|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2000 |
Uued arvustused ]
Romantiline fantasy on omaette nähe.
Selle sees... noh, tubli laps.
Oleks tehnika kah korras, oleks päris kena kohe. Iva (oma zhanri nõuete järgi) on täiesti olemas, ei ole liiga pikk, struktuur paigas (selline ylimalt klassikaline ja natuke nämmutatud, aga mitte halb).
Ja lõpulõik on selles zhanris omal kohal, täiesti kanooniline. Sihukesi jutte on ka headel kirjanikel kyll ja kyll, ainult tehniliselt paremaid. Harjutamise asi.
Ei tea, kas on meeleolu praegu mul selline või...aga väga lootusetu ei tundunudki. Kui nüüd võtta see süzhee, ja hakata sellest juttu kirjutama - paljut muidugi lisades... Kui hakata tööd tegema, saakski ehk midagi. Ka hulka nõrgematest ideedest on korralikud jutud kirjutatud. Pärimuslik stiil ei kõlba muidugi kuhugi ja jutuni on veel väga pikk maa. Aga kui hinnata seda, mis on on, siis...tekib lihtsalt küsimus, et milles on nagu loo iva. Moraal? Mõte? Et armastus on nii tugev jõud, et blä-blä-blä...? Midagi vingemat ja karmimat tuleks sinna veel juurde mõelda. Aga lõpp - miks ta peaks olemata olema? Sobis selline lõpp küll.
Teismelise tüdruku jutt teismelistele tüdrukutele. Olen analoogilisi lugenud; näiteks sattus kunagi ette lugu valgest draakonist, mis oleks nagu sama autori poolt kirjutatud, aga paremini. TvR tõi peapuuduse ära.
Viimane lõik oli ülearune.
Kuidagi häiriv on mõte ühest graniidist draakonist, kelle kõhu all on soe. Saba ja käpad varjavad ? Iseenesest võib ju süüdi olla minu napp fantaasia, ent kui juba algusest peale on jutt üles ehitatud veel liikumatu ja veel mittesoojendava draakoni all magamisest, jääb vägisi mulje, et autor pole vist isegi kunagi telgis ööbinud - ei teki siin mingit armastust ega turvatunnet. Ideest saaks siit tegelikult enam-vähem kobeda muinasjutu, kuid olemasolev tuleks ilmselt minema visata.
Tõsi jah, et liiga palju kulunuks jutustatud motiive ühtekokku pandud. Lõpp smaragdsilmsete inimeste näol oleks küll võinud olemata olla, oleks natuke legendlikum vähemalt välja näinud. Aga kirjutatud oli ladusalt, romantilist fantasyt armastavaile alla 20-aastastele tüdruklastele sobiks lugemiseks küll :-).
Katse fantasyt kirjutada on muidugi tänuväärt, aga esialgu pole palju välja tulnud...
Autor oleks minu meelest pidanud valima, et kumba ta teeb, et kas kirjutab mingit pärimust, või kirjutab siiski juttu. Mulle tundub, et pärimuse jaoks on siin emotsioone liiga palju... jutu jaoks liiga vähe.
Kuna ma lugesin juttu pimesi, st. ei tea autori vanust... siis ei oska ma ka midagi arvata. Kooliõpilase kohta pole see lootusetu, aga üle 20se inimese kohta on lugu liiga lapsik. St. kui autor on vanem kui 20 aastat ning tahab tõesti kirjutada, siis peab ta ränka tööd tegema... selliste lugudega kaugele ei jõua.
Sentimentaalne jutuke, mille eest ei anna poolt penni kah mitte. Meelde tuleb Gavroche oma elevandi sees magamisega, kuid Hugo kandva realismi asemel on selles jutus ebaoriginaalne ning etteaimatav fantastika. "Mio, mu Mio" on teine asi, mis meenub ning Lindgreni IMHO üks nõrgemaid teoseid on käesolevast kindlalt ning kõvasti üle.
|
