11.08.2001 18:12:51

Taivo Rist

See ei ole ulme, vaid narkoluul. Täies ulatuses. Ja võõrapärased varjunimed mulle ei meeldi, nagu O'Donnell, Abel Cain ja Hal X. Aga meeleolu oli olemas.

14.06.2001 03:57:08

Alley Oop

Kyllaltki hea. Ja lyhidus ka. Stiili tuleb veel siluda, aga tunne on juba käe sees olemas. On jah sajandialguse moodi, aga omalaadsete seas perspektiivi on.

21.07.2000 16:35:39

Silver Sära

Üle hulga aja üks tõeliselt sugestiivne meeleolu-jutt. Reeglina mulle ei sobi segased, palju "lahtisi otsi" jätvad tekstid, aga antud loo puhul kompenseerib hea stiil süzhee puudumise. Kaldun arvama, et latiinost kirjanik on midagi ka enne käesolevat laastu kirjutanud - algaja kohta on "Ornament" liiga tugev tükk.

19.07.2000 10:26:27

TvR

Ilmselt on see minu eelistuse küsimus, aga kuidagi kangesti lõikab silma/kõrva, kui samas tekstis kohtub omadusssõnade massiga löömine ja hunnikute viisi võõrsõnu. "minu sisemus oleks kui laiali kistud" ja "olen psühhedeelses uimas" vististi küll kirjeldab sama seisundit, aga miks samas tekstis ? Samuti tekib kuri kahtlus, et võõrsõnade leksikon hakkaks käes vabisema, kui need platood ja membraaninsektid korraks üle vaadata. Aga meeleolukas tükk on küll.

14.07.2000 14:52:41

Katariina

Ilus, hull ja omapärane. Veidi liiga ilus isegi ;)

Stiil oli tiba raske, kui lugu oleks pikem olnud, oleks stiil ilmselt väsitama hakanud. Veidi enam selgust võibolla? (Kuigi samas, kui ta sellise ulmana oli mõeldudki... - Kristjanil õigus selles, et raske hinnata.) Meeldisid ka kirjeldused - kyllalt elavad ja omapärased.

Silma jäi kirjutatu siirus - minategelane oli väga usutav, yldse tundus kogu lugu parasjagu isiklik, mis, inimeste vastastikkust uudishimu arvestades, peaks ju igati positiivne olema ;)

Sisu oleks sygavuses tõenäoliselt võitnud, kui toimunu oleks selgemini kirjeldatud, praegu jäi enamus tegevusest siiski ainult aimamise tasemele.

Aga paljutõotav. Kirjuta veel ;)

13.07.2000 19:38:08

Kristjan Sander

Väga raske on hinnata seda tükki... Põhimõtteliselt hästi kirjutatud, arhailisevõitu stiil teenib IMHO oma eesmärki. Tegevus muidugi tiba segaseks jääb -- on see kõik narkoluul? Või pole see kõik narkoluul? Lugeja vastust ei saa. Ma ei väida tingimata, et peaks saama. Eks sellised hämarad asjad omaette zhanri moodusta... Kuskil selle sajandi alguses vististi oli selliste juttude õitseaeg, nii sisu kui stiili silmas pidades.

Aga üht asja ütlen ma küll -- pinda käivad võõrapärased varjunimed, kui kaljukindlalt on teada, et tegu eesti autoriga! IMHO kannatavad oma totrate pseudonüümide tõttu kõigepealt autorid ise, sest need ei jää eriti meelde. Mul näiteks on õnnestunud Lew Berg ja Matt Barker segi ajada... Vaevalt, et Barker selle üle õnnelik oleks.