05.07.2000 |
Siim Veskimees
Lihtne lugu lendavate taldrikutega |
Arvustused |
No kui juba kõik räägivad, et UFO-d, miks
siis mitte ka mina...
Marika ei suutnud enam edasi minna. Pimenes juba.
Räägiti, et siin Alutagusel pidi isegi karusid
olema... Tal oli õudne. Tema, põline linnalaps oli
söandanud üksi teistest eemalduda, ja nüüd
ei suutnud ta neid enam leida. Ta oli eksinud
võõras metsas. Kogu päeva oli ta jooksnud
ringi, otsinud, hüüdnud. Mets oli tihedamaks
läinud. Sellele, mis teda ootas, kui ta lähemate
tundide jooksul kuhugi välja ei jõua, ei tahtnud ta
mõelda. Ja ta lootis ikka veel.
Läbi metsa kandus tuulepuhang. Lisaks kõigele
hakkas tal külm. Ta sundis end tõusma, et edasi
minna. Jalad ei tahtnud kanda. Ta vaarus ja toetus ühele
oksale, siis võttis end kokku ja sammus edasi pikki
ahtakest metsloomarada. Kaugused olid tal ammu sassis, mets oli
ju täiesti ühetaoline tema pilgule, ja nii tungisid ta
mõtetesse tahtmatult pildid viimastest päevadest, ja
kibe kahetsus vallutas ta. Kui hea oleks praegu olla seal talus,
ühe klassikaaslase, Irma, vanavanemate pool, vahtida
lõkkesse ja kuulata tasast muusikat. Või oja
ääres jalutada. Või lihtsalt igivanal kiigel
kõõluda ja juttu puhuda. Irma oli lubanud neile
sõja ajal sohu uppunud vene tanke näidata, nad oli
karjas minema hakanud, vaevumata toidumoona või midagi
muud kaasa võtma, sest sinna pidi olema viis kilomeetrit
läbi, metsa, nii et hiliseks lõunaks arvestasid nad
tagasi jõudvat. Tagantjärele ei suutnud Marika
meelde tuletada, mis oli teda niivõrd vihastanud, et ta
teiste juurest lahkus, et üksi tallu tagasi minna... Tallu
ta ei jõudnud. Teadvusse tungis mõte, et teised
võib-olla ei teagi veel tema kadumisest, ja nii ei otsi
teda veel keegi, ent ta tõrjus selle tagasi.
Ta oleks peaaegu komistanud mingi juurika otsa. Vaevaga
tõstis ta jala üle selle. Kümnekonna sammu
järel oleks ta uuesti komistanud, seekord oli
süüdlaseks kivi. Ta oigas ja toetus vastu üht
tüve. Tema valged botased ilmutasid esimesi lagunemise
tundemärke, ja valged polnud nad enam ammugi. Kuni selle
päevani polnud ta suutnud kujutleda, et «adid»
võivad hõõruda.
Ta võpatas, sest näis, nagu oleks kaugemal keegi
liikunud, kuid ei, need olid ta enda näole langenud
juuksed. Kibedalt muiates silus ta need kõrvale. Tema
paksud mustad juuksed langesid sasise pahmakana seljale ja
õlgadele. Välimus oli tal selle päevaga
üldse kannatada saanud - altpoolt põlvi olid
teksased lõhki, kõik riided olid täis vaiku
ja rohelist taimemahla, ja ta oli üleni tolmune.
Lagedamates kohtades venisid pikemaks õhtused varjud.
Tal hakkas kiire. Paarkümmend meetrit suutis ta isegi
joosta, siis läks edasi käies, kuid üha
aeglasemalt. Taas sai ta lootust juurde, sest mets
hõrenes veelgi, kuid ei, see oli vaid hõrendik,
mille teises servas jätkus tavaline tihe mets. Midagi
mõtlemata sammus ta veel määramata aja, kuni
märkas, et silm ei seleta õieti rada - hämardus
kiiresti. Teda haaras meeleheide. Põõsad
näisid mingite küürutavate kogudena, igale poole
näisid haigutavat lõputud koopad. Ta
hüüdis veelkord kogu jõust, veel ja veel...
Siis kuulatas. Vaikus. Ta puhkes vaikselt nutma, pea pehmes
samblas. Kümnekonna minuti pärast hakkas tal
külm, ta kogus end tasapisi ja hakkas jälle suunda
eriti valimata edasi minema, sest midagi muud tal üle ei
jäänud.
Pime mets tundus vaenuliku viirastusena. Iga hääl
ja liikumine panid ta võpatama. Päeva
sõbralik rohelus ja lindude vidin olid asendunud
ebamääraste hallide varjude ja kummaliste
häältega. Varsti ei orienteerunud ta enam suuremat. Ei
olnud mingit valgust peale tähtede. Raja, niipalju kui seda
nüüd ka oli olnud, oli ta käest kaotanud ja
õige mitu korda tihnikusse takerdunud, nii et pidi muud
teed otsima. Taas komistas tüdruk ja langes näoli
samblasse. Hirm tungis talle igast küljest ligi. Ta ei
julgenud end tükil ajal liigutadagi. Siis sähvatas
üle metsa välgu valgus, sellele järgnes
tuulepuhang.
«Äike, see ka veel,» sosistas Marika.
Jälle ajas ta end jalule ja jätkas teed,
õigemini küll koperdas sihitult ja vaevaliselt
läbi tihniku. Järsku hakkas kusagil läheduses
nohinal ja raginal liikuma mingi suur loom. Tüdruku
väsimus oli nagu peoga pühitud, kogu jõust
jooksis ta teed valimata teisele poole. Täiesti hingetuna
langes ta maha kaugel eemal sellest kohast, tükk aega
kuulatas ta, kuid midagi peale ta oma südame pekslemise ei
kostnud.
Öökulli huikamine tõi talle judinad ihule,
ent raputas lahti tardumusest. Jälle ajas ta end
vaevaliselt jalule. Üleelatud õudus oli talle toonud
mõtte surmast. Ta puhkes uuesti nutma - elu on ju nii
ilus 16-aastaselt. Taevas sähvatas teine välk. Marika
otsustas otsida lagedama koha, lootuses, et ta tunneb taevas
ära Põhjanaela ja selle järgi saab mingigi
ettekujutuse suunast. Taevas oli veel selge, mingid tähed
paistsid puude latvade vahelt, ent ta ei tundnud neid.
Mets hakkas tõepoolest hõrenema. Korraga arvas
ta nägevat valguskuma. Julgemata veel loota, sammus ta
kiiresti sinnapoole, varsti ei olnud enam kahtlust, eespool olid
tuled. Marika nuttis ja naeris läbisegi, leides edasi
sammudes jõudu isegi kergelt oma välimust
korrastada. Millegipärast kasvas tal iga sammuga kohutav
hirm edasi minna, ta pidi hetke seisma ja ennast veenma, et mets
tema taga on palju hullem, kui mistahes inimesed. Ta
mõtles sellele, et võib jõuda mingi
inimtühja lao või jumal teab mille juurde, kuid ka
sel juhul on ta vähemalt tagasi inimeste maailmas. Valgus
muutus selgemaks, ent oli ikka veel kaugel. kaugemal, kui Marika
algselt arvanud oli. Tema teele jäi väike oja, selle
säng ja vastaskallas kadusid madalal maa kohal voogavasse
uttu. Ojast pääses ta üle mööda
hiiglaslikke graniidirahne, mida edasi minnes ka metsa all
vedeles. Valgus oli juba nii võimas, et võis selle
järgi teed leida, puud näisid ebardlikud ja
väänatud selles hõbedases kumas. Taas
sähvatas välk, ja Marika peatus, tundes
võõristust - välk näis tulevat eestpoolt
sellest valgusest, seda enam, et taevas oli kaetud samuti sealt
valguse poolt hoovava tihke uduga, mis kattis kõike nagu
kuppel.
«Rumalus», mõtles ta järgmisel hetkel.
Välk pidigi altpoolt paistma, sest taevas oli
nüüd pilves ja udupilv peaaegu maani. Tuul tuli ju
sealtpoolt, sealt suunast see torm tulebki. Hea, kui
jõuaks enne vihma varju alla. Ta oli enda peale pahane ja
tige selle hirmu pärast, mis näis aina ootavat, et
teda eemale metsa ajada.
Valgus oli nüüd nii ere, et võis näha
pisimaidki detaile, lehed ja rohukõrred joonistusid
kõik selgelt välja, Marika teksaste rihm ja botaste
paelad helendasid ultraviolettvalgusest.
Teatava ettevaatusega piilus ta välja lagendikku
piiravatest põõsastest. Siiani oli tal olnud
ükskõik, peaasi, et oleks inimesi, nüüd
tahtis ta enne uurida, sest ka inimesi on igasuguseid. Valguse
järgi otsustades oli ta jõudnud otse kuhugi
keskusesse.
Ta ei suutnud hoiduda tasasest karjatusest, kui ta
ettevaatlikult oksad laiali lükkas, et välja piiluda.
Lagedam ala tema ees häilus heledas valges valguses. Keset
lagendikku otsesuunast pisut paremal ja tagapool hõljus
paari meetri kõrgusel suur kaksikkumer ketas, mille
mõõtmeid ei suutnud tüdruk ligikaudugi
määrata, sest ta oli enamasti udu sees. Udu muide
puhusid välja meetrise läbimõõduga ja
meetripikkused torud, mis võrdsete vahedega metsa
ääres hõljusid. Eespool ja pisut vasakul
tantsiskles ja virvendas maapinnal ja madalal maapinna kohal
valgest udust ja värvilisest valgusest paljutipuline
täht. Tagapool toimus veel midagi, aga see oli sama
seletamatu ja võõras, nii et Marika ei hakanud
seda üldse uurima. Taas oli teda haaranud
äravõitmatu hirm, ta pöördus
ettevaatlikult, et põgeneda, peas vasardamas vaid
üks mõte - UFO, UFO, UFO.
Korraga oli hirm kadunud. See oli nii ootamatu, et ta
jäi juhmilt seisma, püüdes endasse
süüvida, et toimunust aru saada. Talt nagu oleks
võrk peast võetud. Ainult et kui ta
pöördus, seisid tema taga, umbes kümne meetri
kaugusel ja samasuurte vahedega kaks metalselt läikivates
ülikondades kogu. Nad näisid kujudena, seistes
liikumatult, ja ka näod olid neil helkivast metallist.
Marika vaatas tagasi kuuldes samme selja taga.
Põõsad lükati laiali, seekordne tulija oli
valges kombinesoonis pisut üle meeter kaheksakümnene
mees, nägu sama valge ja elutu, ainult silmade asemel
peegeljast materjalist munad. Käes rippus tal mingi
hallikassinine püstolit meenutav riistapuu.
Marika tundis, et ta läheb segi. Midagi mõtlemata
pöördus ta, et tormata vasakule metsa. Juba esimesel
sammul nägi ta veel silmanurgast, kuidas hall toru kerkis,
siis kadus kõik.
*
Tasapisi hakkas Marikal teadvus tagasi tulema. Vaevaga avas
ta silmad ja nägi enda kohal puhast valget pinda. Ta
liigutas käsi ja sai aru, et lamab lina all ja et on soe.
Aeglaselt pead pöörates sai ta ülevaate kogu
ruumist. Ta lamas laial lavatsil, mis oli lausa
võimatuseni pehme. Ruum ise oli umbes tavalise elutoa
suurune, ainult natuke kõrgem. Otse tema kohal oli voodi
mõõtmetega ristkülik, mis kasvas välja
voodi peatsis olevast sambast, selle alumist valget pinda oligi
ta ärgates kõigepealt näinud. Ruum oli peaaegu
tühi, ühtlase tumedat puitu meenutava tooniga ja
üsna hämar, nii et Marika ei saanud mingit
ettekujutust nendest paarist esemest, mida silm seletas. Ta
vaatas seda kõike suures arusaamatuses, kuni talle
järsku kõik meenus. Kiiresti tõusis ta
istuli, kuid nõrkushoog sundis teda kohe tagasi langema.
Siis valdas teda kergendus - muidugi, see on haigla. Ju ta leiti
teadvusetult ja viidi haiglasse, siis ei olnudki mingeid ufosid,
need ainult viirastusid ta piinatud ajule... Kuid ei.
Ühes ruumi seinas oli ukse mõõtmetega
muust ruumist pisut heledam kreemikas valgusraam, nüüd
selle sisu hajus ja seal seisis - Marika tundis ta ära
märkamatult tugevnenud valguses - mees, keda ta oli
näinud enne teadvuse kaotamist. Ta käed haarasid
kramplikult linast, silmad läksid suureks, kuid miski nagu
hoidis teda, ei lasknud hirmul tulla. Võõral ei
olnud nüüd peegelsilmi, vaid täiesti harilikud
sinised, nägu ei olnud laipkahvatu vaid tavaline kergelt
päevitunud valge rassi nägu, ja riides oli ta samuti
helehallis dressis. Ta astus kaks sammu lähemale ja
muigas:
«Kas sa ei saaks seda pisut rahulikumalt võtta,
keegi ei kavatse sind nahka pista.» Muigas veel kord ja
puudutas üht neist määramatutest esemetest, mille
olemust tugevnenud valgus ei olnud mitte selgemaks teinud, pigem
vastupidi. Voodi jalutsisse jääval seinal hakkasid
kiiresti vahelduma arusaamatute kujundite ja mustrite kogumid,
tantsisid värvilised kõverjooned, tekkis tulpade
viisi laste salakirja meenutavaid märke. Mees silmitses
neid mõned sekundid, siis pöördus uuesti
tüdruku poole:
«Heida parem uuesti pikali, su organism on veelgi
üsna kurnatud. Ja rahune lõpuks ometi, sinuga ei
juhtu siin midagi paha.»
Marika kuuletus, mis tal muud üle jäigi. Mees astus
voodi peatsi juurde ja, Marika ei näinud, mida ta seal
tegi, voodi peatsiosa tõusis sujuvalt, kuni tüdruk
oli poolistukil.
«Nii, nüüd ma seletan sulle mõningaid
asju. Mind võid kutsuda Theclaks. See ei ole mu
pärisnimi, pigem piisavalt hea lähend.
Kõigepealt - taolised maandumised, millele sa peale
sattusid, ei ole just tavalised, ja ilma erilise vajaduseta neid
ette ei võeta. On teatud uuringuid, katseid, mida me
peame viima läbi planeedi pinnal. Ent tehnika ei ole kunagi
raudkindel - me varjasime end udu taha ja ümbritsesime
hirmuväljaga (sa kindlasti tundsid seda), ent ei oleks
olnud mõeldav tekitada nii tugevat kiirgust, mis paneks
ka Rakvere elanikud Tallinna suunas plagama, ja nii näiteks
sinu puhul oli hirm metsa jääda suurem.
Miks me su kaasa võtsime? Alustame sellest, et on
olemas üldised kosmoseseadused, mida tunnistatakse
praktiliselt kogu teadaolevas universumis ja mis ütlevad,
et teie arengutasemel tsivilisatsiooniga ei tohi kontakti
astuda. Me oleksime võinud kohapeal kustutada su
mälestused meist ja su sinna jätta, aga see oleks
võinud sulle halvasti lõppeda. Siis oleksime
võinud su ka mujale viia, kust sind oleks kergesti
leitud, ent meid hakkas huvitama, kes sa niisugune üldse
oled, kust tuled ja kuidas sa meile otse sülle jalutasid,
ja selle selgitamine võtab aega, nii et me leidsime, et
sulle ei tee paha vahepeal meie külaline olla.
Needsamad universumi seadused ütlevad, et tuleb hoida
igasugust elu ja eriti mõistusega elu, tuleb hoiduda
neile tekitamast mistahes vaimseid või
füüsilisi kannatusi. See on sulle garantiiks, et
ükskõik, kuidas sulle see seiklus ka lõppeb,
me üritame sind maksimaalsest säästa.»
*
Ei olnud mingit põhjust teda üles tuua.»
Tüse keskealine mees toppis särki püksi ja vaatas
pahaselt kahte katusel kõõluvat skafandris
kuju.
«Teil on terve Long Beachi täis lolle libusid,
milleks kuradi pärast oli teil tarvis kaasa vedada seda
alamõõdulist. Ta on ju laps. Noh, tuli läbi
tõkkevälja maandumistsooni...»
«Tuli nagu mööda nööri. Võib-
olla me reageerisime üle. Aga ta ajus on varjatud
piirkondi.»
«Seda enam, te ajukääbused! Selgusetuks
jääb vaid, kas luuresse valitaksegi lootusetuid
kretiine või tekitab inimeseks sündimine teadvust
jäädavaid kahjustusi!»
«Jäta. Meil on plaan. Tegelikult tahame me ta siia
tuua.»
«Üle minu laiba!»
«Seal üleval on ta ainult tüliks jalus, kuni
keegi tüdineb ja asitõendite hävitamise
meeldivalt ühe meie sõiduki allalaskmisega
ühendab. Me ei kavatse temasse armuda. Planeedi pinnal ei
ole ta otseselt jälgitav. Anna talle vabadust, vaatame, mis
juhtub. Meil kulub ettevalmistusteks pisut aega.»
*
Natukese aja pärast hakkas Marika üksi väljas
käima. Majaperemees, torssis paksuke, kes vaatas teda nagu
halvasti maskeeritud mürkmadu, ei öelnud talle
õieti teregi, kuigi aitas kõigis praktilistes
küsimustes, üldiselt aga hoidus omaette. Nii
jäigi ta ajaviiteks võtta garaazist mõni auto
ja suvaliselt mägedes ringi kihutada.
Ta ei tundnud võõra maa elu. Ta ei osanud
korralikult keelt. Tal oli legend ja raha ja põhiliselt
seebikatest omandatud teadmised, mis hõlmasid ka
näiteks kuritegevusest. Midagi hullu ei juhtunud ja ta
läks ajapikku vägagi häbematuks. Ta tundis
teatavat karistamatust ja oli selle tõttu kiiresti
kohanenud. Ja muidugi oli ta väga kiiresti õppinud
märkamatult ja pidevalt suhtlema COM'iga, nagu ta teda
kutsus - võõrplaneetlaste arvutiga, kes siin
peaaegu ta ainus «sõber» oli - ja viimane palus
tal siin-seal silmad lahti hoida ning aeg-ajalt kedagi
jälitada, kasutas ta ka võõrplaneetlaste
kaamerat, teiste jaoks lihtsalt keskpärase kiviga
juuksenõela.
Ta ei äratanud tähelepanu sellel hullul maal.
Imestamapanev, kui paljudel inimestel oli hämarat raha ja
mitte midagi pealtnäha mõistlikku teha. Jõuka
mehe tütar või armuke - kah võimalus ära
elada...
Kohvik orunõlval ei erinenud millegagi tuhandetest
teistest sellistest asutustest. Siin mägedes teede
ääres oli selliseid iga paari miili takka - suurte
klaasidega madal sara, räpased lauad ja friikartulihais. Ta
jättis masina kohviku ette parkimisplatsile ja sisenes.
Ruum oli peaaegu tühi. Nurgalauas istusid paar elule
allajäänud välimusega tüüpi. Üks
veoautojuht, mõned ilmselt ümberkaudsete asutuste
töölised, keegi teksastes (võib-olla et
igavene) üliõpilane baaripukil. Marika koputas
võtmetega letile, tagaruumist ilmus baarman. Paar
lühikest fraasi tegid selgeks, et siit pole saada midagi
peale Days Special'i, mis on olnud menüüs juba
avamisest saadik - juustuhamburger ja coca. Tüdruk viskas
letile paar dollarit ja baarman kadus jälle.
Putka ees kriiksudes pidurdunud auto ei äratanud mingit
tähelepanu enne kui kostis kiireid samme, uks paisati lahti
ja sisse tormasid maskides mehed, püstolid peos. Üks
pööras end seltskonna poole nurgas, teine jäi
keset ruumi ja kolmas hüppas vastu baarmanile, kes ruumi
tagasi tuli.
«Käed üles!»
Keegi ei liigutanud. Seltskond eemal oli nagu kivistunud,
baarman piilus ilma erilise entusiasmita ringi. Marika tardus
samuti, aga sideks ei olnudki end vaja liigutada.
«COM. Häire - jama. Mida teha?»
«Peaasi - säilita rahu. Tajume sinu
püstolit... Nii, nüüd ainult oota, ma ütlen,
kui on õige aeg.»
Kaks meest lõpetasid relvadega vehkimise ja
demonstratiivse pähesihtimise, ilmselt arvates, et on
piisavalt muljet avaldanud, kolmas toetas oma tuki baarmanile
ribidesse ja osutas kassale. Üks meestest hakkas tuulama
riiulitel, teine astus Marika juurde.
«Vaadake, mis ma siit leidsin.» Ta üritas
kätt tüdruku õlale asetada, Marika
tõmbus tagasi.
«Sinult võib vast suurema noosi saada, kui
kassast, mis?» ta üritas uuesti tüdrukut
haarata, see taandus veelgi.
«Viska rahakott baariletile.»
Mees võttis ta rahakoti, vaatas sisse, vilistas ja
kõhkles hetke, siis suundus teiste juurde tagasi,
ühmates: «Sinuga me veel tegeleme.»
«Langeta käsi relvapärale.»
Marika vaatas teiste poole - ükski relv polnud
temale suunatud, teda isegi eriti ei jälgitud.
«Lase end nüüd juhtida.»
Marika tundis, kuidas masin end tema kehasse sobitas, see
ei olnud midagi uut ja ta lasi seda rahus sündida... - ta
haaras oma relva.
«Paigal!»
Nüüd juhtus kõik väga kiiresti. Mees
kassa juures hakkas oma püstolit tema poole suunama ja ka
teiste relvad kerkisid. Marika vajutas päästikule.
Üheksamillimeetrise Glocki lask lajatas ruumis
kõrvulukustavalt. Mees leti taga paiskus verepritsmete
pilves tagasi. Teised tardusid, sest enne, kui pihtasaanu
jõudis kokku langeda, oli relv nendele suunatud.
Baarmanile tuli elu sisse, ta vajutas kuhugi ja haaras
lauasahtlist oma püstoli, käsutas mehed näoga
seina poole ja jäi nende taha sõjaka ilmaga seisma.
Marika astus selle juurde, keda ta oli tulistanud, langetas
käe ta kaelaarterile ja katsus.
«Surnud.» Siis asetas relva baariletile
käeulatusse, võttis seinaääres seisja
taskust oma märkmiku ja istus baaripukile tagasi.
«Ära lase mind nüüd lahti, või
ma hakkan karjuma.»
«Ei mõtlegi.»
Politseisireen, kummide krigin, ruumi tormavad
relvastatud mehed. Mõttekiirusel pandi
röövlitel käed raudu ja rebiti maskid näolt,
topiti autosse. Kiirabi viis laiba minema.
«Kes tulistas?»
Baaripidaja osutas peaga tüdruku suunas.
Politseiohvitser astus lähemale, vaatas tema
püstolit baariletil. Tahtis seda võtta.
«See on minu.»
Mees oli üsna noor, vaevalt kahekümneviiene, ta
vaatas tüdrukut üllatunult.
«Te julgesite relva haarata? Te olete väga
vapper.»
Marika kehitas õlgu.
«Politseiohvitser Dillinger 14.-ndast osakonnast,»
tuli mehel meelde end tutvustada.
«Ma sooviksin teie dokumente näha?»
Tüdruk ulatas oma märkmikust juhiloa ja
relvaloa.
«Vabandage, miss.» Ta läks välja auto
juurde ja rääkis raadioga. Tagasi tuli ta koos teise
vahepeal saabunud pisut vanema mehega, kes oli erariietes.
«Detektiiv Arrow üldkuritegevuse osakonnast. Kas te
räägiksite, mis siin juhtus.?»
Marika tegi seda ja nägi, kuidas kuulajate nägudel
levib hämmastus.
Detektiiv keerutas ta püstolit käes, ilmselt oli
tal raske uskuda silme ees seisvat pilti - 19-lasuline raske
Glock pole ju mänguasi ega ka mingi daamipüstol, vaid
tõhus lahingurelv.
«Kas ma võin ta nüüd ära
panna?»
Mees ainult noogutas tummalt. Marika pöördus
sööma, kuid loobus.
Keegi tõi tagasi ja ulatas Arrow'le ta dokumendid,
noogutades, et kõik on korras.
Politseiohvitser silmitses neid põgusalt.
«Marica De Javetta. Kas ma tohin küsida, mida te
siin teete?»
Marika kehitas õlgu. «Mitte midagi erilist. Mu
onul on maja Capaducci tee 58. Olen siin teist kuud,
sõitsin niisama ringi. Siin kohvikus olen esmakordselt,
kõht läks teel tühjaks. Pool tundi tagasi
polnud mul selle koha olemasolust aimugi.»
Arrow andis ta dokumendi tagasi ja tõusis, nad ilmselt
kõhklesid.
«Sir,» poetas Marika. «Kui on mingeid
probleeme, oleks teil võib-olla kasulik rääkida
ka mu onu advokaadiga.» Ta ulatas detektiivile
visiitkaarti. Too luges seda, vaatas tüdrukut pika pilguga,
siis noogutas ja ohkas.
«Marika, ma võtan nüüd kontrolli
maha. Valitse end nii kuidas oskad, ent senine külm rahu
hakkab muutuma kahtlaseks.»
Marika tundis, kuidas temas kasvab paanika, kuidas silme
ette kerkib mehe moonutatud kogu, kelle ta oli tapnud, kuidas
toit käib maos ringi. Nüüd oli tal võimatu
kujutleda, kuidas ta võiks midagi süüa.
«Te olete šokis,» ütles politseinik
nüüd, nagu oleks taibanud, nähes neid algava
kollapsi märke. «Palun katsuge rahuneda. Me
võime seda vestlust jätkata pisut hiljem.»
«Ma tean, mis minuga toimub - teoreetiliselt.»
Marika muigas virilalt. «Küsige aga, küsige kogu
aeg, või ma hakkan karjuma.»
«Kas on kedagi, kes võiks siia teile järgi
tulla?»
«Ma arvan, et kõige targem on mu onu residentsi
helistada. Kui ta ka ise tulla ei saa, siis ehk mu onupoeg -
Marcus - saab tulla, ta peaks ka lähemal City's olema. Ent
küll ma ka ise koju saaksin.»
«Millega teie onu tegeleb?»
«Ostab, müüb. Mu vanaisa alustas naftaga nagu
Texases kombeks. Kompanii kuulub praegu mu vanimale onule. Mu
isa elas äriasjade tõttu palju aastaid Kolumbias,
Nikaraaguas ja Argentiinas, teine onu asutas kinnisvarafirma,
peale tema surma võttis Marcus selle üle.»
«Ja kindlasti on ka teil oma suurepäraselt edenev
äri, või vähemalt koht selles.»
Marika otsustas ignoreerida küsimuses peituvat irooniat,
oli see ju niikuinii pigem jutujätkuks küsitud.
«Ei, mulle kuulub muidugi mingi osa nii mõlema
onu, kui isa ärist, ent see on kõik. Olen
õppinud meditsiini - alguses ema juures Pariisis
Concorde'i ülikoolis, hiljem Harvardis.»
«Olete te elus palju relvadega kokku puutunud.»
Jällegi otsustas Marika ignoreerida tõika, et see
oli juba ülekuulamine.
«Mu ema oli väga hea laskur, ta on nooruses saanud
isegi mingi medali mingitel üleriigilistel
võistlustel, muidugi mitte siin vaid Boliivias. Ma lasin
esimest korda sportpüstolit, kui olin
kuueaastane.»
Teine mees tuli tagasi.
«Marcus pidi paarikümne minutiga siin
olema.»
Arrow tõusis. «Mina ei pea teid ilmselt kauem
kinni, ent palun oodake üks hetk.» Ta rääkis
vaikselt teise mehega, Marika suutis püüda vaid
üksikuid sõnu: «... isal on rohkem miljoneid,
kui minu mundril nööpe... ekstravagantne... topib oma
nina... «
Marika ei teadnud, kas kusagil töötab juba terve
masinavärk, et talle identiteeti luua ja politseile andmeid
ette sööta või oli legend ammu valmis.
«COM, mis nüüd?»
«Thecla tuleb sulle järele, ta on nüüd
Marcus.» Masin väljastas kaardi kujutise. «Ta on
seal veerand tunni pärast.»
Nooremal mehel ei paistnud midagi selle vastu olevat, et
talle seni seltsiks olla, kui suur must tumedate klaasidega auto
kohviku ette tekkis ja Thecla tormas sisse.
«Marika, on sinuga kõik korras?»
Nüüd võis Marika talle rahus kaela langeda
ja nutta.
Thecla lükkas ta autosse, vestles mõned hetked
politseinikega ja nad läksid, olles enne saatnud juhi
kõrval oleva mehe ta autot järgi tooma. Marika ei
küsinud, kes need mehed olid, pisut süüdlaslikult
vaatas ta Theclale otsa.
«Ma lasin end küll COM-il juhtida, ent idee oli
minu. Tegin ma palju pahandust?»
Thecla raputas pead. «Kui see oleks olnud
vastuvõetamatu, oleks COM teisiti olukorra lahendanud.
Ent asi on halvem, kui alguses paistis. Ei, küsimus ei ole
sinu identiteedis, ega selles, mida võidakse arvata. Need
mehed ei olnud mitte tavalised kaupluseröövlid, vaid
kohalik gang. Sa sattusid tegelikult keset
võimuvõitlust. Su liikumisvabadust tuleb oluliselt
piirata, targem on sind mujale toimetada.»
*
«Kas te tõprakotid teate, kui väike on
tõenäosus, et tänased sündmused olid
juhuslikud?»
«Ei hakka arvama, number on kindlasti muljetavaldavalt
väike.»
«Mis ma rääkisin! Kellelgi on kange tahtmine
teda planeedi kaitse alt ära saada.»
«Rääkisid-rääkisid... olgu, teeme
järgmise faasi ära.»
*
Haldur avas ukse ja vaatas Marikale tõsiselt otsa.
«Mis on juhtunud?» küsis tüdruk,
tundes, kuidas ta südame ümber tõmbub kokku
külm käsi.
«Istu.»
Mehe hääles oli midagi uut. Mingi vaev. Tüdruk
ei saanud sellest aru, vaid jäi ootama, pilk teise
näol.
Võõrplaneetlane asus kohe asja juurde.
«Ma pean su ära koju saatma.»
Ta peatas Marika viipega, kui too tahtis midagi öelda.
«Las ma selgitan. Õieti öeldes ma ei tea, miks
ma seda teen, sest ma pean niikuinii su mälu blokeerima.
Aga ma olen saanud liialt inimeseks, et toimida alati
õigesti.» Ta muigas kurvalt.
«Ma ei taha minna,» ütles Marika. «Ma
tahan Thecla juurde jääda.»
«Selles see häda ongi, et ka tema tahab seda, ja ta
proovis ka nüüd leida mingit teist võimalust,
mingit väljapääsu, kuigi ta teab, et seda ei
ole.
Kuula, ära sega vahele.
Me oleme sulle palju valetanud. Rangelt võttes on see
kõik üks suur jama, mis me oleme sulle
rääkinud. Alustame sellest, et ükski teadaolev
tsivilisatsioon ei ole murdnud valgusbarjääri. Me
teame maailmast määratult rohkem kui teie, ja me
kujutame väga täpselt ette maailma struktuuri. Meil on
teooriaid, kuidas väljuda universumist, ent meie tunnetuse
taseme juures teame me, et see on täielikult, totaalselt,
absoluutselt võimatu. Sulle ei ole see probleem, eks
ole? Siit aga järgneb palju muud - me ei ole
Magalhãesi pilvest, sest reis sealt siia kestaks
minimaalselt sada seitsekümmend tuhat aastat ja see on
isegi meie jaoks liig. Me ei ole lihtsalt vaatlejad, ka sellest
oled sa tasapisi aru saanud. Käib sõda. Ja me oleme
sõdurid. Me ei saa, ei või, ei tohi arvestada vaid
enda tahtmistega. On sõda, ja me ei tohi asjatult
riskida. Veel enam, meist neljast sõltub liiga palju, me
ei tohi ise vähimatki ohtu juurde tekitada, ohte on niigi
piisavalt.
Oht oled sina. Me ei tea sinust midagi. Esiteks sa sattusid
meie juurde eriskummaliselt, see viib paratamatult mõtted
sellele, nagu oleks sind juhitud. Sa oled näinud siin
piisavalt palju, et teada, kui lihtne see on. Ja sa tead samuti
seda, et sa ei märkaks ise midagi ja sa ei ole selles
vähimalgi määral süüdi. Sa ei ole mulle
rääkinud, miks sa ikkagi teiste juurest ära
tulid?»
Marika vaikis mõnda aega. «See oli midagi nii
tühist, et ma ei mäletagi seda.» ütles ta
siis alistunult. «Mis veel?»
«Edasi, viimased kolm kilomeetrit, ühtlasi alates
meie maandumisest oled sa tulnud baasi poole peaaegu
sirgjooneliselt. Me kontrollisime, aga on võimatu
öelda, mis loom see sind hirmutas.
Siis see tulistamine Lõuna-Dakootas. Seal on nii palju
lahtisi otsi, kui halle karvu, mis ma sain seda
kontrollides.
Edasi - sinu ajus on kapseldatud kohti. Nende olemasolu ise
ei tähenda midagi, pea iga kümnenda inimese ajus on
midagi, millele sond ligi ei pääse. Ent see
kõik on kahtlane.»
«Mida ma siis teha võiksin? Mis sõda
see on?»
«Esimesele küsimusele ma vastata ei oska. Teine
aga... See on pikk lugu.
Teie ajaarvamise järgi umbes viis miljonit aastat tagasi
saavutas üks tsivilisatsioon siit palju parsekeid
eemal...»
«Kas sa räägid mulle muinasjuttu? Mis
ütleb, et see lugu nüüd rohkem tõsi
on?»
«Ega miski ei ütlegi. Küsimus on lihtsalt
selles, et ma ei tahtnud sind lihtsalt uimastada ja minema
saata. Thecla palus, et ma räägiksin sinuga ja
kapseldaksin su mälu, mitte ei kustutaks, nii et kui
praegune lugu lõppeb, saab ta sinuga ühendust
võtta. Sellest ei tule midagi, kui su viimane emotsioon
siin on viha ja solvumine.»
«Räägi siis.»
«Niisiis - kui see sulle midagi ütleb - see
täht asub Ahtri tähtkujus ja tal ei ole nime,
Päikesest on ta 6000 valgusaastat eemal. Viis miljonit
aastat tagasi saavutasid nad sõltumatuse oma kehadest.
Midagi nad muidugi sellega kaotasid, sest osa informatsiooni iga
transaktsiooniga paratamatult hävib, lisaks... See on pikk
lugu... Kaks või kolm korda on nad omavahel kaklema
läinud, seetõttu pole nad kaugemale jõudnud.
Me ei saa täpselt aru, mida nad teevad, ja miks. Igal juhul
nad kasutavad eluga planeetide aurat, eluenergia välja,
mida neil endil ei ole, nad kasutavad ka teadvusi, ajusid oma
masinates, ja nad kasutavad kehasid, kuni hakkavad tootma omi
tehiskehasid. Igal juhul nad hävitavad kõik
algupärase planeedilt väga lühikese ajaga.
Rahvas, kelle hulka mina kuulun, sattus nende teele kakssada
tuhat aastat tagasi. Aga me olime neist teadlikud juba palju,
palju varem. Meil oli hoopis teist tüüpi
tsivilisatsioon, mida ma isegi ei püüa sulle
kirjeldada, lühidalt - me elasime kooskõlas
maailmaga, ja me elasime ilusat elu. Me ei olnud
ettevalmistamata, kui nad tulid, ent me saime lüüa.
Osa meie hulgast jõudis põgeneda. Ja
nüüd kestab see juba kakssada tuhat aastat - meie
laevad liiguvad ees üha kaugemale, lootuses kord rahu
leida, meil on olnud raske, me oleme vaevu suutnud end
koristada, enne kui nad meil taas kannul on.
Ent siin me oleme peatunud. Nad on juba Maast
möödunud, ent neid ei ole siin. Teie näol me
leidsime rahva, kes võib nad peatada. On kohutavalt
palju, mida ma peaksin sulle selgitama... Kaks tuhat aastat tagasi
pommitasime nende lähimat baasi, see asub siit
kaheksakümne valgusaasta kaugusel. Kulus kaks sajandit,
enne kui nad toimunust aru said. Veel tuhat aastat kulus neil
erinevate luurajate saatmiseks, et lõpuks taibata, kust
ja miks löök tuli. Me võitsime kaks tuhat
aastat, et suunata Maa tsivilisatsiooni arengut, muuta teie rass
julmaks ja sõjakaks. Te olete tähtedevaheliseks
sõjaks võrreldamatult paremini ette valmistatud,
kui ükski meile teada olev tsivilisatsioon kunagi on olnud,
jah, kaasa arvatud meie.
Ma ei tulnud siia läbi hüperruumi, ma tulin
tehisajus, see oli koos mootoritega neljakümnesentimeetrine
ja viis sentimeetrit läbimõõdus silinder. Ma
tulin kakssada aastat - nii kaugel on üks meie praegusi
baase. Sellele väikesele silindrile oli võimalik
anda valgusele kiirusele väga lähedane kiirus, minu
taga tuleb aga hävitusrakettide eskaader. Minu ajus on
koodid, kuidas neid juhtida. Nad ei ole nii head, kui vaenlaste
omad, ent võivad avaruumis nende suurtele laevadele palju
paha teha... ja kui asi ebaõnnestub, siis taas Maa
hävitada.»
Marika kaotas enda üle kontrolli. Korraga ärkas
tema sees miski, mis võttis juhtimise tema keha üle
endale. Paar hetke istus ta kangestunult ja tundis
inimtaluvusest määratult suuremat õudu, kui
võõras tema silmadega maailma uuris ja end tema
jäsemetesse sobitas.
Kiiresti kui välk oli ta puldi juures ja enne, kui
Haldur jõudis midagi mõelda või teha,
lahvatas leekuri kiir ja Halduri pea eraldus kehast. Olend
kuulatas läbi tema aju ja võimendi, kuidas üle
ruumi kaikus häire. Marikani ei jõudnud
võõrad emotsioonid, teise teadvuse tajumine oli
talle liig. Ja siis ta tõstis käe ja rebis puruks
oma pea. Valu oli kohutav, kuid too teine, kes teda juhtis, ei
hoolinud sellest, selle asemel pistis ta käe haava ja tiris
midagi välja, esimesel hetkel tundus Marikale, et see on ta
peanahk, ent see oli midagi enamat, sest ta asetas selle puldile
ja vajutas paari nuppu. Laev pöördus ja asus teele,
end käigult stabiliseerides, Marika haaras maas lamava pea
ja pistis selle eluvedeliku vanni, siis tegi veel mõned
lülitused talle võõrastel pultidel ja hakkas
midagi klaviatuurilt kirjutama, muidugi taas
võõras keeles, pühkides vaid
hädapäraselt näolt peahaavast voolavat verd.
Alles seejärel ravis ta end ja vedas peata laiba
desintegraatorisse.
Möödus kaheksa tundi. Päike oli
tõmbunud kokku pisikeseks keraks, ümberringi oli
kosmose must põhjatus. Marikal ei olnud vähimatki
aimu, kus nad on ja kuhu nad välja peaksid jõudma.
Ja too olend ei öelnud.
Siis olid nad kohal, Marika peatas laeva. Mustast
tühjusest eraldus konstruktsioon, mille tohutust suurusest
sai ta aimu alles siis, kui nad lähemale jõudsid ja
see planeedina poolt vaatevälja kattis. Ta avas uksed, ja
midagi ei juhtunudki, väljas oli õhk. Ruumi astus
mingi peletislik ämblik, lükates enda ees
prügikonteinerit meenutavat käru. Kiiresti
tõstis ta Halduri pea eluvedelikust konteinerisse,
häälestas midagi, hakkas siis krigisema. Kuidagimoodi,
ilmselt läbi tema aju asustava olendi sai Marika sellest
aru.
«See ei ole õige! See on mingi tavaline maalane,
poollollakas pealegi!»
«Võta mind siit ära!»
röögatas Marika peas olev olend võikalt.
Ja korraga tungis sisse nagu veel midagi, nagu vaikset
naeru.
Raketid tabasid planeeti, ekraan oli täis
aatomituld.
«Sa maksad oma eksituse eest ise,» krigises
ämblik. «Sinu järel tulid hävitusraketid.
Aga see siin ei ole ometigi meie baas, see on fooliumist
mulaaz.»
Ämblik tormas minema.
Marika peas hakkas rääkima veel üks
hääl.
«Võib-olla oleks tark poolt
vahetada?»
«Mis ma selle eest saan?»
«Elu? Standardse teadvuskanderaketi, (sa tead, et
meie omad toimivad päris korralikult) millega võid
suvalise oma maailma suunas kaduda.»
«Mida te tahate?»
«Teie laeva asukohta. Otsusta kiiresti, sest kui sa
keeldud, laseme laeva õhku, saame vähemalt tolle
ühe kätte.»
Olend näis kõhklevat. «Kuidas ma seda
saan?»
«Vii ennast torpeedosse. Tüdruk ja laev jäta
siia, see niikuinii hävitatakse kohe. Torpeedod on
kavandatud hukkuvalt laevalt teadvusi ära viima, teie
radarid ei avasta neid. Järgne tollele tüübile,
kes su surema jättis.»
«Aga kui ta ei lähe meie baasi? Ja kuidas te
mu pärast kätte saate?»
«See on meie hind. Ei lähe, siis ei lähe.
Mingis raadiuses on moodul meie poolt juhitav. Kui me
näeme, et sa meie heaks töötad, on kõik
korras. Pärast võid minna.»
Veel hetk kõhklust, siis pistis tüdruk pea
sinisesse helendusse puldi kohal. Ta tajus, kuidas ta tahe ja
mõistus tagasi tulevad, kui too olend end kokku korjas.
Ja siis oli ta läinud. Valu, kohkumus, abitus,
surmahirm.
«Ärge jätke mind siia surema! Kuulete,
palun!!!»
Halastav pimedus lõi tema ümber kokku.
*
«Nii, ma olen kapslis. Kuidas ma juhtimisele ligi
pääsen.»
«Sa ei pääsegi. Tähendab, juhtimist ei
olegi. Me tahtsime su inimese teadvusest kätte saada. See
ei ole päästemoodul, see on standardne arvutiblokk,
kus teadvusi hoitakse ja uuritakse.»
«Olge te neetud! Aga mind lastakse koos teie laevaga
kohe õhku.»
«Laev küll, aga mitte sind ega tüdrukut, sest
teie ei ole Maa orbiidilt kunagi lahkunudki.»
«ÄÄÄÄHH... Ma ei saa end ka
hävitada...»
Haldur ja Thecla seisid teadvusetu kogu kohal. Haldur vaatas
muigamisi teistest eraldatud arvutimoodulit, siis
pöördus Thecla poole.
«Kas sa viid ta ära?»
Teine mees noogutas. «Ta ei mäleta
midagi.»
*
Tasapisi hakkas Marikal teadvus tagasi tulema. Vaevaga avas
ta silmad ja nägi enda kohal puhast valget pinda. Ta
liigutas käsi ja sai aru, et lamab lina all ja et on soe.
Aeglaselt pead pöörates sai ta ülevaate kogu
ruumist. Ta lamas laial lavatsil, mis oli lausa
võimatuseni pehme. Ruum ise oli umbes tavalise elutoa
suurune, ainult natuke kõrgem. Otse tema kohal oli voodi
mõõtmetega ristkülik, mis kasvas välja
voodi peatsis olevast sambast, selle alumist valget pinda oligi
ta ärgates kõigepealt näinud. Ruum oli peaaegu
tühi, ühtlase tumedat puitu meenutava tooniga ja
üsna hämar, nii et Marika ei saanud mingit
ettekujutust nendest paarist esemest, mida silm seletas. Ta
vaatas seda kõike suures arusaamatuses, kuni talle
järsku kõik meenus. Kiiresti tõusis ta
istuli, kuid nõrkushoog sundis teda kohe tagasi langema.
Siis valdas teda kergendus - muidugi, see on haigla.
«Ta tuli teadvusele!» Tuhvlitega sahistades astus
haiglaõde lähemale.
«Lama kullake, kõik on hästi.»
|