemate sõnadega -- te
olete kvalitatiivselt uus inimrahvus. Enamik teist on siin
sündinud ja kasvanud, kõik te olete praktiliselt
kogu oma hariduse saanud Ordu koolides. Teie organismis on
tehtud mitmeid muudatusi, teie pealuu ja pooled kondid on
täis kõikvõimalikku kola, teid on kasvatatud
ja õpetatud süstemaatiliselt ja nii hästi, kui
tänapäeval üldse osatakse. Te olete
väärtus ja varandus.
See, mida te olete ja mida te ei ole, on ju kergelt
tabuteema. Dilemma on muidugi üleval alates
kahekümnenda sajandi keskpaigast, kui esimestes riikides
saavutati külluse tehniline baas ja kadusid seni inimest
liikuma pannud jõud -- alustuseks nälg ja külm.
Ühest küljest need, kes ei ole saanud
täissertifikaati, ei ole praak. Jah, nad on objektiivselt
nõrgemad ja viletsamad kui teie, jah, nad on
halastamatult välja selekteeritud. Teisest küljest ei
vähenda see nende väärtust inimestena ja veelkord
hoiatan teid endid millekski üliinimlikuks pidamast.
Geneetiliselt on nad enamik täpselt samad, kui teie, teie
ainus eelis on pärilike hälvete puudumine, aga see ei
ole teie teene. Te kipute nimetama rämpsuks inimesi,
kes on valinud lihtsa, pingutusteta elu, ent pidage silmas, et
suur osa neist on õnnelikud, nad elavad rahulikult ja
hästi ja tõenäoliselt muide kauem, kui paljud
teie hulgast. Mõttetuks on muutunud toidu,
rõivaste ja muu sellise jaotussüsteemid ja
kõik, kes tahavad, saavad niipalju haridust, kui nad
soovivad või on suutelised vastu võtma. Teie teete
tööd, sest teile meeldib seda teha, ja võib-
olla just selle tunnuse järgi läheb uue inimtõu
eraldusjoon; sest selline mõtteviis lihtsalt ei istu, ei
sobi paljudele inimestele.
Miks ma seda räägin? Sest teie positsioon
tähendab esmajoones vastutust. Mitte ainult seeläbi,
et sertifikaatide mõte on mitte piirata inimeste
vabadust, vaid arusaamises, et eriettevalmistuseta ei ole Ruumis
midagi teha ja isegi tavaolukorras, rääkimata sellest,
kui siin midagi juhtub, ei ole kellelgi aega mõelda ega
õiendada seltskonnaga, kes ise endaga hakkama ei saa,
või on nad paremal juhul äärmiselt ohtlikuks ja
tülikaks ballastiks. See on muidugi oluline, sest enamiku
elust olete näinud ainult omataolisi - kes tunnevad
tehnikat, oskavad piirsituatsioonis käituda ja kellele
võib absoluutselt kindel olla. Vaadake,
täissertifikaadi omanikena on teil edaspidi väga
vähe piiranguid. Meil praktiliselt ei ole seadusi. Meil ei
ole mingit eetika- või moraalinormide kanoniseeritud
kogu. Enamik meie majandussuhteid põhineb kokkuleppel,
samuti kui valitsus ja kohtud. Muidugi on kogu organisatsioon
alles kujunemisjärgus, aga seni on valikukriteeriumid
ennast õigustanud -- kes tahab varbad soojas vees
kokteili imeda, üldiselt kõrgkooli ei tulegi; ainus
tõsisem probleem on, et vanemad inimesed, kelle vaimsed
ja füüsilised võimed on langenud, ei kipu kuigi
usinasti täissertifikaadist loobuma... aga selleni on
vähemasti teie puhul veel oi-oi kui palju aega.
Ükskõik, kuhu te lähete -- siia Kuule, mis
on sel sajandil rohkem kindlustehas, Marsile
inimtsivilisatsiooni homsesse päeva, Maale luuresse
või tähtedele -- see on meie maailm. Filosoofilise
mõtte seisukohalt oli üheksateistkümnes sajand
rumalate ja inimvihkajalike mõtete sajand,
kahekümnes nende ideede elluviimise sajand, kahekümne
esimene pohmeluse ja frustratsiooni sajand ja kahekümne
teine peab seega olema valiku, uue tee või hävingu
sajand. Me ei tea põhjani Ajaloo sündmuste loogikat
ja võib-olla ongi võimatu ainult ühe, meie
endi näite varal mingeid reeglipärasusi leida, kuid
vastus küsimusele, miks mitte kusagil Universumis ei ole me
leidnud ühtegi tsivilisatsiooni, võib olla imelihtne
-- nad ei saa püsida, nad hävitavad end ise; tehnilise
tsivilisatsiooni eluiga saabki olla vaid paarsada aastat.
Võib-olla on pöörane juhus, et Ordu on
püsima jäänud. Võib-olla pühib mingi
arutu rünnak Maalt meid veel olematusse, kuigi see tundub
äärmiselt ebatõenäoline...
Meie ja teie -- me olemegi Ordu. Harjuge mõttega, et
meist «kõrgel» ei ole enam kedagi. Iga otsus,
mis te siitpeale teete, on teie otsus --ja me teised ordulased
ootame julgust vastutada oma otsuste eest.
Eh, nojah, edasi tuleks ikkagi ainult roosa puder... Okei,
poeedi sõnadega:
Võtan ja annan -- ka elu
Tean, naudinguis varjul on valu
Kätes võidetud lahingu võlu
Silmis sündiva koidiku ilu
Olgu, ma enam ei tee, aitab kõrgelennulisest jamast.
Täna igal juhul lähme pidu pidama.»
*
Laeva kiirus oli vähenenud peaaegu nullini, ta seisis
paari kilomeetri kõrgusel, sellal kui ta mootorite kuumus
purustas kaljusid ja heeliumi plasma voog kandis kaasa
aurustunud pinnast. Terve tasandik sädeles paljude laevade
poolt gaasistatud kivimite kondenseerumisel tekkinud
imepisikestest kristallidest, mis katsid kõike nagu
härmatis. Tõusis hiiglaslik robotkäpp ja
libises horisontaalselt, et mitte riivata plasmajugasid,
ruumilaeva alla, ja siis, kui haaratsid olid sulgunud,
lülitas laev mootorid välja.
Kuu vaakumis ei levi mehhanismide kägin ja kolin,
veidrad helid, mida inimesed laevas kuulsid, kandusid otse
haaratsilt korpusele. Laev nõksatas kõigepealt
allapoole, Tiger oli valmis uuesti mootoreid käivitama kui
midagi juhtuks, aga nagu tavaliselt ei juhtunud, ja
ettevaatlikult asetati laev angaari. Teleskooptoru sirutus koopa
seinast otse juhtimiskeskuse taga oleva ukseni, mida muul ajal
ei kasutatud, ja fikseerus hermeetiliselt. Natuke sisinaid-
vuhinaid ja ühendus oli valmis. Poole tunni pärast,
kui meeskond oli laeva Sadamahooldusele üle oli andnud ja
Tiger oma sellidega lahkuda võis, olid vastsed piloodid
juba kaugel -- otseühendusrong kihutas vaakumtunnelis
Endymioni poole. Seal, enamasti maa all asuvate ruumide
rägastikus, administratiivkeskuse ruumide lähedal oli
üks koht saanud nimeks Mnemosyne Tempel ja seal toimusid
kõik taolised tseremooniad. Seal lähedal oli ka
kõik muu, et pärast üks ränk pidu maa
panna.
*
Väiksem robotkäpp tõstis Kenti ja Tamaco
kotkad alla ja toppis šahti tagasi. Mehed sammusid
käigupealt skafandreid maha kiskudes ja järelruttavate
robotite hoolde loopides liftide poole ning kohtusid taas Judge
vastas laua taga. Viimane viipas neile, lülitas
mõned holoekraanid ümber ja keeras end nende
poole.
«Kõik näevad?»
Ekraanidel sättisid end kaameranurki tähistavad
märgid ja poolläbipaistvad inimesed laua ümber
«liikusid» paar korda nõksatades paigast paika
-- enamik tahtis ka sellistel virtuaalsetel kohtumistel, et
«vasakul», «paremal», «ees» ja
«taga» oleks õiget pidi, mis tekitas suurema
seltskonna puhul «kujutiste trügimise», sest
suhted sooviti õiged hoida iga osaleja
vaatepunktist.
«Ka Marsi omad on siin, aga nemad muidugi ainult
kuulavad -- nad on kuue minuti kaugusel,» ütles Judge
sisenejatele selgituseks. «Ja jälle ei ole nad rahul,
et Ordu võtmekujud ja seega ka otsused on kahe kolmandiku
ulatuses siin Kuul. Täisraport tuleb muidugi alles
koostada, aga vaidlus käib, nagu karta oli,
põhiliselt selle ümber, kas ikka luua vastuluure
või mitte.»
«Te sisuliselt ju olete vastuluure,» lausus
König, kes «asus» paremal Judge ja Kenti
vahel.
«Jah, aga me ei enneta, vaid ainult võitleme
tagajärgedega,» täpsustas Tamaco.
«Te saite sellega hakkama,» märkis Tato, kes
«istus» Königi vastas.
«Kogemata,» ütles Kent. «Poleks
tüüpidel asi segamini läinud ja eile paar meest
viga saanud, oleks asi võinud ka läbi
minna.»
«Nii et sa arvad, et teie punt peakski vastuluureks
muutuma?» küsis Erlend nende selja tagant.
«Ma ei tahaks sellele vastata...»
«Ei saagi,» segas Judge kiiresti vahele. «Sest
pole selge Jaggi osa. Me ei tea, kes süsteemi kräkkis.
Me ei tea, mida õieti plaaniti, sest poisid segasid
kaardid nii, et küsida pole enam kelleltki. Me ei tea, mida
saadeti Kansasest ja mida meie süsteemidest teatakse Maal.
Ma võiksin samas vaimus jätkata. Vähemalt antud
juhtumi puhul tuleb sisuliselt vastuluure tööd teha,
muudame me selle institutsiooni püsivaks või
mitte.»
«Ausus ja usaldus oma inimeste vastu on olnud meie
nurgakivid. Me ei ole kunagi tõsise ja tagantjärele
täielikult avalikustatava kahtluseta kellegi järele
nuhkinud,» tuletas Tato meelde.
«Las see jääb nii, kuni me vähegi saame,
sest seda põhimõtet hüljates kaotame me
kindlasti rohkem, kui võidame. Ootaks aruande
ära?» üritas Judge kiiresti joont alla
tõmmata.
Mõned noogutasid väga tõrksalt, aga
seekord nad veel tegid seda.
|