|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2000 |
Uued arvustused ]
Meenutas vana tõde: kui sa ei oska vastata küsimusele, mis sulle esitatakse, siis vasta mõnele teisele küsimusele, millele oskad vastata.
Urmas kirjutab asjust, millest oskab: kontsert, tänav, vestlus alluvaga... Ei kirjuta asjust, millest oleks tegelikult tarvis: kuidas teetakiired mõjuvad, mida tegi plahvatus ja mis edasi sai.
Terroristide esindaja läbirääkimistel oli nõrk. Kui terroristidel pole head läbirääkijat, siis panevad nad hakatuseks ära väikese paugu kõrvalisemas kohas: see näitab tõsiseltvõetavust.
Valitseja oli eriliselt tuim tükk, Taxfield olnuks huvitavam tegelane. Kuid Valitsejastki saaks huvitava loo: kui ilmneb võimalus Tsoonist põgeneda, teised tahavad minna ja tema jääda.
misasi see veel sihuke on?
no comments
veel mõned küsimused - mis on helihaistingud ? ja - Kristjan - kus on terroristid, kes üritavad ühiskonda päästa ?
Ei usu. Kuidagi ei usu. VR-i kirjeldus on samahästi kui olematu, kiirgused ja tuumajaamad panevad appi karjuma, aga kõige jubedam on tegelaste motivatsioon, mida kuidagi ei saa tõsiselt võtta. Miks valitsejast saab mingi juht karantiinitsoonis, kui ta valitsemisega saab hakkama ainult selleks VR-i luues ? Pommiga ähvardades aktsiapakki tahtvad tegelased ? Tehnika tehnikaks, oleks ju saanud teisiti ja lihtsamalt ja selle paikaajamine ei võta just suurt vaeva, ent jutus pole inimesi. Muide, kaduvad pooled laused vist siiski mingi "Algernoni" näpukas ?
Keeleliselt väga raskesti loetav jutt. Ega süzhee ka just selgusega hiilanud. Võib muidugi minu viga olla, et ma ikkagi ei taipa, mispidi virtuaalne reaalsus plahvatades tegeliku reaalsuse hävitab. Autori eesmärgiks pole teaduslik fantastika vist olnudki, kuid arusaamatuks jääda see punkt ei tohiks, kuivõrd tegu keskse sündmusega.
Jutu põhimiinus on tuimus... Ausaltöelda ei läinud mulle selle nn. Valitseja mõtted ja teod üldsegi korda...
Jutus on olemas enamike algajate sutorite tüüpviga -- tahe kirjutada midagi suurt ja globaalset. Tulemuseks on aga enamjaolt purukuiv ja surmigav ümberjutustus asjadest mis võiksid olla suured ja globaalsed.
Võimalik, et selle tootmisjuhataja Will Taxfieldi silme läbi oleks jutt hulga elavam olnud... oleks saanud näidata Valitsejat kõrvalt jne. Tõsi siis oleks saanud vähem kirjeldada neid Imedemaa «imesid», aga need pole vist ulmefänni jaoks enam ka imed. Samas oleks tootmisjuhataja silme läbi saanud näidata ka seda möllu, mis toimus väljaspool Imedemaad plahvatuse järel. Ning selle Valitseja elu pärast plahvatust oleks võinud ju edasi anda mingi hämara kuuldusena...
Kõige parem oleks muidugi sellist lugu edasi anda mitme isiku silme läbi, aga seda on algajalt autorilt vist liiga palju nõuda...
Katsetus küberpunki kirjutada... Tehisreaalsus ja muu atribuutika, mis aga pole enam eriti uudne. Lisaks sellele kapitaalne ämber nende xyz lainetega, mis linna inimestest tühjaks pidid tegema ning mille tulemuseks oli sõjaväe blokaad. Selliste asjade puhul taskuks ikka natuke mõelda, mida kirja panna, vähemalt mingigi loogika võiks autoril olla. OK, ma saan aru, et autor tahtis jõuda välja selleni, et liider jääb liidriks igas olukorras ja võib-olla isegi heietas poolfilosoofilist mõtet võimu suhtelisusest (küberlinna valitsemine vs. varemetes linna ellujäänute juhtimine), aga ta oleks ju võinud natukenegi normaalsemate vahenditega sama tulemuse saavutada! Katastroof Valitseja isiklikus tuumajaamas näiteks. Või ükskõik mis. Praegune skeem ühiskonda päästa üritavate terroristidega, kes kogu asjale miini alla panevad, on lihtslt mõttetu ja muudab nagunii nõrgavõitu süzhee veel laialivalguvamaks.
Ahjaa, pealkiri on kah veel tobedavõitu.
|
