05.07.2000 |
Urmas Nimetu
Kes on Valitseja |
Arvustused |
Ta klikkis õrnalt uksenupul ning jäi siis
rahulikult ootama. Vaikse sahina saatel sõitis avaus
tänavaile lahti ning ta astus välja luksuslikust
hoonest. Pikkade, mõõdetud sammudega liikus ta
mööda uulitsa ülitasast pinda.
Teda kutsuti ses Imedemaailmas lihtsalt Valitsejaks.
Kõikjal, kuhu ta siin läks, tõusid inimesed
tervituseks püsti. Kõikjal ootasid, või
vähemalt tegid näo, et ootasid, teda kõik selle
linna elanikud. Tegelikult oli tal ju olemas ka oma nimi mingi
pärisriigi andmepankades, aga ta oli nüüdseks
selle peaaegu minetanud. Siin oli ta ikka ja ainult Valitseja --
ajast, mil Imedemaa kord loodi, ajani, mil selle pidev
elanikkond hakkas ületama saja tuhande piiri.
Ta oli jõudnud linna peatänavale ja silmitses
nüüd üksipulgi lõbustusasutusi selle
ääres. Jah, kõigest lõbustusasutusi, ei
ühtki pisitillukestki poodi. Korraks ta mõtles, et
koristab selle kasutu lasketiiru siit ära ja loob olematuid
asju müüva kaupluse, aga siis võttis kartus
uuesti rippmenüüdesse ekslema jääda
võimust ja ta heitis selle mõtte peast.
«Tervist, Valitseja,» lausus keegi
möödaruttaja. Kõnetatu heitis ühe pilgu
sellele vuntside ja prillidega mehele, kuid astus siis edasi.
Tegelikult ei olnud tal omapoolsete hüüatuste vastu
kunagi midagi olnud, aga, kui arvestada, et teda teretati iga
tunni jooksul üle paarikümne korra, siis ei ole siin
ta viitsimatuse kohta ühtki halba sõna lausuda.
Pigem vastupidi: ta oli isegi loonud programmi, mis igale
teretusele konstrueeris ise vastuse. «Samad sõnad,
alam,» jäid korraks Valitseja kõrvu kajama ta
enda sõnad.
Nüüd oli ta otsustanud, mida edasi teha. Jupp aega
polnud ta külastanud muusikasaali ning hommikul valitud
soe, sombune ilm sobis selle külastamiseks ülimalt
hästi. Ta astus läbi tuhmi ruudulise valgusukse ning
vaatas küsivalt kassiirile otsa. See uuris hetke paari
tablood enda ees, vajutas ühele nupule ning lausus lauast
esile kõrgunud mikrofoni: «Teie aeg on ümber, palun
vabastage kabiin number kuus.»
Sel hetkel Valitseja naeratas, aga ta oli seda ette aimates
sisse lülitanud automaatse ilmereguleerija. Nii ei
võinud keegi peaaegu kunagi kohata ta näol
lõbusaid grimasse. Elanikud võisid teda tunda
ainult karmi ja kindlakäelise mehena. Võib-olla
pidasidki nad teda pelgalt tehisinimeseks, arvuti loodud
autoportreeks? Aga tegelikult -- miks ka mitte? Raali kardetaks
hoopis rohkem, kui üht oma liigikaaslast. Mitmekümne
gigahertsine protsessor ei mõtleks midagi ega kahetseks
oma tegusid. Imedemaa elanik oleks vale sammu korral
automaatselt või isegi .
Üks noor poiss väljus kuuendast kambrist,
jõllitas hetkeks Valitsejat, teretas ja astus
õue.
«Valige endale toa kuju,» lausus hääl. Ja
lisas siis lühikese viivituse järel: «Härra
Valitseja.»
«Kera,» ühmas mees, «roheline kera.»
«Teie soovitud tuba on valmis. Palun astuge sisse ja valige
endale muusikapalad.»
Taas jõudis Valitseja seisatada, kuni kena
naisehääl oma jutu lõpetuseks ta nime
nimetas.
«Blastitalt mingi valss, palun,» lausus Valitseja
esimese pähekaranud hittloo. Siis lasi ta oma lihased
veelgi lõdvemaks ning sulges silmad.
Summutatud trummilöögid asusid kiirenevas tempos ta
helihaistingute kallale. Siis lisandusid viiulid, kallates
Valitseja üle kutsuvate ja kräunuvate helidega. Kui
nad olid paar korda üht viisijuppi korranud, hakkas
kusagilt kaugelt puhuma merelainetest kokkuseatud meloodia --
algul peaaegu tajumatult, siis aina valjenevalt ja selgemalt.
Korraks viiulid hääbusid ja nende alt paljastus
linnulaul, pisut ebaloomulikult küll, aga väga
mõjuvalt. Taas ilmusid viiulid ning saatsid
nüüd pikkade kurbade tõmmetega tuuliseks
muutunud merelaineid. Iga uus poognalöök kiskus aina
rohkem eemale oma rõõmudest ning surus peale
ängistust. Vanglatrelle kujutavate helidena kostus
motoorseid metallikolksatusi. Väga madalad helid
käisid ümber Valitseja ja sosistasid kalgil
häälel.
Tausta peksnud trummid vaikisid äkitselt ja takt hiljem
tuli muutus ka veekohina meloodias. Nüüd oli see hulga
rahulikum ja hääbus pikkamisi. Viiulid olid lainetega
ühte sulanud ning muud helid kas vaikinud või
omandanud täieliku puhtuse kuju. Kõik
allesjäänu meenutas uinumist, äravajumist
millestki reaalsest.
Siinkohal avas Valitseja uuesti silmad, sest viimane
hääbumine oli tegelikult kõige rohkem
meenutanud ühinemist ajuimpulsaatoriga ja saabumist
Imedemaailma.
Ta rapsas silmist rammestuse ja astus muusikatoast
välja. Ta raputas lihaseid ja kutsus neid täielikule
alluvusele.
Korraks seisatas ta fuajees. Hallid põrandaplaadid ja
kollakad tuled laes lõid omamoodi huviäratava pildi.
Kõik oli ju nii tavaline, samas nii sissetiriv ja
meelitav. Valitseja plaksutas mõttes endale pikkamisi
käsi. Ka see maja oli peaaegu täielikult ta enda
kätetöö. Vaid kambrikestes toimuvaid
värvimuutusi olid programmeerinud mingid kunstiinimesed
mingist firmast. Nendel nimedel ei olnud mingit tähtsust,
nad vilksatasid korraks Imedemaalt väljudes. Kindlasti
need, kes siin on ühegi kivi paika sättinud, tulevad
kord tagasi, et pääseda selle üheainsa kivi
juurde. Sest see on nende kivi!
«Võib-olla võtaks kunagi kätte ja kaotaks
kõik teiste loodu,» arutles Valitseja, »siis on
kogu Imedemaa kõik osad täielikult minu loodud. Iga
peotäis, mida puudutada, ja jalatäis, kuhu astuda.
Kas nii siis täituvadki unistused? Kas nii lihtne ongi
siis omada linna? Või mis linna, tervet riiki? Tervet
maailma? Ja inimesed seal maksavad selle eest, et tulla siia,
Valitseja loodud paigakesse. Et leida midagi uut, kogeda
enneolematut. Ja selle asemel, et pärislinnades inimestega
rääkida, sisenevad nad siia palju normaalsemaid
otsima. Nad tulevad ja austavad mind, Valitsejat, kes ma olen
andnud neile võimaluse kogu maailma ilma sõrmegi
liigutamata nautida? Ja kindlasti kummardavad nad neid
petabaite, mis läbi ajuimpulsaatori saavad olla nende
peades.
Üks sinise ülikonnaga mees astus autori juurde ja
köhatas tõtakalt.
«Härra Valitseja,» palus ta luba rääkida.
Kõnetatu põrnitses teda mornilt ning noogutas
siis.
«Tere päevast, tootmisjuhataja Will Taxfield,»
kuulis ta enda häält tervitusprogrammist.
«Ma tulin otse päriselust. Kauaks pole mul siia
mõningate probleemide pärast võimalik
jääda, niisiis teen lühidalt. Nõudlus
impulsaatorite ja ühenduse järgi kasvab endise hooga.
Et paari lähima aasta jooksul turgu rahuldada, peaksime
tootmist veelgi suurendama. Samas on tänase seisuga ligi
neljandik töötajaist haigestunud mingisse
tõsisemasse grippi. Võib-olla on see tingitud
pidevas kiirguspiirkonnas viibimisest. Võib-olla mitte,
aga palkasime paar teadlast seda asja vaikselt uurima.
Ja siis veel: ühed inimtervise eest võitlejad
nõuavad luba tehasesse kontrollima
pääseda.»
Valitseja seedis hetke saadud informatsiooni. See Will
või Bill oli olnud ta klassivend. Noh, võib-olla
mitte üks kõige suuremaid narrijaid, aga paar korda
oli ka tema Imedemaa kuningale vastu vahtimist virutanud.
Siis oli ta ise tahtnud tehasesse tööle tulla ja,
teate ise, kui hea on enda kamandajat kamandama hakata. Ja
pealegi oli Valitseja siiani lootnud, et see vastik inimene
ükskord ühe lollusega ikka hakkama saab. Tegelikult
oli Taxfieldi töö muutunud iga päevaga aina
efektiivsemaks. Äri edenedes olid lisandunud veel kindlus
ja kogemused. Lõpuks oli ta Valitsejale isegi päris
meeldima hakanud ja nii ta nüüd juba lausa
tootmisjuhataja enda tooli täitiski.
«Ehitage põhjapoolsele metsatukale veel üks tsehh
ja kutsuge ümberkaudseist küladest inimesi sinna
tööle. Kindlasti tõstke impulsaatorite hindu
veel väheke. Ja neile haigeile makske ikka ilusti mingit
toetust või ma ei tea, mis neil vaja on. Need kuradi
tervisehullud laske ka ükshaaval sisse. Määrige
neile kõvasti mett moka peale, lubage kasvõi
hommepäev kesklinna suur park püsti panna. Ja kui
norima hakkavad, siis pange ka. Ostke sealt midagi ära ja
pange puud asemele. Või istutage need samad ümber,
mis te tehase alt ära võtate.»
«Selge, härra Valitseja, kuigi ma ei usu, et seda parki
enam kellelegi vaja oleks.»
«Kuidas pole kellelegi vaja? Enne nad ju pidevalt vingusid,
et miks ei ole, miks ei ole.»
Taxfield silmitses hetke Valitsejat, küsis siis:
«Millal te viimati pärismaailmas ringi
käisite?»
«Mis siis?» ei taibanud teine, «Mis see teie asi
on?»
«Linn on täiesti tühi,» lausus Will, justkui
loobudes verbaalsest duellist, «Sellest ajast peale, kui te
lubasite meie linna elanikele peaaegu tasuta impulsaatoreid,
sulguvad kõik igal vabal hetkel oma tubadesse. Ma kujutan
ette, kui hea oleks New York'is samasuguse allahindluse
järel liigelda.»
Siis nad vaikisid hetke. Üks mõtles, mis
võinuks juhtuda selle hiigellinnaga, ja teine, mida see
hiigellinn tema Imedemaailma puutus.
«Ma siis lähen nüüd,» lausus
lõpuks Taxfield. Ta silmitses veel mõne hetke oma
ülemust, keeras siis selja ning tõttas minema.
Tänavanurgal astus ta pisikesse, telefoniputkat
meenutavasse Väravasse ja oligi Imedemaalt kadunud.
Valitseja jäi veel mõneks sekundiks talle
järele vaatama. Millegipärast oli kokkupuude
argiprobleemidega teda rahutuks teinud. Jälle mingid
inimesed, mingid haigused, mingid summad. Kuigi need
eksisteerisid ka ta enda Maailmas, olid reaalsed objektid siiski
liiga räiged. Oma Imedemaal võis ta ju iga asja
lihtsalt kustutada. Siinsed majad koosnesid tegelikult ju vaid
paljudest baitidest.
«Tere õhtust,» lausus keegi
möödakäija.
Siin teda teretati. Siin oli ta keegi. Siin olid kõik
midagi rohkemat kui tavaelus. Sellepärast meeldiski
Valitsejale tehisreaalsuses rohkem kui kohas, kuhu ta tegelikult
sündinud oli. Lapsest saati oli ta Maailma vihanud. Neednud
oma südames iga selle molekuli, iga seadust ja
persooni.
Pärismaailm oli auklik, justkui oleks selle looja
eksinud Elu programmeerimisel. Ja kõigele lisaks ei olnud
Pärismaailma enam kuidagi võimalik muuta. Looja oli
surnud või unustanud parandusteks vajamineva
salasõna.
*
Valitseja astus aeglaselt mööda Linna edasi. Veel
ei teadnud ta, kuhu soovis jõuda. Aga sellel ei olnud ta
jaoks enam suurt tähtsust, sest Imedemaal võis ju
alati olla ka lihtsalt olemise pärast.
Ta keeras väiksest kõrvaltänavast paremale
ja liikus aeglaselt edasi. Algus mõjus uuele, koridori-
meenutavale teekesele pööramine kuidagi
värskendavalt, aga vähem kui sajakonna sammu
pärast tundis ta ängi, mida ümbruskond peale
surus.
Ta sõitis pisut ringi erisugustes
rippmenüüdes ja dialoogikastides ning muutis
ühetoonilised taevanipürgivad majaseinad vett-
pritsivaiks maalinguiks. Ise tänas ta end sisimas, aga
vaevalt keegi teine seda muutust eriti tähelegi pani.
Seejärel kõndis ta järgmise suurema
avenüüni ja silmitses mõtlikult sellel asunud
ettevõtteid. Veelgi aeglasemalt astus ta ühe
lasipuud meenutama pidanud toruni ja lasi ükskõiksel
ilmel käidud teed üle mõõta. Jah,
habemetüükaga mees oli teda hommikust saati
jälitanud. Ka praegu hakkas ta sihituid ringikesi tegema,
Valitsejat hetkekski silmist laskmata.
Imedemaa looja klikkis korraks sel kahtlasel kujul, ei
leidnud aga avanenud andmetes midagi silmatorkavalt
õigustavat ja libistas siis kursori nupu
juurde. Siis ta peatus, sest võõras oli temaga
privaatliinil eravestlust alustanud.
«Valitseja?» päris see ja kõnetatu vihastus,
sest taolist karmi küsimust ei olnud veel keegi julgenud
talle esitada. Ometi oli Linna omanikus tärganud huvi ja ta
unustas korraks oma üleoleku.
«Ma ei hakkaks siin pikka sissejuhatust tegema, teie jaoks ei
ole tähtsust, kes ma olen ja kes mind saatis. Mul on teile
lihtsalt pakkumine.»
«Pakkumine?» üllatus Valitseja. Veel kunagi polnud
keegi talle pakkumist teinud.
«Jah, see puudutab teie tehaseid. Te lubasite täna
peatsehhi ringi käima mõned friigid. Vähemalt
üks neist on kaasa võtnud seljakotitäie
lõhkelaengut ja talle on antud kindel käsk, juhul
kui me poole tunni jooksul lepinguni ei jõua, seal
korraldada väikene plahvatus.»
«Missuguse lepinguni?» kogeles ähvardustega
pimedaks löödud mees.
«Noh, et umbes pool või nii teie aktsiatehunnikust
võiks olla meie oma.»
Midagi sellist oli Valitseja kogu aeg oodanud. Ta oli
teadnud, et varem või hiljem tulevad ta paradiisilinna
ajudeta pärisinimesed. Ta oli arvamusel, et nad tahavad
lihtsalt lustida, vandaalitseda ja sõimata, aga nad
tahtsid poolt kogu tema varandusest!
Neil ei olnud mingisugust õigust. Ainult tema oli
taibanud ajusignaalid ja suunatud teetalained ühendada.
Tema oli ainuisikuliselt välja mõelnud impulsaatori.
Ainult tema oli loonud tohutu programmi tohutute failidega ja
gigabaitidega. Ja nüüd tulid Nemad -- tavalised
alamolendid -- ning nõudsid oma viitekümmet
protsenti.
Kuid Valitseja oli andnud endale lubaduse mitte kunagi enam
taganeda ja nüüd põrutas ta vastuseks:
«Mingit lepingut ei tule. Kui te ei palu andeks, siis olete
kümne sekundi pärast .»
Üks, kaks, kolm... Valitseja nägi, kuidas teine
mees õlgu kehitas. «Blufib,» taipas ta.
Seitse, Kaheksa, Üheksa.
«Olete te kuulnud oma töötajate haigusest?»
plahvatas lõpuks rahanõudja.
«Kümme sekundit on läbi.»
«Pauk võidakse lugeda masinate rikkeks ja te saate
kiiresti uue tehase püsti panna. Aga see võidakse
lugeda ka te töötajate haiguse süüks.
Lõpuks jõutakse selleni, et nende
immuunsussüsteemi on rikkunud need teie kiired. Riik
nõuab, et te avaldaksite meditsiiniliseks ekspertiisiks
oma tehnoloogia. Ja siis on te äril niikuinii kriips peal.
Tekivad uued Maailmad. Microsoftil olevatki juba üks
selline valmis, aga nad ei oska seda veel impulsaatoritega
ühendada.»
«Te pakute ju selgelt üle,» trügis Valitseja
vahele.
«Töötajadki ei taha enam teie juurde tulla -- nad
kardavad uusi plahvatusi. Ja kindlustusfirmad...»
«See on jama!» karjatas kuulama sunnitu ning keeras oma
mikrofoni põhja, et kaasvestlejat ometigi vaikima sundida
ja mõtteid koguda.
Korraks teine mees hoidiski oma lõuad koos,
jätkas siis aga sama rahulikul toonil:
«See võib tõepoolest olla jama -- ma pole seda
ju väitnudki. Aga kui ei ole, siis tuleb teile kaela
sellist jama, et...»
«Lepingut ei tule.»
«On see kõik? Öelge kiiresti ära, ma ei
viitsi siin teid kõigi silme all tülitada -- pealegi
lubasin lapse loomaaeda viia.»
»Naine?» kohkus Valitseja ja uuris uuesti teise
isikuandmeid. juurde oli tõepoolest märgitud
.
«Kuhu on see Maailm küll jõudnud? Kas te ise ei
tunne end pervertidena?» urises ta siis.
Naine solvus. Ütles vaid: «Me võime plahvatuse ka
kohe ära teha,» ja lõpetas privaatvestluse.
Valitseja jäi hetkeks paigale ja silmitses, kuidas inimene,
kelle peale oli just karjunud, tast kindlal sammul eemaldus ja
Väravasse astus.
«See oli kõigest mingi loll nali,» taipas ta
lõpuks ja muigas. «Kes oleks küll tulnud sel viisil
teda ähvardama? Õiged pahad tulevad ikka mustades
ninja-kostüümides südaööl ja
nõuavad relvaga.»
Ta vaatas veel korra sellel tänaval ringi ning otsustas
siis enda rahustamiseks virtuaalkinno filmi vaatama minna. Siin
sai ta olla üksi koos oma lemmikkangelastega. Siinne elu
oli tihti küll verisem, kuid lõpuks ikkagi
õiglasem kui pärismaailmas. Siin sai ta ise valida,
keda ja mida vaatas. Ka Imedemaa oli ju laias laastus kino --
tegelikkuses mitteeksisteeriv, reaalsusega sarnanev piltkujutis.
Siin ei saanud keegi kunagi päris oma jalaga astuda. See
oli otseselt kellegi loodud, kellegi fantaasia, killuke
unistust.
*
Tegelikult ei suutnud Valitseja pärast filmi
lõppu meenutada selle pealkirjagi, sest oli
lõdvestumise asemel hoopis aina enam ja enam pingule
tõmbunud -- eelnenud ähvardus oli muutunud aina
julmemaks ja häirivamaks.
«Mis siis, kui kogu see jama saabki teoks? Olgu, võib-
olla kõik ei lähe nii, nagu see tüüp
arvas. Ma suudan siiski püsima jääda --
investeerimiseks on ju veel piisavalt vaba raha. Teeme uue
tsehhi, toome naaberlinnadest uued töölised. Aga kas
see on siis lõpp? Nad tulevad ju uuesti! Ja siis
küsivad nad juba kolme neljandikku. Võib-olla
rohkemgi. Ma pean siiski sisse andma hoiatuse.»
Ta tõttas mööda tänavat
Rääkimisbörsi hooneni ning astus sisse selle
tuhmpunasest uksest.
«Ühendage mind Will Taxfieldiga,» hüüdis
ta teeninduspreilile juba eemalt.
«Kahjuks on ühendus praegu katkenud,» vastas see
veelgi kiiremini, «härra Valitseja.»
«Kuidas katkenud? Proovige uuesti!»
See klõbistas midagi, kehitas siis õlgu ja
lausus:
«Mitte midagi.»
«Te peate ühenduse saama, saatke keegi pärismaale
ja las ta ajab vastavad asjamehed siia!» õpetas
Imedemaa kuningas hingeldades.
«Ahah,» ja ta kadus tahapoole.
«Võib-olla on meil nende ekskursantidega nii palju
vaeva, et telefon lülitati lihtsalt välja?»
pakkus Valitseja.
Ta nõjatus korraks vastu pikka, läbipaistvat
letti ja silmitses endagi üllatuseks uudistetablood lae
kohal. Üldiselt polnud talle need pärismaailmas
toimunud sündmused kunagi korda läinud. Ikka oli keegi
ainult tapetud, kadunud, peksa saanud. Või oli varastatud
raha või oli keegi seda sama võitnud. Ikka pettus
pettuse otsa.
Seekord oli siiski midagi, mis teda häirima hakkas, sest
tummade uudiste rivvi oli kerkinud »Häving Imedemaa
tehases.»
*
«Valitseja,» küsis keegi õige ta ligidalt,
«kas see on tõsi?»
«Mis on tõsi?» ei taibanud koha autor kohe.
«See, et kogu teie kompleks lendas vastu taevast?»
«Nii, et see oligi siis tõsi? Nad panidki
pommi?»
«Seda siin kirjutatakse jah. Aga kes nemad?»
«Kust mina tean. Mingid lihtsurelikud.»
Ta hääl värises ning juba ta nägi seda
ultimaatumi esitajat uuesti enda poole sammumas.
«Teate, mida see võib endaga kaasa tuua?» ei
jätnud teine mees oma jonni. Ta nimi oli Joe Tacter, aga
Valitsejat ei huvitanudki enam seda avanenud dialoogiaknast
järele vaadata.
«Ma olen neid teetalaineid väheke uurinud ja noh, enda
peal katsetanud. Suletuna ei tohiks nad eriti ohtlikud olla, aga
kui toimub mingi plahvatus, killustumine, siis...»
«Noh, mis siis?» küsis Valitseja, pooleldi veel
mõistmata, kuhu on sattunud.
«Ega minagi täpselt tea, aga ma ei ole küll sugugi
kindel, kas inimaju suudaks äkilist tohutut kiirgust
ära kannatada.»
«Nii et see oleks siis valus? Valusam kui plahvatusest
põhjustatud lööklaine?» hakkas Valitseja
kannatamatuks muutuma.
«Lööklaine? Küsimus ei oleks enam
lööklaines, vaid tohutuid alasid katvas kiirguspilves.
Need on ju ikkagi väga ohtlikud ained, mis loodusesse
satuvad. Kas te tunnete tuumaelektrijaamades toimuvaid
protsesse?»
«Vähesel määral. Mis siis?»
«Ma arvan, et teie plahvatuse tagajärjed võivad
küündida kunagiste radioaktiivsete katastroofide
piirimaile.»
«Ja te teadsite seda kogu aeg? Miks te sellest varem ei
rääkinud?»
«Õigupoolest,» mõtles Joe paar korda oma
sõnade üle järele, «ei teadnud ma seda enne ja
ei tea ka nüüd. Lihtsalt kuulmine plahvatusest sundis
mind endale esitama uusi küsimusi. Ja lõpuks
jõudsingi ma järeldusele, et see plahvatus ei saa
olla ainult plahvatus.»
Valitseja vaikis. Nüüd hakkas ta taipama, kuhu oli
oma kindlate otsustega ja rahasäästmisega
jõudnud. Kindlasti hakkavad riik ja
kõikvõimalikud väiksemad üksused talt
nüüd välja pressima tohututes kogustes summasid,
et korvata tekkinud kahjud ja taastada rikutud
ökosüsteem.
«Kuradi inimesed,» sisistas ta ning võttis
ühel heledal ja sisselõikuvalt terevana tundunud
toolil istet, et jälgida uudiseid pärislinnast.
Plahvatus Imedemaa tehases põhjustas kaose. Valla
pääsenud teetakiired rikkusid infosüsteeme ja
põhjustasid linnas erinevaid kahjustusi, lõhkusid
aga kõige rohkem organismide (sh inimeste)
närvirakkude talitust. Kaitseväe juhatusel on alanud
inimeste evakueerimine. Kõiki, kelle maja ees peatub
rahuvärvides auto, palutakse kaasa võtta vähene
pagas ja tulla päästjatega kaasa. Kogu linn ja selle
ümbrus on kuulutatud kriisipiirkonnaks. Igat sissetungijat
on sõjaväel õigus tappa. Mitu
päästjat jättis tööd tehes elu.
Edasised tööd linnas lõpetatakse uute
uurimistulemuste saabumiseni. Piirkond isoleeritakse. Lootus, et
keegi on veel elus, on kaduvväike.
***
Valitseja ärkas võpatades. Ta oli siiski uinunud.
Ja parem oligi, sest tal polnud aimugi, kaua oli enne
järjest üleval olnud. Mõtted olid hakanud
kukerpalle tegema ja üksteist ära sööma.
Kord oli ta end süüdistanud kõigi aegade
kõige suuremas kuriteos, siis jälle neednud inimesi
nende lolluste eest.
Tema Imedemaa oli tühi. Mitte ühtegi hinge ei
kõndinud enam ringi ega tulnud Valitsejat teretama. Kogu
ta elutöö oli tõenäoliselt leidnud oma
lõpu. Ta libistas end külmale ja vastikult suruvale
põrandale ning hakkas vaarudes liikuma.
Midagi nägemata kõndis ta esimese Väravani
ja astus sellest läbi. Tema leiutis, tema kodu, tema
turvapaik oli ainsa päevaga hävinud, purunenud tuhaks.
Koos sellega ka kogu pärislinn, aga see ei olnud enam
oluline.
Ainus paik Maailmas, kus ta oli end turvaliselt tundnud, oli
nüüd muutunud millekski tühjaks, robustseks,
julmimaks ründajaks.
Kolmemõõtmeline pilt ta ees kustus ja ta
tundis, kuis puhanud silmad taas tööle hakkasid.
Lihased olid ajuimpulsaatori kapslis olles täielikult
töötegemistahte minetanud ja ta juba kahtles, kas
kunagi päriselt liikuda saab.
Viimased uudised, mida ta mäletas, olid kinnitanud, et
elu kogu linnas on lõppenud. Kuid tema oli ju ometi elus.
Oli ta siis tõesti nüüd ainult Imedemaa elanik?
Võib-olla ta keha enam ei funktsioneerinudki ning
virtuaalvormi hoidis töötamas ta päriskoju
surisema pandud elektrigeneraator? Kuradi terroristid...
***
Ta silmitses mõtlikult sõjaväe laigulist
autot ning kuulas pealt oma uute semude memuaare. Ta ei
teadnudki, kaua ta seal niiviisi dziipi ja selles olevaid
surnukehi oli jõllitanud, aga ta ei tahtnud ikka veel
uskuda, et vastu majaseina mõlki sõitnud auto ei
hakka enam kunagi liikuma. Miski oli selles vaatepildis
võõras -- ei olnud raisakulle ega kärbseid
läbi klaasi paiskunud pea kohal tiirutamas. Ka linnud ja
putukad olid kadunud. Klaasikildudega täkitud nägu
jälgis ta liikumist ja selle karjeks vormunud huuled
vaikisid hoiatavalt.
Nad olid viimased ellujäänud selles linnas. Ainsad
neli, kes suutsid üle elada plahvatuse ja sellele
järgnenud kiirguse. Terve linn oli nende päralt --
söögid ja joogid. Nüüd oli see nende
linn.
Valitseja oli juba esimesest kohtumisest alates kujunenud
rühma juhiks. Endalegi üllatusena oli ta endas leidnud
vajaduse olla liider. Tema hääl oli karmim ja iga
lause kõlas käsuna. Ei olnud enam ta Imedemaad, aga
oli veel tema -- Valitseja.
Nad ei proovinudki enam linnast välja saada --
kõik teed olid blokeeritud. Kõrgemad rahvaasemikud
olid lasknud kriisipiirkonna muust maailmast välja
lõigata kõige kaasaegsemate vahenditega. Isegi
tuul ei saanud ilma eriloata üle tõkete, loomadest
ja inimestest rääkimata.
Üks mees arvas ennast teadvat, et kui tegu on lihtsa
tsiviilkatastroofiga, siis tullakse veel selle nädala
jooksul linna üle kontrollima. Täielik eraldatus ei
tähendanud veel, et nad enam kunagi ei saa näha teisi
inimesi.
Valitseja oli oma sisimas rahul. Ta ei teadnud, kas tahabki
enam kunagi sellest linnast minema. Kuigi ka mineku korral oleks
tal olnud kenake summa pangas arvel, pakkus ta hingele siinne
õhkkond puhast rahu. Siin oli tal varutud tagavaradest
piisavalt süüa ja isiklikust generaatorist ka
küllaldaselt sooja. Siin polnud tal vaenlasi, inimesi, kes
näeksid tas halba, alaväärtuslikku. Siin ei
saanud keegi teda röövida või solvata. Siin oli
ta ikka veel keegi -- üks neljast.
Ta keeras ennast aeglaselt ümber oma telje ja silmitses
ühetoonilist maastikku -- tühje, kasutuid hooneid.
Seegi oli nüüd tema Imedemaa.
1999
|