|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2000 |
Uued arvustused ]
| 19.12.2002 11:10:10 |
Jaan5 |
Lugu oli minu aarvates väga realistlik, tundus nagu tegevus jookseks minu silme ees. Kuna ma pole varem selliseid teoseid lugenud siis ei oska võrrelda aga huvitav oli küll. Tegemist oli teatud tüüpi inimestega, keda võib kergesti ära tunda. Kirjeldused polnud küll paljusõnalised aga mulje jäi väga usutav. Lõpp oli natuke aimatav aga see ei häirinud. Kena lugu.
Oli üsna huvitav. Kõik oli väga täpselt kirjeldatud (täielik realistlik teema). Sisutu jutt oli aga siiski huvitav.
| 19.12.2002 11:07:27 |
Helen4 |
Päris huvitav jutt oli.Ootamatu lõpuga ja mõtlemapanev.Tundus küllaltki reaalsena,eriti jutt restoranis ja kirjeldus Ingridist.
| 07.12.2001 11:41:27 |
LauraP |
Loo alguses tundus, nagu oleks tegemist mingi naistekaga-romantiline õhkkond, kerge erootilise alatooniga kirjeldused jne.
Vastupidiselt minu ootustele oli lõpp aga täiesti šokeeriv ja "krookis" selle natuge läila alguse kokku.
(see veini valimise osa oli veidi tüütav ja pikk)
| 09.04.2001 15:39:57 |
Katariina |
Erakordselt söödav lugu. Geniaalselt lihtne idee nii... isuäratavalt teostatud. Lõpp nagu tõeline magustoit - with a cherry on top.
Lõpp oli täiesti erakordselt ja jäägitult võluv. Meisterlik. Õõvastav ja humoorikas yhtaegu, ning kuna ma ei pea jagama Veskimehe tuska hea algmaterjali mittesihtotstarbelise tarvitamise pärast, siis tunnistan, et peategelase kire kulinaarne suund oli igati sugestiivne ;)
Pealegi - Hargla tõsisyngete ja mitmetahuliste eeposte vahele on see lihtne ja elunautiv lugu meeldiv vaheldus.
Minu suhtumist Indrek Hargla loomingusse näitab ka järgmine fakt, et praktiliselt kõik Hargla lood on mul enne ilmumist juba käsikirjas loetud... noh, toimetuseliikme rõõm!
Juttu ««Kuningas Christeri mõõk» ja Ingrid» olen ma lugenud circa kolm korda... ning iga korraga läheb aina paremaks. Kuigi tegu on üsna sisutühja ja pelgalt lõpule üles ehitatud looga... meeldib mulle jutt ning uued lugemised juba teadaoleva lõpuga pole vähem nauditavad. Stalkerit autor sellega muidugi ei saa, aga silmi selle jutu pärast kah maha ei pea lööma – Meistri muhe argipäev!
Vaidleks mõne kaasarvustajaga kah!
Et miks restoranil selline nimi on? Järsku oli see kõrtsmiku esimese papagoi nimi? Kus on öeldud, et tegu pidi mingi reaalse kuningaga olema?
Õnneks ei kuulu Kristjan Sander filtritoimkonda!
Noh, toit peab ju ka kena välja nägema... esimene söömine on ju ikka silmadega... mingi hatune taat poleks ju hamba all pooltki nõnda meeldiv?
Seks ja söök on ikka olnud ühed omavahel tihedalt seotud asjad. Tihti saab ju suhe just kusagilt söögi-joomakohast alguse... armastus pidi üldse ju kõhu kaudu käima. Toidumängudest parem ei räägi!
Mis puutub jutu zhanri, siis F on siiski H-st täpsem. Polnud ju autoril plaanis lugejat ehmatada... lihtsalt seik ühe fantastilise kuju elust.
Ärge mölisege nii palju!! Hea lahelugemine oli. Ajas isegi söögiisu peale... :)
To Kristjan Sander: Mis tähendab "ajavahe oli liiga väike"? küsimus võis ju olla näiteks toitumisharjumustes mis neiul olid ju täiesti õiged? Või oli küsimus hoopis veinis, alkoholi sisalduses veres? Loe uuesti superkriitik...
kui see veinimöla mu juba lõplikult välja vihastanud oli tuli lõpp rõõmsa üllatusena...noh et neid veine hoopis tädi marineerimiseks vaja oli...aga peale ühe naerupahvaku see jutuke mult küll midagi positiivset välja ei pigista
Huvitav küll, aga siinkohal hakkab hr. Hargla kangesti hr. Belialsi meenutama. Süüdi on sedasorti juttude hea tarbitavus kõikvõimalikes maakonnalehtedes ja mind-on-mugav-lugeda tüüpi linnaväljaannetes. Vampiirid on, kirjutatud on hästi, eks-nõukogude inimestele hästi minevat bondiaanast tuttav "mina elan terves maailmas ja naudin seal intelligentselt oma haritust söögis / naistes / püssipaugutamises" stiil on väljapeetud ja usutavgi. Ilmselt sobiks hästi jutukogusse muude tõsidusele pretendeerivate juttude vahele lõõgastavaks muigeks. Aga eraldi võetud jutuna selgelt raisatud aeg.
Ah, mis te targutate...käesoleva numbri valikust oli ta minu arvates (igaühel on õigus oma arvamusele!) kõige loetavam. Ei tea, miks zanr F on pandud, kogu selle kulinaaria, ajaloo, alkeemia, sügise ja erootika tagant tundsin mina hoopiski huumorikeele iroonilist kõditust :-)
Ei saa mitte jätta kolmat korda kobisemata... Juhul, kui tõesti oli ohvri nuumamisega tegemist, oli ajalinevahe söögi ja tapmise vahel liiga väike, et söök liha või vere maitseomadusi oleks saanud mõjutada, kui just otse mao sisu ei tahetud tarbida, mis aga IMHO on suht väheusutav.
Tehniliselt võttes oli jutt kirjutatud hästi, kuid sisu... hm, tekitas pärast lugemist tühja tunde ning pani peaaegu et õlgu kehitama. Küsimusi tekitavad ka erootikasugemed mõningates Hargla juttudes. "Koobassaare heinaküüni" puhul tundus see olevat täiesti omal kohal. Ent siin ja näiteks "Kindlas linnas" mõjuvad need pigem ruumitäitena...
Nn. "kulinaarsed kõrvalepõiked" ei häirinud. Kokkamine on tore ja süzhee seisukohalt oli see vajalik kah. Mis sest, et esimesel hetkel ei pruugi sellest aru saada.
| 10.07.2000 12:52:54 |
Tarts |
IMHO väga hästi kirjutatud jutt. Oli vana nyyd vamp või ehk keskit muud, polegi tähtis. OK, ma aimasin küll juba poole peal, et kuhu asi tüürib ja kui alkeemiast oli juttu, oli mulle asi päris selge, mida lõpp toob, kuid ikkagi hea. Ja ütelge, mis teil kulinaaria vasta on??
Vaevalt et ta vamp oli... Kes tapab siga pussi südamesse torgates!? Väga ebaratsionaalne viis IMHO. Verd raske kätte saada pärast südame seiskumist.
Tore lugu jah. Indrek ja tema pikahambulised elukad. Iseenesest jube kurb, kui saad normaalse tibi kätte ja oled oma elu kuidagi nii osanud elada, et prevaleerivad kulinaarsed huvid. Hea materjali täiesti mittesihipärane kasutamine... nüüd ma saan küll aru, sihukestele tulebki vai südamesse ajada.
Vahi vastikut vampiiri :-) Kui ikka oli vampiir, muidugi. Mulle see lugu meeldis, mis siis, et mina ka ei tea Raineri pikaealisuse saladust või et mida ta daamiga tegi. Tundub, et ei peagi teadma. Ja sellised kõrvaltähendusega dialoogid meeldivad mulle ka. Aga autor üllatas. Kuna kulinaarseid kõrvalepõikeid on Harglal olnud ju varemgi, siis ei osanud enne lõpplahenduse saabumist neile nii olulist rolli omistada. Et, noh, olnuks daamil valed toitumisharjumused, lõppenuks õhtu ilmselt teisiti. Antud juhul oli aga lihakeha enne konsumeerimist sobivas konditsioonis... Zhanriks sobiks H ehk rohkem kui F.
No hää küll -- ilmselt tuli miski vend minevikust, hakkas olevikus ajaloolaseks, võrgutas miski tibi, pussitas mingil põhjusel ää ja vedas minevikku tagasi, et saada anatoomilist materjali või milleks tahes. Minu tagasihoidlik arvamus jutu ulmelisusest. Kui see nii oli mõeldud, siis on tegemist nõrga süzheega. Kui see nii ei olnud mõeldud, on tegemist arusaamatu süzheega. Saan aru, et käesolev laekus enne filtri sisseseadmist, kuid kui ma kuuluksin filtritoimkonda, jääks see küll halastamatult ukse taha.
Tegemist on tühja ja totravõitu jutuga, meenub Ahto Vahteri "Äike" oma lõpuga, kuid siin on Vahteri jõulise actioni asemel küsitava väärtusega restoranierootika.
Ja ma olen lugenud Arvo Valtoni juttu võrgutajast, kes tibilt lõppstaadiumis elu võtab -- nimelt visates ta marineerimise eesmärgil sidrunhappevanni pärast erootilise mänguna esitatud lahtiriietumist. Kui Valtoni juttu viiega hinnata, saaks käesolev kui mitte just päris ühe, siis midagi ühe ja kahe vahepealset.
Paistab, et igal autoril on oma "Maailma parim splätter"... Mis on IMHO ka loomulik.
Peale selle ei saa mainimata jätta, et igasugu atribuutika (antud juhul siis söögi) ülekirjeldamine on mulle alati pinda käinud -- see torkas ebameeldivalt silma juba "Pan Grpowski jõuludes" ning siin ületab see juba kõik valuläved. Tuleb viimastel päevadel hoolega sõimatud "Talve" meelde -- sääl olid kah pikad leheküljed justkui talumajanduse õpikust 1:1 maha pandud.
Minu meelest Hargla kõige nõrgem jutt. Mitte ainult sellepärast, et ulmeline osa puudus.
Mulle ei meeldi restorani nimi. Kuningas Christerit pole minu teada kusagil olnud. Christiane on olnud Taanis kümmekond, Rootsis vist üks. Ning Saksa keisrit valisid kuurvürstid, mitte kuurivürstid.
Ma ei saa aru, mida Rainer Ingridiga peale hakkas. Seda pidanuks seletama. Kui mina millestki niisugusest peaksin kirjutama, alustaksin hetkest, millega Hargla lõpetab.
Jäi mulje, et tegemist on dialoogiharjutusega, mis kogemata kombel on sattunud Algernoni toimetusse ning seejärel - samuti kogemata kombel - ajakirjas ka avaldatud. Kahjuks täiesti sisutu jutt.
Indrek, kuule, sa teed seda meelega või? ;)))
Kui keegi mulle vaesele pimedale ära seletaks, et mille poolest see lugu Fantasy (F) on, siis oleks hauani tänulik. See jutt on zanri poolest rohkem kokaraamat. Aga meeldis sellegipoolest.
|
