|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
| 19.07.2001 22:59:33 |
Marcus |
Väga hea tekst oli. Rohkem pole nagu midagi öelda
| 03.08.2000 12:00:07 |
Saara |
Hmmmmm. Sisu eest viis pluss. Stili eest üle nelja välja ei venita. Vähemasti algus näeb küll vägisi sedamoodi välja nagu mõne 19. sajandi koolipreili luuleraamatust. Kuidagi õhuline ja pitsiga kaetud.
Ja veel nurisemist oleks muidugi selle psühholoogi kohta - ilmselt toimub tegevus aastal xxxx pärast meid ja kui juba praegu on sõna "debiilik" kasutamine diagnoosi panemiseks rrrangelt keelatud, siis... "Debiiliku" asemel peaks vist (ei kasuta, ei mäleta, ja viimane kliinilise psühholoogia eksam oli ka ammu) olema "kerge vaimne alaareng". Et olla poliitiliselt korrektne.
Aga eks viriseda oskab igaüks. Kiita on keeruline, aga tegelikult on ikka Väga Hea Lugu küll. huvitav, mis edasi sai?
Tjahh... Tundub, et kuskil kandis on minu ja KS sagedused na erinevad... seega pole resultaadiks mitte resonants, vaid tuiklemine...
Kahtlemata võtab KS kirjutamist tõsiselt, kuid hea eee... kristliku kultuuri areaalis kasvanud inimesena paistab pind teise silmas mulle pisut paremini kätte ära, kui palk oma silmas. Sesta'p juhiks Katariina jälgedes käies tähelepanu sihukestele momentumitele nagu "Kirkalt paistab Em siin päeval ja heidab lühikesi varje kolonistide järeltulijate laste tarmukate väikeste kehade taha..." mille juures käsi kuidagi iseenesest tõuseb kukalt sügama.
Come on ,kus on järgnevad osad?
Kas autor kavatseb Tähesõdade taktikat
et ootab paar aastakümmet?
Muidu oli loetav küll.
heh vaat see on vinge lugu. pingevabalt, ilma higita, loomulikult kirjutatud. Autor pole distantseerunud oma teosest. On kirjutatud ise ja iseendale ning seeläbi ka haaravveenvalt.
Mingid pisivead, liigdramaatilised tunduvad kujundid ning kirjeldused minetavad peagi tähtsuse, muie kaob et järele anda teose lihtsale lummusele
hinne kindlasti "kõige parem" ja teist niisama palju peale
Kristjan, krt, ära jama! Kus ülejäänu on? Anna kohe siia!
Nagu ma aru saan on tegu algusega mingile pikemale teosele. Vot kui see teos peaks miskipärast homme meie raamatupoodidesse jõudma, siis ma läheks laenaks raha ja ostaks selle.
Meeldis, et kohe ei saanud kõigest aru ning tegelikult on siiani pooled asjad vaid fantaasia vili. Võib-olla kirjutab autor selle kuidagi hoopis teisiti lahti. Head juttu tunneb minu arvates sellest, kui pärast mõte iseenesest selle juurde tagasi jookseb. ...et mis ikka juhtub 8)
Ei tahaks nüüd autorit tagant kiirustada, aga... Ma tahan edasi lugeda ja RUTTU :-))
Lugu avaldas muljet!
Kindlasti on see uus tase kohalikus ulmes, aga subjektiivse lugemiskogemuse põhjal seostus mulle «Galahar» eelkõige Andre Nortoni romaanidega. See pole mingi etteheide: Andre Norton on suurepärane kirjanik!
Ka mulle ei meeldi lastest peategelased... kuigi siin see niiväga ei häirinudki (Illimari ma vihkan!)... samas on laste silme läbi maailma näitamine üks mugav trikk: me kõik oleme kunagi lapsed olnud ning seetõttu oskame seda enamjaolt veenvalt kirja panna.
Konkreetselt midagi soovitada ja/või ette heita ma ei saa... sest sellisel kujul pole «Galahar» lõpetatud tekst. Igatahes ootan ma huviga... mis sellest välja koorub.
Kindlasti on «Galahar» (isegi sellisel kujul) autori ilmne õnnestumine.
| 07.01.1999 18:14:09 |
marta |
Ma unustasin vahepeal ära ,et see on sinu lugu (see on tunnustus).
| 05.01.1999 02:53:19 |
Must Kass |
Tegelt mulle Väike Illimar ka ei meeldi. Muu osa jälle väga skemaatiline.
Võtab sõnatuks... Kõigepealt lugesin läbi "Elisale" ja leidsin, et see on seni Algernoni parim lugu, siis "Gonvana lapsed" ja lõpux ka "Galahar"... Ja see parima loo tunne tekib igaühe korral... Mõni aeg tagasi tuli jutuks eesti ulmekirjanduse tase ja keegi väitis, et sellist asja pole üldse olemas... Nüüd olen kindel, et ikka on küll... Ja see pole sugugi mitte madal... Niiet hinnangud stiilis "eesti mastaabis annaks ikka 3 ära kuigi ega see suurem asi pole" võiks hakata vaikselt ära kaduma... Sellele loole kindel 5... Ülemaailmsel subjektiivsel diletantlikul skaalal... :)
Väga tore tekst. Meenutab Harrisoni "Surmailma", aga uuel tasemel. Meenub ka Le Guin, aga teistmoodi. Esimene jutt "Algernonis", mida lugedes kadedus peale tuleb: kui ma ka niimoodi oskaks... Ega ei oskagi. Mul peab kogu aeg tegevus käima.
Tjaa, mul tekkis tunne, nagu loeksin
mõne hea USA ulmekirjaniku hästi tõlgitud juttu.. selline imelik tunne.
Muidu oli mõnus lugeda, jutt oli sujuv
sõna otseses ja parimas mõttes. Ei
oskagi midagi lisada, igal juhul
ka minu meelest siiamaani parim
jutt Algernonis, lausa 5+.
Esimene tõeliselt täiskasvanud tekst eesti ulmes! Mida juba kirjutusoskuse seisukohast poleks häbi 90ndate anglo-ameerika SF-tekstide kõrvale panna. Mingil irratsionaalsel ja hämaral põhjusel meenutaski «Galahar» mulle 90ndate ameerika SFi. Ei midagi konkreetselt, vaid just niimoodi üldiselt, kui «90ndate ameerika SF» üldse mingi kogumina tähendust evib ja kõigest muust silmnähtavalt eristub.
Kui Kristjan Sanderi debüütjutt «Ajaleht» on esimene level ja «Algernoni» novembrinumbris ilmunud 3 suhteliselt pretensioonitut aga üldse mitte halvasti kirjutatud lühilugu teine level, siis «Galahar» on selgelt uus kvaliteet. Nii pikkuse, professionaalselt väljajoonistud originaalsete tegelaste, tohutult mõnusa ja omapärase kirjutuslaadi kui ka tõeliselt korraliku idee poolest.
«Galahariga», kui nii võiks öelda, on kogu eesti ulme tõusnud uuele tasandile. Sest kuigi Tiit Tarlap kirjutab suurepäraseid kosmoseseiklusi, on ta parimal juhul siiski vaid Eesti Edmond Hamilton ja/või Harry Harrison. «Galahar» on aga kõigele lisaks läbi ja lõhki moodne tekst. Kõige varasemaga eesti ulmes võrreldes, on tegu millegi üüratult tänapäevasega. Tekib mingi selline tunne, mida Simpsoni, Belialsi, Raudsaare, Barkeri, Bergi, Vangoneni ning kasvõi Tarlapi tekste lugedes kunagi pole kogenud. Vohh!
Tohutult meeldisid miskipärast «Galaharis» esimesed valjult öeldud sõnad: «Loom, loom.» Omas kontekstis. Selline segane mõte siis. Üldse oli juttu kuidagi eriliselt mõnus lugeda. Kuigi mingit pöörast sündmuste tulevärki ju polnud, ei hakanud kordagi igav. Kõik arenes kuidagi loomulikult edasi. Paraja tempoga. Lühivormi (lühijutt, jutustus, lühiromaan) jaoks ehk isegi veidi aeglase tempoga. Aga selles osas hoiatab autor ausalt teksti alguses kõiki lugejaid, et ega tegu polegi lühivormiga. Sellest aga mõne hetke pärast.
Kuigi ei maailm, 12 kuud, ega konversioon ju midagi superoriginaalset ega -erilist pole, ei ole ses osas midagi ka ette heita. Korralik maailm ja idee on vähemalt olemas! Ja seda ideed ka ekspluateeritakse. Mingil määral. Sellestki aga samuti hetke pärast. Enne loeks veel korra kokku loo plussid: erinevalt varasematest juttudest eesti ulmes täiskasvanud teksti mulje, kaasaegsus, tohutult mõnus kirjutamislaad, väga head kirjeldused ja karakterid ning kogu asja irratsionaalne loomulikkus. Tekst ei näi olevat loodud kuidagi nii, et tahan kangest juttu kirjutada, punnitan mingid tegelased, maailma ja sündmustiku välja ja hea ongi. Näib olevat olnud idee, mille üle autor mõnda aega ka mõtteid mõlgutanud on. Ja siis on selle tulemusena täiesti naturaalselt tekkinud tekst. Ilma mingi punnitamiseta.
Eelneva kiidulaulu põhjal ei maksa muidugi arvata, et «Galaharil» puudusi pole. On. Kahjuks! Aga võibolla ka mitte kahjuks. Tegu pole mitte tervikliku teksti (jutu või jutustusega), vaid algusega. Aga seda autor ka ausalt tunnistab. Tekst nimelt algab, hakkab ka arenema ja jääb siis pooleli. Mingit lõpplahendust, puänti või otste kokkutõmbamist ju pole. Tegu on lihtsalt väga hea algusega (romaanile?). Idee ekspluateerimine saab alguse ja jääb siis lihtsalt pooleli. Ning selles mõttes on «Galahari» kuratlikult raske hinnata. Terviklikku juttu nagu pole, samas on see algus väga meisterlikult kirja pandud. Nii et kui autor seda siiski mingil määral tervikuna välja pakkus, 4 punkti, kui see aga oligi vaid mõeldud nn appetizerina millalgi tulevikus ilmuvale romaanile, siis kindel 5!
Kui Kristjan Sanderil on plaanis «Galaharile» edaspidigi «Algernonis» järgesid avaldada, kus poolelijäänud tegevus jätkub, siis minu soovitus on, et olgu need järjed siis natuke rohkem ka iseseisva loo mõõtu. Kui tegu on nelja esimese peatükiga romaanist, on kõik väga hästi. Kui autoril on plaanis läbiva tegevuse või kontseptsiooniga juttude sari, mis lõpuks «Linna» laadseks jutukoguks või fix-up romaaniks peaks vormuma, siis peaksid jutud iseseisvalt ka terviklikena võetavad olema. Et saaks ka iga jutu kohta öelda «makes sense». «Galahari» kohta saab praegu aga öelda, et «doesn’t make sense». Aga võluv, loomulik ja professionaalne tekst on «Galahar» sellest hoolimata!
Täiesti viimase peal! Mu meelest hetke tugevaim jutt algernonis.
Esialgu mõtlesin, et ei lisagi rohkem midagi, a noh. Ideaalset ei ole siin ilmas ju miskit ja järgnev ei ole niivõrd esimese hinnangu tagasivõtmine kuivõrd lihtsalt soovitus, kuidas asja võibolla lihvida. Veelgi paremaks. Sest hea ta on tõesti. Kaunid kujundid ning väga kiftid kirjeldused. Terviklik idee ei selgunud, vaid kõigest aimus, aga kui tegemist esimese peatykiga - why not. Achjaa - loom kui selline on uskumatult mõnus olend.
Asja veelgi paremaks saaks muuta ilmselt keeleteadlik toimetaja, kes lihviks ära veikesed konarused lauseehituses a la sõnade järjekord pikemates keerulise ehitusega lausetes, mis mõnes kohas veidi konarlikult kõlama jäävad. Ja nopiks välja yksikud absurdinaljad nagu: "/-/ suurte rahnude vahele, kuhu ta väike kummargil keha ära kadus." Keha kadus ära?! ;) Veidi paremini annaks mõtte edasi näiteks: "mis varjasid ta väikese kummargil keha.."
A noh, maitseasi. Yks või paar sarnast kohta olid veel, a see on yhe jutu kohta tõeliselt vähe irisemist.
Professionaalsete kirjutajate käsikirjadestki loetud selliseid asju nagu: "lennuk hiilis tasakesi lähemale" ja "mongoliidsete näojoontega karvamütsiga mees".
|
