[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
ÜKS!!!
Inimesed peaksid vältima kirjutamist sellest, millest midagi ei tea...
Muuvide vaatamisest korralike juttude kirjutamiseks ei piisa.
Lugu oli kehvapoolne jah, a minu meelest mitte nii hull kui teiste arvustuste järgi võiks arvata. Lugedes ekkis selline küsimus, et kuidas sai ta kaljul üles ronides näha oma tuleviku mina alla kukkumas, kuna "ajavärin" ei olnud ju veel peale hakanud ja ometi andis see enne algust mingit moodi tunda. Või sain ma millestki valesti aru?
Üks koht meeldis - see oli ajavärina amplituudi osa. Ülejäänu vajaks minu arvates tugevat lihvimist. Aga kas nii pisikesele tükile saabki liivapaberit näidata õieti? Pudeneb järsku päris koost.
Näib, et kohalikel autoritel on oma juttudele pealkirja panemisega tõsine probleem... meenuvad kohe sellised ebad juhtumid nagu «Rotid uppuvalt laevalt», «Oraakli surm» ja ka siinarvustatav «Läbi aja» — kõigi nende tekstide pealkirjad lobisevad rohkem-vähem lõpplahendust välja!
Muidu sihuke keskimine eesti oma ulmejutt... ega need paljud «Marduses» ilmuvad lühi-lühijutud paremad pole. Autorile on see tekst ilmselt siiski märksa olulisem, kui lugejaile...
Mis puutub teemasse, siis mina isiklikult loodan (ja arvan), et ajarännu, -paradokside ja alternatiivajaloolist ulmet kirjutatakse veel sadade aastate pärast... ja õige on. Teema ju perspektiivikas!
Ajavärinad pole paha idee. Neist võib kirjutada küll, kui sinna ümber midagi mõistlikku lisada. Siin pole sellega hakkama saadud ja lõpp oli ammu aimatav. Julge pealehakkamise eest hindeks 2+.
Ojahhh! Kõik on juba öeldud, aga kuna Dmitril jätkus pealehakkamist see lugu kirjutada, siis ütlen nimelt kõik veel korra üle. Täpselt selles kohas, kus ülesronivast peategelasest keegi «tuttava olekuga» tegelane mööda vuhiseb, on tänu loo pealkirjale kõik selge. Puänt seega null punkti. Tekst ise ka just erilise literatuurse kõrgpilotaazhi poolest silma ei paista. Teksti pikkuse kohta niipalju, et rammusat singivõileiba ma selle lugemise jooksul igal juhul ära süüa ei jõudnud! Halb märk! Ja kõike oleks saanud hea tahtmise korral paremini teha. Puänt sellega ootamatumaks muuta, et teksti pikemaks, pealkiri ära muuta, lugeja tähelepanu sellelt möödavuhisevalt tegelinskilt mujale viia, kasvõi mingi uue episoodiga, aga mitte nii, nagu praegu on, et autor lugeja käekõrval koopasuu ette viib ja siis jalaga tagumikku annab. Sellisel kujul mõttetu tekst!
Nothing special, really. Juba enne
jutu keskpaika jõudmist võis lõppu
täpselt teada. See teema (ajanihked,
ajavärinad, whatever) on nii kulunud,
et minu meelest on üldse raske midagi
uudset sel teemal kirjutada.
KARJUN! KARJUN!! KARJUN!!! :)
Juba ammu on selliseid liiga palju saanud, mitukümmend aastat tagasi! Analoogilisi asju võib kuue tunniga kakasteist tükki kokku keerata - stamplikke, ülilühikesi, pretensioonituid, väärtusetuid. Autorile võib vaid soovitada miski korralikuma süþee peale oma aega kulutada, mitte selliste nikerdiste juurde peatuma jääda!
16.12.1998 16:19:46 |
Indrek Hargla |
Nojah, sihuke miniatuur siis. Esimese hooga tuleb pähe kasutada siin juba ärakulunud väljendidt, et käis kah, aga kui seokest kraami palju saab, läheb karjumiseks.
Ega suurt uut midagi ei olnud. Kui jutus ajavärinaid esimest korda mainiti, oli juba enam-vähem selge, mis edasi saab. Ja "By His Bootstraps" on vist ka selliste teemade arendusmomendid igaveseks ajaks ette ja lahti ärakirjutanud.
Rohkem ei oskagi midagi öelda. Ah jaa, hundid! Hunte on meil ulmejuttudesse väga palju sattunud, eriti viimasel ajal. Tea kas kuidagi seoses nende arvukuse kasvamisega või?
|