13.07.2000 |
Andrei Golikov
Sild üle vaevavete |
Arvustused |
Mees seisis laval ja mängis klarnetit.
Ooper oli ammu lõppenud. Hämarus mähkis
muusika sulnilt endasse, nukrad noodid sosistasid üht vana
meloodiat, mis tõusis pehmelt ja igatsedes laeni,
tiirutas tühjas saalis, võimendus akustika
meistritöös. Heli lummas saali, jõudis iga
selle sopini ja pani paljukuulnud ooperiruumi hääletut
kurbust tundma. Siin oli palju kirgesid ja tragöödiat
etendatud, ent saal tunnetas mehe siirust ja valu, mida klarnet
ahastades edastas erilise piinaga.
Mees polnud seda viisi juba ammu klarnetil elustanud.
Tegelikult polnud ta oma vana pilli juba aastaid kättegi
võtnud. Ta polnud ka kunagi varem ihuüksi
pärast etendust ooperisse jäänud ja laval
seisnud. Ta imestas isegi, millisel imelisel ja senitundmatul
moel igihaljas meloodia klarnetis arenes ja kasvas. Ta kuulis
kaugeleulatuvates improvisatsioonides kogu oma hingevalu ja
armastust. Muusika lendles pillist välja ja elas oma elu,
mees tundis ennast ainult vahendajana enda võimete,
salasoovide ning klarneti vahel.
Ta oli hämaras rambivalguses seisnud juba kaua, ent
mängis ikka edasi suutmata leida meloodia algust ja
lõppu. Oma muusikas tundis ta ära mõtted,
mida ammu oli lootusetult üritanud enda jaoks selgeks
mõelda -- nüüd oli kõik äkki nii
lihtne, selge ja samas ka keeruline. Ta laulis mõttes
kaasa, nii oli ta teinud juba lapsena seda laulu esimest korda
kuulates ja siis oli ta laulnud endale, oli üritanud ennast
lohutada ja ravitseda. Praegu kiskus meloodia tema pakitsevad
hingehaavad veel rohkem valla, rebis need valusamaks ja
võimendas piina. Lõpuks leidis ta passaadi, milles
meloodia end kokku võttis ja harmoonia loogilise
täiuslikkuseni viis. Viimane kurblik noot jäi
sumbuvasse vaikusesse rippuma, kajades veel kaua laelaudalelt
tühja saali. Mees oli veel õnnetum kui enne, aga osa
tema ahastusest oli nüüd muusikas, mis elab nende
seinte vahel veel kaua ja kannab endas kõike seda,
millele ta oli mängimise ajal mõelnud.
Ent enne veel, kui viimase noodi kaja oli kõrvale
tajumatuks õhuvõnkeks kadunud, läbistas
tühja ooperisaali vaikust hääl. Mees
tõmbus ehmatusest pingule ja oleks peaaegu oma pilli maha
pillanud.
Metsosopran kaikus saali rõdult, oli selge ja puhas,
hingekriipiv ja imeilus:
«Like a bridge over troubled water
I will lay me down..»
See tundus otsekui oleks nähtamatu hääl mehe
mõtteid lugenud. Tema meeltes kajasid ikka veel
lõpetatud meloodia sõnad, mis ühtlasi olid ka
olnud tema palveks läbi muusika. Aga kristallpuhas
naisehääl pani tal sipelgad üle selja jooksma ja
käed värisema. Kunagi veel polnud keegi ta
lapsepõlve ahastusviisi nii valusalt laulnud.
Metsosopran tuli ülemiselt rõdult mustade varjude
vahelt, sealt kuhu kahkjas lavavalgus ei ulatunud. Aga
nüüd astus kuju, kellele hääl kuulus,
varjude vahelt välja ja vaatas lavale mehe poole.
«Teie?!» jäi mehel hing üllatusest,
ehmatusest ja piinlikkusest kinni.
Naisenägu vaatas malbelt rõduhämarusest
alla. Seda nägu oli nii mitu korda näinud mees
siinsamas laval, omale nii lähedal, oli tundnud
hõrku parfüümi ja talumatu enesesunni tulemusel
suutnud ennast suruda rolli, meelespidamaks aaria sõnu.
Ta oli seda keha hoidnud lugematutel kordadel proovis ja
etendutsel oma käte vahel ja ainult meeletu
tahtepingutusega surunud maha vajaduse kordki seda ehtsalt ja
tõelise kirega suudelda.
Naine vaatas teda ja eemaldus siis taas varju. Vana
rõduuks kääksatas ja mees pigem tajus kui
kuulis trepilt laskuvaid samme. Viivu pärast, mille jooksul
ei suutnud mees endast leida enam kübetki seda vaprust ja
enesesuretamist, millega viimaste aastate jooksul teatris nii
harjunud oli, kerkis naise kuju lava tagant taas ja pigem heljus
kui astus -- ikka veel õlapaeltega leebelt
kokkusõlmitud rekvisiidist Angelina õhtukleidis --
mehe poole, näol sõnatult mõistev nukrus ja
virvendav kahetsusnaeratus. Juba eemalt tundis mees kerget
aaloeparfüümi, mis ooperi käigus ta pea alati
huugama ja häälepaelad värisema pani. Naise kleit
sahises kergelt mööda põrandat. Ta nägi
naist, keda salaja armastas ja kellele oli mõttes
pühendanud oma klarnetisoneti, mille mängimiselt teda
tabatud oli. «Teie!» sosistas mees veelkord ja tundis,
kuidas punastas. Ta polnud söandanud naist kunagi sinatada,
hoolimata teatri tavast.
«Mina,» vastas naine lihtsalt ja seisatas. Tal olid
helepruunid juuksed, mis langesid õlgadele, solaariumis
päevitunud nägu, vilavad sinisilmad, värvitud
ripsmed ja huuled -- ent miski ei suutnud enam varjata reetvaid
kortse näol. Paljastel õlgadel kiiskasid tumenevad
pigemendilaigud -- kindel tunnus vääramatusest. Aga
naine oli ikka veel ilus. Oli ikka veel nii ilus ja veetlev...
«Ma kuulsin, kuidas keegi mängis ja tulin
vaatama,» ütles ta tasa. «See on minu nooruse
lemmiklaul.»
Jah, tema nooruse ja mehe lapsepõlve! Kakskümmend
valusat aastat.
«Ma pole sind kunagi kuulnud klarnetit
mängimas,» jätkas naine mehele eriskummaliselt
otse silma vaadates. Nüüd polnud selles pilgus enam
lava võltshellust ega operetlikku teesklust.
Mees ei öelnud midagi, ei suutnud ikka veel tardumusest
ja ehmatusest vabaneda. Liiga äkki oli tema unelm muutunud
tõeliseks. Liiga kiiresti oli muusika võlunud tema
juurde selle, kellele see oli pühendatud.
«Kellele sa mängisid?» nõudis heldinud
sosin.
«Endale,» sai mees lõpuks sõna suust.
Seesama ihalus seisis talle nüüd nii lähedal ja
tema ilmumisest möödunud sekundite jooksul sai mees
aru, et esmakordselt on ta naisega tõeliselt kahekesi,
ilma lavastaja, koori, teiste näitlejate ja publikuta. See
teadmine tuli äkki ja korraga, ning varjutas ta teadvuse
kummalise ja lubava loorina. Aga ikkagi oli ta laval ja tundis
ennast kangelasena mõnest ooperist.
«Miks sa nii kohkunud oled? Sa mängisid ju
väga ilusti.»
«Ma...ma ei teadnud, et keegi kuulab,» pomises mees
siis.
«Sa oleks võinud seda loota, Vincent,»
sõnas naine ja astus talle veel sammukese lähemale.
«On kurb, kui nii ilus muusika kuulajata
jääb.» Peale aaloe õhkus naisest veel
millegi järele, ent mees ei mõistnud, mille
täpselt. Kuidagi ta hoomas, et see polegi päriselt
aroom, vaid mingi ebamäärane emotsioon, mis läbi
õhu temani kandub. Kui ta viimaks pilgu söandas
tõsta ja naisele otsa vaatas, sai ta äkitselt
aru.
«Te olete nutnud, Lorraine,» ütles ta vaikselt
ja kohkunult. Naise silmad olid veel tõepoolest pisarais,
ent need olid heldimuspisarad. Lorraine'i nägu oli nutetud
ja see oli toimunud varem.
«Sinu muusika,» sõnas naine. «See oli
nii liigutav.» Ent see oli pooltõde ja mees teadis
seda juba. Naine oli nutnud samal põhjusel, miks tema oli
üksinda jäänud ooperihoonesse klarnetit
mängima. «Mängi veel midagi,» sositas
vananev primadonna. «Mängi minule.»
Ja mees tõstis otsekui unes klarneti taas suule ja
alustas meloodiat. Peagi embasid soprani ja klarneti
hääled segunedes üksteist ja Vincent
mõistis, et ei iialgi varem pole tema ja primadonna
hääled laval duos niivõrd mõistvalt
teineteist toetanud ja edasi arendanud. See kõik toimus
kuidagi ebamaises tõelisuses. Ta ei suutnud uskuda, et on
Lorraine'ga kahekesi ja nende mõlema tajud ja tundmised
on suunatud ainult üksteisele. Kui mees lõpetas,
siis Lorraine nuuksatas ja naeratas.
«Milline imeline õhtu, kas pole? Ma pole kunagi
üksinda nii kauaks teatrisse jäänud...» Aga
naise naeratus oli kurblik ega suutnud peita tema valu. «Ma
tahtsin sind tänada, Vincent. Tänada ja
õnnitleda. Sa olid täna suurepärane.
Võimalik, et me ei esine enam kunagi koos.»
«Mis te nüüd,» pomises mees. Ta oli ikka
veel segaduses. «See oleks kohutav. Ilma teieta poleks
teater enam midagi väärt...» ja siis ta vakatas,
sest sai aru, et oli öelnud oma elu suurima rumaluse. Tema
armunud teadvus keeldus ja oli ammu keeldunud nägemast
seda, mida teadis ooperidirektor ja millele kriitika
õrnalt, pealtnäha heasoovlikult, kuid
järjekindlalt siiski vihjas. Liiga reetvad on kortsud
Lorraine Van Robelle'i näos, liiga töntsiks muutub
tema tantsusamm -- pole selles enam esimesele armastajale kohast
helgust ja kergust -- liialt kuuldavaks tema hingeldused
liikumist nõudvate stseenide järel. Ja miks ometi ei
kasuta lavastaja Angelina rollis noort Estrelle Zanetti'it,
kelle hääl veel ehk ei ületa vananeva primadonna
oma, kuid kelle värskus ja neitsilikkus lubavad kindlasti
rollil jõulisemalt esile pääseda. Just nii oli
keegi kriitik nädalapäevad tagasi kirjutanud, ning
lisanud, et noore tõusva tähe tähe Vincent
Werneri duett armastajapaaris talle vanuse poolest emaks sobiva
Lorraine Van Robelle'iga mõjub peaaegu et haiglaselt.
Vincent oli seepeale tundnud vajadust kriitikut käte ja
jalgadega peksta, lüüa ta pea pesapallikurikaga
lõhki ja ajud kanalisatsiooni rottidele visata. Hoolimata
sellest, et kriitik oli noor ja kaunis naisterahvas. Vincent
Werneri elus oli juba aastaid ainult üks naine, keda ta
kuuma kirega salaja eemalt ihales ja armastas ning peitis oma
lootusetust küünlavalgel luuletusi kirjutades
mooselveini kibedasse joobesse.
Ja nüüd oli ta naisele välja öelnud, et
teadis... Teadis direktori lubadusest noorele Estrelle'ile ja
tellimusest trükikojale järgmise hooaja kavadel ja
müürilehtedel üks nimi vahetada. Enam iialgi ei
hakka Angelina ja Aleksandri paar ooperis nii elama. Edasi
mängivad neid ainult näitlejad. Ainult
näitlejad.
«Teater elab minuta suurepäraselt edasi,»
ütles Lorraine Van Robelle ja tema häälest kostis
kibedus. «Ma olen otsustanud lahkuda, mu kallis Vincent.
Sina ja kogu ooper vajab kedagi nooremat.»
«Ei,» ütles Vincent ja ei teadnud, miks ta
ooperi ajal nii raugelt naeratades Lorraine'i emmata julgeb,
peites omaenda mina variserlikult rolli taha, ja nüüd,
kui naine on siin samas, tema juures ja nii lähedal, ei
julge sõnagi paotada. Nelikümmend kolm korda on ta
pidanud «Valküürides» Angelinat laval
suudlema, nelikümmend kolm korda on ta seda keha käte
vahel hoidnud, iga kord vaevuga nooti ja rolli
mäletades.
«Jah,» ütles naine. «Jah, Vincent. Minu
aeg on läbi. Ma ei hakka iialgi ämmasid ja vanamoore
mängima. Tänase etenduse ajal sain ma sellest
lõplikult aru. Ja jäin teatrisse, et sellega
üksinda mõttes hüvasti jätta. Ja siis
kuulsin kedagi mängimas ja tulin vaatama. Sinu muusika
tõi mulle lohutust.»
«Te ei tohi lahkumisele mõelda,
Lorraine!»
«Mõtlemine ei muuda enam midagi. Mõtlemine
oleks ainult igatsemine. Melanhoolia ja nostalgia. Mul pole
millegi üle mõelda, ma lihtsalt
lähen.»
Et jääda kõigile meelde oma värskuses
ja kauniduses, lisas Vincent mõttes. Lahkuda
tipphetkel... Nagu olümpiakulla võitnud sportlane.
Aga Lorraine pole enam oma tipphetkel. Publiku jaoks.
«Ma lähen ja pärast sinu muusikat on mul
kergem minna. Ma sõidan Baleaaridele oma villasse ja
jään sinna. Nii on kõige parem.»
«Ei!» peaaegu karjatas Vincent.
«Miks?» küsis naine malbelt.
«Ma ei taha nii... Ma ei saa nii.» Lihtsad
sõnad. Aga ometi kord ausad sõnad. Ometi kord
ausad...
«Sa oled egoist, mu kallis.»
Hingetõmme, silmad sulguvad. See on nii lihtne!
Ütle ainult need sõnad! Ütle ja ära
mõtle, mis juhtub edasi. Nüüd või mitte
kunagi!
«Kõik armastajad on egoistid.» Aga ta oli
selle välja öelnud.
Lorraine ei vastanud ja Vincent ei näinud tema
näoilmet. Mehe silmad olid endiselt suletud. Korraga
paiskus aaloe talle näkku ja sosin paitas ta kõrvu:
«Sa oled maailma parim egoist.» Angelina huuled
puudutasid ta kaela ja liikusid seal suule. Enne kui Vincent
suudlusele vastas, pidi ta endale mitu korda kinnitama, et see
pole Angelina vaid Lorraine.
Midagi võimatut oli teoks saanud.
***
Lorraine Van Robelli'i magamistoas polnud baldahhiinruloodega
kaetud voodit. Polnud seal ka antiikset mööblit ega
pitskardinaid. Oli vaid suur tuba high-end stereoga nurgas ning
lihtne puust voodi haiglaroheliste linadega.
Stereo mängis kordusega kümmet plaati, millest
Vincent mäletas hiljem vaid paaniflöödil
võlutud «Bridge Over Troubled Water» ja
Schuberti oktetti F-duuris. Rohkemat toas ei olnud.
Mäletada. Peale Lorraine'i sileda, ainsagi karvata ihu. Oma
kõige julgemates ja haigemates fantaasiates polnud
Vincent endale iialgi julenud ette kujutada seda...mida ta
nüüd koges. Tema kujutelmad Lorraine'ist olid
jäänud alati piiridesse, mida ta uskus
ümbritsevat puhast armastust.
Et armastus võib olla nii füüsiline ja nii
julge ja et selline ühendus ei varjuta sugugi üllast
kirge ja tunnet, oli Vincentile jahmatav. Oma tänutunde
kõikelubava ja pakkuva vastutuleku eest uputas ta
hetkelleiutatud seksuaalsetesse ekstravagantsustesse ning katsus
summutada piina, mis tuli arusaamisest, et ei üllatanud
naist enam millegagi. Need kakskümmned valusat
aastat...
Ja samas ei tundnud ta neist aastatest enam ühtegi, sest
on hetki, mil ei loe enam mingid numbrid, mingid reaalsused ega
mingid normid. Esimest korda oma elus tundis Vincent midagi
uudselt magusat. Ta arvas, et see ongi õnn. Kui sa usud,
et oled õnnelik, siis sa oledki ja rohkem ei osanud ta
selle kohta enam midagi öelda. Sa ei vihka ealeski inimest,
kes on pakkunud sulle õnne.
Õnne?
Mida oli temal Lorraine'ile pakkuda? Armastust? Või
nooruslikku kirge? Või pelgalt hetkelohutust? Oli ta
naisele lihtsalt üks ja ajutine sild üle vaevavete?
Oli ta see, milleks oli end oma muusikaga pakkunud?
Ühel hetkel sai ta aru, et nad on viivuks peatunud, et
väljas sajab vihma, et Lorraine'i hingamine on rahunenud,
ja et nüüd vist võiks juba pisut järele
mõelda. Või vähemalt proovida taastada
mõttetegevus, mis oli laval suudeldes aeglustunud,
«Trubaduuris» mooselit juues kaduma hakanud ja
Lorraine maja ees taksost väljuva naise
käetõmmet tundes haihtunud. Jah, veel takso
tagaistmel naist suudeldes oli ta endale sisendanud, et see on
vaid uni ja lõppeb auto peatudes. Aga soe sirutatud
käsi oli talle öelnud, et midagi pole lõppenud
ja kõik alles algab. Ja jääb kestma
vähemalt selleks ööks. Aga võibolla ka...
Ei, nii palju ei julenud ta ka mõelda.
«Sajab,» sositas ta, kui arvas, et lõpuks
peab ka midagi ütlema.
«?»
«Õues. Sajab vihma...»
Stereo klõpsatas nurgas uue plaadi. Vincent ei teadnud
seda muusikat. Soe ja sile keha siugles ta vastu. Elekter.
«Miks sa tulid?» kostis õrn sosin, mis ei
tahtnud tegelikult teada, vaid kuulda kuidas.
«Sa kutsusid.»
«Ei, aga miks sa tulid?»
«Sest ma olen sinust alati unistanud.» Kummati ei
tundnud ta enam häbi ega ärevust. Nüüd oli
ta mees, kes oli kasutanud oma ürgset viisi
üleolekuks.
«Sina kutsusid mind. Sul oli minust kahju,» tuli
sosin nüüd ta kõrva seest ja elekter paisus
rajutormiks. «Sa haletsed mind.»
Ja painutan ennast sillaks sinu jaoks üle vaevavete,
lisas Vincent mõttes. Nii kaugele ja kauaks kui sa iganes
vajad. Aga ta ei vastanud midagi lasi elektritormil ennast
oimetuks lüüa. Joovastushetkel sai ta millestki
väga tähtsast aru. Et aeg ja maailm võivad
mõnikord seiskuda.
***
Vihma sadas edasi, rohekad numbrid stereo displeil
näitasid viiendat öötundi. Lorraine libistas
ennast voodist välja, kattis ihu valge hommikumantliga ja
hõljus toast välja. Vincent mõtles, milliseid
unesid ta praegu näeks, kui uinuks. Aga ta ei tahtnud
magada. Peita reaalsus unemaailma tundus hetkel koletu
kuriteona. Aga silmad sulgusid iseenesest ja jälle seisis
ta ooperilaval ja mängis klarnetit. Jälle
küünitles tuhm meloodia iga saali sopini, jälle
leidis ta uusi harmooniaid, mis sõlmudes kuidagi
lõppeda ei tahtnud. Ja jälle vastas muusikale
metsosopran rõdult.
Like a bridge over troubled water
I will ease your mind
See oli taas Lorraine aga nüüd laulis ta uksel,
heites endalt hommikumantli ja hoidis käes kahte
pokaali.
«Sa nägid seda jälle unes, jah?»
«Ma ei maganud,» valetas Vincent.
Lorraine ulatas talle apelsinimahla ja keris ennast tema
kaissu. «Ma ju teadsin seda kogu aeg, Vincent.»
«Mida?»
«Mida? Naised tunnevad selle alati ära, kallis.
Alati! Kuidas sa mind vaatad, kuidas hoiad...»
Ta ei osanud midagi vastata. Ta oli läbinähtud, noh
ja mis siis! Kas võis sel enam tähtsust olla? Mahl
oli külm, kange ja harjumatult kirbe, värskendas ta
meeli ja tõi virguspisara silma. Teadvus ja tegelikkus
hakkasid käima oma harilikke radu. Tema, Vincent Werner on
Lorraine Von Robelle'i voodis, joob kell viis öösel
alasti apelsinimahla, keegi mängib paaniflöödil
«Silda» ja homme on...laupäev. Aga Lorraine oli
ta läbi näinud.
«Kuidas sa laval seisid ja mängisid,» pigem
mõtles kui rääkis Lorraine edasi. «See oli
kõik korraga seal, sinu muusikas olemas. Nii selgelt ja
lihtsalt. Ja sa mõtlesid seda.»
«Mida ma mõtlesin?»
«I'll take your part
when darkness comes,» mõtlesid paaniflööt
ja Lorraine ning Vincent noogutas.
«Ma ei hakka kunagi vanamoore mängima,
mõistad Vincent? Mitte kunagi!»
Loomulikult ta mõistis seda. Aga tema valu oli hetkel
kadunud. Kui inimene on õnnelik, siis ta ei muretse.
«Lorraine, ma...»
«Ära räägi armastusest!» pigistasid
teravad küüned ta rannet. «Pole tarvis. Ma pean
teatrist lahkuma.»
Reaalsus vajus pahinaga Vincentile peale. Apelsinimahl
võimendas naise sõnu.
«Sa võiksid jääda. Vähemalt siia
linna. Mina ja sina...»
«Ma ei jää siia linna! Sellisena. Ma ei
saa.»
«Ma tulen sinuga kaasa!»
«Et ohverdada oma karjäär! Mille nimel,
kallis? Mille nimel? Mida me sellega võidaksime? Mis kasu
sellest oleks?»
Kasu, mis kasu? Kui ma olen sinuga koos, pole mul tarvis
mingit kasu...tahtis Vincent vastata, ent kopsudesse
tõmmatud õhk tuli pahinal tagasi, kui ta
mõistis, mida naine tegelikult tahtis öelda.
«Ma jään igaveseks sinuga,» ütles ta
lihtsalt. «Ma olen alati siin, kui sa mind vajad.»
«Tegelikult on üks võimalus, Vincent,»
sositas Lorraine.
«Võimalus milleks?»
«Et ma ei peaks lahkuma. Aga ma vajan kedagi
veel...»
«Lorraine! Ma olen siin! Ma teeksin kõik, et sind
aidata. Ma arm...»
«Ära räägi armastusest! Miks sa pead
kõik keeruliseks ajama!»
«Sest ma.... Olgu peale, mis võimalus see on ja
mida sa vajad?»
«Ainult natuke sinu verd, kallis. Sa annad ju
seda?»
«Verd?»
«Verd.» Neli lihtsat tähte moodustasid
sõna, mis kõlas nii süütult. Vincent
tundis helplevat rammestust, soojad kutsuvad sosinad
küünitlesid ta meelte poole. Verd...?
«Mida sa iganes palud, Lorraine! Ainult
ütle.»
«Ma ütlesin. Tule!»
Kaks alasti keha tõusid linade sahisedes voodist ja
läkisd paaniflöödi helide kõlades
käsikäes ukse poole.
«Ainult natuke verd. Algatuseks,» nurrus Lorraine
ja Vincent vastas: «I will lay me down».
Kui nad köögist ühte väiksesse kambrisse
astusid, nägi mees, et verd on seal juba küllaga.
Keegi oli soonelise noaga tapnud musta kuke ja tema vere
põrandal seisvasse hõbedast ämbrisse
ammutanud. Musta sametiga ülelöödud seintele olid
kinnitatud veidrad kuivatatud taimed ning kronksutõmbunud
loomade jäsemed. Kambri keskel asetses meetrikõrgune
nikerdustega kaunistatud tumedast puust tool. Valgus tuli
kuivanud helepruunist ja pisut läbipaistvast nahast
varjudega ümbritsetud küünaldest. Tooli ees lebas
puust kaantega avatud raamat, mis tundus olevat väga
vana.
«Mis see on, Lorraine?»
«Minu altar.»
«Altar? Sinu altar?»
«Jah. Sa pead sinna tooli istuma.»
«Ma olen ju alasti.»
«Mina olen ka. Nii peab olema.»
«Aga veri?»
«Sa olid nõus, Vincent! Ära küsi
midagi, mul on nii lihtsam.»
Mees istus tooli ja tundis ähvardavat külmust
ennast haaramas. Lorraine põlvitas tooli ette, kummardus
raamatu kohale ja luges sellest mingi lõigu arusaamatus
keeles. Ta alustas oma harilikul madalal häälel, ent
läks sõnade teravamaks ja ärevamaks muutudes
üle laulvale metsosoprani toonile. Ja lõpuks sigines
ta häälde mingi madal ja korisev noot, mis oleks kui
tulnud mõne võika elaja suust. Vincent
võpatas ja vaatas pärani silmadega jahmunult oma
armastatut. Aga naine lõpetas tsiteerimise ja silitas
sooja pihuga ta reisi ja lausus harilikul häälel
rahustavalt: «Nii on tarvis. Ära karda, palun!»
Naise vari langes küünlavalguses seinale, kordas ta
liigutusi.
«Mida see kõik tähendab, Lorraine?»
«Sa saad minu sillaks üle vaevavete. Seda sa ju
tahtsid? Sa pakkusid ennast, mõtlesid ju minule, kui
klarnetit mängisid?»
«Ainult sinule,» kinnitas mees ja vaatas
üksisilmi ning üha rohkem uimastudes naise kumeraid
rindu, mis kahkjas valguses veelgi täiuslikumad paistsid.
Aga siis Lorraine tõusis ja seisatas viivuks. Vari
samuti. Küünlaleegi vihus uksele joonistuv primadonna
vari tundus aga liiga tumenevat, vähem ähmasemaks
muutuvat.
Mehe pilk libises allapoole ja tundis jälle ennast
üht teatavat värinat haaramas. Ta vaatas keha, mis ehk
viimaseid kuid õitses jumalikus naiselikkuses. Vaid
tabamatu ajahetk ja algab närtsimine. Valus ja
pöördumatu. Aga praegu oli Lorraine veel... Vincent
küünitles toolist ettepoole, et naist hellitada ja
suudelda. Aga Lorraine astus sammu tagasi. «Ära liigu,
palun!»
Ta pööras ennast ja sirutas käed kuke verega
täidetud ämbri poole. Vincent vist karjatas, kui naise
käed haarasid ämbrist verd ja värvisid seda oma
põskedele...siis näole...siis kogu kehale
ühtlaselt laiali. Ning üleni punasest verest
läikiv ja tilkuv Lorraine põlvitas mehe ette,
lükkas ta jalad laiali, surus ennast õrnalt nende
vahele. Tema paokil suu haaras Vincenti mehelikkuse oma huulte
vahele ning viivu pärast hakkas reaalsus jälle
kaduma...
Aga vari...
Vari ei põlvitanud.
Kasvas, tõusis ja liikus. Veel ühte varju
nägi Vincent, ühte päris ehtsat ja ta teadis, et
see on tema enda vari. Kustuma hakkav teadvus sositas talle, et
salapärane kolmanda varju peremees seisab tema enda taga.
Aga seal ei saanud ju kedagi olla. Mitte kedagi...
Enne kui mees naudingute maailma vajus ja talle senitundmatu
erektsiooni põhjuste üle mõtles, meenus talle
apelsinimahla veidralt mõrkjas maitse.
«Aga veri...kust?» jõudis ta siiski
pomiseda, kui saladuslik kolmas vari mähkis tema varjupildi
uksel oma tumedasse embusesse.
Lorraine ei saanud vastata, ent tema liigutused ja mehe
pulbitsev ja tukslev sisemus ei jätnud kahtlust. Kahtlust,
kust kohast temast verd ammutatakse.
***
Hommik.
Hommik tuli aeglaselt. Kõigepealt andis ta ennast
märku selgineva unenäoga, milles hõbedases,
ainult ülakeha katvas kostüümis Lorraine
mängis klarnetit. Naine seisis mustal taustal, mis
võinuks väga hästi olla nii igavik kui
mittemidagi. Ja ühel hetkel muutus klarnet millekski muuks,
Vincent hoomas, et enam naine ei puhu vaid pigem imeb seda.
Kostis kärgatus ja, tundis meeletut valu, kõik
värvus erkpunaseks ja...
...Ja ta ärkas. Hommik. Ikkagi hommik.
Loomulikult ei saanud ta kohe aru, kus ta on. Akna tagant
kostusid üsnagi hommikused hääled aga nad
jäid harjumuspärasest mürast pisut kaugele. Tuba
ei olnud kindlasti Vincenti oma. Siin lõhnas aaloe ja
naisterahva jär...
Lorraine!
Muidugi, ta oli ju Lorraine'i majas sest nad olid armukesteks
saanud ja midagi oli veel üsna palju juhtunud. Midagi
veel...
Vincenti pea oli paksust täis ja valutas, kurk oli
täiesti kuiv ja kähe, kogu keha üksainus piin.
Aga kus on Lorraine? Oiates ajas ta ennast voodis istukile ja
silmitses ümbrust. Hämar tuba, kardinad akende ees,
nurgas tumm stereo, uks suletud. Lorraine oli ta eile kuhugi
viinud, temaga midagi teinud aga edasi ei mäleta ta enam
midagi.
Mitte kui midagi.
Ta tõusis, valu lõi piksenoolena pähe ja
läks kööki, surus pea kraani alla ja jõi
ahmides pahisevat vett. Vesi plahvatas ta sisemuses, ent
värskendas ometi janunevat keha. Alles nüüd
märkas mees, et on alasti. Ta oli olnud ju ka siis alasti,
kui Lorraine...
Võpatades vaatas ka köögis ringi ja
märkas väikest ust, mis ilmselt pidi viima kuhugi
panipaika. Eile oli naine ta sinna sisse talutanud ja seal oli
mingi verine altar. Mida kuradit!
Vincent rabas ukse valla. Pimeduses uhkus talle vastu
aaloeparfüümi. Kobamisi süütas ta tule ja
kissitas silmi. Väike astanguga ruum. Seintel riiulid, mis
täidetud kodukeemia ja alkoholiga, nurgas paar
banaanikasti, harjad, ämbrid, tühjad purgid. Ta
mäletas, ei, teadis, et eile oli siin olnud must altar,
hulganisti verd ja inimnahast lambid. Ja siin pidi olema ka tema
verd.
Mida Lorraine oli temaga teinud?
Mida see nõid oli temaga teinud?
Läbi udu mäletas ta naise varju ja enda varju
millest oleks otsekui uus olend välja imbunud, teda endasse
haaranud. Aga see meenutus oli liiga ähmane ja
katkendlik.
Endiselt oiates komberdas Vincent magamistuppa tagasi, pani
end riidesse ja läks vannituppa. Uksest sisse astudes
süttis automaatselt valgus ja ta jäi jõllitama
peeglisse. See oli kahtlemata tema, Vincent Werner, kes sealt
vastu vaatas. Kahtlemata oli see tema.
Aga pisut teistsugune.
Vannitoa laual peegli ees oli kiri. Kirjutatud pliiatsiga ja
kiirustades harilikule kirjaplangile.
«Mu kallis poiss,
Kui sa ärkad, olen ma kaugel aga ma tulen tagasi. Ära
hakka mind otsima! Olen sulle kõige eest väga
tänulik. Ma ei tea, kas me näeme veel. See
sõltub rohkem sinust kui minust. Nüüd. Sa
võid mind vihata. Ma ei saa seda sulle ette heita. Aga ma
vist tõesti armastasin sind sellel ööl. Piisab
sulle sellest?
Suudlen.
L»
Jahmunult jõllitas ta kirja ja enda peegelpilti.
Piisab mulle sellest? Tahtis ta karjuda aga sõnu ei
olnud. Kurk oli korraga kuivem ja kriipivam kui varem ning ta
tundis vajadust oksendada. Kui ta tunni pärast Lorraine'i
villast uimasena väljus, sahisesid lävele visatud
hommikused ajalehed ta kingade all. Kuupäev nendel
väitis, et ta oli lamanud teadvusetult Lorraine'i juures
kolm päeva.
***
Ooperidirektor Bellini avaras kabinetis istus sügavas
nahktugitoolis hõbehalli kostüümi kandev
imeilus naine. Jalg oli tal elegantselt ja väljakutsuvalt
üle põlve heidetud, et direktor näeks ta
jumalikku säärejooksu. Naine suitsetas peenikest
pruuni sigaretti ja tema näol oli ilme, mis kõneles
põlgusest ja üleolekust. Väikest kasvu direktor
tormas mööda kabinetti edasi, tagasi, vehkis
kätega, leemendas higist ja seletas puterdades
vahetpidamata vabandussõnu.
«Lorraine, kullake! Mu aare! Kust sa võtad
sellised lollused, vabanda mind? Kas sa tõesti usud
kõike neid jutte, mida intrigandid õhutavad. Sa ju
tead, kui palju on sinu ümber olnud alati kadedust ja
õelust. Ja sa peaksid sellest juba ammu üle olema.
Estrelle! Mõelda vaid, see higine mära! No kuidas
sulle võis üldse pähe tulla, et tema saab
Angelinaks ning Aidaks? Kuidas?»
Naine ei vastanud, lükkas pea kuklasse ja pahvis
väikesi suitsurõngaid.
«Niimoodi kõiki ehmatada, mu kalleim? Niimoodi
sõnagi lausumata minema sõita ja mulle see kiri
saata!» Ja mees lehvitas ühe paberilehega, mille ta
laualt haaras. «Mul oleks süda seisma
jäänud, Lorraine! Ma oleks infarkti saanud!»
«Aga ei saanud ju,» ütles naine tasa.
«Jah.» Mees seisatas ta ees. «Jah, ei saanud.
Aga see oleks sulle meeldinud ju. Võibolla seda nad
taotlesidki, need viletsad valedepuhujad.»
«Sa siis ei tahtnud minust lahti saada?» küsis
naine nõudvalt.
«Sinust lahti saada! Madonna!» röögatas
mees ja vehkis kätega kui tuuleveski. «Ja oma teater
sellega hukule määrata. Mul pole see uneski pähe
tulnud. Sa kaod kaheks nädalaks oma Baleaaridele ja teater
on paanikas. Vincent on samuti kuhugi kadunud.
Katastroof!»
«Aga ma tulin tagasi.»
«Viimasel hetkel! Viimasel hetkel tulid sa tagasi otse
peaproovi! Kuidas võib minu vanade närvidega
niimoodi mängida? «Aida» oleks Estrelle'iga
täiesti läbi kukkunud ja minu nime häbi sisse
materdanud.»
«Aga nüüd?»
«Ta veel küsib! Lorraine, mitu korda ma pean seda
sulle ütlema, et sa olid jumalik! Sa oled oma
kõrgvormis, nagu uuesti sündinud ja maailma parim
metsosopran. Ma vannun sulle, et mitte iialgi, pole
ma...»
«Mis Vincentiga juhtus?» katkestas Lorraine
teda.
«Ma ei tea. Jäi haigeks vist. Oli paar nädalat
kadunud ja siis võttis tema advokaat minuga
ühendust. Lahkus omal soovil. Keegi pole teda sellest saati
näinud.»
«Vaene poiss,» pomises Lorraine.
«Mis? Jah, muidugi. Aga tema pole oluline.»
«Olgu,» Lorraine tõusis. «Ma
jään. Selleks hooajaks. Kui sa kinnitad mulle, et
kõik kuuldused minu...»
«Ainult alatud valed, mu jumaldatu,» noogutas
direktor innukalt. «Sa oled ainus mõeldav Aida ja
Angelina. Ja parim maailma primadonna. Vannun seda oma kadunud
ema nimel.»
«Sa vannud täna kuidagi liiga palju.»
«Jumal, täna on ka eriline päev.»
Naine läks ukse suunas, tema kõnnak oli
täiuslikkus ise, igast sammust õhkus erootilist
värskust ja graatsiat. Naine lausa hõljus
hõbedases kostüümis ukseni.
Bellini vaatas teda ja ümises «Shine on silver
girl...» Lorraine peatus äkitselt ja võpatades,
käsi ukselingil.
«Mis on, mu diiva?» küsis direktor.
Lorraine raputas vaid pead ja avas ukse.
«Your time has come to shine,» lõpetas
Bellini viisi. «Sind vaadates tuli mul üks vana laul
meelde, tead ehk seda -- «Bri...»
«Jah, tean,» kähistas Lorraine ning
väljus kiiresti.
«Milline naine,» õhkas Bellini kui oli viivu
sulgenud ust jõllitanud. «Milline naine!»
***
Vana sadamkõrts meremeeste agulis. Loendamatud punaste
laternatega tänavad. Janused madrused, müüdav
armastus ja kõik maailma pahed koondunud paari
kvartalisse. Räpane ja muretu lõbusus; kõigi
unustuste genereerija; lootuste ja lohutuste pakkuja. Igas
linnas on sellised kohad. Ja igas linnas on ka teistsugused
paigad -- nooblid kesklinnatänavad, uhkete kaubamajade,
ministeeriumite, losside ja ooperiteatritega.
«Veritsev Liilia» ei erinenud paljus oma
konkurentidest Lõbukvartalis. Siingi võis varaste
hommikutundideni õlut kaanida, kerglaste
tütarlastega aega viita, leigemaid narkootikume hankida,
vahest ka kakelda. Ent üldiselt oli see viisakas koht, sest
siin oli orkestripoodium ning reede õhtuti sai
«Veritsevas Liilias» üsnagi talutavat muusikat
kuulata.
Ludwig Horn külastas seda kohta tihti, kui oma laevaga
siia linna jõudis. Ta oli põhjajoonud ajakirjanik,
kes madrusena kaubalaeval raha teenis, sest ühetgi muud
tööd ta peale kirjutamise ja seilamise teha ei osanud.
Ja kirjutanudki oli ta peamiselt merekaubandusest, enne kui
kõik toimetajad otsekui vandenõu sõlminult
ta pikalevenivate joomaperioode pärast tema ees uksed
sulgesid.
«Liiliasse» tuli Ludwig kahel põhjusel.
Esiteks sai siin süüdimatult kaanida, sest
kõrtsmikul oli politseiga teatav kokkulepe ja teiseks
armastas ta meeletult klarnetimuusikat. Jah,
«Liiliasse» oli sel sügisel siginenud üks
mehike, kes lausa nõidus klarnetist võluhelisid,
mängis kuulajate soovil kõiki meelisviise ja tegi
seda jumalikult hästi. Ühemehe bändid
süntesaatori ja kitarriga ei suutnud tihti tema menule
midagi vastu seada, ja vanamees -- da Vinci'ks -- kuulutas teda
kolletav poster kõrtsiuksel -- pakkus just seda, mida
joomast melanhoolseks muutuvad meremehed ootasid -- ta elustas
oma hingestatud viisidega mälestusi ja pakkus lohutust.
Klarnetinoodid tungisid meeste hinge ja kõrtsmik Reggyle
tundus, et vahest on peale da Vinci ülesastumisi ka kaklusi
vähemaks jäänud.
Kui Ludwig sel õhtul «Liilia» uksest sisse
astus, tümpsus kõlarites parasjagu noortepärane
rütmimuusika ja külalisi oli veel vähe. Ta
tervitas baarmani ja küsis, mis täna juhtuma
hakkab.
«Da Vinci tuleb õhtul,» kostis Reggy.
«Kui ta kaine on.»
«Tohoh,» imestas Ludwig. «Tema siis ka
või?»
«Miks tema peaks siis nii eriline olema? Aga jommis
peaga mängib ta vaat et pareminigi.»
«Kuule,» tärkas Ludwigis vana ajakirjaniku
vaist. «Mida sa temast õieti tead?»
«Suurt midagi. Ta hakkas siin käima, kui oma
varanduse läbi põletas. Ühel õhtul umbes
aasta tagasi tõmbas nina korralikult täis ja koukis
äkki kotist klarneti ning pistis puhuma. Nii see
läks... Teenib mult mõned krossid, joob need maha
aga vahest ostab sülemi roose ja saadab need
ooperisse.»
«Ooperisse? Oota, tal oli varandus?»
«Nagu oleks olnud, räägitakse. Aga
nüüd on tal vaid üürituba siit paar
kvartalit eemal. Kõik, mis tal oli, müüs ta
maha. Kõik peale klarneti.»
«Miks müüs?»
Reggy kehitas õlgu. «Kurat seda teab. Ju oli siis
raha tarvis. Kõneldakse, et mingi tõbi. Aga
üldiselt me siin palju küsimusi ei esita,» lisas
ta kavalalt silma pilgutades.
«Hea küll,» naeratas Ludwig oma kõige
avalamat naeratust. «Kortel Chablis'd hakatuseks, Reggy, ja
kui da Vinci tuleb... Äkki saaks temaga mõne
sõna juttu puhuda?»
Baarman kehitas õlgu. «Ma ütlen
talle.»
Järgmise tunni jooksul täitus «Liilia»
külastajatega ja kogus hoogu. Ludwig imes juba neljandat
kortelit ja vestles kahe juhusliku Norra madrusega, kui keegi
teda õlast raputas. Ta pööras pead ja nägi
Reggyt.
«Kaks mooselit sinu poolt. See on hind. Ta ootab sind
nurgalauas.»
«Tänan, semu.» Ludwig lõpetas
kulistades veini, surus Reggyle paar rahatähte pihku ja
tüüris kardinaga kaetud alkoovi poole, kuhu ainult
kõrtsmiku isiklikul loal külastajaid lasti.
Hallis ja kergelt kulunud ülikonnas kõhetu kuju
kössitas laua taga. Eesriide liikudes vaatas ta vilavail
silmil tulija poole. Esimest korda nägi Ludwig mees
heledamas valguses ja niiöelda elusalt. «Sa
poiss», mõtles ta. «Ta on vana. Ma poleks
arvanudki, et ta nii vana on.»
Vana oli da Vinci tõesti. Nägu kortsuline ja
loppis, hõredate hallide juuste all kollakas
pigmendilaiguline nahk, käed värisemas ja nukrad
kiledad silmad kiiresti pilkumas. Reggy tõstis nende ette
kaks pudelit mooselt ja klaasid ning eemaldus.
«Mida te minust tahate?» kähistas
vanamees.
Ludwig istus ja valas veini. «Tahtsin lugupidamist
avaldada. Olen teie muusika austaja. Teie terviseks!»
Vanamees võpatas, ent tõstis klaasi ja
jõi selle ühe sõõmuga tilgatumaks.
Ludwig täitis selle uuesti.
«Ja veel tahtsin ma küsida... Kes te olete, da
Vinci? Klarnetivõlur?»
«Miks see teid huvitab?»
Ludwig ei osanud midagi tarka öelda ja vastas ausalt.
«Lihtsalt huvitab. Ma olen...olin ajakirjanik. Ja teie
olete üks enigma.»
«Mõistatus,» pomises vanamees. «Teid
huvitavad mõistatused?»
«Loomulikult. Keda need ei huvitaks?»
Vanamees ohkas ja jõi veini. «Ma ei taha teile
endast palju rääkida. Sellest poleks kasu.»
Ludwig kuulas teda.
«Sellest poleks kasu,» kordas da Vinci. «Enam
ei aita miski.»
«Teil on abi vaja, da Vinci?» uuris Ludwig.
«Minu nimi on Vincent. Vincent Werner.»
«Vincent Werner,» pomises Ludwig midagi meenutades.
«Vincent Werner... Tuleks nagu tuttav ette.»
Vanamees tõmbas ülikonna taskust kaks paberilehte
ja heitis need kaaslase ette. Ludwig võttis ühe,
silus sirgeks ja uuris seda. Ooperikuulutus.
«Valküürid,» seisis sellel. «Hooaja
sensatsioon. Peaosades võrratud Lorraine Van Robelle ja
Vincent Werner.»
«Veider,» pomises Horn. «Ma muidugi
mäletan neid nimesid aga minu mäletamist
mööda peaks Werner ju palju noorem olema...»
Teine leht oli samuti ooperiplakat. Ka see kuulutas hooaja
sensatsioonist ja võrratust primadonnast Van Robelle'ist.
Ooper oli sedapuhku «Aida» ja aastanumber ühe
võrra hilisem. Meespeaosas aga Ludwigile tundmatu nimi.
Kähku rehkendas ta midagi mõttes.
«Kuulge,» küsis ta siis vanamehelt. «Siin
ei klapi midagi.»
Inimvare tema vastas rüüpas veini ja vastas:
«Enigma, te ütlesite. Siin see ongi.»
«Te peaksite mitukümmend aastat noorem välja
nägema!»
Da Vinci või Vincent Werner noogutas. «Ja ma ei
tea, kaua see veel kestab. Kui kaua see üldse
võimalik on. Ma vananen, mõistate.»
«Vist mitte. Seletage!»
Vanamees raputas pead. «Te ei saaks aru. Keegi ei saa.
Ei need sajad arstid, kes mu varanduse õgisid ega nood
äpardunud okultistid.»
«Okultistid?» huvitus Ludwig ja tundis, et
äkki on tal siin üks loo-ots, millega võiks
vähemalt proovida madruse karjääri ajutine
muudatus tuua.
«Või kuidas ka neid ei nimetataks. Keegi pole
suutnud mind aidata.»
«Mis teid vaevab? Mis teiega juhtus?»
«Aga vaat seda ma teile enam rääkida ei taha.
Aitäh veini eest. Ma pean nüüd lavale
minema.»
Kui Ludwig ennast saalis veini ja õllega üha
sügavamasse joobesse istutas, da Vinci klarnetit kuulas ja
tahumatute meremeeste vaimustuse üle jätkuvalt
imestas, adus ta, et vanamehe juhtum teda tõeliselt
huvitab ja kahe mooseli eest sai ta rohkem küsimusi kui
vastuseid.
Aga Vincent mängis jälle suurepäraselt,
mängis muusikat, mida ei saa kirjeldada, saab ainult tunda
ja tunnetada ning mõista, et inimene võib teha
asju, mis on inimesest suuremad. Vanamees lõpetas oma
etteaste igihalja «Sillaga üle vaevavete» ning
Ludwig nägi, et mitte ainult esineja silmis tekkisid selle
loo ajal pisarad. «And pain is all around,»
ümises Ludwig kurblikule klarnetiviisile kaasa ja lausa
tundis saali haaranud valukoormat.
Hiljem taarus ta taas Vincenti juurde, kostitas teda
mooseliga ja üha joomasemaks jäädes tegi
vanamehele ettepaneku kõik ikkagi südame pealt
ära rääkida. Ta pidi kasutama kogu oma kunagisest
kutseoskusest säilinud veenmisvõimet. Lõpuks
oleks Vincent nagu isegi nõustunud. «Ta on nii
kuradima üksik», mõtles endine ajakirjanik.
«Mida kuradit, kõik Liiliasse tulevad on
üksikud. Ja mina olen ka, ja need norrakad ja Reggy samuti.
Meil kõigil on ainult joomasõbrad ja ei mingit
armastust. Räpane ja tühine elu. Meil pole
sõpru. Ma võiks vanale vähemasti
sõprust pakkuda. Temal on vähemalt muusika. Minul
pole sedagi.»
«Sa mängid paremini, kui keegi, keda ma kunagi
kuulnud. Ja klarnetit olen ma palju kuulnud,» kinnitas ta
Vincentile. «Lähme, ma teen sulle vähemalt
ühe sööma välja.» «Liilia»
köök oli juba suletud.
Vincent nõustus. Pakkis hoolikalt oma klarneti kokku
ning nad trügisid läbi umbse saali, kus lahkuvat
artisti tervitati ovatsioonidega. Reggy surus talle paar
rahatähte õhtuteenistust pihku ja soovis
kõike head. Tänaval ulus külm tuul ja uitasid
mõned üksikud prostituudid.
«Lähme «KFC-sse,» pakkus Ludwig
mõttes juba krõbedat broilerit
krõmpsutades. «Nad on veel lahti.»
«Aitäh, sõber,» kostis vanamees.
Ludwig oli liigutatud. «Kui sa oma loo mulle ära
räägid, võiks ma proovida sind aidata. Mul on
mõned mõjukad tuttavad,» kuulutas ta
bravuurselt. «Meremeeste asi. Või kuidas selle laulu
sõnad olidki, mida sa mängisid -- «If you need
a friend, I'm sailing right behind.»
Viimast fraasi kuuldes Vincent võpatas ja
jäigastus. Taas tekkisid ta silmi pisarad. «Ma ei
unusta seda,» lubas ta.
Peale KFC-d peatusid nad veel ühes lokaalis ja Ludwigi
silmanägemine hakkas juba ähmastuma. Ent Vincent
püsis endiselt vapralt jalul ja meremees imestas, kuidas
võib ta oma vanuse juures nii palju juua. Ta päris
Vincentilt tema loo kohta ja sai isegi mõningaid
vastuseid. Joomas aju registreeris märksõnu ent
seosete loomisest kippus keelduma. Sõnad nagu
«nõidus», «must maagia»,
«Benkerzaini nooruseloits»,
«regeneratsiooniriitus» oleks pidanud talle andma
mingi niidi, kuhu üksikud faktid lükkida ja terviku
saada, ent tuttav, lummav ja malbe joove varjutas ta teadvuse.
Ludwig oli jälle purjus ning kinnitas sõbrale ainult
ülevoolavalt oma usaldust ja lubadusi. Kui nad taas
tänavale jõudsid, tõi külm õhk
mingi selgushetke ja üha rohkem võimendusid tema
ajus Vincenti poolt lausutud viimased sõnad: «Ta ei
saanud aru, et ma tõeliselt mõtlesin seda. Like a
bridge over troubled water I will lay me down! Oleks ta ainult
küsinud! Oleks küsinud, mida tegelikult tahtis. Aga
tema võttis selle. Sest ei uskunud mind. Kartis uskuda,
see pettunud ja kibestunud hing. Aga ma oleks nõus olnud.
Ma oleks ennast vabatahtlikult ohverdanud! See teeb mulle
kõige rohkem valu.»
Ilmselt ei jaganud enam Ludwig täpselt, mis vanamehele
kõige rohkem valu tegi. Ometi pomises ta puterdades:
«Me kõik peame end aegajalt ohverdama.» Ning
temas joodik-filosoofi tekkides targutas ta edasi. «Vahest
saame me ainult ennast ohverdades aru, et oleme inimesed.
Võtame näiteks Aabrahami. Või võtame
näiteks Ophelia... Või võtame näiteks,
persse...! Võtame parem veel veini!»
«Mul on kodus üks moosel,» pakkus Vincenrt
komberdades.
«Suurepärane!» hõikas Ludwig. «Me
ohverdame selle naudingute jumalannale!»
Vincent elas samas agulis pisikeses ja räpases
katusekambris. Ruumis haises kopituse ja mädaniku
järele. Koristamata konservijäänustega laual
seisid kortsus pornoajakirjad.
«Aitäh, et sa mu kutse vastu võtsid,»
ähkis vanamees.
«Pole tänuväärt, semu. Sinu muusika oli
nii kuradima kurb, et lausa kriiskas, et sa vajad sõpra.
Kedagi, kes oleks sulle nagu...»
«Sillaks üle vaevavete?»
«Midagi sellist jah, anna andeks.»
Ohe. «Ma mõistan seda laulu nüüd hoopis
teisiti kui varem.»
Kui Vincent kööginurgas pudeli ja kruusidega
kolistas, lappas meremees innukalt paljaste tüdrukutega
lehekülgi. Võibolla oleks pidanud mõne eide
uulitsalt kaasa haarama, mõtles ta. Aga ruumis ringi
vaadates tundis ta Vincenti üle ainult suurt ja kohutavat
haletsust. Kui ta tõesti kunagi oli see suur laulja...
Milline mandumine! Ludwig vaatas veel ümber ja nägi,
et vanamees oli kuhugi vist taharuumi kadunud, sest
kööginurgas teda polnud.
«Kas sa tõesti, kurat võtaks, pole
proovinud siit sitasest urkast välja rabelda!»
hõikas ta kööginurga poole.
«Rabelemine väljapääsu otsimiseks mind
siia tõigi,» kostis kähisev hääl
kuskilt kaugelt vastuseks. «Alati on üks
võimalus. Ja ma olen seda otsinud.» Kümmekond
minutit veel lappas Ludwig ajakirju, unustades pilte vaadates ja
joovastudes oma võõrustaja puudumise.
Vincent oli äkki tagasi.
«Joo! Sinu terviseks!» Värisev käsi
ulatas talle plekist kruusi kibeda veiniga. Kuidagi liiga
mõru tundus see moosel Ludwigile aga ta jõi.
«Pagan, sa olid ju rikas!» tuli madrusele midagi
meelde.
«Olin. Ja mul polnud millestki kahju. Päev
päevalt muutub valu tugevamaks ja ainult vein leevendab
seda.»
«Mida perset, ma ei saa sinust jälle aru.»
«Ma ju rääkisin sulle.»
«Jah, rääkisid vist küll. Aga... Kuhu su
raha siis sai?»
«Arstidele ja teine pool neile
soolapuhujatele.»
«Ähh,» lõi Ludwig käega ja sirvis
ajakirju õhinal edasi. Roosakad ja tumedad laigud
tantsisid ta silme ees.
«Tahad näha, kuhu minu raha läks? Eks tule ja
vaata!»
Ludwig mõmises midagi ja ajas ennast püsti.
Hoolimata veinist, olid ajakirjad temas elustanud ühe
teatava soovi ja seda võrdlemisi pealetükkivalt.
Vincent avas kitsukese ukse, mis viis katusekambri
panipaika.
«Mis sul seal siis on?»
«Minu altar,» kostis vanamees. «Killukeste
haaval raske raha eest kogutud. Võid ajakirjad kaasa
võtta.»
Ludwig kummardus ja peapööritus paiskas ta vastu
piita. Silme ees tiirles ja ajas iiveldama. Pisukeses kambrist
paistsid nagu läbu udu varjude alt küünlad, mingi
pang tumepunase ollusega ja must iste.
«Sõber, mul on paha olla,» kurtis ta.
«Istu. Sinna,» osutas vanamees musta istme
poole.
Ludwig prantsatas toolile. «Paha, vastik,» kordas
ta uimastudes.
«Pole midagi,» kostis temani läbi udu Vincenti
kähe hääl. Täpilisest hämust eristas ta
varju, mis tema ette kummardus. «Mul on hea meel, et sa
tulid. Aga ma pean nüüd tegama midagi vastikut.
Väga vastikut...»
|