|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2000 |
Uued arvustused ]
Susan muutus siis daamiks valges. Kuidas see välja nägi ja toimis? Kas ta võis endale külalisi kutsuda? Kas ta võis käia poes asju ostmas? Kui jah, siis miks ta ära ei võinud kolida? Kui ei, siis kuidas ta süüa sai? Sellistele küsimustele tahtnuks ma vastust. Praegu on see liigagi tavaline VB jutt: idee on hea, realisatsioon häbematult kehv.
Lugesin läbi... konti ei murra... elamust ei saanud... pigem külmaks jättis... tekitas tõesti tunde, et vaid veel üks jutt loomingulises biograafias...
| 14.07.2000 15:11:02 |
Katariina |
Kummaliselt steriilne tõepoolest. Hea sõna ytleks kindlasti selle kohta, et võrreldes mitmete varasemate lugudega on stiil kõvasti paranenud. Tõesti perfektne.
Sisuga on veidi pahasti. Aga paraku - kummituslugudel on harva mingi suurem või sygavam sisu, parimal juhul on nad õudsed, aga yldjuhul siiski mitte. Nii, et tavapärase kummitusjutu mõõdu annab asi välja, aga õuduka - thanks, but no thanks. Minu jaoks on häda selles, et asjal ei ole hinge sees.
Kokkuvõtteks: kerge, yhekordselt kasutatav kummituslugu, olemuselt ysna elutu ja veidi nostalgiline nagu nõela otsa torgatud liblikas ;)
| 10.07.2000 13:51:33 |
Tarts |
Ongi kõik enne mind ära öeldud. Sisutühi, igav. Olgu kurat kiidetud, et ni lühike.
Kristjan ütles põhilise ära. Just nimelt sile ja pretensioonitu. Mõjub perfektse käsitööna, kuhu pole kukkunud teragi loovust. Kui istuksin vanglas, kus lugemislimiit on üks jutuke kuus, siis oleks asjal ehk isegi väärtust.
Kristjan ütles põhilise ära. Just nimelt sile ja pretensioonitu. Mõjub perfektse käsitööna, kuhu pole kukkunud teragi loovust. Kui istuksin vanglas, kus lugemislimiit on üks jutuke kuus, siis oleks asjal ehk isegi väärtust.
Nonii, jällegi üks laastuke kodumaise klassiku Belialsi viljakast sulest. Kunagi ma võtsin artiklis arvustada I. Hargla loomingu. Mulle hakkab vägisi peale tulema tahtmine kirjutada teine samaslaadne artikkel pealkirjaga "10 põhjust, miks Hargla on iga kell 10* etem Belialsist". Aga ilmselt ei hakka ma seda tegema -- rohkem aega, kui tema juttude lugemisele ning viimaste kiirele arvustamisele siin ja BAASis ei ole mul mingit kavatsust sellele autorile raisata. Kui Hargla saab vähemalt kolme mu käest kätte iga kell, siis Belialsi keskmine hinne kipub mul mainitust arvatavasti poolteist hinnet madalam tulema.
Milles siis asi? Lühidalt käib Belials mulle närvidele järgmisel põhjusel -- ta lood, niipalju kui mina neid olen lugenud, on ajulamendavalt lihtsad. Mitte mingeid süzheelisi keerdkäike, mitte mingit pinge üleskruvimist, isegi mitte püüdu stilistilisele originaalsusele. Mitte mingit vaevanägemist originaalsete lahenduste kallal, süzheed, mis sobiks näiteks artikli "stamp" alla seletavas sõnaraamatus. Mitte midagi peale üheülbaliste süzheede keerutamata laialilaotamise ühel-kahel leheküljel. Vaid jutukesed, mis näivad olevat treitud "linnukese kirja saamise" eesmärgil, üheülbalised, siledad, silmapaistmatud, korralikult reas, igavad ja pretensioonitud. See ei ole kirjandus.
Peaks ausalt öelda hakkama Musta Kassi praktikat järgima ning neid sünnitisi lihtsalt ignoreerima edaspidi.
|
