05.07.2000 |
Maarja Tuimann
Graniitdraakon |
Arvustused |
Te ju teate Vana Linna kitsaid, käänulisi, tihedalt
majadega piiratud tänavaid? Ja suurt lagedat
Keskväljakut? Räägitakse, et kunagi ei olevat see
väljak üldsegi nii lage ja kõle olnud. Ainult
väga-väga vanad inimesed mäletavad draakoni kuju,
mis seal kunagi seisis.
See oli sooja punast tooni graniidist draakoni kuju. Kuju oli
nii elutruu, et kui ta mitte nii kõva ja kivist poleks
olnud, oleks teda kergesti ehtsaks draakoniks võinud
pidada. Draakoni ees oli pisike tiigike või allikas, mis
ei külmunud ka käige külmema pakasega ja ei
kuivanud ka kõige kuumemas suveleitsakus.
Nii oli see olnud juba aegade algusest peale. Kuid ühel
päeval oli kuju kadunud ja selle saatusest ei tea
tänapäevani keegi. on küll oletusi, aga milline
neist tõele vastab, milline mitte, ei tea keegi.
*
Ühel kõledal oktoobrilõpu
õhtupoolikul, kui ilm oli juba kottpime ja tuul ei
lasknud tänavalaternaid mitte süüdatagi, hiilis
Keskväljakule üksik lõdisev vari. Hiilis ringi
ja leidmata paremat peidupaika lõõtsuva
kibekülma tuule eest, puges graniidist draakoni kuju
kõhu alla. Just sinna, kus mõlemad tagakäpad
varjavad külgedelt ja võimas saba katab tuulele
ligipääsu tagantpoolt. Ronis sinna ja viibis seal
kerratõmbunult kogu öö.
Hommikul varavalgel hiilis jälle minema. Nii kestis see
nädalaid Ikka saabumine salaja peale päikeseloojangut
ja lahkumine varavalgel. See oli Tüdruk. Lihtsalt
Tüdruk. Keegi polnud kunagi kuulnud teda kuidagi teisiti
kutsutavat. Isegi ta oma vennad kutsusid teda lihtsalt
Tüdrukuks. Sest kui oled vaene, on tüdrukud ainult
nuhtluseks, ei ole neist töötegijaid, lihtsalt
üks suu rohkem sööta. Ja niipea, kui jõud
kannatab, lähevad nad lellegi teise heaks tööle,
andmata vanematele pennigi tulu. Just sellisel kaalutlusel oli
Tüdruku isa otsustanud oma lapse eest vähegi tulu
saada. Ja just selle pärast külmetaski Tüdruk
igal ööl graniidist draakoni külmade soomuste
vastas. Oleks siis veel suvigi, aga.. Talv on talv ja talvel on
omad reeglid.
Ühel õhtul paar päeva enne
talvepööripäeva tähistamist tuli Tüdruk
üle hulga aja õnnelikuna oma peidupaika. Tal oli
õnnestunud näpata paar saapaid ja villane sall ning
pehme (tema arvates) soe vaip (mis oli küll räbalateks
kulunud), mille sisse end ööseks mässida, et
veidigi leevendada talvekülma.
Peale selle veel üht-teist pudi-padi ja natuke
süüa. Oma ülekeevas rõõmutuhinas
ehtis ta draakonit värviliste riideribadega, mis olid
tegelikult mõeldud Jumalale ohverdamiseks, aga ... ega
siis jumalad ei pahanda sellise pisikese tänuavalduse
üle oma peavarjule.
Räägitakse, et talvine pööripäev on
imede toimumise aeg. Tüdruk ei uskunud imedesse. Oli ju
kõik eelnevalt kogetu olnud nii raske ja proosaline, et
imed ei tulnud mitte mõttessegi. Ometi, tolle aasta
pööripäevast peale uskus Tüdruk
imedesse.
Oli eriti tuisune ilm, pakane paukus. Tüdruk komberdas
külmunud jalgadel murelikult Keskväljakule. Kas ta
elab selle öö üle või mitte?
Süüa küll oli.. aga külm ning luust ja
lihast läbilõikav vinge tuul muutsid ta pisikeseks
jääkuubikuks. Isegi draakoni saba all ei leidunud
ühtki tuulevarjulist kohta. Tüdruk tundis end
väga-väga abituna ja hakkas vaikselt nutta tihkuma.
Oli nii raske end lööduks tunnistada, nii väga
oleks sooja tahtnud.....
Ja siis see sündiski. Tuul oleks nagu äkki kuhugi
välja, temast kaugele jäänud, justkui oleks kuju
end tema kohal kägarasse tõmmanud, et tuulevarjuks
olla. Ja külm graniit muutus aegamisi natukehaaval
soojemaks. Tüdruk arvas, et ta näeb und ja uinuski
rahus.
Sellest päevast alates ei pidanud ta enam kunagi
külmetama, sest piisas vaid tema kohalejõudmisest
õhtul, kui kivi soojenes niipalju, et selle vastas oli
hea oma käsi-jalgu soojendada. Ja kivist soomuseline saba
mähkus tihtipeale lohe käppade ümber, et varjata
pisikest külma tuule eest.
Tüdruk hakkas oma lohet armastama. Algul pidas ta seda
lihtsalt kiindumuseks uue kodu vastu, uue kodu, mis oli nii soe
ja hea, kust keegi ei tahtnud teda ära ajada. Kuid
ühel päeval avastas ta üllatuse ja kerge
kohkumusega, et see on rohkem kui vaid kerge kiindumus. Ta
avastas, et ta ARMASTAB seda draakonit.
Sel saatuslikul päeval jõudis ta
keskväljakule tagasi varem kui tavaliselt. Loojuva
päikese punakad kiired kuldasid draakoni graniidist
soomuseid. Aga mitte see ei köitnud tema tähelepanu.
Kari umbes temavanuseid lapsi kisas ümber kuju. Tema
kunagised mänguseltsilised. Nad mäkerdasid lohe
ilusaid peeneltviimistletud soomuseid söe ja
tõrvaga, püüdsid mõnda neist lahti
kangutada. Draakoni näol oli nii kurb ja piinatud ilme, et
Tüdruk karjatas. Selle peale vaatasid teised
üllatunult ringi. Tüdrukut nähes kutsusid nad
teda kampa. Ta tormas nuttes draakoni juurde ja püüdis
teistele selgeks teha, et nad ei tohi tema draakonit niiviisi
alandada ja narrida, kuid selle peale jõuk ainult naeris.
Tõsi küll, draakon jäeti rahule, kuid
nüüd oli pilkeobjektiks Tüdruk ise. Õnneks
saabus peagi pimedus ja igaüks kadus oma kodu suunas.
Ainult Tüdruk jäi vaikselt nuttes
Keskväljakule.
Sel ööl kulis ta esmakordselt draakoni
häält. Või noh.... draakon pidi see olema, sest
ainult graniidist draakon jagas Tüdruku üksindust.
«Pisike,» ütles vaikne kume, otsekui
maapõhjast tulev hääl naeratades, «ära
nuta, pisike.»
Tulikuumad pisarad veeresid mööda Tüdruku
põski, kui ta üllatunult üles kuju poole
vaatas. Vanadest muinasjuttudest ja legendidest oli ta kuulnud,
et lohedele ja draakonitele ei tohi silma vaadata. Kuid see siin
oli ju kõigest kuju.. Nii ta siis võttis
südame rindu ja vaatas.
Oodatud kivist väljaraiutud tuhmide graniiditükkide
asemel jälgisid teda kaks kõige ilusamat rohelist
smaragdsilma, mida ta kunagi elus näinud või
ettekujutanud oli. Draakoni rind kerkis ja vajus
vaevumärgatavalt hingamise rütmis. Soomustelt olid
kadunud söe- ja tõrvajäljed ja need
läikisid nagu vask tulepaistel.
Draakon naeris tasakesi. Tema sõõrmetest tuli
suitsupahvakuid ja korraga oli Tüdrukul soe. Ta oli
kohmetunud. Kunagi polnud ta osanud arvata, et draakon
võiks olla päris.
Justkui Tüdruku mõtteid aimates jutustas draakon
oma loo, mis on kokkuvõetuna järgmine:
Ta oli pärit iidsest Raudoru draakonite soost. Iidsetel
aegadel olid ettekuulutajad teatanud ühe pereliikme
«ebatavalisusest». Nimelt pidi ta abielluma inimsoost
naisega. Kui aga abiellumispäev kätte jõudis,
oli pruut teatanud, et ei, tema ei tahtvat mingi koletisega
abielluda. Selle peale oli draakon väga kurvastanud ja
jäänud norgu. Istunud nii kaua ühel kohal kuni
muutus kiviks. Vana teadjamees oli aga teatanud vanematele, et
draakonist saab jälle draakon, kui üks neiu teda nii
palju armastab, et on valmis tema pärast kõigest
loobuma.
Mõtlikult puges Tüdruk oma asemele. Kuid und ei
tulnud hoolimata väsimusest kontides. Rohkem draakon ei
rääkinud. Kuid allikas, mis oli olnud draakoni jalge-
ees aegade algusest peale, jäätus põhjani.
Ühel imeilusal kevadpäeval, kui päike paistis
juba üsna kõrgelt ja kaua, juhtus üks saatuslik
sündmus.
Nimelt oli Tüdruku isa kuulnud, et ta tütar elavat
Keskväljakul draakoni kuju all ja otsustas ta uuesti koju
tuua (et ei jääks saamata tasu, mida oli talle lubanud
kohalik kõrtsipidaja). Niisiis varitses ta õhtu
saabudes väljakuservas ja ootas Tüdruku tulekut. Tal
ei tulnudki kaua oodata, sest Tüdruk oli hakanud oma
draakoni järele igatsema. Kui Tüdruk pahaaimamatult
väljakule jalutas, kargas mees peidikust välja ja
rabas Tüdruku kinni. Küll punnis too vastu, kuid et
mees oli temast tugevam, ei olnud tal pääsu.
Kõigepealt ootas muidugi korralik keretäis kodunt
ära jooksmise eest. Ja siis veel midagi. Ema oli talvisel
pööripäeval surnud. Tüdruk karjus ja nuttis,
kuid mehe kivist südant see ei liigutanud. Liigutas ainult
kivist draakoni südant.
Korraga oli terve Keskväljak täis tulemöllu ja
suitsu. Sisisedes aurustus pisike tiigike. Mees hakkas ehmunult
röökima ja püüdis põgeneda, kuid
draakoni raev oli meeletu.
Kui viha oli raugenud, tõstis draakon ettevaatlikult
üles Tüdruku elutu keha. Ta püüdis teha
kõik et teda jälle elustada kuid asjata.
Mitu ööd valvas ta murest meeletuna väikese
keha kohal ja peletas eemale igaühe, kes seda kasvõi
kaugelt silmitsedagi julges.
Siis (draakonile täiesti ootamatult) ühel
õhtul päikeseloojangu ajal ajas tüdruk end
korraga võpatades istukile. «Ma nägin und,»
ütles ta, «halba und.»
«Ma nägin unes, et isa oli siin ja kõikjal oli
tuli.. ja ma kartsin nii väga. Ja siis tulid sina ja
kõik oli jälle korras.» Tüdruk vakatas ja
naeratas siis. «Kõik on korras,» kordas ta vaikselt.
Korraga vaatas ta draakonile otsa. «Kas sa lennata oskad,
draakon? Ma tahaks näha, mis on pilvede peal.»
Draakon pahvatas naerma. Tema naerukulinates oli
õrnust ja rõõmu ja ... Armastust. «Muidugi
oskan ma lennata! Kas sa kahtled ikka veel minu ehtsuses?»
Tüdruk ronis draakoni turjale tiibade vahele ja koos
tõusid nad tumenevasse õhtutaevasse.
*
See on viimane kord, kui Draakonit ja Tüdrukut Vanas
Linnas nähti. Edasisest räägivad vaid
üksteisele vastukäivad kuulujutud. Ühes jutus
räägitakse, et liit olevat olnud Jumalale vastumeelne
ja ta olevat nad mõlemad kiviks muutnud; teises, et nad
olevat pöördunud tagasi Raudorgu teiste draakonite
juurde.
Tõde on igatahes see, et Vanasse Linna on tulnud
eiteakust palju võõrapäraseid inimesi. Nad
kõik on tumedapäised ja roheliste smaragdsilmadega.
Ja kunagi ei tea keegi, kust nad tulevad, sest ühel
hommikul on lihtsalt jälle üks võõras
juures. Kurjad jutud räägivad küll, et tegemist
on nõidade ja sortsidega, sest mõned unetud
memmed-taadid olevat näinud neid mõnikord
öösiti lendamas.
|