Jalakaallee lõppes ja paistma hakkas Victoria-aegne
elumaja. Susan seisatas. Selline oligi siis Arlington Hall,
vanaonu Benjamini pärandus. Suur punastest tellistest hoone
oli üleni luuderohtu kasvanud ja seisis väärikana
kesk tillukest metsistunud parki.
Susan astus edasi. Lehed ta jalge all sahisesid vaikselt. Ta
avas raske tammepuust ukse ja sisenes majja.
Jah, just sellisena oli ta seda ette kujutanud.
Kroonlühtrid, mõned vanaaegsed maalid, nikerdatud
käsipuudega pöögist trepp ja kamin, kindlasti
kamin. Kõik see oli siin olemas ja see valmistas talle
headmeelt.
«Huvitav, miks onu kunagi teenijaid ei palganud? Raha
tal selleks ju oli,» mõtles Susan õhtul
kamina ees istudes. Asi polnud selles, et onu majapidamine oleks
laokil olnud, kaugel sellest, kuid naisekäe puudumine andis
end siiski siin-seal tunda. Ta oli suurema osa tubadest
läbi käinud ja nähtuga rahul. Väike
koristus, magamistuppa uued kardinad, raamatukogutoa kanapeele
uus katteriie, mõned asjad oma käe järgi
ümber tõsta ja majast saab talle hubane kodu.
Leegid kaminas hüplesid lõbusalt ja puude
praksumine summutas akna tagant kostva tuule undamise. Korraga
näis Susanile, et ta kuulis nuuksumist. Meelepete? Tuul? Ta
tõusis ja jäi kuulama. Jälle! Polnud kahtlust,
keegi nuttis! Susan haaras küünla ja kiirustas halli.
Vana trepi astmed naksusid kurjakuulutavalt, kui ta teisele
korrusele tõusis. Hääl aga kostus veelgi
kõrgemalt.
«Ärklituba!» taipas Susan. Seal oli ta ennist
käimata jätnud.
Ta lükkas ukse lahti ja sisenes väiksesse, tolmu ja
ämblikuvõrke täis tuppa. Ainsaks
mööbliks toas oli suur kummut ja ilma jalata tool.
Siis nägi ta peeglit. See oli kõrge ja uhke,
väikese peeglilauakesega, magamistoas seisva peegli
kaksikvend. Susan puhastas peegli tolmust ja astus sammukese
tagasi, et oma kätetööd silmitseda. Klaas oli
endiselt tuhm, otsekui oleks ta ka teiselt poolt tolmune ja
läbi selle tolmukihi paistis naisterahva kuju.
Susan karjatas. See polnud tema peegelpilt! Naine peeglis
hoidis küll samuti küünalt, kuid seljas oli tal
valge öösärk. Pikad juuksed sassis, seisis ta
seal ja nuttis ning ta pisarad hüplesid pärlitena
peeglilaual. Tema pilgus peegeldus selline äng, selline
ahastus, et Susanil hakkas valus.
«Mida..? Mida ma pean tegema?» sosistas Susan, kui
naine oma pilgu taas temale pööras. «Kuidas ma
saaksin aidata?»
Kuid naine ei vastanud. Tummalt murdis ta oma käsi ja
sirutas need siis paluvalt ette.
Susan, kes ei suutnud seda enam taluda, kattis näo
kätega ja tormas välja.
***
Igal õhtul läks ta ärklituppa ja seisis
seal, süda lõhkemas, oskamata aidata naist
teiselpool peeglit. Tavaliselt kustutas ta küünla juba
trepil, et mitte summutada seda pehmet nõiduslikku kuma,
mis tulvas tuppa peeglinaise küünlast. Daam Valges,
nii hakkas Susan teda mõttes kutsuma.
Talle tundus, et oli leidnud endale sõbra, kellegi,
kes teda vajas. Ta ei osanud küll naist aidata, kuid
paistis, et too sai lohutust ainuüksi tema sealviibimisest.
Daam Valges ei nuuksunud enam ohjeldamatult ega murdnud
käsi. Ta lihtsalt seisis ja ohkas nukralt, pillates
aegajalt mõne pisara. Siiski rõhus naise
õnnetu olek Susanit rängalt. Mis oli ta teinud, et
teda nõnda karistati? Oli ta süütu kannataja,
ülekohtu ohver või sellise kohtlemise ära
teeninud?
***
Ühel õhtul, kui Susan taas ärklitoas seisis,
ei pidanud ta Daami ohkeid kuuldes enam vastu ja,
mõistmata ise, mida teeb, virutas küünlajala
otse peeglisse. Peegel mõranes kohutava raginaga ja
tuulehoog, mis läbi toa vuhises, kustutas küünla
peeglinaise käes. Tuba mattus pimedusse ja Susan kuulis
pikka ohet. Selles oli nii palju kergendust ja
vabanemisjoovastust, et ta laginal naerma puhkes. Ta oli seda
siiski suutnud; ta oli aidanud Daami Valges!
Susan läitis küünla ja vaatas peeglisse. Jah,
Daam Valges oli läinud. Mõranenud peeglist nägi
ta vaid iseenese peegeldust.
***
Möödusid päevad. Susan muutus tujutuks ja
närviliseks. Teda rõhus üksindus, tunne, et
teda on maha jäetud. Elu oli tühi nagu pärast
lähedase sõbra surma. Ta ei leidnud enam kuskil asu,
maja tundus korraga suur ja kõle, uni muutus aina
kehvemaks.
Ühel ööl ärkas ta karjatades. Ta oli
näinud Daami Valges. Daam seisis kesk imekaunist aasa ja
kutsus teda, Susanit. Ta oli tahtnud minna, tahtnud nii
väga, kuid läbipaistev sein nende vahel ei lasknud tal
sammugi astuda.
Susan puhkes nutma. Mingi seletamatu jõu sunnil ta
tõusis, süütas küünla ja astus peegli
ette. Tolmunud klaas peegeldas tema õnnetut kuju --
juuksed sassis, valge öösärk seljas, pisarad
tilkumas peeglilauale. Daam Valges. Kohutava selgusega adus ta,
mida see tähendab. Nüüd oli temast saanud Daam
Valges. Nüüd oli tema kord oodata kedagi, kes
lõpetaks selle painaja ja aitaks teda.
***
Ja nii seisis ta igal ööl, küünal
käes, peegli ees ja nuttis.
|