Lollide õpetaja pole mitte sõna, vaid õnnetus.
/Demokritos/
Elamine
on ütlemata
eluohtlik tegevus.
/Vale-Dmitri/
«Neetud, sajakordselt neetud planeet,» mõtles Lloke
väheldase kaljunuki küljes rippudes ja hirmuga kümmekond
meetrit allpool üles-alla karglevaid Atneiro hunte vaadates. Hundid
ulgusid pööraselt ja ajasid lõugu pärani. Eks
nemadki olid tigedad, et nad Lloket kätte ei saanud.
«Kuradile see planeet, haisev mülgas. Supay pole ikka minu
jaoks,» hakkas Lloke uuesti kiruma.
Tema sõber, laevastikukapten Tamir oli talle soovitanud Supayd
kui erakordset planeeti puhkamiseks. Tamir rääkis Llokele, et
planeet jäeti peaaegu puutumata, ehitati vaid suur hulk
matkakeskusi, hotelle ja muud säärast. Loodus olevat
jäänud inimkonna halvast mõjust puutumata.
«Puutumata loodus, seda küll,» pomises Lloke ja kiikas
alla, kus Atneiro hundid omavahel purelesid, nii et veri lendas.
«Väga, väga elav ja puutumatu pealegi.»
Lloke mõttelõng katkes. Oli tarvis mõelda rohkem
pääsemisele kui planeedi ökosüsteemi seisukorrale.
Enam ta siia ei tule. Kõik. Aitab. Lloke tundis, et kaua ei
jõua ta rippuda. Suure pingutusega venitas ta käe
järgmise kaljunukini ja vinnas end ülespoole. Päike
kõrvetas. Lloke sai ennast lõpuks ka jalgadega toetada ja
proovis pisut hinge tõmmata. Hundid jälgisid teda urisedes.
Üks eriti näljane ja tige hunt püüdis talle
järele ronida. Urinal ronis ta mõne meetri ülespoole,
koon Llokele suunatud. Ta tohutust teravate hammastega suust tilpnesid
välja kaks keelt. Aga hundi töntsid käpad ei leidnud enam
kaljudelt tuge ja kriisates pudenes elajas nelja meetri kõrguselt
alla suguvendade keskele. Näljast pöörased loomad rebisid
kukkumisest uimase hundi tükkideks.
Lloke ronis edasi. Aeg-ajalt heitis ta pilgu alla, kus endiselt
tunglesid kiskjad. Lloke jõudis ühe suurema eendini. Kui ta
seal lesis, kuulis ta järsku pea kohalt karjatust. Lloke
jõudis vilksamisi näha, kuidas keegi kõrgemalt
kaljunukilt alla pudenes. Rohkem ta õnnetut ei näinud, sest
kohe kargasid tundmatu kallale ikka veel kalju jalamil passivad hundid.
«Huvitav, kes see küll olla võis,» mõtles
Lloke. «Kas keegi grupist, mille ma huntide eest pagedes ära
kaotasin? Hirmus tuttav tundus ta küll.»
Lloke ronis edasi. Ta jõudis õnaruseni, mis ulatus
mõne meetri sügavuse koopana kaljusse. Lloke ronis koopasse
ja puhkas pisut. Ta silmitses ümbrust. Kõikjal, kuhu pilk
ulatas, paistsid harvad madalad kaljurünkad, samasugused kui see,
millel ta praegu oli.
Lloke tajus mingit vastikut pininat. Justkui oleks kuskil olnud
sääseparv. Ent Supayl polnud sääski. Üldse oli
siin putukaid Maaga võrreldes vähevõitu. Heli tundus
tulevat koopast. Lloke kiikas koopa soppidesse. Tuhkagi.
«Hallukad,» otsustas Lloke.
Ta istus koopasse maha ja võttis taskust kaardi. Huntide eest
põgenedes oli ta rajalt ära pööranud ja eksinud.
Elektrooniline maakaart mälus natuke aega koordinaate
mõõta ja näitas siis Llokele tema asukohta. Lloke
kahvatas. Kaardi järgi viibis ta «ajavärinate»
piirkonnas.
Supayl oli üsna mitu paika, kus aeg tegi näiliselt
põhjuseta veidraid trikke. Toimusid «ajavärinad»
nagu Maal maavärinad. Mingil hetkel häirus aja normaalne kulg
ja aeg hakkas perioodiliselt võnkuma -- kord liikus kiiremini,
kord aeglasemalt. Eriti tugeva «ajavärina» korral
võis aeg kanduda ka minevikku ja tulevikku. Seni suurim amplituud
oli mõõdetud kolm päeva.
«Säh sulle,» mõtles Lloke. «Ühest supist
teise. Nagu mulle huntidest veel vähe oleks olnud.»
Ta toppis kaardi taskusse.
Korraga tajus Lloke mingit pulseerimist. Tuiklemine muutus heliks ja
paisus kriiskamiseks. Helid vaheldusid ülemisest alumise
tajumispiirini. See oli märk algavast «ajavärinast».
«Ajavärinate» üleelamiseks polnud mingit kindlat
retsepti. Tavaliselt läksid «värina» kätte
jäänud inimesed veidi peast segi, sest aja liikumisel mineviku
ja tuleviku vahel nägid nad tavaliselt kahte-kolme iseennast, mis
eksisteerisid minevikus või tulevikus. «Ajavärina»
ajal võis näiteks näha kümneid kordi käest
pillatud kivi kukkumist, kuigi «ajavärina» läbielaja
mäletas, et mõned minutid tagasi oli ta pillanud maha
ÜHE kivi.
«Ajavärin» algas. Käekella järgi tegi Lloke
kindlaks, et algul oli võnkumine väike, kõigest
mõni sekund. «Värin» aga kogus alles hoogu. Lloke
oli üsna tugevate närvidega ja lootis, et tuleb paljude
«iseenestega» hõlpsasti toime. Ta läks ja istus
koopasuu ligidusse maha. Aja võnkumine kogus sagedust ja
amplituudi. Lloke nägi äkki, kuidas tema mineviku
«mina» mööda kaljuseina allapoole ronima hakkas. Aeg
liikus nüüd tagurpidi. Lloke küünitas üle
kaljuserva, et paremini näha. Ta tahtis teada, kui suur
võnge tekib. Poole kaljuseina peal hakkas mineviku Lloke kiiresti
üles turnima. Lloke silmas veel üht mineviku «mina»
kaljueendil puhkamas. Ajavõnked läksid tihedaks.
Lloke vahtis eendil puhkavat «mina» ja unustas eelmise,
üles roniva Lloke. Kui too üles jõudis ja äkitselt
käega kaljuservast haaras, ehmus koopasuul kõõluv
Lloke ootamatusest, karjatas ja kukkus alla. Ta vihises mööda
eendil lesivast mineviku Llokest ja kukkus hundikarja keskele maha.
Lloke jõudis veel näha, kuidas mineviku Lloke korraks alla
vaatas ja siis üles ronima hakkas.
«Vaat siis, miks kukkuja mulle tuttav tundus,» sai Lloke veel
mõelda.
Siis kiskusid hundid ta tükkideks.
|