Päeval, mil mu kätele ilmusid esimesed inetud
paised, meenusid mulle sündmused, mis panid aluse minu
praegusele seisundile ja mis röövisid mult
kõik, millest olen hoolinud. Tunnen ära oma
mõtted ja aiman vaistlikult, et olen e l u s -- mitte
abstraktne virvendus nende silmade tuhmis ja külmas
hõõguses. Nean, et olen elus.
Ennekõike pean rõhutama järgnevate ridade
lugejale, et kõik, mis tuleb kirjeldamisele selles
heitlikus ja painajaliku meelelaadiga kirjutises, on vaevaliselt
kokku pandud minu pudeneva mälu riismetest ja üles
kirjutatud minu vankuma löönud
tervemõistuslikkuse selgetel hetkedel. Püüan
sündmusi edasi anda enamvähem täpses ajalises
järjestuses, aga sündmuste iseloom on iseenesest
niivõrd võõrastav, et ma parem ei proovigi
analüüsida ega määrata nende kestvust,
algust ja lõppu nagu ei või ma ka anda erinevatele
juhtumistele loogilisi põhjendusi ja omavahelisi
seoseid.
*
Viimased kuud olen viibinud psühhedeelses traumas,
milles on põimunud äng ja armumine, joovastus
võigastest stseenidest ja tahtmatus põgeneda.
Kahvatult kaunis nägu, hirmutavalt noor ja veatu. Pakitsev
kirg. Ja sügavmustade silmade pöörlevad
lõhed, mille põhjatusse halvaendelisusse
lõplikult lahustumast hoiab mind üksnes
mälestus tüdrukust nimega Lil.
Mina ja Lil. Ja enamus me sõpradest. Me tantsisime
joovastunult üksteist emmates ja kontrollimatult
naeratades. Lil sosistas mulle asju, mida valjusti öelda ei
tohi. Rütm tabas meid ja meie tabasime rütmi. Me
hinged olid lahtised õõned, millesse võib
valada mustreid ja pidu, kuid millesse võib puistata ka
needuse ja jää.
Mustjate silmateradega naisolevus tantsis me seas ja jagas
pärlmuttervarjundiga, violetseid kapsleid. Kõik
proovisid. Kapslite laeng oli oivaline ja kohutav: purpursete ja
veripunaste liblikate orkaan rebis jalust ja kandis teadmatusse
kõik teele sattujad. Meie peades keerlesid, sündisid
ja plahvatasid infrapunased galaktikad, kangastusid nende
õudsed, elajalikud valitsejad, nende sünd ja surm.
Ja olevus lehvis kõigi kohal, pannes endasse armuma
igaühe, kes kaotas valvsuse.
*
Esimesena murdus Lil. Tema häiritud mõistus
võis genereerida veel ainult selgepiirilisi
käsklusi, mis on elementaarseks olemasoluks
esmatähtsad. Peagi keeldus ta aga söömast, ja
siis ei uinunud enam. Tumedate silmaaluste ja lohkus
põskedele kleepunud juustega väike nägu on
viimane, mida mäletan tema tuhmuvast särast, enne
lõplikku laostumist -- selliseks, nagu nägin teda
aastaid hiljem ühes jälgis kivihoones.
Teda nähti jalgu järele vedades suundumas üle
karjääri, sisimas kaikumas aimatav lood või
sundus, mis juhatab tee selle õõvastava paigani,
mida mu mälu siinkohal keeldub üksikasjalikumalt
meenutamast.
Me kõik olime salajasel veendumusel, et sundus, mis
veab Lil'i, peab juhatama ta sama olevuse palge ette, kes meid
vigastas. Kui vaid -- kogu terve mõistuse kiuste, Lil
õnnestuks äratama eneses nimetu väe, mis
võiks kiskuda puruks olevuse haarmed. Nakkust kandvad
lõimed, mis imevad kuivaks meie elude jõu ja
ähmastavad meeled. Kes on mu armsam, kes on mu
lähedased? Ükskõik? Me kaugeneme
kõigest, mis kunagi oli nii lihtne ja selle asemele
hoovab võõrastav loidus, jäätav kalkus.
Meie kehad... ma ei suuda kirjeldada neid aeglaseid
sümptoome, mille laastav edenemine on muutnud
põrgulikult valusaks isegi hingamise...
Vigastatud naasevad vigastaja juurde.
***
Möödunud on kaks aastat.
Kehas ei ole ühtegi kohta, mis ei anuks armu.
Hirm.
Lil ei ole tagasi. Linnas ei olda temast rohkem sõnagi
kuuldud.
Lähen ise.
*
Seesama jälk hoone, mille ebardliku geomeetriaga,
libedad ja akendeta raudbetoonseinad kangastusid mu
igaöistes košmaarides. Olevuse redupaik.
Raudfassaadil põletikulised keevisliited, ripakil
luuk, mis iga tuulepuhangu ajal rõvedalt kiunatab. Et
hoonesse pääseda, tuleb luugist sisestada enese
portreekoopia -- selle pinnale võivad voodoovalvurid iga
hetk kratsida kriime, mis jätavad näole paranematuid
haavu. Sisenejal pole ühtegi šanssi.
Kivikoridori valgusšahti värelevas vihus seisab
ennasttäis ilus ja kalk poiss.
Poiss valitseb kõiki. Tema ümber on kogunenud
sadu kaaslasi. Tunnen paljud neist ära. Nende rüht on
lookas ja pilk ähmane. Lil on nende seas.
Lil on unustuses, lummuses, poisi näojooned meenutavad
talle aastatetagust armumist. Tema mälus pole aga enam
ühtki selgepiirilist seost.
Lil pakub mulle kapsleid, tema pilk on ähmane ja
rauge.
Poiss irvitab.
Tegutsen ainsa mõtteviivu jooksul. Haaran Lil'i
käest ja jooksen. Köhin ja hingeldan, kuid jooksen nii
nagu ei kunagi varem. Mu silme eest pimeneb ja langen
põlvili. Tean, et tuleb võitlus -- siis, hiljem,
järsaku serval, öömaailmas, milles pole ainsatki
tuttavat rada. Vaid samblike mõru ja uimastav ving.
*
Pragunenud betoonterrass mõnel ülatasandil, avar
platoo. Laman päikesest pleekinud kivil. Lil on
kadunud.
Mu kilejas, peaaegu läbipaistev nahk pinguldub
jäsemete liigendkohtadel nagu nukkuvate membraaninsektide
kest. Sellelt reflekteerub kalbe päikese tuhm helk.
Mu laubale joonitakse räpase plekikillu servaga tume
vagu. Karjun kuulmata ainsatki heli.
Ilus poiss ja mustjate silmadega naisolevus on üks ja
seesama!
Läbisin loendamatuid ruume ja eemaldusin korpusest.
Võlvitud sammassaal, mille püstloodseid
lööve tikkisid roietena kivitulbad, niiskusest ja
seisvast õhust hallitusearabeskidega kaetud. Ruumi
peaaegu sakraalses valguses sädelesid rikkalikus lohakuses
lebavad tuhanded väärismetallesemed. Erinevad anumad,
relvad ja arusaamatu otstarbega mehhanismide osad, hapra
konstruktsiooniga instrumendid. Olin võlutud ja
hämmeldunud, peatusin. Sõrmitsesin helkivaid
instrumente ja tundsin kasvavat erutust.
Tunnistan oma nõrkust selliste esemete suhtes, kuid
sellele vaatamata ei aima ikka veel, milleks mulle praegu need
asjad, miks olen nii läbematu ja ähmis? Vastust ei
pidanud ma kaua ootama.
Mõned anumad käes liikusin
väljapääsu suunas kui mind tarretas hirm, tundsin
aeglaselt noolivat hingeõhku oma kaelal. Kangestusin ja
mu keha läbistasid kontrollimatud vapped. Metallesemed
kukkusid kõlksatades mu sõrmede vahelt. Sulgesin
silmad -- nägin unistustes tardunud liblikõielisi
taimi, mustaks paakunud õisi süngelt vaikival
maal.
Olevus ei viibinud ise siin. Mu kuklasse aurus tema silmitu
hingeõhk. See libises raskelt üle mu turja ja
lohises sisinal eemale. Hing peatus kohas, kuhu oli veerenud
üks anum, mille olin pillanud. Anum lõi
hõõgvele ja pihustus kerge sähvatusega.
Aimasin, et olevus skaneerib mind hetkega kui kannan metalli.
Minuga mängiti mu nõrkustel. Hoidku mind taevas.
Väljusin hoonest, kramplikult rusikasse pigistades
nõelpeenikest nikkelastelt, mille järele-
mõtlematult korjasin hinge haihtumise kohalt. Kaarduva
tera keeruliste graveeringute seas arvasin ära tundvat
ühe haruldase liblikõielise taime ornamendi. Kui
vaid suudaksin meenutada millistest alateadvuse sügavustest
aimdus mulle filigraanse ornamendi tabamatu tuttavlikkus.
*
Koidueelne nõmm, härmatisest praksuv ja pudenev
paas, samblike mõru ja uimastav ving.
Minu ees lookles tundmatute organismide poolt tallatud
sajanditevanune rada. Pigistades käes metalltera, astusin
madalate põõsastaimede varjus ja püüdsin
mittemillelegi mõelda. Tundsin, et miski loeb mu
mõtteid ja hiilib mu kannul. Seisatasin paejärsaku
serval ja silmitsesin pimedusest ülespoole
küünituvaid kuuselatvu. Seisin vaikides, lastes
õhukesel tuulel puudutada mu nägu. Tajusin selgelt
oma vere tukset oimudel ja kaelal.
Aeglaselt pöördusin ümber ning jälgisin
endale lähenevat, tagajalgadele sirutuvat, musta-lakalist
karu. Deemonlikku, ürgsest raevust riivatud looma.
Nägin kuuvalguses helkivaid kihvu, nägin tumemustade
silmakoobastega elajalikku irvet.
Ma arvan, et ma ei minestanud, aga see, mida kogesin
järgnevatel sekunditel, on mu mõistuse jaoks
seletamatu. Lõin tera looma mustavasse silmakoopasse ja
karjatasin valust. Mulle selgus ühe hingetõmbe
jooksul, et mul on kiskja meeled, kihvad, küüned ja
jõud. Ma sain aru, et kiskja olen mina ja ma rebin
tükkideks mustjate silmadega naist ja mu küünised
tungivad mu enese šokeeritud lihasse...
M i n a olen olevus ja ilus poiss, võrgutaja ja kiskja
ja saak.
Püünis on kokku langenud, veri on voolanud.
Kastepiiskade miljonid pärlid pilgutavad silmi
tüünelt õõtsuva rohumaa libledel.
Täielikus vaikuses sulanduvad aotaevasse esimesed
kiired.
*
«Mis sinuga on juhtunud?», Lil vaatab mulle
õrnalt otsa ja katsub sidet mu vasakul silmal.
Ta näeb armetu välja, lamades sellel
rääsunud madratsil, higist ja palavikust hallikaks
tõmbunud linadel. Öösärgi sidumata paelad
paljastavad ta kõhna rinna. Kummardun tüdruku
kohale, et sosistada midagi rahustavat. Mu enese jõud on
samuti otsakorral. Libistan käe üle ta juuste, kui mu
sõrmed jäävad pidama medaljonil, mis ripub
Lil'i kaelas... jõllitan ainiti medaljonile pressitud
õisi, iiveldusttekitavat, pahelist ornamenti, mis on nii
neetult sarnane ühele nikkelterale graveeritud taimedega.
Kõrvetav valu lõikub mu vasakusse silma. See ei
ole Lil!
Kõige kohutavam veendumus, milleni jõudsin enne
kui libisesin tundetusse, öökülma
õõnsusse, oli teadmine, et ma ei olnud kunagi
tundnudki ühtegi tüdrukut nimega Lil. Ma ei olnud
kunagi tegelikult kuulnud neid sõnu, mida ütles see
tüdruk, sest... ma ei suuda seda uskuda -- ta oli vaid
üks nendest esile manatud viirastustest, kes aeglaselt
närisid läbi mu mõistuse.
|