05.07.2000 |
Indrek Hargla
«Kuningas Christeri mõõk» ja Ingrid |
Arvustused |
Aknast avanes vaade sammaldunud kividele, lahel oli parasjagu
sügistuult ja lained loksusid vahutades randa. Ma ei
kuulnud loksumist; restorani aknad olid suletud, kuid nad ei
sulgenud mu meelte ees mere lõhnu ja hääli.
Mulle meeldis see pilt, oma uue suvila aknast hakkan ma
nüüd kogu aeg merd nägema. Hämardus, tibutas
kergelt vihma. «Kuningas Christeri
mõõga» terrass oli klaasseintega, meri
siinsamas. Tüüpiline lõunarootsi
linnalähedane restoran -- avar, piinlikuseni puhas, hubane;
mälestusmärk üleelmisel kümnendil seda maad
tabanud kõigelubatusest...
«Ma ootan kedagi,» ütlesin kelnerile.
«Üks õlu seniks. Midagi lahjemat.» Ta
noogutas ja eemaldus. Tuhatoosi laual muidugi ei olnud.
Läksin ise serveerimislaua juurde ja varustasin ennast
ühega, tabades saali teisest otsast hallipäise
pensionäri hukkamõistva pilgu.
Õlu oli jääkülm ja ilma vahu ja peaaegu
maitseta. Vaatsin kella. 18.04. Olime kokku leppinud pisut peale
kuut. Ta lõpetab töö kell neli, sõidab
koju, vahetab riided (kas vahetab?), mukib ennast veidi ja
võtab takso. Taksot ma talle ei maininud, ütlesin
vaid, et tulen oma autoga. See pidi piisav olema, Ingrid on
mõistlik tüdruk.
Ta tuli 18.11. Tuli kiirel, uhkel ja naerataval sammul,
nautides oma saabumise effekti. Põlvedeni nahkseelik
(täpselt põlvedeni), ainult niipalju, et
sääred kogu oma jumalikkuses näha oleksid, pisut
ümber puusade -- ja jälle täpselt parajalt, et
mitte mõjuda liiga väljakutsuvana, pigem
informeerijana. Hallikas sviiter. Rinnahoidja oli ta kodus
ära võtnud, tarbetu samm mõnes mõttes,
see oli tal mingi moodne väljaanne, mis ei surunud rindu
liiga keha ligi... Kuid sviiter oli liibuv, tema rinnad kerkisid
neist malbe väljakutsena. Ta teadis, et olin päeval
hetkeks liiga kauaks ta avatud pluusinööbist
põhjustatud vaadet nautima jäänud. Pluus oli
valge, rinnahoidja joonistus sellest ilusti välja. Ja
Ingrid teadis, et ma teadsin, et päeval oli ta veel
rinnahoidjas... Zhest oli piisav ja kõnekas. Nii tullakse
ennast pakkuma ja andma. Ma kavatsesin pakkumise vastu
võtta. Helepruunid juuksed, kukla tagant patsi
sõlmatud, et kaunid näojooned täiuslikkuses
välja joonistuksid -- tal polnud tarvis mind oma juustega
peibutada. Teravapilgulised, elavad silmad, rootslaslik
nöbinina ja kõrge laup, kitsad huuled.
Ta istus, jäädes laua juures viivuks seisma, et
saaksin teda imetleda; ja istus väga graatsiliselt, surus
reied kokku, lehvitas oma helepruune juukseid. Ma ei hakanud
tõusma, sest teadsin, et siin pole kombeks naistele toole
laua alt tõmmata. Aga igas muus mõttes on nad
naised nagu naised ikka.
«Ma hilinesin veidi, vabanda,» ütles ka oma
laulval häälel ja naeratas. Tegelikult kiirgas ja
lõbusast naeratusest hoopis küsimus -- «Noh!
Kuidas on? Oled vapustatud?»
Mõneti ma olin. «Vabandan,» vastasin.
«Hilinemine pole kuigi suur patt. Sa näed fantastiline
välja.» Temast lõhnas vihma, mere ja
«Gucci» järele. Mitte tugevalt.
«Mul läks taksoga pisut aega, linnas on
tipptund.» Kurat, ta ei raiska ka üldse aega! Juba
pidin ma teadma, et ta tuli taksoga.
«Ma ütlesin, et sa näed fantastiline
välja.»
«Aitäh.» Pakkusin talle sigaretti. Ingrid
sõrmed riivasid pooleldi mõtteliselt mu kätt,
kui ta danhilli õngitses. Alles siis, kui tulemasinat
klõpsutasin, küsis ta äkki: «Kuidas sa
tead, et ma suitsetan?» Töö juures nad ei tohi ju
suitsetada.
«Nägin, kuidas sa sulepead hoidsid. Igatsevalt,
kahe sõrme vahel keerutades.»
«Detektiiv!» ta puhus suitsu mõnuga
välja.
«Iga ajaloolane on pisut detektiiv. Pealegi tuleb
deduktiivset meetodit kasutada igal alal, mitte ainult
kriminalistikas. Loogika on relv.»
«Heinlein ütleb, et loogika on tautoloogia, selle
kaudu ei saa me midagi teada, mida me juba ei tea.»
«Sa oled Heinleini lugenud?»
«Minu endine mees luges teda palju. Ja tsiteeris mulle.
Sa ei kasutanud loogikat, vaid lihtsat vaatlust.»
«Ja tegin sellest tõese järelduse.»
Ta noogutas ja pilgutas kiiresti ripsmeid. Ilusad silmad,
täpselt need, mis vaja. «Tegid juhuslikult õige
järelduse.»
«Hästi, edaspidi katsun rohkem empiirikaga
relvastuda.»
«Ajaloolastel pole just palju millega relvastuda. Kuid
sinu relvad on head. Tead, millise mulje sinu loeng jättis?
Nad olid täielikus vaimustuses, tormasid sind
otsima...»
Ja ta rääkis mulle sellest, mida isegi teadsin.
Mõtlesin, kas mitte teadlaste vaimustus polnud kallutanud
Ingridit nii riietuma. Naised on nii mõjutatavad ja tihti
pole võimalik mõista, kellest või millest.
Konverentsikeskuse sekretärina puutus ta paljude
kuulsustega kokku. Ilus, aktiivne, energiline naine. Loomulikult
ei võtnud ta igat õhtusöögikutset vastu,
ei -- seda ma temast ei uskunud. Ingridis oli piisavalt
eneseuhkust ja väärikust.
«Ingrid!» ütlesin, kui ta oli oma
kiidukõne lõpetanud. «Ma tahtsin sind selle
õhtusöögiga lihtsalt tänada. Ilma sinuta
poleks see kõik olnud nii suurepärane. Olen sulle
väga tänulik, tõesti olen. Kõik tuli ju
nädalajagu ümber mängida, kutsed ümber
kirjutada. Ja et loeng õnnestus -- et kogu konverents
õnnestus, hoolimata minu viivitusest -- on suuresti sinu
teene.» Ja ma olin siiras. Ta sai sellest aru. Olin
tüdrukut oma plaanide muutmisega kõvasti
vintsutanud. Aga nägin ma teda esimest korda alles siin --
Lundis. Ning pidin ennast taas needma, kui halvasti ma oskan
telefonis kõlanud hääle omanikku ette kujutada.
Telefonid? ma pole veel ikka nendega harjunud!
«Aitäh, Rainer!» sõnas ta vaikselt.
«Ja aitäh lillede eest.»
Ta oli aru saanud! Saatsin buketi anonüümselt. Nii
mõjub rohkem.
Kelner. Me tellisime veel ühed õlled ja
jäime menüüd uurima.
«Lubad, ma valin?» Vaatame, kui palju on temas
rootslannat. Aga ta noogutas. «Ma olen tegelikult
kohutavalt näljane.»
«Siis tellime midagi kergemat -- näljaga ei tohi
palju süüa. Hoolimata sellest, kui palju tahad.»
Noh, ma tegin nalja, aga mõtlesin seda
tõsiselt.
«Armastad sa rootsi toite?» küsis ta.
«Ohjaa, väga!»
Eelroad koosnesid peamiselt lõhest, heeringast ja
kõiksugusest muust jälkusest, mis vees elab. Siiski,
oli ka ainult taimesalateid.
«Meie köök on väga tervislik,»
seletas Ingrid edasi. «Kerge, lihtne ja kasulik. Rootslased
pole kunagi pidanud suuri loomakarju. Meri on lähedal ja
rikas, põhjas on metsad ja põdrad. Aga me
armastame juurvilju ka.»
«Mina armastan juurvilju lausa meeletult.»
«Kas tõesti! See on tore. Tead, ma pole muidugi
päris taimetoitlane, kuid proovin siiski ilma raskema
lihata läbi ajada. On muidugi fanaatilisi taimetoitlasi,
mõned neist on täitsa hullud. Meil Rootsis, ma
mõtlen. Aga mina söön kala ja kana hea meelega.
Raskemat liha aga mitte eriti...»
«Mitte eriti...» küsisin menüült
pilku tõstes.
«Nojah. Sea- ja loomaliha näiteks. Ma
söön neid olendeid, kes ei armasta -- kalu,
kanu...»
«Kas kanad ei armasta?»
«Nad ei kanna oma poegade eest hoolt nagu imetajad, ma
mõtlen. Ainult sigivad. Aga lehmad ja vasikad... Ma olen
maalt pärit,» lisas ta selgituseks.
«Soovid algatuseks kreeka salatit?» tegin ma
ettepaneku. «Tomat, feta, sibul, kapsas,
oliiviõli.»
«Hea meelega, ainult ma ei usu, et nad siin
oliiviõli kasutavad.»
«Midaiganes, mulle maitsevad kreeka toidud. Senikaua,
kui nad liha kallale ei lähe.»
«Sa oled ka taimetoitlane?»
«Oo ei, kaugeltki mitte. Aga mul on omad eelistused.
Kreeka lihatoidud nende hulka ei kuulu. Mida me põhiroaks
võtame? Kala?»
Ingrid muigas: «Oleneb millist veini me tahame
juua.»
«Et siis nagu toit käib veini juurde, mitte
vastupidi?»
«Ma valin alati niimoodi. Täna ma mõtlen
kerge muskaadiga prantsuse veini peale. Selle juurde
sobiks...»
«Merluus a la San Jose,» katkestasin teda. «Ja
vein on 86-nda «Chablis de Montagues». Kusjuures
täiesti kindalt!»
«Neil on merluusi?» kergitas ta silmi. «Poleks
arvanudki...»
«Neil ei ole merluusi, paraku. Olen seda ükskord
San Jose's söönud, peakoka soovitusel. Kala polnud
suurem asi aga vein oli võrratu.» Naersime.
Millistest tühiasjadest ka nalja ei leita, kui tahetakse
naerda.
«Sulle meeldivad veinid?» päris siis Ingrid,
kui oli oma naerulsui näo üle laua minu poole
kallutanud. «Tead, mina olen mõnikord veinidieedil,
see on nii toitev.»
«Ma ei usu, et sul oleks ükski hea põhjus
dieedi jaoks.» Ega tal olnudki.
«Naised peavad ikka vahest dieeti pidama. Jääb
kala.»
«Lõhe, kammeljas, tursk?»
«Pigem tursk, lõhe on liiga rasvane.»
«Tursk Karlskrona moodi siis,» otsustasin.
«Sobib mullegi.»
«Ei, ära lase ennast minu taimetoitlusest segada.
Kui soovid biifsteiki või midagi...»
«Ingrid, ma söön heameelega keedetud
turska.»
«Seda meil osatakse teha,» noogutas Ingrid agaralt.
«Aga tead, mis on rootsi köögi suurim
võlu?»
«Juurviljad?,» pakkusin.
«Muidugi! Lillkapsad võiga, estragoniga hautatud
kaalikad, stuuvitud kartulid...mmmm.»
Lillkapsad võiga, estragoniga hautatud kaalikad,
stuuvitud kartulid... mõelda vaid!
Ingrid limpsas keelega üle oma meelate huulte. See oli
mõeldud selleks, et ma näeks ta huuli, keelt ja
naudinguaimuses nägu.
«Oleme siis valinud -- feta ja tursk?»
«Nii pole sul võimalust prantsuse keeles
tellida,» nurrus ta.
«Sa arvasid, et katsun sind niimoodi
meelitada?»
«Oo, ma ei mõelnud üldse, et sa peaksid mind
meelitama. Lihtsalt sa näid olevat sedasorti mees, kes
põhimõtteliselt tellib ainult prantsuse
keeles.
Jäi veel vein. «Dom d'Aguilloc,» pakkusin
«95. aasta oma. See on veidi mõrkja maitsega,
muskaati väga õrnalt aga tursa juurde
sobib.»
«Kas neil Austraalia veine on?»
Lugesin veinimenüüd. «On. Aga...need pole
suuremad asjad. Oota, siiski... «Drewston Hill». See on
küll joodav.»
««Drewston Hill?» Pole kuulnudki.»
«Uus sort. Mõjub teiste osside magusa
kõrval ootamatult hapuna. Aga huvitav kogemus.»
«Oled sa seda joonud?»
«Mitte palju. Austraalia veinid pole minu
maitse.»
«Aga California?»
Minu grimass ütles kõik.
«Paul Masson? Kas see siis...»
«On hea kolmel põhjusel. Esiteks saab tühja
pudelit lillevaasina kasutada. Teiseks ei pea korgitseri olema,
keerad lihtsalt kaane pealt. Kolmandaks on pudel liitrine. Aga
õhtusöögi juurde seda juua ei kõlba.
Isegi marineerimiseks on ta liiga rämps.»
«Kes siis Paul Massoniga marineerib?»
«Ilmselt need, kes kokandusest midagi ei tea.
«Masson» rikub hea toidu ära.»
Ingrid naeris. «Millega siis sina marineerid? Või
teed sa üldse ise süüa?»
«Jah, teen küll. Ma olen suurepärane kokk,
Ingrid. Ausalt! See on poissmehe elu üks nauditavamaid
elamusi. Toituda tuleb targalt ja tervislikult. Õige toit
pikendab eluiga. Aga marineerin ma peamiselt «Lussac St.
Emillion'iga». 94. aastast allapoole jäävate
markidega. Kuigi ka see on joomiseks suurepärane.
«Lussac» on väga pika ajalooga vein.»
«On neil seda?»
Tegin näo, et uurin menüüd.
«On.»
«Siis joome Lussac'i.»
Lähenev kelner kuulis seda ja noogutas mõistvalt.
«Lussac» oli siin üks kallimaid veine.
Nägin, et ta silmitses Ingridit hindavalt ja
heakskiitvalt.
«Me võtame kahed kreeka salatid ja kahed tursad
Karlskrona moodi,» ütlesin talle. « Ja kalale
soola ainult peale keetmist. Ilma loorberita. Salat
oliiviõliga. Pudel «Lussac'i», kõige
parem, kui see oleks 86. aasta oma.»
Kui ta läinud olid ümises Ingrid: «Ja sa ei
saanudki prantuse keeles tellida...»
«Mul on järgmisel nädalal Toulouse'is seminar.
Küll ma siis jõuan. Neil on seal linna lähedal
suurepäraseid restorane -- pisikesed, hubased, kitsad.
Tänaval laudade ääres istuvad vuntside ja
barettidega vanamehed, joovad kalvaadost ning mängivad
doominot. Stiilne linn...tule kaasa!»
Ta oli üllatunud aga meeldivalt üllatanud.
«Mul on töö, Rainer... Ma ei saa nii
äkki.» Aga ei küsimust, miks ta peaks tulema.
«Noh, ma niisama...juhuks, kui saad. Seminar kestab kolm
päeva. Mul läheb seal igavaks.»
«Ma olen kindel, et sa leiad kohalikust ülikoolist
mõne kena sekretäri...»
«Neil ei ole seal nii kenasid sekretäre. Ja asi
pole ju ainult kenaduses.»
«Milles siis?»
Kehitasin õlgu. «Prantsuse sügis, hiline
suvi õieti. Viimased viinamarjasaagid, õhus on
magus ja imal õunalõhn, päike käib
madalalt aga ööd on veel soojad. Lõikuspeaod...
Mina ja Rootsi kõige ilusam naine. Romantika...»
Nüüd ta ei naernud. «Ma tuleksin, Rainer. Hea
meelega tuleksin, tõesti, aga ma ei saa.»
«Siis järgmisel sügisel? Ma tulen aasta
pärast jälle siia. Tead, ma ostisn ju mere
äärde suvila.»
«Mäletan, et mainisid seda. Kas sa hakkadki
nüüd Rootsis ja sügiseti puhkamas
käima?»
«Järgmised kaks aastat olen Kieli Ülikoolis.
Sealt pole palju nädalavahetusteks siia sõita.
Suvila on üksildases kohas, peaaegu otse rannal.
Jõuan neljapäeva õhtul (reeded teen
loengutest vabaks), järgmisel hommikul kalale, pärast
nokitsen maja kallal. Laupäeval töötan.
Pühapäeval pakin asjad ja olen õhtul taas
Kielis. Ja siis on jõulud ja kolm vaba
nädalalt.»
«Mis sind Rootsis nii köidab?» uuris ta.
«Toit ehk? Loodus ja meri. Üksindus. Kõle
sügis.»
«Sulle meeldis ju prantsuse sügis.»
«Vene sügis meeldib mulle ka. Ja Itaalia oma. Mulle
meeldivad kõik sügised, nad on erinevad. Looduse
muutumine ja see, kuidas inimesed seda vastu võtavad.
Sügis muudab inimesi, Ingrid. Ma tahan kogeda kõiki
sügiseid maailmas.»
Toodi feta salat. Kelner valas mulle veini. Maitsesin
seda. «See on 84. aasta oma,» ütlesin pilku
pudelile heitmata.
«Te ütlesite, et kõige parem, kui oleks
86. aasta, aga seda meil ei ole. Kuid...»
«Pole hullu, aitäh. See sobib
suurepäraselt!»
Me lõime klaase kokku. «Sinu terviseks, Ingrid.
Ja veelkord -- suur aitäh sulle.»
«Sinu terviseks, Rainer!»
Süütasime sigaretid, ega asunud veel salati
kallale. «See sinu loeng,» tuletas Ingrid meelde.
«Tead, ma kuulan ikka kõiki loenguid, mida olen
ettevalmistanud... Mitte, et ma neist kõigist aru
saaksin. Geenitehnoloogiast või küberneetikast ei
mõista ma midagi, ajalugu pole mind ka kunagi eriti
huvitanud. Sinu loeng aga... Tead, see lummas kuidagi.
Kõik oli nii elav ja siinsamas. Sulgesin silmad ja
nägin kõike nii reaalselt. See on suur kunst, mida
sa valdad -- auditoorium neelas iga su sõna.»
«Nojah,» tegelikult ma olin nüüd pisut
kõrvust tõstetud. «Ehk oli ka teema
huvitav...»
«Huvitav? Ma arvan, et teema polnud üldse huvitav,
vähemalt minusugusele asjasepühendamatule. Sina tegid
ta huvitavaks, mõelda vaid -- «17. sajandi
Lõuna-Saksimaa kuurivürstide õukonnast
levinud alkeemia mõju valgustusaegse meditsiini
arengule» -- kas midagi igavamat on veel võimalik
välja mõelda?! Aga sa panid selle elama ja
kõlama.»
«Head isu, Ingrid!» Me sõime. Feta
oli odavamat sorti oliiviõliga, kuid üsna maitsev.
Ingrid mälus aeglaselt juustu, kallutas pea viltu,
silmad poolsuletud ja võttis väikse
sõõmu veini. Ma tahtsin seda naist! «See on
tõesti hea vein. Jätan meelde,» lubas ta. Me
rääkisime veel veinidest, sest veinist
rääkimine paneb teda jooma. Enne turske tellisime
teise pudeli. Ingridi silmadesse tekkis peibutav ja kaval
tuluke, ta elavnes, liikus rohkem toolil, kallutas ennast
ühe rohkem üle laua minu poole. Tundsin ta
«Nina» ja «Lussac'iga» segunevat hingust.
Kui ta vahepael tualetti läks, kõikus ta kergelt. Ta
oli juba piisavalt joonud.
Tursk oli hea. Ingrid sõi isuga. Ma jutustasin talle
keskaegseid erootilisi anektoote. Ta arvas, et ka neist
võiks loengu kokku seada. Mina ütlesin, et sel
puuduks teaduslik tähendus.
«Sa ei peaaegu söö üldse,
Rainer.»
Näkkisin kergelt broccolit. «Söön ikka.
Aga mulle meeldib aeglaselt süüa. Meil pole ju kuhugi
kiiret.»
«Ei. Ei ole. Aga hilja on raskem taksot saada.»
«Ma viin su koju, ole mureta.»
«Aga siis ei tohiks sa enam veini juua.»
Ma valasin ta pokaali täis. «Hästi, ma ei joo
enam.»
«Aga mina ei taha üksi juua.»
«Ma olen hea juht, Ingrid. Ei ühtegi
õnnetust. Sinu terviseks!»
«Meie terviseks, skål!»
Lõpetasime pudeli ja tema oma prae poole tunni
pärast. Kohvist ja jäätisest loobusime.
Nägin juba Ingridi näost, et ta tahtis voodisse. Kui
me «Kuningas Christeri Mõõgast»
väljusime, oli sadu järele jäänud. Õhk
oli selge ja värske. Ta hoidis mul käest ja tema
sõrmed värisesid erutusest.
Parkla oli restorani taga ja tühi. Siia ei avanenud
ühtegi akent.
Me suudlesime auto juures. Ta nõjatus vastu
pagasiruumi, ajas jalad kergelt laiali, lükkas ennast minu
vastu, sirutas käed pintsaku alt läbi, tundsin ta
küüsi oma seljal.
«Lussac'i» hapukas muskaadimaitse oli ta huultel ja
keelel, mis vilkalt ja andunult mu suhu lipsas. Mulle meeldis ta
suudlus.
Silitasin ta rindu ja tõmbasin kergelt pagasiruumist
eemale. Vaba vasaku käega avasin luugi. Ingrid ei teinud
seda märkamagi ja imes ennast endiselt mu huulte vastu.
Libistasin käe üle naise selja, kuni see puutus vastu
mu paremat rannet, stileti pärlmutterkäepide hakkas
varuka salataskust ustavalt pihku. Kuurvürst Bernhardti
kingitus oma usinale ja kuulekale õuearst Rainerile... Ma
torkasin stileti kiiresti Ingridi vasakusse külge --
täpselt ribide vahele, otse südamesse. Ta ei tundnud
valu, stilett on nõelterav ja vilunud kätes
viivituseta surmav. Tema huuled olid veel ikka minu suul, sinna
ta ohkas ka oma surmaohke, tundsin keelel südamesooja verd.
Naine vajus pagasiruumi, sulgesin luugi.
Tegelikult oligi vana hea Bernhardt selle
«Lussaci'ga» marinaadiretsepti leiutanud. Rootsi
aedvilju meil siis muidugi veel polnud.
Lillkapsad võiga, estragoniga hautatud kaalikad,
stuuvitud kartulid? Ohjaa... muidugi!
Kopenhaagen, oktoober 1999
|