Diair oli värvikaupmees. See tähendas seda, et ta
oli ühekorraga nii võlur, taimetark, kaupmees kui ka
sõdalane, sest täpselt nii palju oli selle elukutse
pidamiseks vaja osata.
Võlur pidi olema värvide võltsimiseks,
sest haruldasemaid värve nõuti rohkem, kui tal
pakkuda oli. Nii tegeleski ta silmamoondusega, pakkudes
odavamaid värve kallimate pähe. Kui mõni
rõivaid värvinud pereemad sai aga karmiinpunased
püksipaarid indigosiniste asemel, võis Diair
süütult kinnitada, et tema saigi sellise imeliku tooni
näiteks Armonist, et tema seda ei kontrollinud ja et tema
pole süüdlane. Vahel aga teatas ta hoopis, et
süüdi on hoopis värvi kasutaja, kes ei
täitnud kõiki ohutusnõudeid. Taimetargana
segas ta lihtsamaid värve ise kokku, kaupmehena hoolitses
ta äri edasise õitsengu eest ja sõdurina
valvas ta, et mõned nimetamistki mitte väärivad
isikud ehk «Need saadana kuradi
röövlitõprakari» ei üritaks tema
tulusid enda tuludeks teha.
Kogenud värvikauplejana teadis ta ka seda, mis
värvid on eriti haruldased, raskelt tehtavad ja hinnalised.
Nii näiteks oli selleks smaragdiin, mida üks poisike
ta nina all parajasti juba kolmandat korda oma tühjaks
saanud topsikesse võlus.
See poisike oli tänavakunstnik, ja Diairi meelest veel
andetu tänavakunstnik, aga smaragdiini ta kasutas ja see
ajas kaupmehe meeled keema.
Smaragdiini sai kolme mao mürgi segamisel paari eriti
hinnalise Evania taime emakasuudmega. Loomulikult teadis Diair
osava värvikaupmehena vähemalt seitset erinevat
moodust selle võltsimiseks, aga häda seisnes selles,
et kuus neist olid suhteliselt lühiajalised, seitsmes,
pikaajalisem, nõudis ühe komponendina sinekarbi koda
(see liik oli hiljaaegu vägagi haruldaseks muutunud,
tõenäoliselt oli põhjuseks just rahapuuduses
vaevlevate värvikaupmeeste suur hulk), see oli aga
originaalistki kallim. Kaheksas, vahepealse mõjuga
nõidus, oli aja jooksul kaotsi läinud, üheksas
ja kümnes olid veidi keerukamad triki, aga sama
mõjuga kui esimesed kuus, ja seega polnud Diair vaevunud
neid selgeks õppima.
Ta teadis aga otsemaid, et see poisike ei kasuta smaragdiini
loomiseks ühtki neist. Selleks oli see värvitrikk
liialt lihtne. Seega ostis ta otsemaid poisikeselt ühe
pildi ära ja asus nurga taga katsetama. Valgus peegeldus ja
säras pildilt nagu ehtsalt smaragdiinilt. Samuti ei
kaotanud ta oma värvi Hingise reaktiivi mõjul, mis
paljastas eanmiku võltsingusit peale meetodite number
kolm ja seitse. Ta tundis, kuis temas tärkab mingi imelik
iha; ja ta teadis ka, et selle nimeks on ahnus. Kui see meetod
olnuks tema valduses, siis võinuks ta teenida
üüratu hulga raha ja ehk rajada mõnda
suuremasse linna omaenda värvimüügikeskusegi.
Nii astus ta poisikese juurde: «Ilusad pildid sul. Head
värvid ka.»
«Kõik on ise tehtud,» sõnas poisike
tagasihoidlikult.
«Sa oled vist värvikaupmees, enamik värve ei
hinda.»
Diair kirus oma läbinähtavust, aga oli siiski
sunnitud oma isikut tunnistama.
«Võin teile müüa kõikide oma
värvide retseptid,» sõnas poisike. «Sada
teraskangi hinnaks. Mõistate ju ise, et ma kulutasin
neile palju aega ja raha.»
«Sada kangi on palju raha,» sõnas Diair.
«See on aus hind,» sõnas poisike.
See oli aus, isegi kergelt soodus hind. Diair ei soovinud aga
muud, kui vaid smaragdiini.
«Mul on haige ema ülal pidada,» kinnitas
poisike. «Seega ei saa ma hinnaalandust teha.
Mõistate, mul on hädasti vaja sadat kangi ja seega
olen sunnitud kõiki värve korraga müüma.
Üksikuna saaksin suuremat tulu, eriti smaragdiini eest, mis
üksinda juba kaheksakümmet kangi väärt, aga
ma lihtsalt ei saa oodata.»
See oli üliärimehelik jutt ja Diair oli nurka
surutud. Tegelikult oleks ta nõus olnud juba smaragdiini
eest üksi maksma sada kümme teraskangi, aga see oli ka
maksimumhind, mida ta hetkel suutnuks tasuda.
Esimesel päeval läks ta äri väga
hästi. Värv oli hea, parema katvusega, kui ehtne
smaragdiin, kõlvates ka lisaks rõivavärviks.
Tegelikult oli ta katvus sama hea, kui lääneroosal,
mis tema teadmiste kohaselt paremuselt teise katvusega Singeri
musta järel.
Teisel päeval läks ta äri samuti hästi,
sest linna ostjad olid kõik temast kuulnud. Ainus pilveke
ta rõõmutaevas oli värvikaupmees Mirafloid,
kes sättis samuti smaragdiinileti üles.
Nii seadis ta kolmandal päeval sammud Lethese linna, mis
oli ümbruskonna suurim ärikeskus. Aga ei olnud sealgi
ta äril edu, sest seal olid juba kõik majadki
smaragdiiniga üle värvitud, kõigil
värvikaupmeestel smaragdiin aga kõige odavamaks
kaubaks hinnatud.
Nii vaatas Diair mõtlikult oma smaragdiiniga
toonitatud rõivaid ja arvas, et targem oleks muule
kaubale üle minna.
Aga oh häda! Proovis, mis ta proovis, tema
smaragdiinikarvalised rõivad ei võtnud ei
nõiduse ega muude kunstiga enam ühtki teist
värvi peale. Veelgi enam, smaragdiinised potid kippusid ka
seda värvi jääma; ja mis veelgi hullem, neis
pottides võtsid ka muud värvid sama tooni, justkui
ei osanukski ta enam muid toone valmistada.
Diairile meenus küll see kahtlane kiirus, millega
poisike oma teraskangide kättesaamise järel kadus, see
saatanlik naerulagin, mis siis kostus, ja muud ülimalt
kahtlased asjaolud, mis viitasid sellele, et poisike ei olnud
mitte poisike, vaid õel trikimeistrist jumal Shargoba,
aga oli juba liiga hilja. Ta valas potid tühjaks, vaatas
nukralt, kuidas linna tänavadki selle kunagise kalli
tooniga kattusid ja vandus, et mingu tal või kogu elu,
aga ta leiab nõiduse, mis päästab kogu maailma
ühevärviliseks muutumisest. Oli ta ju ise üks
sellele aluse panijaist.
|