AUTORI MÄRKUS. Lugemisel tasub arvestada, et tegemist on esimese
osaga pikemast tekstist, mis tulevikus ilmselt omajagu muutub. K.S.
1. Poiss
Taevas oli õhtuti mustjasroheline ja kaksteist kuldset kuud
rippusid selle kohal nagu kuue tumeda varju sügavad silmad,
ärkvel, valvsad.
Poiss oli üksinda väljas.
Ta oli lipsanud välja magamistoa aknast pärast viimase kuu
tõusu, kui linn oli vajunud sügavale oma hirmusegusesse
unne. Ükski ei liikunud pimedate tunnelite sarnastel
tänavatel, ükski tuli ei põlenud ronkmustade kaljude
moel kõrguvate majade aknais.
Poiss ronis osavalt üle aia. Ta ei kartnud ürgvaikses
öös, milles isegi tuule sosin oli vaibunud. Vaiki nagu
kosmos sirutas öö ennast üle poole planeedi. Tumedad
varjud libisesid ainsaina aegade alguse sarnases rahus ja nemad olid
selle rahu hoidjad.
Majade seinte äärest kostsid vaiksed sammud. Maapind hakkas
tõusma. Ta oli linnast välja jõudmas. Ees kerkisid
lainetena pimeduses nähtamatud künkad.
Päeval oli kõik teisiti.
Sipelgapesana kihas linn valgete tundide jooksul. Kunagi oli
siiapoole Universumi lõputus ruumis liikunud laev, mida
juhtimiskeskus otsekui hoidis üleval pimeduse ja tähekiirte
keskel hapra raadioühenduse niidiga, üle igaviku piiride
piirini. Ja seal, kaugemal kui unenägude mõõtmatu
põhi, kus ükski kodutaeva täht eristatav polnud
kummalises öötaevas, alustas elu käputäis
inimesi. Tundmatuse piiril väikeses orus tumedate varjude
valitsetud küngaste vahel.
Poiss oli jõudnud linna piirini, sinna, kus algas maalainete
tardunud jooks üle määratu tasandiku
lõpmatusse.
Kirkalt paistab Em siin päeval ja heidab lühikesi varje
kolonistide järeltulijate laste tarmukate väikeste kehade
taha, kui nad künkajalameil mängivad oma mänge. Ja
kuuma lainega, mis paneb õhu virvendama, vastab talle tolmune
pragunenud maa. Ja tihti mängisid nad üht ja sedasama
mängu.
Poiss teadis, kuhu minna, kuigi ainustki rada sinna ei viinud. Ta
väikesed paljad jalad kandsid ta otse üles tolmusest
nõlvast suurte rahnude vahele, kuhu ta väike kummargil
keha ära kadus. Siia jooksis ta ka päeval, kui mängiti
tulnuka mängu, kui vaprad inimkonna kaitsjad ajasid tulnuka
tagasi Tundmatuse piirile, antud juhul künkast üles. Siia
ei julenud keegi neist järgneda, üksnes tema suutis liikuda
raevukas kivisegadikus, mille vahel tintmustas pimedikus valitsesid
tumedad varjud. Aegamööda viibis ta üha sagedamini
künka tipu laial seljal ja mäng läks üha
tõelisemaks sedamööda, kuidas midagi eemalolevat ja
peletavat sigines ta pilku -- oma eakaaslastele oligi ta juba peaaegu
see, kelleks nad teda enne olid mänguhoos kutsunud -- pimeda
rajataguse viirastus, tundmatu ja ohtlik.
Kiviklibu varises ta jalge all ja tegi taldadele haiget, kuid ta
rühkis edasi. Tema oli ainuke inimene, kes tundis end kodus
siin, üleval, nagu ta ise seda mõttes nimetas. Mingi
seletamatu äng oli haaranud neid, kes esimestena olid
püüdnud rajada eluasemeid sellele lõputule ja
üksluisele maastikule ja nad olid pärast esimest
ööd küngastel linna tagasi põgenenud, hirmust
kilavate silmadega seljataha hullunud pilke heites. Ja seesama vana
hirm, hirm pimerohelise taeva, sügavate kollaste kuude ainitise
pilgu ja paani flöödi nukra heli sarnase
õõnsa tuulesosina ees, hirm tumedate varjude
hääletu lennu ja kaugete tähtede mürgiselt
sätendavate piiskade ees hoidis neid seniajani oma turvalistes
soojades välismaailmast isoleeritud umbsetes majades kuni
pimestava koiduni, mis aheldas vaba öötuule pisemagi hoo
päevasoojuse raugetesse lämbrasketesse köidikutesse.
Ta ees oli kaksiktipuga terav kalju -- sellest tuli mööduda
paremalt. Ta polnud eksinud.
Seal ees, pimeduses, ootas teda loom.
Ta oli leidnud looma nädal aega tgasi, musta tombu rahnu rusuvas
varjus. Ta oli algul tagasi kohkunud ja tema ajus helises
võikalt Hirmu kaja, ta tundis tumedaid varje enda ümber
kokku tõmbumas ja heitis käe näo ette, suu avatud
hääletuks karjeks. Kuid mõne tunni pärast oli
ta jällegi lähenenud väikesele lohule kaljuserva all
ning tundnud õudust tukslemas meelekohtades. Kuid enam ei
olnud sel võimu. Ta oli Hirmust tugevam.
Ta oli astunud veel ühe sammu ja näinud nüüd
selgelt varem vormituna näivat tumedanahalist tompu lohus. Ta
silmas kaht väljasirutatud, purustatud ja väänatud
jäset -- ilmselt oli loom viga saanud varingus. Hõre rohi
oli lohust viimseni hävitatud -- küngastel polnud
lihasööjaid. Galahari loomne elu oli ohutu.
«Loom, loom,» sositas poiss hellitlevalt ja liikus tasakesi
edasi. Kusagil eespool liigutas end keegi. Kuud olid väga
kollased. Lapse vari lagnes madalasse lohku -- ta kükitas lohu
serval ja vaatas alla.
Ta sirutas käe ja viskas lohku märssi kogutud rohu ja
põõsaste võrsed. Oli kuulda nuhutamist ja
raagude raginat.
Ka päeval oli ta kahel korral käinud siin ülal, kuid
siis polnud siin midagi teha -- öötuule riigi iidne asukas
tõmbus kogu päevaks kalju alla lohu põhja ja magas
vaikselt nagu sünge kivi, mis ta kohal palendas
lõõmava Emi kõrvetavaid kiiri.
Vaid mõne hetke pärast haaras öövaikus enda
hõlma üksildase paiga. Poisi silmad olid harjunud
pimedusega -- ta nägi nüüd selgesti looma pikka koonu,
mis seitsmel õhtul oli tema poole sirutunud. Nüüd
lebas see õrnalt küljel magamisasendis.
Kunagi varem polnud ta näinud looma magamas öösel. Ta
jäi ootele. Üles vaadates tundus talle, nagu kummarduksid
kaljutipud pehmelt lähemale ja kullased kuud ripuksid otse ta
pea kohal sosistavas taevas, mille võlv näis olevat lausa
käeulatuses.
Loom magas ikka veel. Ta koonu ees lebasid puutumatult võrsed,
mida poiss oli korjanud. Kummaline kõhedus väristas
hetkeks ta kõhnu õlgu ja ettevaatlikult võttis
ta kätte pika oksa. Aeglaselt sirutus selle ots edasi looma
koonu juurde, tegi selle kohal ringi, puudutas seda, tõstis
selle korraks üles ja lasi all langeda.
Ei mingit reaktsiooni.
Hirm võpatas temas, otsekui ärkamisel pikast tasasest
unest.
Ta astus sammukese lähemale, sirutas oksa ette ja lükkas.
Lõtv keha vajus ühele küljele. Ei jäänud
mingit kahtlust. Loom oli surnud.
Klomp nööris ta kurku, kui ta veel ühe sammu
lähemale astus. Kuud, kalju ja öö tõmbusid
endasse ja üksi seisis ta seal, alasti kaljul sfääride
ristteel ja kõik oli tema eest suletud, mis hetk tagasi veel
nii kutsuv oli olnud.
Ja siis äkki tungis kõigi tunnete asemele imestus,
rõõmuküllane üllatusjoom.
Ta oli märganud kõrvalevajunud keha all nelja
väikest muna.
***
Järgmisel päeval ega ööl ta künkal ei
käinud. Taevas oli pilves; kuud ei paistnud ja tume tuul kihutas
mööda üksildasi nõlvu. Talle ei meeldinud
niisugune öö.
Ka sellele järgnenud päev oli sompus ja hämar. Linna
elanikud polnud viletsa ilmaga harjunud -- selliseid päevi oli
aastas vaid mõni. Leitsak peletas igaühe koju tuppa
madalate tolmusabade vahelt, mis tänavail ja pargis keerutades
ennast üles üha tumedamaks muutuvate pilvede poole kerisid.
Ja kui kõlas esimene äikseprahvatus ja vihm maa
põruma pani, olid kõik taandunud koduste kaitsvate
seinte vahele ning valmis kiskuma riidu mistahes
ettekäändel.
Kuid õhtuks selgines taevas ning tugev tuul kihutas minema
viimased pilveräbalad. Videviku tihenedes muutus taevas üha
rohelisemaks. Kaks kuud olid tõusnud; kolmas oli loomisel.
Poiss tundis, et see oli tema öö. Ta tundis seda
konventsionaalse õhtusöögi ajal ja pärast seda,
kui ta nimme oli valinud koha akna äärde, kus kardina
varjust paistis ribake tumerohelist taevast. Ta tundis seda
mängides tinistajaga ja kuulates pereliikmete askeldusi
unnesuikuvas majas. Ta tundis seda tugevamini, kui kõik tuled
olid kustunud peale tinistaja nõrga kuma ning talle oli
öeldud, et aeg on käes magama minna.
Ja ta tundis seda veel palju tugevamini, kui ta seisis unerüpes
maja ees seitsme kuu valguses tumedate varjude all. Tuuled tuhisesid
mööda ja terve maailm näis justkui ootel olevat. See
oli tema öö.
Kõik kordus, nagu eelmiselgi korral, kuni hetkeni, mil ta pilk
ulatus väikese süvendini kalju all.
Looma keha oli kadunud -- ilmselt oli üks suurtest
öölindudest selle kaasa viinud.
Üks kuu paistis otse lohku.
Selles nagu liigutas end miski - ja siis nägi ta selgesti.
Selles oli neli väikest poega, neli looma koopiat miniatuuris.
Just samamoodi kui ema upitasid nad oma koonusid tema poole
üles. Ta astus sammu lähemale ja vaatas ringi värskete
võrsete järele, mida võiks murda. Neid ei olnud
läheduses ühtegi järele jäänud. Viivuks
eemaldus ta kaljude vahele.
Mõne minuti pärast seisis ta uuesti lohu ääres.
Ta käed olid täis noori oksi, nende mahl tilkus ta
paljastele jalgadele.
Ta vaatas aru pidades lohku. Midagi oli valesti.
Tuul undas kaljude vahel ürgsel laulumühinal kõiki
muid hääli summutades. Jälle adus ta, kuidas ta
mõistuse võtab enda valdusse seletamatu lumm, mis
tõi kuud otse pea kohale ja pani taeva justkui vedelana igas
küljes alla vajuma ja tema ümber koolduma. Tundus, nagu
võikski kogu planeet koosneda vaid sellest tillukesest paigast
iidsete mustade kaljude all, mille tippudel kullendasid kuud ja mille
juurte vahel ning pinnase all liikusid aeglaselt planeedi enese
ürgjõud.
Pimestav, raevukas valgus paistis talle näkku.
Neli kaamete, hirmust moondunud nägudega meest: tema isa ja kolm
linna politseinikku, püssid laskevalmis ja külm higi katmas
nägu.
Ta ei kuulnud nende sõnu -- üks väike sagar tema
ajus teadis, mis nüüd kohe juhtub. Ta ei suutnud ennast
liigutada.
Ta nägi enda kõrval isa ja ühe politseiniku
nägusid võikalt väändumas kohutavas
õõvas ja tundis, kuidas kaks politseinikku tal selja
tagant kinni haarasid. Ta karjatas kähedalt, kuid teda ei
kuuldud.
Peaaegu üheaegselt viskasid isa ja politseinik püssid palge
meeleheitliku hirmu küüsis visklevate liigutustega kahelt
poolt lohule lähenedes.
Poiss karjatas uuesti, nüüd juba täie jõuga
rabeldes, kuid temast hoiti kõvasti kinni.
Ja siis kuulis ta prahvakuid ja nägi lõhkekuulide
hetkelises valguses lohu põhjas väikesi karvaseid kehi
teineteisest eemale lendamas. Ikka veel ja veel -- ja iga
sähvatus paiskas üha uuesti maast üles liha- ja
nahatükke ja veel ja veel ja veel ja siis varises taevas kokku.
Kuus rasket kullast kuud vasardasid poisi pealael ja ta langes
põlvili teravate kividega kaetud nõlvale ja tundis,
kuidas kaljupind võbises kuulide plahvatustest ning taevas
valgus sisse tema silmadest ja avatud suust, mattes teadvuse
sügavale tumerohelisse kollaseid kuusid nõretavasse
varju.
2. Lahkumine
«Homme peame minema,» oli mees naisele öelnud. Viimane
oli vaid vaikides noogutanud vastuseks ja läinud maja ette ning
vaadanud kaua tumepunast Emi ketast, kui see laskus horisondi taha.
Põõsad küngasmaa nõlvul joonistusid selle
taustal mustade niidikestena välja, hea tahtmise korral
võis iga oksakese üle lugeda selles peenes
võrgustikus. Ikka lähemale vajus säravpunase
täheketta ülemine serv mustade latvade filigraanile, kuni
latvade ülemised otsad kadusid hämarusse ning kettast sai
vaid õhuke triip, mis ruttu kadus. Koos sellega oli haihtunud
ka viimane punase valguse helk, sest taevas polnud ühtegi pilve,
mis oleks loojangu kuma alla tagasi saatnud sumedaks lahkumisviipeks.
Hämarikud langesid alla, kuid veel ei olnud midagi karta --
tumedad varjud loojangujärgses hämaras veel ei liigu. Jahe
ööõhk saatis esimese kerge hoo üle
küngaste ja see väristas kergelt naise õhukese
pluusi all olevaid õlgu. Kolm kuud tõusid üksteise
järel ja roheline taevas tumenes. Mees oli vaikselt naise selja
taha astunud.
«See on viimane õhtu,» ütles naine pigem
iseendale kui talle. Mees pani käe ta piha ümber. Veel
viivu seisid nad tiheneva öö vilus, kuni kõhedus
neid üksteisele otsa vaatama ja majja tagasi pöörduma
pani.
***
Neljas ja viies kuu olid loomisel, kuuendast paistis vaid
õhuke sirp. Ülejäänud kuus kuud tõusid
aegamisi üle horisondi, viimane neist jäi õige
madalale selle kohale rippu. Kesköö oli ammu
möödas.
Maja aken avanes ja umbes viieteistkümneaastane nooruk
hüppas nõtkelt välja. Seitse aastat polnud ta seda
teed kasutanud -- eile oli ta aga hoolikalt rikkunud kõik
valvesüsteemid, sest teist võimalust tal enam tulla ei
saanud. Kopsaka seljakoti tõmbas ta enda järel
välja.
Seitsme aasta jooksul oli ta vaid mõne põgusa hetke
saanud veeta küngastel -- alalises hirmus, et teda
märgatakse. Kuid linnas liikudes oli ta tihti lasknud oma pilgu
igatsevalt ekslema tõusvatele ja vajuvatele lõpututele
nõlvadele ning öösel ikka uuesti ja uuesti läbi
elanud oma üksildasi kuukumaseid rännakuid. Ja hirmuhigiga
oli ta ärganud üles, kui unenäos oli kordunud see
öö seitse aastat tagasi, millele olid järgnenud
lõputud vestlused psühholoogi juures ja peaaegu
talumatult jäik kontroll.
Teist võimalust tal ei tule, teadis ta. Homme on nende
perekonna kord asumaks süstikule, mis viib nad ühte
Kuubaasidest -- kohta, kus nad võib-olla peavad veetma oma
ülejäänud elu. Talle oli seletatud, miks see nii pidi
minema, kuid ta oli üksnes uduselt aru saanud. Planeet taheti
kuidagi teiseks muuta ja see oli inimestele ohtlik.
Vana, vaenulik ja õudne küngasmaa pidi igaveseks kaduma.
Tema maailm pidi kaduma.
Ta ei saanud sellest lahkuda.
Ta jäljed, mis ööjaheduses ruttu jahtusid, läksid
otse künkast üles.
***
«Me ei leia teda,» ütles politseiülem kolmanda
päeva õhtul lootusetult. Kopterirühma ülem
raputas pead.
«Ta ei taha, et teda leitaks. Ta on end hästi ära
peitnud. Tal on nädalateks toidukraami. Teda on võimatu
õhust märgata, kui ta ise seda ei soovi.»
«Me ei saa maad mööda liikuda. Sa tead seda.»
Piloot noogutas.
«Selles ongi asi. Ma tean küll. Juba selle neetud maastiku
kohal lendamine tekitab meestel ohtlikke nähte ja need
süvenevad. Ma ei riski lende jätkata kauem kui homme
lõunani.»
Sugenes pikk vaikus. Em paistis palavalt kabinetiaknasse.
Politseiülem ohkas raskelt ja võttis telefonitoru.
«Ma teatan, et viimane süstik võib startida homme
õhtul. Oleme isegi liiga palju oodanud.»
Piloot vaikis rusutult.
Aeglaselt valis teine numbrit.
***
Peatänav politseivalitsuse ees oli mahajäetud. Vähe
oli veel jäänud inimesi linna, vaid need, kes pidid
planeedilt viimase süstikuga lahkuma. Selle start viibis. Tuul
keerutas tolmu ja ühte väikest paberitükki, mis
keerles ümber nurga ja põrkas vastu kõhna naise
nägu.
Naine jooksis. Ta oli öösel näinud und, sellel pikal
ööl, mis lõppes peavaluga ning -parandusega
tolmuses, igale asjale nagu külgeliibuvas vastikus
hommikuhämaruses -- ja see uni ei olnud meeldivat liiki. Ta oli
kohe pärast tõusmist Wandat hüüdnud, kuid
tütar ei vastanud. Ta oli juba välja jooksunud, või
polnud ta kodus olnudki? Ja unenägu pressis ennast ikka uuesti
ja uuesti naise teadvusse. Unenägu möirgavast,
tuldsülitavast ning ühtsoodu tõusvast raketist,
viimasest süstikust, mis lahkub Galaharilt. Unenägu temast
selle pardal, ahastamas, hüüdmas oma tütart, kes oli
planeedile maha jäänud. Unenägu sellest, kuidas
väike tüdruk jooksis mööda tühje
tänavaid selle koha poole, kust oli tõusmas süstik
ja sellest, kuidas lapsesilmades suure väljaku serval peegeldus
düüside esimene leek, kui süstik startima hakkas. Ja
unenägu sellest, kuidas seitsmeaastase väike kogu
üleinimliku kiirusega sööstab üle väljaku ja
heledast düüsileegist, mis ta hetkeks haarab ja pärast
seda vaid mustast tuhast, mis vaikselt, nii vaikselt ning aeglaselt
tuulevirve kergitusel langeb maha sinna, kus oli seisnud ta
tütar...
Tunni aja pärast, kui koitis, oli ta läinud ja otsinud
mängukohtadest, kus Wanda tavaliselt mängida tavatses --
räpastest hoovidest ja tagaaedadest, mille piiretes oli ikka
mõni plank puudu, ja vanast pargist, ainsast kohast linnas,
kus Galahari põõsad kasvasid -- see andis paigale veidi
kõheda varjundi. Ta ei leidnud midagi. Tuul üksnes
mängis oma segaseid mänge seal, kus enne olid
kõlanud laste kilked ning puhus oma halli, külma
hommikust hingust nende jälgedele, liivalossidele ja radadele,
kuni need vaikselt olematusse kuhtusid, mahajäetud ning
unustatud. Nüüd ta rohkem ei jõudnud. See oli
politsei asi. Ja tuli kiirustada; süstik oli lahkumas.
Koridoris oli kolm inimest. Mees ja naine istusid vaikides, kahvatute
nägudega külg külje kõrval päris
kontoriukse juures. Kolmas oli just sisse tormanud avatud
välisuksest. Segaselt vaatas ta paar korda ümberringi, ta
pikad juuksed lehvisid -- ta oli naisterahvas. Siis astus ta ruttu
kontoriukse juurde, koputas räpakalt ja tõmbas selle
lahti.
Toas istus tüse politseiülem oma laua taga; keegi
võõras noorem mees istus laua serval ja ilmselt olid
nad just jutelnud. Siis märkas ta, et ülema käsi
hoidis telefonitoru. Tal ükskõik. Tal oli kiire.
Politseiülem vaatas oma puhmaskulmude alt tühja ukseraami
ilmunud kogu. Aeglaselt avas ta suu ja küsis ametlikul toonil:
«Mis ma teie heaks teha saan, proua Mohabi?»
«Wanda on kadunud!» hüüdis naine alkohooliku
kähedal häälel ja otsis uksepiidalt tuge. Noorem mees
tõi talle ruttu tooli ja lükkas ukse kinni.
«Mismoodi kadunud?» Politseiülema hääles ei
muutunud ükski noot. Mohabil oli üks seitsmeaastane
tütar ja ta peaaegu ei vaadanudki ta järele. Politsei oli
selle probleemiga varemgi pidanud tegelema -- praegu aga oli selleks
äärmiselt ebasobiv aeg.
«Ma kogu linnast, kogu linnast otsisin, kuskil teda pole! Ja
süstik on minekul -- mis nüüd saab!»
Naine nuuksatas. Politseiülem tõusis püsti, ulatas
talle taskurätiku ja ütles oma kõige
usaldusväärsemal toonil:
«Ärge muretsege, proua Mohabi. Kindlasti leiame ta.»
Varasematel kordadel oli see mõne tunniga õnnestunud.
***
Kuid mitte seekord.
Nelja tunni pärast hüppas naine jälle kabinetti sisse,
vaevumata seekord koputamagi. Talle ei saanud seda muidugi pahaks
panna. Üksainus pilk politseiülema näole ja ta pistis
nuuksuma.
«Ta läks jälle sinna üles, kindlasti läks ja
on nüüd kadunud!»
Piloot oli vahepeal lahkunud; ruumis olid vaid nemad kaks.
«Kas teie tütar käis küngastel, proua
Mohabi?»
«Paar kuud...» nuuksus naine, «paar kuud
tagasi...» ja ta ei saanud enam edasi rääkida.
«Mis juhtus paar kuud tagasi?» uuris ülem
kannatlikult.
«Ma leidsin ta... üsna kõrgelt nõlvalt... Ma
tõin ta tagasi ja andsin vitsa, aga nüüd on ta
jälle seal... ja kadunud... ma tunnen seda...» Uuesti
sumbus naise hääl nuuksetesse.
Esimest korda selle vahejuhtumi vältel tundis ülem hirmu.
Esimene, kes ei peljanud künkaid, oli sündinud viisteist
aastat tagasi, kummaline poiss, ilmselt alaarenenud. Tema oli kadunud
kolm ööd tagasi. Ja nüüd see... Alkohooliku
tütar, mitte kunagi korralikult hoolitsetud -- ja varustatud
sellesama salapärase andega, mis summutab õuduse, mis
linna selle algupäevist saadik enda haardes on hoidnud. Ja homme
läheb süstik.
Ta tõstis telefonitoru, valis numbri ja ütles
lühidalt:
«Saada pilootide ülem uuesti siia. Nüüd on neid
seal kaks.»
Teisel numbril ei öelnud ta midagi muud kui «Jätkata
otsinguid linnas» ja katkestas ühenduse.
Homme läheb süstik, vasardas ta peas üksainuke
mõte, mis kõik teised välja sõi. Starti ei
saa enam edasi lükata. Homme läheb süstik.
Kolmekümne viie tunni pärast.
***
Lõuna ajal saabusid kopterid tagasi.
Midagi polnud leitud. Kaks inimest olid kadunud kui tina tuhka. Nii
politseiülem kui pilootide pealik teadsid, mis neil teha tuleb.
«Ka Wanda Mohabi on jäljetult kadunud. Seitsmeaastane laps
ei oska kopterite eest varjuda. Poiss peab ta olema oma hoolde
võtnud.»
«Millest nad seal elama hakkavad?»
Piloot kehitas õlgu.
«Juba enne konversiooni on mõned Maa taimed siin
kohanenud -- nad võivad söödavad olla.
Põõsaste mahl on söödav. Me ei tea midagi
siinsest loomastikust -- pea meeles, tal ei ole ju hirmu. Ja me
võime siia ju üht-teist maha jätta. Arvata
võib, et poiss seda neetud loodust tunneb.»
Ülem tõusis aeglaselt ja tõusis püsti. Avanud
kontoriukse, kutsus ta kolm ootavat inimest sisse.
«Härra ja proua Nellis. Proua Mohabi. Sügava
kahetsusega pean teatama, et meil ei õnnestunud teie poega ja
tütart leida.»
Abielupaar oli väga kahvatu ja seisis väga vaikselt otse
ukse all. Kaugemale sisse astunud üksik naine võpatas
justkui piitsahoobist, vaarus, sai tasakaalu tagasi, tegi paar
rabedat liigutust ja klammerdus politseiülema käe
külge. Temast hoovas alkoholilõhna.
«Te ju otsite edasi? Otsite edasi, eks? Ei jäta mu
tütrekest siia surema?» nõudis ta valjul
kähiseval sosinal.
«Mul on väga kahju, aga ükski piloot ei suuda enam
lennata. Meil on alust arvata, et teie tütar on Mo Nellise hoole
all. Temaga ei juhtu midagi, hiljem leiame ta kindlasti.»
Kulus hulk aega, enne kui sõnad naise teadvusse
jõudsid. Ta pilk muutus hüsteeriliseks ja ruumis
kõlas loomalik karje: «Ei... ei... ei!»
Ta püüdis end lahti tõmmata ja uksest väja
tormata, kuid Nellis seisis talle tee peale ette. Järgmisel
hetkel tegi piloot talle süsti.
Homme läheb süstik, mõtles politseinik
väsinult.
***
Oli jäänud vaid mõni tund ja varsti enam ei sedagi.
Õhtupoolikul tõusis süstik möirates
õhku, heites oma düüside tõrviku verise
valguse üle kiiresti pimeneva küngasmaa ja kaugenes kiiresi
otse seniiti. Mitte kedagi polnud teda ära saatmas. Üksik
naine oli selles nõudnud enda lubamist vaatlusekraanide
juurde, kuni ohvitser oli viimaks nõustunud. Hullunud
silmapaar jälgis kiiresti tõusvast laevast klaasistunud
pilgul väledalt kaugenevat öömaastikku, mida valgustas
düüside võimas lõõm ja otsinud
pilguga, ikka otsinud väikest kogu jooksmas stardipaiga poole...
Mitte keegi ei liikunud öisel maastikul; kõik oli vaikne,
otsekui oleks Galahar ehmunud süstiku äikeselisest hoost.
Ülekoormus surus ta toolisügavusse ja tahtis teda
lämmatada, metsik valu otsekui lõhestas ta pead ning siis
ei näinud ta enam midagi.
Planeet oli maha jäetud.
Mõne kilomeetri kaugusel linnast jälgisid väikesest,
kuid sügavast lõhest süstiku tõusu ühe
nooruki pinevil silmad.
***
Mahajäetud linna ühes keldris ärkas väike
tüdruk ja puhkes nutma. Teda ei oldud siin, kust ta enam
välja ei pääsenud, märgatud nende kahekümne
tunni jooksul, mil politsei üritas linna läbi kammida.
Liiga palju oli olnud mahajäetud maju ja keldreid nende all ja
liiga vara oli Mo Nellise kadumisele järgnenud segaduses
otsingute raskuspunkt suunatud küngastele. Ta oli
püüdnud välja pääseda, oli tagunud ja
hüüdnud, vahepeal puhates, kuid teda ei olnud keegi
märganud. Ja siis oli ta ära väsinud ning heitnud
mingitele kottidele ühe riiuli all ja eneselegi teadmata vajunud
sügavasse lapseunne.
Ta oli maganud kaua, ta tundis seda.
Nüüd oli ta üksi pimedas konkus, mille aknast ta ei
ulatanud välja ronima.
Ja ta käsi, mis oli kukkumisel viga saanud, valutas ja tal oli
kõht tühi.
Tuul uitas mööda tühje tänavaid.
Esimesed kolm kuud olid täna kõrgemal. Neljas ja viies
olid poolikud, kuues juba vananemas. Ülejäänud kuus
kuud tõusid hiljem. Taevas oli tumeroheline.
Oli öö vastu esimest konversiooni päeva.
3. Konversioon
Kindral sammus tõtakalt Esimese Kuubaasi ranges koridoris.
Koputanud harjumusest, astus ta Valvekeskuse uksest sisse.
«Mulle on ette kantud, et planeedile on jäänud kaks
inimest.»
Valveohvitser tõusis ja tervitas.
«Täpselt nii, härra kindral.»
«Kuidas see juhtus? Territoorium on väga väike.»
«Täpselt nii, härra kindral. Kuid need lapsed on
erilised. Nad ei tunne hirmu ja on ilmselt peitnud linnast välja
küngastele.»
«Ei tunne hirmu? Mulle on ette kantud, et hirm on üldine.
See oligi konversiooni peapõhjuseks. Kas elanikkond on siis
juba ise kohanenud?»
«Ei mingil juhul, härra kindral. Need kaks on ainukesed
erandid mitmesaja aasta jooksul. Nad on vaimselt alaarenenud.»
«Selge. Ma tahan nende toimikuid, koolitunnistusi,
haiguslugusid, vanemate küsitlemist, mida iganes. Kui vanad nad
täpselt on?»
«Tüdruk seitse, poiss viisteist aastat, härra
kindral.»
«Siis poisi kirju, päevikuid, juhuslikke sirgeldusi, kui
neid on. Kas tal kallim oli?»
«Me ei tea, härra kindral.»
«Siis uurige välja. Kas neile on tehtud Maa
Föderaallaevastiku sobivusteste?»
«Ei, härra kindral. See siin on uuskoloonia. Siin ei tehta
neid kellelegi.»
«Kakssada aastat uuskoloonia? See selleks. Ja saatke paar
psühhiaatrit või psühholoogi, kes kõik selle
ära seletaks. Teil on kuus tundi aega. Tegutsege.»
«Just nii, härra kindral.»
Kindral pööras ümber ja sammus välja.
Konversiooni ajaloos oli selline probleem tavaline. Ja et ka mistahes
evakuatsiooni korral tuleb arvestada mahajääjatega, oli
aabitsatõde.
Kui Veenuse atmosfääri oli paisatud vetikaid, mis hakkasid
sööma süsihappegaasi ning eraldama hapnikku, tuli 20
aasta jooksul kaks baasi maha kanda, sest pilvakate hõrenes ja
kliima muutus järsult. Maapinna vajumiste ja tehniliste
altvedamiste tõttu hukkus kolmkümmend üks inimest.
Sellest esimesest konversioonist saadik oli kohustuslik evakueerida
kõik inimesed konversiooniobjektilt.
Järgmise Päikesesüsteemi maailma, Jupiteri
vulkaanilise kaaslase Europe üleplaneedilise ookeani
kilomeetritepaksuse jäise kooriku alla suunatud bakterid
evolutsioneerusid hirmuäratava kiirusega ning astusid
sümbioosi kohalike primitiivsete eluvormidega. Ilmselt
soodustasid külalised Maalt ka viimaste arengut ning selle ja
karantiininõuete lohaka täitmise tulemuseks oli europe
katk, mis hävitas Europe Orbitaaljaama viieliikmelise meeskonna.
Jaama enda laskis Laevastik aatomiteks. Ikka veel sosistati, et
rünnaku hetkel oli selles veel inimesi, mustaks tõmbunud
nahaga mehed, kes palusid abi kähedal, vaevalt enam
inimhäält meenutaval sosinal Maalt, ikka uuesti ja uuesti
oma kuudepikkuses agoonias surudes vastu mikrofoni musti
räbalaid, mis kunagi olid olnud huuled. Ja Maa vastas neile
tuumapommiga.
Need olid näited kaugest minevikust, kuid ega asi eriti
paranenud ei olnud. Väljaspool Päikesesüsteemi
toimepandud konversioonidel kohati aina uusi probleeme -- pinnase
vajumised, ootamatud passaatide muutumised, vaenulike eluvormide teke
-- iga konversioon valmistas üllatusi. Ja kindlaks seaduseks
kujunes, et konversiooni ei võeta ette juhul, kui see pole
tõesti hädavajalik. Oli mitmeid näiteid planeetide
kohta, kus keskkond oli inimesele suhteliselt talutav, kuid mille
elanikud kas religioossetel, majanduslikel või jumal teab mis
põhjustel valjuhäälselt nõudsid konversiooni,
andmata endale aru, mida see tegelikult tähendab. Ja kindralis
süvenes kuri kahtlus, et just sellise juhuga oli siin tegemist.
Hirm ja suhteline hapnikuvaesus olid üleüldse suhteliselt
nõrgad põhjendused ning konversioon oli otsustatud
Galahari linnapea hüperaktiivse lobitöö tulemusel. Ja
nüüd paistis, et esimene neist põhjustest hakkab
ära langema.
Kindral võttis telefoni ja andis napi käsu.
Konversioon oli 48 tunni võrra edasi lükatud.
***
Kesköö oli ammu möödas. Täissuitsetatud
ruumis viibis neli inimest. Kindral seisis ja aeg-ajalt sammus
lühikeste tõtakate sammudega üle toa ning tagasi.
Kaks psühholoogi istusid. Laud oli kaetud paberite, skeemide
ning fotodega. Veidi tagapool ukse lähedal istus
käsundusohvitser. Üks laua juures istujatest
rääkis.
«Kokkuvõtvalt, meil on tegemist tugevalt aktsentueeritud
isiksusega. Suur närvilisus, tähele pandud alates
kolmandast eluaastast koos sundliigutustega varases
lapsepõlves, mis murdeeas arenes edasi. Kollektiivist
irdumine, endassetõmbumine, konfliktid kaaslastega, sotsiaalne
allasurutus, sagedased afektid. Täielik huvipuudus
koolitöö vastu, puudulik kirjaoskus, kolmeteistaastaselt
diagnoositud kerge debiilsus. Arvestades isikuomadusi, võib
kahelda selle paikapidavuses. Meie ees on tüüpiline
konfliktne nooruk, üsna äärmuslik juhtum. Ilmselt
võõrastega ei kontakteeru. Kaaslaste poolt
tõrjutud. Kahjuks suri temaga tegelenud psühholoog dr.
Ansel mõni aasta tagasi. Tema märkmed kinnitavad meie
arvamust.
Sellele kõigele lisandub enda üleoleku tunnetamine alal,
millel kõik teised on võimetud -- liikumine
väljaspool linna. See vastandub sotsiaalsele survele linnast.
Edasi, isik saab teada konversioonist. Võib-olla on tal
arusaam, et ülejäänud elu peab ta veetma kitsas
kongis, millisena kosmosekolooniaid ja -baase tihti ette kujutatakse.
Ning kaotama ainsa võimaluse tunda end vabana sotsiaalsest
survest. On loomulik, et tal tekib tung maha jääda.»
«Hüva. Kas indiviid on kõlbmatu sotsiaalseks eluks?
On ta vaimuhaige, elujõuetu isik?»
«Dr. Anseli märkmed ei anna mingit alust selliseks
järelduseks,» vastas teine laua taga istuja, vanem mees.
«Meil on tema päevik. Kuidas tunnetab ta ise oma sidet
planeediga?» küsis kindral esimesena kõnelenult.
«Tsiteerin: «...öö on ilus... täna ma
mõistsin planeeti... see on 12 kuu maailm -- kas varje on
kuus?» Selliseid mõtteid on sadu. Päevikut on
alustatud ebatavaliselt vara, seitsmeaastaselt. Õigekiri pole
sellest ajast oluliselt paranenud. Praktiliselt kogu päevik on
planeedile pühendatud.»
«Mis on kirjas tema tabamise öö kohta?»
«Kanne on tehtud kaks nädalat hiljem. «Ma
mõistsin planeeti. Käpad olid sirgu.»»
«Kõik?»
«Kõik. Hingelisi traumasid, kiusamist kaaslaste poolt,
isiklikke läbikukkumisi me sellest päevikust ei leia. See
on täielikult pühendatud planeedile. Meie oleme ilmselt
esimesed inimesed pärast teda, kes seda loevad. Ka dr. Anselil
polnud seda. Selle põhjal ma täielikult vaidlustan
varasema diagnoosi. Tegemist ei ole debiilikuga.»
Käsundusohvitser tõusis äkki, avas tasa ukse ja
astus välja. Kindral vaatas korraks närviliselt tema poole
ning küsis siis:
«Kas te väidate, et tegemist on vaimselt normaalse isikuga,
kellel on immuunsus hirmu suhtes?»
Mehed laua ääres vahetasid pilke. See, kes kogu aeg oli
rääkinud, vastas aeglaselt:
«Seda me väidame. Ebatavaline karakter, kuid normi
piires.»
«Kas te peate tõenäoliseks, et sedalaadi
kohastumised üha rohkem levivad?»
Talle ei jõutud vastata. Uks avanes ja käsundusohvitser
raporteeris:
«Linnapea, härra kindral.»
Vastust ootamata astus temast mööda kabinetti
ebamäärases vanuses naisterahvas. Laitmatult täpne
riietus ning oskuslikult hoolitsetud nägu reetsid
seltskonnainimese, asjalik ja raudkülm pilk aga poliitiku.
Iseenesest kauni joonega kulmud oli veidi kortsus ja see lisas
näole autoriteetsuse varjundi.
«Härra kindral, ma kuulsin, et konversioon on edasi
lükatud. Loodetavasti pole juhtunud midagi tõsist?»
«Kuidas võtta, proua linnapea. On ilmnenud loomuliku
kohastumise juhtumeid. Ausalt öeldes on kogu konversiooni
otstarbekus küsimärgi all.»
Naine ohkas oma maski all kergendatult. See, mida ta oli arvanud, oli
tõeks osutunud. Ta tänas õnne, et ta vastas oli
otsekohene sõjaväelane -- see muutis asja palju
lihtsamaks. Ta oli kartnud, et vastusest hiilitakse kõrvale,
kasutatakse poliitilisi mittemidagiütlemisi -- nüüd
aga võis ta kõhklemata pealetungile asuda.
«Härra kindral, linnanõukogu on otsustanud
konversiooni kasuks. Ilmselt on teile teada meie poolt tasutud summa
suurus ja me soovime teenust kätte saada. Galahar on meie
jurisdiktsiooni all vastavalt 14. märtsi statuudile.»
«See on õige, proua linnapea. Kuid mina olen Maa
Föderaallaevastiku täiskindral ning selle jõudusid
käsutades juhindun ma vastavatest direktiividest, millised on
kehtestanud Kindralstaap. Ning expressis verbis on öeldud, et
konversiooni tuleb vältida, kui on muid teid planeedi
ressursside kasutamiseks. Antud juhul on tõenäoliselt
tegemist loomuliku kohastumisega, mis välistab
konversiooni.»
«Minu valijad on teistsugusel seisukohal. See «loomulik
kohastumine» hõlmab vaid üht alaarenenud noorukit
mitmesaja aasta jooksul. Seda on kaugelt liiga vähe. Rahvas,
linnanõukogu ning valitsus nõuavad konversiooni.»
Kindrali toon ei muutunud kriipsuvõrragi.
«Ma ei anna konversiooniks luba enne, kui kõik
kohastumisega seotud asjaolud on selgitatud.»
«Selle vastu ma protesteerin Galahari Koloonia nimel.»
«Teil on see õigus,» vastas kindral külmalt
õlgu kehitades.
«Uskuge mind -- ma kasutan seda.» Nende sõnadega
pöördus linnapea ümber ja marssis ukses välja.
«Niisiis, härrased...» kuulis ta läbi ukse
kindrali asjalikku häält põhiteema juurde tagasi
pöördumas, ükskõik, mis see ka ei olnud.
Ta oli seda oodanud. Ometi, teadis ta, temast saab -- peab saama
konversiooni linnapea, suurim kahesaja aasta jooksul. Veel on vaja
teha tööd, likvideerida selle kindrali donkihhotlik
vastupanu, kanda hoolt selle eest, et tema teooriad ei jõuaks
avalikkuse ette, vaikselt ja delikaatselt suunata üritus tagasi
õigetele rööbastele. Ta teadis, et tal on edumaa --
eales ei söanda ta vastane aimata ta järgmist käiku,
teatud sidemete olemasolu.
Pea püsti, väsimusest hoolimata reipal sammul kõndis
ta läbi öise koridoriderägastiku oma ruumide poole.
Lahing on alles algamas ja ta tundis, et tal on kindel positsioon.
Pagana kindel.
***
Käsundusohvitser sulges ukse.
Kindral valas endale mineraalvett. Vahejuhtum oli teda häirinud.
Linnapea oli talle äärmise resoluutsusega sisse
sõitnud -- ammu enam ei olnud seda juhtunud. Naine oli olnud
liiga enesekindel. Oli see teesklus tema hirmutamiseks või
midagi muud?
Ta avas suu kokkuvõtteks.
«Niisiis, härrased, tänan teid abi eest. Adjutant,
töötage välja kava kontakti saamiseks planeedile
jäänutega. Kasutage lendlehti või mida iganes. Iga
hinna eest hoiduge millestki hirmutavast. Me peame selle inimesega
kohtuma, maksku, mis maksab. Visake alla toitu, kui ta asukoht on
teada.
Valmistage ette käskkiri konversiooni edasilükkamiseks
määramata ajaks uute asjaolude ilmnemise tõttu.
Härrased teadlased, ma hindan kõrgelt teie panust ning
oleksin väga tänulik, kui te jätkaksite tööd
fenomeni kallal. Teen kõik, mis minu võimuses, et
saaksite Nellisega kohtuda.
Nõupidamine on lõppenud. Head ööd,
härrased.»
***
Ta sammus mööda hämaraid kumisevaid koridore, pikk
vananev sõjaväelane aastakümnetega sisseharjunud
taktsammul. Midagi olulist oli mööda lastud, täna
õhtul olid kõlanud mingid tähtsad sõnad ja
tähelepanuta jäänud. Ta oli kakskümmend kaks
tundi järjest töötanud ja mõnikord mõjub
füüsiline väsimus ergastavalt vaimule, mis
töötab sel juhul kiiresti ja täpselt nagu kompuuter
nende väheste hetkede jooksul, mil ta lõplikult
väsib ja apaatseks muutub.
Valgus võbises. Kas siin neetud baasis elektrikke pole?
Uuesti suundus mõte tagasi õhtusele koosolekule. Midagi
oli täna öeldud või oli ta seda lugenud? Kindral
raputas pead, masseeris laupa, kuid see ei andnud tulemusi.
Ta surus oma pöidla vastu ukseluku padjakest ning uks avanes
hääletult.
Mis see võis olla? Lahendus probleemile? Võti Nellise
isiksuse avamiseks? Midagi ei meenunud.
Ta seisis ja püüdis oma mõtlemist sundida lahenduse
leidmisele, kuid kõik, mis ta saavutas, oli teadmine, et
lahendus peab olema kuskil väga lähedal, et ta tegelikult
juba pööraski sellele tähelepanu koosoleku ajal, kuid
unustas hiljem ideega välja tulla mingi muu vahele seganud
arutluskäigu tõttu. Ah jaa, see linnapea, võtaks
teda tont. Just enne, kui ta sisse tormas...
Midagi ei meenunud.
Kindral riietus lahti ja heitis voodisse.
Ja just enne une tulekut kõmisesid ta teadvuses äkki kolm
sõna.
Käpad olid sirgu.
Mis see võis tähendada?
Kümme sekundit vaatas mees pimedasse lakke, kobas siis tule
põlema ja kirjutas rea käeulatuses olevale
kalendrilehekesele.
Hommikul tegeleb ta sellega.
***
Sumin.
Sumin.
Hommikune poolhämarus unesegaste silmade ees. Hetke
kõikus mees kahe riigi piiril, valmis tühisemagi
tõuke mõjul ühte neist langema.
Sumin.
Telefon.
Hetkega oli kindral täiesti ärkvel. «Vanaks hakkan
jääma,» tuli mõte. «Treening veab
alt.»
«Ma kuulan.»
Liinil oli adjutant kõhkleva ja mureliku häälega.
«Härra kindral, palun vabandust, et teid äratasin, aga
saabus korraldus klassist A.»
Klass A. Kindralstaap, kõrgeim eelistus. Kiire.
«Mis selles on?»
«Kannab märget «isiklik» ja turvalukku.»
«Ah soo. Tänan. Veerand tunniga olen all.»
Teine käsi haaras pükste järele.
Väike paberitükk kukkus maha ja libises voodi alla.
Kindral oli kümne minutiga valmis. Kiirlift seisis koridoris
ootel. Täpselt tosin minutit pärast telefonikõnet
astus ta kabinetti.
Korraldus lebas laual. Automaatsete liigutustega asetas ta selle
lugejasse ja surus pöidla vastu tuvastuspadjakest. Lauaplaadilt
tõusis ristasendisse ekraan, millele ilmusid Kindralstaabi
korralduse formalistlik-täpsed read.
Miski hüppas ta sees samal hetkel, kui ta neid luges, sest
ekraanil seisis:
«Alustada konversiooniga 12 tunni jooksul.»
4. Planeet
Laps kuulis teda tulemas ja pööras ümber. Ta
tõi süüa, nagu iga päev. Laps tõusis
liivaselt maapinnalt püsti ja kloppis põlvi. Liivasse oli
kaevatud väike kanal, kuhu just oli juhitud ojakese vesi.
Ta pani maha koti juurikate ja lehtedega, mille peal lebasid
kuueteistkümne priske võrkujäänud hiire kehad.
Kõik, mis kotis oli, oli Maa looduse toodang, vähesed
taimed, mis olid suutnud ennast selles võõras pinnases
sisse seada, sitked umbrohud, mis olid valmis kõikjal
paljunema. Nendega koos olid kolonistid kaasa toonud ka loomi, kuid
põlluhiired olid ainsad, kes kohe ei hukkunud ja kelle arvukus
küngastel tasapisi suurenema hakkas. Neid oli võimalik
lõksudega püüda.
Linna ta ei läinud. Liiga palju oli seal kõike seda, mis
meenutas talle elu, millest ta kahe kuu eest oli põgenenud ja
mis talle ikka veel mõnikord meenus unenägudes, kus ta
püüdis põgeneda küngastele viirastuslike
jälitajate eest orust ja millest ta karjatusega ärkas. Ja
nüüd lagunes see kõik vähehaaval. Seda ei olnud
veel näha, kuid ta tundis seda iga oma rakuga, tundis, kuidas
talad vajuvad üha sügavamale maa sisse millimeeter
millimeetri järel, kuidas rohi kasvab seinte äärtesse
ja murendab nende alustugesid oma juuspeente juurtega, kuidas iga
hetkega pudeneb killuke kivi liivaks ja liivatera tolmuks... See
võis võtta kümneid aastaid aega, kuid oli juba
alanud. Ta oli seal vaid korra käinud pärast lahkumist, kui
kopterid olid lõpetanud oma tiirutamise ning ta oli julenud
välja tulla oma peidukohast kaljupraos. Siis oli ta liikunud
nurga tagant nurga taha peaaegu roomates, kartes maha jäetud
varitsust -- kuid kõik oli olnud tühi ja mahajäetud.
Ja siis oli ta kuulnud lapse nuttu.
Esimene reaktsioon oli olnud põgeneda -- ta mäletas
siiamaani, kuidas iga tema kõõlus oli pillikeelena
pingule tõmbunud, mõne hetkega oleks ta olnud ülal
nõlval, kaljude kaitsvas varjus, päästetud.
Ta oli jäänud. Ettevaatlikult, nagu nugis hiire poole, oli
ta roomanud pimeda keldriakna juurde, kust hääl oli
kostnud. Valitses vaikus; ta oli mõne minuti vaikselt lebanud,
sõrmed pigistamas pussi pära vööl -- ta ei
teadnud isegi täpselt, milleks. Oleks ta püüdnud
kasutada relva varitsejate vastu? Ta ei teadnud seda siiani.
Siis oli heli uuesti kostnud.
Ta oli jalad ees ennast aknast sisse libistanud ja pimedas ruumis
taskulambi süüdanud. Esiteks ei olnud ta midagi
märganud.
Siis oli ta näinud kaht läikivat ainitist täppi
ühe riiuli all - silmi, väikese lapse kabuhirmunud silmi,
mis teda üksipilgul jälgisid.
Need olid olnud nagu looma silmad kaheteistkuisel mattpimedal
suveööl.
***
Laps süütas pragiseva lõkke kuivadest raagudest.
Põõsaste ladvad lõid nende pea kohal tuulehoos
kokku, hetkeks varjates taevast. Poiss nülgis ja puhastas hiired
ja pistis nad teravalõhnalisse ja -maitselisse vedelikku, mis
kahekümne nelja tunni jooksul hävitas neile
närilistele omase lõhna. See oli põõsamahl,
mida juba ammusest ajast kasutati toiduvalmistamisel. See oli
kõik, mis Galahar oli suutnud lisada inimese toidulauale.
Seejärel pesi ja lõikus ta leitud juurikaid.
Kolonistide lapsi oli õpetatud tõrkumata
sööma kõike, mis süüa kõlbab. Ja
ellu jääma, võitlema, mitte alla andma, kui juhus
lahutab nad ülejäänud inimkonnast. See oli olnud
seaduseks kosmoserändude algusest peale, elutahte toores
jõud oli see, mis juba lugematutel kordadel oli sundinud
meeleheitlikes olukordades inimesi tegutsema allavandumise asemel,
kasutama iga viimastki võimalust sihitu visklemise asemel ning
hoidma ühte, otsustavatel hetkedel unustama kõik
isiklikud kaalutlused ja lühikese aja elama ainult grupi
päästmise nimel. Seda olid kõik sisse imenud
emapiimaga, kogu kasvatus pidi seda sisendama, rääkimata
ilukirjandusest, filmidest ja mängudest. Mitte kunagi alla anda.
Vastu panna. Võitlus peab alati jätkuma. See raudne
seadus valitses kõigi kolooniate üle ning tuhandeid
inimelusid oli see päästnud nendes sadades
tragöödiates, mis olid olnud ruumilendude paratamatuteks
kaaslasteks alates esimeste aparaatide lahkumisest Maalt.
Kogu toit, mis ta oli linnast kaasa võtnud, oli otsas. Ta ei
tahtnud minna uut otsima. Praegu suutis ta põõsastikust
ja kaljupragudest leida süüa neile mõlemale
niipalju, et ellu jääda. Loomulikult ei julenud ta
süüa mittemaalisi loomi või taimi peale
põõsamahla. Mitu tundi hiljem, kui nad olid
söönud eelmisel päeval likkupandud hiiri ja
päevavalgus oli kustunud ning kolmas kuu hakkas tõusma
kahe esimese kõrvale ja roheraske pimedus rüütas
maad kõike endasse peites, lamasid nad külg külje
kõrval magamiskottides kustuva lõkke ääres.
Laps oli tasa.
Ta teadis, et peab ühe mõtte lõpuni
mõtlema.
Päeva ajal oli see tihti teda kummitanud, tunne, et midagi on
korrast ära.
Ta oli küürakil põõsaste all hiilinud terve
päeva ja sellele eelnenud päeva ja neile mõlemale
eelnenud päeva. Nüüd püüdis ta meelde
tuletada, millal see tunne oli saanud oma alguse.
Mitte mingist kindlast juhtumist. Mitte ebaõnnest või
õnnestumisest. See oli midagi muud.
Midagi oli teda kõigi nende päevade jooksul
häirinud.
Tuul liigutas oksi öötaeva kohal. Kolmas kuu oli
tõusnud.
Oksad.
Mis nendega on?
Ta püüdis pingsalt mõelda.
Ta oli liikunud kummargil okste all, otsides juurikaid ja
kaljupragusid, millele seada lõkse...
Ta oli liikunud kummargil okste all.
Kuid kogu tema eluaja, kogu aja, mil ta oli küngastel veetnud,
ei olnud põõsad olnud kõrgemad reiest, nende all
sai küll roomata, aga mitte küürutada. Ta meenutas,
püüdis kramplikult meelde tuletada kõiki varasemaid
kordi, mil ta oli ennast küngastele peitnud.
Muidugi oli see nii. Põõsad olid kasvanud.
Millal?
Tal ei õnnestunud parimagi proovimisega meelde tuletada.
Kõik oli toimunud sujuvalt, pikkamööda, aegapidi.
Viimastel nädalatel oli ta liikunud vaid kummargil. Kui palju
põlvi nõtkutades? Millal oli ta saanud jalad välja
sirutada, jäädes põõsaste varju?
Ta ei teadnud seda, sel hetkel polnud ta midagi erilist
märganud.
«Miks?» oli järgmine küsimus. Midagi suurt oli
toimumas -- kas selle taga olid inimesed, kes selle tõttu olid
maailma ajutiselt maha jätnud? Või olid nad muutust ette
näinud ja selle eest põgenenud?
Ta ei suutnud vastata ja ikka veel pead murdes suikus raskesse,
rahutusse unne.
Kesköö oli möödas, kui ta uuesti ärkas. Viis
kahkjat kuud rippusid erinevates faasides taevas. Neli oli loomisel,
kolm tõusid alles hommiku poole ööd, mõni
tund enne koitu. Tuul sahistas põõsastes ja tumedad
kuuvarjud libisesid üle maa.
Laps ta kõrval nuttis omaette, kartes teda äratada.
***
Järgmise päeva pärastlõunal valis ta suuna,
mida polnud ammu tarvitanud. Ta pidi minema linna.
Juba ammu ei olnud ta liginenud sellele maagilisele paigale, kus
künkanõlvad vajusid igast kandist alla orgu nagu rahutud
lained ja kus olid möödunud tema elu esimesed viisteist
aastat. Alati oli ta seadnud oma lõkse mitu kilomeetrit
linnast eemal -- ja kilomeetril siin, äkki tihenenud võsa
ja kaljude rägastikus oli hoopis teine tähendus kui linna
noolsirgetel tänavatel.
Koos õhtuga jõudis ta kohale.
Ta seisis suure rahnu kõrval ja vaatas alla orgu.
Imestus tarretas hetkeks kõik tema liikmed.
Igalt poolt ajasid ennast välja rohelised noored võrsed,
majade seinte alt, tänavate äärtest, aedades vohades
ja väljakutel ettevaatlikult pead tõstes.
Kogu oma elu oli ta teadnud, miks inimesed orgu hindasid ja vaid seal
elada said.
Sest seal ei kasvanud põõsaid.
Ei olnud midagi kindlamat, kui see kahesaja-aastane kogemus.
Põõsad ei saanud kasvada oru kuivas savises pinnases.
See oli võimatu.
Ta hakkas ettevaatlikult laskuma. Kunagised rajad olid ammu
hävinud, ta pidi huupi teed otsima klibusel variseval
nõlval hiiglaslike kaljulahmakate ja jõudsalt vohavate
põõsaste vahel. «Edaspidi,» mõtles ta
minnes, «kannan võsanuga alati kaasas.» See pikk,
vahe tera oli seni peaaegu kasutamata seisnud asjade hulgas, mis ta
oli kaasa võtnud põgenemisel linnast. Nüüd
oli aeg käes seda kasutada.
Viimaks oli ta all, oru lamedas põhjas. Ta laskus
põlvili ja uuristas noaga mulda -- see oli juba pinnal savine,
nagu see alati oli olnud.
Liiga savine põõsaste jaoks.
Ometi ajasid kõikjal tema ümber ennast taeva poole noorte
põõsaste värsked ladvad.
Ta lõikas ühe neist noaga maha. Pominal luges ta
päevakiiri, mille kimp oli tüve südamik paksu koore
all. Iga päev, teadis ta, kasvab imepeen kiud üles juurtest
ladvani, et järgmisel päeval puituda. Pinnase ligidalt
loetuna vastas päevakiirte arv ristlõikes
põõsa vanusele päevades, kui see ei olnud
jõudnud kõrvalvõsusid ajama hakata, millisel
juhul peatüvede kasv peatub. Need põõsad siin olid
liiga noored selleks. Kõrgemalt lugemine andis vale tulemuse,
sest iga järgmine kiir oli eelmisest pikem.
See põõsas oli nelikümmend üks päeva
vana. Kuus nädalat. Ta tõusis püsti ja vaatas
otsivalt ringi. Suurim põõsas nägemisulatuses
kasvas ühe maja nurga juures umbes kahekümne sammu
kaugusel.
See oli seitse nädalat vana.
Ta jätkas otsimist poole tunni jooksul, kuid vanemat
põõsast ta linna servast ei leidnud. Ta oli
ülevalt näinud, et kaugemal orus on need veel nooremad --
lehtede värvi järgi oli seda hõlpus
määrata. org oli justkui suur kauss, mis põhja poole
järjest heledamaks värvub.
Seitse nädalat.
Kümme päeva pärast Lahkumist olid põõsad
orgu tunginud.
Kas selle asukad olid seda ette näinud ja selle eest
põgenenud pimedatesse urgudesse kaugel tähtede juures
mustavas jääkülmas lõpmatuses?
Ta ei teadnud seda.
***
Laskus alla jälle üks neid müstilisi kuuvalgeid
öid, mil kõik kaksteist kuud korraga näha olid.
Planeedi taevas oli peaaegu alati pilvitu, kõik sõltus
vaid taevamehhaanikast ja oli hõlpsasti ette ennustatav -- kui
vaid keegi oleks selle vastu huvi tundnud. Öö oli
kolonistidele tabu ja nii olid nad kahesaja aasta jooksul ilma
jäänud kauneimast öötaevast, mis asustatud
Universumil pakkuda oli.
Ta vaid tõstis oma pilgu taeva poole ja tundis taas seda
seletamatut aimdust, kutset küngastele. Ta oli liiga kauaks
linna jäänud -- ta pidi oma riiki tagasi
pöörduma.
Kiviklibu varises kergelt ta jalgade all, kui ta nõlvakust
üles ronis, küürakil ja pingul nagu terasvibu. Ta
tundis kogu kehaga tagasipöördumist kodusele pinnale, selja
tagant aga hoovas külma hingust, mis kannustas, üha
kannustas teda tagant. Alles siis, kui ta seisis künka harjal
ning nägi kogu pimedussevajunud sünget orgu kaugel enda
jalgade ees, tundis ta mõningast rahuldust. Seejärel
pööras ta orule selja ja vaatas lõputu
küngasmaa poole, mida kuldasid kaksteist suurt kuud. Ilu,
meeletu ja julm, valdas teda -- metsiku kõnnu
kõikevõitev ilu. Kõik need nädalad oli ta
teadvuses veel alles olnud tilluke hääl, mis tema
unenägudes oli sosistanud neist, kelle hulka ta kunagi kuulunud
oli -- nüüd oli see kustunud. Lõplikult. Ta teadis
seda. Ta kuulus nüüd vaid sellele piiritule, hingematvale
ja metsikule, mis ulatus ta jalge eest silmapiirini -- ja nii pidi
see alatiseks jääma.
Pikk oli ta tee koju läbi kõnnumaa öö. Tundus,
nagu oleks põõsastik tihenenud isegi selle pooliku
päeva jooksul, mil ta oli olnud laagrist eemal. Muidugi oli see
pelk ettekujutus, mis tuli panna väsimuse arvele. Ta kuulis
väikesi loomi sagimas põõsaste all, tundis nende
lõhna ja liikumist. Ja kusagil eemal, ta teadis seda, liiguvad
suured loomad, suuremad, kui ta kunagi näinud oli, kuuldamatult
endale võsas teed tehes oma tundmatutel radadel.
Imelik oli see öö. Ta peale vajus suur vaikus -- kauni
hääletu öötaeva vaikus, mis võttis ta
täielikult enda valdusse, kui ta aeglaselt liikus laagri poole.
Ta oleks tahtnud seal lõpmatuseni nõnda kõndida
-- kadunud oli igasugune väsimus ja alles oli vaid seletamatu
lummus, mis hoidis teda oma kütkeis ning ta teadis, et iga
elusolend vähimast suurimani Öö määratus
riigis põõsaste tuuletantsus hüplevate varjude all
tundis täpselt sedasama, mis temagi, mõne hetke
vältel olid nad üks -- tema ja planeet oma iidsel
rännuteel. Otsekui kauget muusikat langes alla niiskete
silmadena pilkuvatelt tähtedelt ning hinge kinni pidades kuulas
seda kõnnumaa.
Ja kui ta põõsad laiali lükkas ning lagendikule
astus, nägi ta väikest lõket pragisemas onni ees
ning last ning lapsesuurust looma laisalt lamamas just
valgussõõri äärel.
Galahari loomne elu oli ohutu.
Ja kuud paistsid vastu lapse ja looma silmist, kui nad pilgu tema
poole pöörasid.
***
Hommik ahetas küngaste kohal, kui ta lapse ees põlvitas
ja talle tema silmade kõrguselt otsa vaatas. Loom oli
läinud; lõke oli kustnud. Öö mustav
salapära oli asendunud halli päevaootusega.
«Kuidas sa teed seda?» küsis poiss lihtsalt.
«Mida?» Lapse silmad olid suured ja pilk ainitine.
«Kuidas sa tõid looma lõkkevalgusse?»
Laps vaatas enda ette maha. Tillukesed sõrmed siblisid
mõttetult.
«Ma ei tea... ma tunnen, kui loom tuleb.»
«Mina ka. Aga kas loom tuli ise sinu juurde?»
Pikk paus.
«Sa olid kaua ära ja mul oli igav ja ma panin lõkke
põlema. Ja ma tahtsin, et sa tagasi tuleksid.»
Midagi liigutas ennast poisi mõtteis. Ta oli ainuke inimolend
sellel planeedil, kes võis lapsega koos olla ja ta oli alati
suurema osa päevast ära.
«Ja ma mõtlesin siis loomade peale ja et kuidas oleks,
kui mõni neist siia tuleks ja kuidas see tunduks... Ja siis
üks tuligi ja heitis siia maha. Ja siis ma istusin ja vaatasin
teda, kuni sina tulid.»
Poiss naeris tasa. «Kas sa polnud kunagi varem looma nii
lähedalt näinud?»
«Ei olnud jah. Ta oli väga mõnus.» Tüdruk
vaatas talle rõõmsalt otsa.
Poiss mõtles hetke. Kõik oli selge, ta ei saanud
sellest teadvustatult aru, pigem oli tegemist ähmase
tunnetusega. Mosaiigi kõik killud langesid kokku ning ta
nägi taas ennast seismas kaljualuse lohu serval pimeduses ning
vaatamas loomapoegi, kes sirgus käppadega süüa
palusid.
Hetk enne, kui olid tulnud teised.
«Kus sa käisid?» küsüs tüdruk.
«Ma olin linnas. See on põõsaid täis
kasvanud. Ma leidsin üht-teist süüa.
Söö.»
Tüdruk haaras konservikarbi järele. Nad olid nädalate
viisi hiiredieedil olnud. Kuid poiss ei suutnud linnast toodud toitu
puudutada.
«Kas seal on palju?» küsis laps täis suuga. Poiss
noogutas.
«Ma tõin seljakotitäie. Seal on veel palju
järel.»
«Ma tahan ka linna.»
Hetk enne, kui olid tulnud teised. Mõte linnast oli vastik.
«Teine kord.»
Tüdruk vaatas talle suurte silmadega otsa.
«Ma tahan ka linna.»
Ja poiss teadis, et ei saa ära öelda sellele kummalisele
väikesele lapsele. Liiga sügav oli pilk nois mustis silmis
ja liiga rahulikult oli eelmisel ööl loom lamanud punase
tulesõõri piiril, kus valgusest sai vari ja varjust
sünkroheline Galahari öö.
Nad asusid teele keskpäeval. Poiss läks ees ja tegi
väiksemale teed. Põõsaste ladvad olid neile
kõikjal üle pea. Emi valgus tegi poisi silmadele veidi
haiget ja paistis tulevat valest suunast. Selles suunas oli ebamugav
minna ja see tunne süvenes sedamööda, mida kauem nad
läksid. Laps ragistas reipalt tal seljataga. Teda ei paistnud
miski häirivat.
Poiss peatus alles linna serval kaljude juures. Inetu häil oli
nende ees avali. Tüdruk ahhetas, kui seda nägi.
«Ma ütlesin, et org on põõsaid täis
kasvanud.»
Tüdruk hakkas kiirustades laskuma. Mõne meetri järel
pööras ta ümber ja hõikas poissi, kes oli
üles seisma jäänud. Poiss raputas pead.
«Ma ei taha tulla.»
Tüdruku pilk väljendas arusaamatust.
«Miks sa ei taha? Tule ikka.»
Poiss astus mõned sammud ja jäi seisma.
«Ma ei taha tulla. Linn on kole.»
Laps tuli tema juurde tagasi ja võttis tal käest kinni.
Otsustavalt hakkas ta nõlvast alla minema.
«Sa pead linna tulema.»
Poiss lasi end kaasa vedada poole nõlvani.
Külm vahkhirm lõikus ta teadvusse. Mälestustetulv
lõi ta vankuma. Teised poisid. Kivi veristamas ta õlga.
Jooks. Põgenemine. Tolm. Kuumus.
Öö. Hiilimine majade vahel. Hirm jälitajate ees.
Väsitav künkassetõus. Pimestav valgus.
Püssipaugud.
Inimesed. Inimesed. Inimesed. Küsimused, lõputud, julmad,
mõttetud.
Kõik see koos -- linn oma õudustega.
Ta ei teadnud järgmisel hetkel isegi, mis tegi. Minut hiljem oli
ta ebainimliku jõuga sööstnud nõlvast
üles, laps kaenlas ja võssa kadunud. Pikad oksad
veristasid ja peksid teda, ta ei hoolinud sellest. Laps karjus,
kuidas jõudis. Ta peatus alles mitukümmend meetrit
oruservast eemal paksus võsas ja pani lapse maha. Viimase
karjumine kuhtus tasaseks nutuks.
Nad mõlemad tundsid, kuidas ümbritsev maastik rahu kallas
nende soontesse.
Nad olid väsinud. Poiss tundis seda iga oma lihasega, mis
pikkamööda värisemise lõpetasid. Laps oli vait
jäänud; ta ei jõudnud enam nutta.
Aga neil oli veel pikk tee ees pimeneval kõnnumaal. Tasakesi
taastusid normaalsed tajud; poiss kuulis jälle nagu tavaliselt,
loojuv Em paistis hariliku sooja säraga selle kalbe välkuva
kiirguse asemel, mida poiss oli mõne hetke eest näinud
üle terve taeva laotumas, kadunud oli vari ta silmade eest, mis
oli pannud ta uskuma, et ta on laskumas õhtusest videvikust
võiksüngesse pimedusevarjude riiki. Ta suutis jälle
mõelda -- ainult ühe erinevusega. Ta teadis, et ei
lähe enam iialgi linna. Ja ta oli nüüd juba väga
rahulik, kõik asetus täpselt oma kohale ja ta tunnetas
iga tuulehoogu ja leheliigutust ning adus põõsasmaa
ärkamist oma sügavast päevasest unest.
Suur loom liikus kusagil läheduses.
«Kui tore,» mõtles poiss, «oleks, kui ta tuleks
meie juurde nagu eile öösel ning viiks meid
laagrisse.»
Lehekatusest vaatas üksik kuu mõtlikult alla.
See mõte ei lasknud poissi enam lahti.
Kui tuleks loom, mis tunne see siis oleks? Ta teadis, et adub loomi
nende lõhnade ja vaiksete häälte järgi
üsna kaugelt, aga oli veel midagi. Teadmine, et loom on
lähedal. Kust see tuli nendel hämaratel öödel,
kui ta heledas kuuvalguses võsas liikus? Milline see teadmine
tundus -- poiss püüdis seda meelde tuletada, ette kujutada,
kujutluses uuesti luua. Ta püüdis pingsalt meenutada,
püüdis, püüdis --
Midagi ei juhtunud.
Kõik oli vaikne; keegi ei ragistanud suunas, kuhu poiss ikka
veel pingsalt vaatas. Ainult tüdruk liigutas ta selja taga.
Kõik oli vaikne.
Raod murdusid tüdruku jalaaste all seljataga.
Kas ikka tüdruku?
Väga aeglaselt pööras poiss pead.
Suur loom lamas maas ja tüdruk istus ta kõrval, hoides
kätt ta seljal. Looma pea oli pööratud tüdrukule;
näis, nagu ajaksid and juttu. Sõnatut, lähedast,
neile mõlemale igiomasel viisil.
Tüdruk tõstis pea ja vaatas talle otsa.
«Sa kutsusid tead, aga ta ei kuulnud. Mina kutsun
kõvemini,» sõnas ta lihtsalt.
Tüdruk klammerdus looma karvadesse ja hiivas end talle selga.
Loom nuhutas ja liigahtas ärevalt senitundmatu ebameeldiva
kogemuse peale -- paistis, et vaid hetk jääb veel ning ta
tormab ennast kammitsatest vabastades võssa, vaba ja uhkena,
et mitte kunagi enam naasta sellele väikesele välule, kus
veidrad olevused olid püüdnud teda orjastada.
Kuid järgmisel hetkel ta rahunes ning ampsas paar võrset
kõrvalolevalt põõsalt ning asus neid
mõnuga krõmpsutama.
Sest kaksteist kuud särasid äkki poisi mõttetaevas.
Uuesti seisis ta kalju varjus, kaasas sületäis mahlakaid
võrseid ning see, mida ta siis tundnud oli, täitis
äkki ääreni ta teadvuse. Hetke ta ei näinud enda
ees muud kui ööpimeduse varjus sädelevaid loomasilmi,
ta tundis endal uuesti nende kummalist pilku. Ja tumedad varjud
mähkisid ta pilguks endasse, kui ta seisis seal
võpsikulagendikul, ammuolnud öö hämarad
sügavused olid ta ees avali.
Talle oli meenunud.
Hetk hiljem pani õhtuhämarus ta silmi kissitama -- ta
seisis jälle seal, kus ennegi, ning kadunud oli öö ta
ümbert. Aga tunne jäi ja ta teadis, et ta enam kunagi ei
unusta seda, mille planeet oli talle usaldanud kuuhämaras
videvikus tumeda kalju all varjutuule sosinal lauldud viisi saatel.
|