«Mida sa jood üldse?»
«Pole sinu asi, tead!»
Ega eriti olnudki. Kui mitte arvestada, et mina olin selle
talle välja teinud. Sellised kombed siin «Metsiku
Lääne Üksildaste Südamete Klubis» kord
juba olid. Ma polnud päris kindel, mida tähendab
«Metsik Lääs», võimalik, et see oli
kuidagi seotud siinse kõrtsi eripära ehk suure
ekraaniga, millelt näidati vanamoelist kinu, kus kaks
jõuku mehi mingil vähearenenud planeedil
üksteist algeliste tulirelvadega taga ajasid. Et vaatajal
selgem oleks, kandis üks meeskond valgeid, teine musti
peakatteid. Kui liiva seest poleks välja turritanud miskid
rohekad vorstilaadsed moodustised, võinuks oletada, et
see on siinsamas Jolbertil linti võetud. Igatahes oli see
nii parasjagu totter, et üksildastel südametel -- jah,
sellest mõistest sain ma ehk pisut paremini aru -- oleks,
millest omavahel rääkida. Ja ennast mitte enam
nõnda üksildasena tunda.
«Ükskõik, eks ole ju,» lisas ta
leplikumalt.
Siuke blond. Ja meeldivalt ümar. Natuke halli seas, kui
ma keemia mitte-just-kõikvõimsusest õieti
aru sain. Aga või siis mina kellegi raske
lapsepõlve vastu midagi ette sain võtta. Ja et
ükskõik, hakkas mulle endalegi tunduma. Ainult et:
kui ta nüüd korraliku -- või pisut enamgi --
napsi raha eest teed lürpis, võinuks seda pidada
avansiks. Muude teenuste eest.
«Vaata, kes seal on,» osutasin tema selja taha. Ja
kui ta end tõepoolest pööras, napsasin klaasi
ning maitsesin. Suutmata paraku alkoholisisalduses selgusele
jõuda. Midagi seal oli. Kas just hinna
vääriliselt, ei osanud ma arvata.
«Tõmba minema,» oli ta mu liigutust
märgates tõsiselt pahane. Ja tõukas klaasi
demonstratiivselt eemale. «Mine ja laku oma semudega
või vaata kinu või vaju maa alla, aga jäta
mind rahule.»
Kuidagi totralt kukkus välja. Ära minna oli tobe ja
paigale jääda oli tobe. «Nad räägivad
jalgpallist,» kurtsin.
«Ja sa oled nagu rohkem kriketi-fänn?»
võttis ta vaevaks vähemalt vastata. «Need
käivad teises kõrtsis.»
«Ei, ega mul poleks midagi selle vastu, kui just meie
kaevanduse jõuk kasvõi Viie Planeedi Mängudel
meistriks tuleks, aga mulle ei meeldi jahuda, mitu sekundit
keegi söödu ajastamisel eksis või nii,»
patrasin.
«Ahah,» haigutas ta igavlevalt, silmi suurelt
ekraanilt pööramata. «Nagu ma juba ütlesin,
tõmba minema, poisu, meil ei tule sinuga midagi
välja. Ja võta see klaas kaasa,» lisas ta nagu
meeldetuletuseks.
«Ma tahtsin ainult teada, misasi see on.»
Enam ta vastata ei viitsinud. Mulle tuli meelde, et
mõnel pool ollakse kehavedelike vahetamise suhtes nii
ettevaatlikud küll, et ka sülg tuleb arvesse, aga
keegi polnud mind hoiatanud, et siin võiks nii olla.
Üldse polnud keegi eriti seletanud, mis siin on ja mida
pole. Liiv, eks ju, mis siis veel tahta.
Läksin kolleegide-saatusekaaslaste juurde tagasi. Midagi
nad seal jõmisesid. «Kui ta veel kaks sekundit oleks
palli oma käes hoidnud...» ütlesin. «Siis
oleks ta kotti pandud,» leidis Kolõvanov.
«Millest sa räägid üldse?» Kehitasin
õlgu. «Viitsid, proovi ja ütle, mis see
on,» vehkisin kaasavõetud klaasiga.
«Täitsa lolliks läind,» polnud ta üldse
huvitatud. Jätsin klaasi lauale -- äkki mõni
kogemata siiski proovib -- ja lonkisin baarileti
äärde. Tellisin viski, rüüpasin ära.
Ootasin paar minutit. Põlved läksid nagu natuke
pehmemaks ja olemine pisut unisemaks. Mul oli ähmane
mälestus, et midagi võiks veel juhtuda. Aga kui ei,
siis ei. Väga ei huvitanudki. Nagu ka suveniiriks saadud
klaasi sisu, meeste loba või muud elu pisikesed
müsteeriumid. Koju ja magama...
Tööga oli nii, et kaks päeva tööl ja
üks vaba. Lakkuda võis pärast selle teise
tööpäeva lõppu. Vaba päeva hommikul
ehk ka, aga kes see hommikul ikka suuremat hoolib. Asi selles,
et uuesti tööle ilmudes tuli torusse puhuda.
Õhk puhas, said traktori. Miskid jääknähud
-- said labida. Jupp vahet. Eriti selles, et traktoril on katus.
Mina polnud labida peale sattunud. Ei tahtnud ka.
Koju, koikusse ja magama. Ning tuli jälle sama
unenägu. Mitte et ma seda lausa iga öö oleksin
näinud, aga igatahes kippus korduma. Mingi linn. Polnud
tähtis, milline, sest ma nägin vaid tühist osa
sellest. Igatahes tänav. Istusin kõnniteel ja
toetusin seljaga vastu maja. Ma ei tea, mis maja see oli, ainus,
mis luges, oli see, et pakkus mu seljale kindlat tuge. Maja oli
selja taga, ma ei näinud seda ja ei huvitanud ka. Taevas
oli pime, minust kummalgi pool, paarikümne meetri kaugusel,
põlesid tuhmid tänavalaternad. Tänav ise oli
vihmajärgselt niiske ja läikis laternavalguses. Nii et
päris kindlasti ei olnud see Jolbertil, sest siin ei saja,
eks ole. Istusin, ja üsna otse minu ees,
kõnniteeserva taga rentslis, oli äravoolurest. Mul
on tunne, et kui ma seda und esimest korda nägin, siis
oligi ainult rest, muud ei midagi. Istusin aga seepärast,
et ei jaksanud edasi minna. Oli kuidagi õudselt paha
olla. Olin kusagilt tulnud, tundnud, et ei jaksa enam, ja maha
istunud. Ühtlasi olin kindel, et see pole haigus, vaid
mingi keemiaga liialdamise tulemus. Kasvõi näiteks
alkoholiga. Istusin, ei jaksanud ennast liigutada, ja samas
teadsin -- unes ikka -- et selline seisund ei ole minu jaoks
just haruldane. Et puhkan natuke ja küll läheb
üle. Ainult seal rentslis, resti peal oli midagi. Iga
järgmise unenäoga ikka rohkem, või kuidas seda
seletada. Midagi sinakat. Määrdunudsinist.
Neljanurgelist. Mis meenutas näiteks rahakotti.
Tõepoolest, iga kord oli see üha rohkem rahakoti
moodi. Aga ma ei jaksanud liigutada. Isegi mitte kätt
sirutada. Õudselt tüütu unenägu. Isegi kui
tead, et see on ainult unenägu. Ma nagu teadsin -- ja
tahtsin, et see enam tagasi ei tuleks. Aga selleks pidin ma
midagi tegema. Ei suutnud, aga pidin. Julgustasin end -- ikka
unes -- kätt sirutama. Kinnitades, et kui hakkabki veel
halvem, siis ei saa juhtuda midagi hullemat
ülesärkamisest. Mis oleks isegi tervitatav. Nii et
vähehaaval sirutasin ma käe välja. Tundsin
sõrmeotstega kulunud nahkpinda ja
lõõtsutasin tükk aega. Nihutasin seda sinist
asja, mis tundus tõesti rahakott olevat, mõne
sentimeetri võrra enda poole. Kuni
kõnniteeservani. Edasi ei andnud enam nihutada.
Valmistusin pingutuseks, et rahakotti kätte haarata. Siis
läks pilt korraks ära. (Ka selles, meenus mulle, pole
midagi ebatavalist.) Tuli tagasi. Istusin samas kohas ja sinine
kulunud rahakott oli mul pihus. Ei tundunud tuttav. Veel
üks tohutu pingutus, ja ma avasin rahakoti. Selle vahel
olid mõned plastkaardid. Mõni neist võis
tähendada raha. Mida ma vaevalt küll kätte saan.
Ei tea kontrollkoodi, ei vasta isikukirjeldusele ja nii edasi.
Nii et kasutu värk. Kujund kõige pealmiselt kaardilt
tundus kuidagi tuttav. Mingi silm, mingid kiired. Lasin rahakoti
lahti ja see kukkus maha. Mina ärkasin üles. Ei olnud
veel hommik. Pöörasin teise külje. Unenägu
ei tulnud enam tagasi.
Aga kui hommik -- ja vaba päeva arvestades üsna
hiline hommik -- lõpuks kätte jõudis, oli
midagi sellest unenäost meeles. Ja kuna mul nagunii midagi
mõistlikku teha ei olnud, siis ma sorteerisin natuke
kotti, millega ma Jolbertile olin saabunud. Kus muu üpris
kasutu kola hulgas oli lömmis karp mõttetute
kaardikestega. Mitte et ma neid kunagi kogunud oleksin.
Kindlasti olin ma neid elu jooksul terve hulga ära visanud.
Aga küllap oli mul olnud harjumus, et kui kaardi kujundus
mulle millegi poolest huvitav tundus, pistsin ma selle kuhugi
laekasse. Kõik rahaga seotu olid ametivõimud
muidugi konfiskeerinud. Aga kui Greenstone'i Rahvuspargi
kolmepäevasele külastajakaardile -- ja just see sattus
kõige peal olema -- oligi jäänud realiseerimata
õigusi veel mõnede madude nägemiseks, siis
olnuks selle rahaks vahetamine üpris komplitseeritud. Kui
nii võtta, siis oli nende kasutute asjade karpikogumine
ja mulle kaasa panemine lausa mõnitamine. Et kui mul oli
õigus isiklikele asjadele, olgu need siis eriti totrad.
Paljudel kaartidel polnud peal mingit kasutamisjuhendit.
Lihtsalt mingi firma logo -- kui sedagi. Ja mul polnud aimugi,
oli see siis viie aasta eest aegunud transpordikaart
mõnes siit väga kauges linnas või samakaugel
asuva luksuskaubamaja kliendikaart. Mäluga oli just nii,
nagu oli, ja selle eest, et mulle vaid kasutu praht
jääks, olid hoolitsenud oma ala profid. Aga...
sümbol ühe sinaka plastikutüki peal meenutas
küll seda, mida ma unes näinud olin. Mitte
täpselt, muidugi, aga mingi sarnasus oli. See kuulus nende
kirjadeta kaartide hulka. Kohe järgmiselt sain teada, et
olen mingi haridusprogrammi kuldsponsorina annetanud summa, mis
võrdus enam-vähem mu siinse aastapalgaga.
Mõistetav siis, et ma ei kippunud neid kaardikesi igal
õhtul nostalgiliselt lappama. Aga see sinine -- selle
võis ju taskusse pista. Ja kui sümbol mulle unes
tuttavana oli tundunud, siis mitte kaardilt, mille olemasolu
olin unustanud aastaid tagasi... Nojah, jälle see
mälu-värk...
Läksin ja hulkusin ringi. Päevaga võinuks
linnakese kõik tänavad algusest lõpuni
läbi käia. Polnud lausa eesmärk... Ja
mõnda poekesse võis sisse astuda. Kuigi pidi olema
üsna selge, et ma ei kavatse endale uut teeserviisi osta.
Ega ka midagi muud. Aga kindlasti oli veel tänavajuppe,
kuhu ma polnud sattunud. Või kus olin käinud,
vilksamisi silmanurgast märganud -- jah, just seda seal.
Eksklusiivsete näokreemide poekese ja pesumaja vahel. Silt
ainult kohalikus keeles, mida ma polnud viitsinud lugema
õppida. Aga silm ja kiired olid ukse peal küll.
Olin juba paar sammu möödas, pöörasin
ringi ja astusin sisse, ukse liikumise peale hakkas kelluke
meloodiliselt helisema. Väike ooteruum, paar tooli, paar
argist kappi, laud monitoriga, laua taga tütarlaps. Silmad
kinni, silmanurgad ülespoole. Siuke tõmmu, sirged
mustad juuksed õlgadeni. Tegi silmad aeglaselt lahti ja
naeratas heatahtlikult. Istusin tema vastu, teisele poole lauda.
Seljas oli tal lihtne sinine kittel -- ja südame kohale oli
tikitud «Kyoko».
«Et on muret või?» küsis ta. Kuidagi
koduselt, sugugi mitte ametlikult. Minul polnud aimugi, mis koht
see üldse on.
«On küll,» kinnitasin. «Kas Kyoko oled
sina?» uurisin.
«Jah, muidugi,» oli ta vist isegi
üllatunud.
«Kyoko Date oli kunagi kuulus laulja,»
meenutasin.
«Võimalik,» naeratas ta viisakalt. «Aga
see mure?»
«Mure? Mure jah. Naised ei tunne enam minu vastu
huvi.»
«Võibolla on see vastastikune?» küsis
ta muutumatu lahkusega.
«Võimalik, aga asi pole vist ainult
selles.»
«Siis ma pean täpsustuseks küsima, millised
naised? Kas küsimus on ühes konkreetses või on
see kuidagi laiem probleem?»
Kui ta seda nii asjalikult küsis, võis
jääda mulje, nagu oleksin ma tõesti
õigesse kohta sattunud. Mis oli muidugi
võimatu.
«Ütleme, naised «Metsikust
Läänest». Ja tegelikult «Varaanist»
ka.»
««Metsikus Läänes» on nad
suhteliselt kallid,» teatas ta lausa südamlikult. Nagu
mu kulunud rõivastele vihjates.
«Huvipuuduse kohalt võib sul õigus
olla,» nõustusin. «Ükski neist ei
huvitanud mind sedavõrd kui sina.» Tegelikult ma
mõtlesingi nii. Ta meeldis mulle. Midagi tema
lõuakaares ja kaelas ja juuste vahelt paistavas
kõrvalestas äratas minus -- noh, ma ei tea, mingi
õrnuse. Mingi tundevarjundi, mida ma polnud vist juba
väga tükk aega kogenud. «Kas ma võin sind
kuhugi kutsuda?»
«Hmmm,» tegi ta ainult, aga päriselt ta
naeratus ei kadunud.
«Tead, sa meeldid mulle. Muidugi olen ma nõus
kõigi ettevaatusabinõudega, isegi suukorviga, kui
siin vedelike suhtes nii tundlikud ollakse,» patrasin
kiiruga.
«Vaata...» ütles ta ja ma olin kindel, et ta
otsib viisakaks äraütlemiseks sõnu, aga selgus,
et ta mõtleski vaatamist. Ta oli käed lauale
asetanud, pihupesad allapoole, ja küünte alt tungisid
esile kolmnurksed terad. Paari sentimeetri pikkused ja igasuguse
kahtluseta väga teravad.
Nüüd oli minu kord mõtlikult
«hmmm» teha.
«Eks ole,» kinnitas ta. «See on...
refleksidega ühendatud. Kui noviitsiaeg mööda
saab, siis ühendatakse ümber. Siis ma saan neid
teadlikult kasutada. Aga praegu -- tarvitseb mul vaid seksile
mõelda, ja need on kohe väljas.»
«See võib isegi huvitav olla...»
«Ei ole,» kinnitas ta veendunult.
«Aga sa siis ikkagi mõtlesid?» olin ma
üllatunud.
«Ma mõtlesin, milline sa suukorviga välja
näeksid.» Mulle tundus, et see polnud enam
sekretäri valvenaeratus, vaid päris siiras irve.
«Nojah, eks sa ise tea,» jäi mul vaid
öelda.
«Tean,» ütles ta, ja terad kadusid
küünte alla tagasi. «Nii et...»
«Tegelikult oli mul see ka,» viskasin sinise
plastikutüki hooletult lauale.
«Vaatame,» pistis ta selle asjalikult lugejasse. Ja
tema silmad läksid suureks. Peaaegu ümmarguseks.
«ID ka, palun,» ütles ta. Kuidagi vaikselt.
Otsisin isikukaardi, Jolbertile jõudes oli mulle uus
antud, määrdunudhall, nagu liigagi palju asju siin. Ta
söötis selle ka oma masinasse. Ja põrnitses
midagi hämmastunult.
«Ei klapi või?» uurisin.
«Isikukirjeldus klapib,» ütles ta ja hakkas
siis itsitama. «Ainult et kolmekuuse kohta on su huvi
naiste vastu kuidagi varaküps. Aga kolmekuuse kohta oled sa
üldse kiire arenguga olnud.»
«Kolmekuuse?» ei saanud ma aru. «Umbes kolm
kuud olen ma Jolbertil olnud küll, aga...»
«Minu meelest see ei ole siin üldiseks
tavaks,» vangutas ta pead, «aga ilmselt on
isikukaardil saabumisaeg sünnipäevaks pandud. Ja
sünnikoht on Jolbert.»
Millegipärast jättis see mind suhteliselt
ükskõikseks. Võimalik, et enne ametlikult
täisealiseks saamist poleks ma saanud äralennupiletit,
aga mul polnudki plaanis niipea lahkuda. «Aga see
teine?»
«Jah. Kas ma tohiks...» ulatas ta mulle aluse, kuhu
ma pidin pöidla suruma. Ja siis torukese, kuhu pidin sisse
vaatama. Õigemini vaatas toru küll minu
silmapõhja.
«Silm klapib, DNA lubatud tolerantsi piirides,»
pomises ta omaette. Tõstis siis pilgu ja vaatas mind
huvitatult. «Ma pole kunagi varem nii põhjalikku
kaetamise-vastast kindlustust näinud.»
«Tuleb meelde, et ma lasin oma juristil sellega terve
nädala tegeleda,» ütlesin. Tegelikult tuligi
midagi meelde.
«Siis muidugi,» noogutas ta tõsiselt.
Itsitas korraks ja tegi uuesti tõsise näo.
«Lihtsalt -- valdaval osal siinsetest elanikest pole
võimalust nii põhjaliku juristi
palkamiseks.»
«Ma mõistan,» laiutasin käsi. Kuigi
eriti ei mõistnud.
Kyoko laiutas samuti käsi. «Nii tõsine
juhtum ei kuulu minu kompetentsi. Mul on kahju, aga... Eminents
on ära, ringreisil. Üksi mitme planeedi peale, eks
ole. Tuleb nädala pärast.»
«Mu töögraafik on selline, et -- kas
üheksa päeva pärast sobib?»
«Kahtlemata. Kui ta niisugusest juhtumist kuuleb,
jääb ta ilmselt pikemaks ajaks siia pidama,»
naeratas Kyoko. «Kas ma tohin teed pakkuda?»
«Tänan, järgmine kord,» ütlesin. Ta
meeldis mulle, aga mul oli tunne, et põgusa
mälestusena meeldib ta isegi rohkem. Nii et pisut
nõutult korjasin laualt oma kaardid, pistsin taskusse ja
kõndisin minema. Kelluke helises ka väljumisel.
Kaalusin hetke -- või ligi pool tundi --, kas tasub
riskida jääknähtude ja labidaga. Leidsin, et
võib küll. Mul ei olnud aimu, mis võiks olla
kaetamise-vastane kindlustus, ja ma ei viitsinud selle peale
mõelda. Labidaga kühveldamine olnuks nagu eriti
kindel võimalus mitte mõelda. Üllatus
küll, pääsesin siiski traktori peale. Või
kuidas seda aparaati nimetadagi. Mis liiva kogub. Liiva,
muideks, on mitmesugust. Ja siin on ka sellist halli tolmu, mis
ei kõlba isegi kassipeldikute täitmiseks. Üldse
on kõik üpris hall. Jolbertile sattudes mind vist
veidi aega isegi häiris, et siin kõik nii
värvitu ja hallitooniline on, aga ju ma olen ära
harjunud. Ja hallil ning kollakal ja pruunikal on ju samuti
lõputult varjundeid. Mille järgi kvaliteetsemat
liiva ära tunda.
Tegelikult ei pea kolmandal päeval puhkama. Võib
vabatahtlikult tööle minna ja siis saab natuke
lisaraha. Kuuendal sel juhul juba peab hinge tõmbama ja
seda ma ka tegin. Peamiselt magades. Unenäod olid
normaalsed või puudusid, igatahes ei jäänud
meelde. Mitte et tööpäevad kuidagi
meeldejäävalt oleksid möödunud. Vahepeal
meenus, et millalgi ootab mind salapärane eminents.
Kusjuures ootaski. Ruttasin nüüd juba tuttavast
uksest sisse, kelluke helises, Kyoko naeratas, tagaruumi uks
läks lahti ja sealt ta tuligi. Lüheldane,
vanemapoolne, hõredate halliseguste juustega mees. Silmad
olid sinised ja väga selged. Hakkasin miskipärast
taskust oma kaarte otsima, aga ta viipas tõrjuvalt:
«Pole vaja, koopiad jäid ju meile ka.» Ja sirutas
käe.
Surusin ta kätt ja kummardasin: «Teie
eminents.»
See näis teda rõõmustavat. «Eminents
jah.» Ta märkas mu uurivat pilku -- temal ei olnudki
südame kohal nimesilti. Või tikandit. «Lihtsalt
eminents, tuleb läbi ajada,» selgitas ta ja osutas
Kyokole, «noortel on veel vabadust ja võimalusi,
minusugustel ainult vastutus. Eks ta ole. Aga istume.»
Istusime.
«Nii et väikene võlg siis,» alustas
eminents rõõmsal toonil. Kyoko jälgis meid
uudishimuliku pilguga kõrvalt ja ma ütlesingi rohkem
talle: «Tekkis, jah. Umbkaudse väärtusega nii
kolme Jolberti jagu liiva.»
Eminents kortsutas hetkeks mõtlikult laupa, aga reibas
ilme tuli kohe tagasi. «Jah, suurusjärk on
õige. Muide, ma pean vabandama, ma saabusin alles
üleeile ja pole veel jõudnud teie kohta kõiki
vajalikke andmeid koguda.»
«Koopiad olid ju jäänud?»
«Need, jah. Teie lahke loaga -- ma trükkisin teie
lepingu isegi välja. Viiskümmend kaks lehekülge
tihedat teksti, harvanähtavalt suurepärane leping,
tõepoolest.»
«Kardan, et ise pole ma sellega nii tuttav.»
«Oh, teil ei tarvitsegi... Kyoko, kulla laps, tee meile
teed, eks ole.»
Kui Kyoko korraks taharuumi kadus, kummardus eminents
lähemale ja küsis vaikselt, ise seejuures isegi nagu
uhkust tundes: «Kas ta küüsi
näitas?»
«Näitas,» noogutasin.
«Fantastiline,» vangutas eminents pead. «Mida
kõik välja ei mõelda...»
Siis tuli Kyoko teeserviisiga tagasi.
«Mis andmed siis veel,» püüdsin
asjalikult küsida.
«Igasugused,» laiutas ta elavalt käsi.
«Teie kohtuasi. Kogu teie endine elu.
Haiguslugu...»
«Haiguslugu?» imestasin.
«Loomulikult. Muide, kuidas te ennast Jolbertil
tunnete?»
«Ma arvan, et normaalselt.»
«No näete. Sageli, üsna sageli on inimestel
siia sattudes tervis pisut kehv. Paar esimest kuud,
aklimatiseerumine. Mitte kõigil, loomulikult mitte
kõigil... Aga teie, nagu ametlikud andmed näitavad,
olete ju kohalik,» itsitas ta heasüdamlikult.
«Seejuures veel üsna nooruke...»
Kyoko sehkendas tassidega, valas meile teed ja istus ka ise
laua äärde. Rüüpasin, siis tuli järsku
meelde.
«Muide, see teie märk ilmus mulle
unenäos.»
Eminents oli teed mekkides silmad sulgenud, nüüd
avas ta need aeglaselt ja asetas tassi lauale.
«Loomulikult. Ma panin selle sinna.»
«Panite? Teie?»
«Ma isun ju immigratsioonis, kui uus partii saabub, eks
ole. Vaevalt te mind sealt mäletate, aga see käib mu
ametikohuste hulka. Ja siis ongi -- pistad nagu nimekaardi.
Neile, kellest tundub, et nad võivad seda
vajada.»
Tahtsin veel midagi küsida, aga ta viipas
tõrjuvalt: «Me jõuame kõike seda
pikalt arutada. Naudime nüüd teed.» Ta
võttis tassi kätte ja sulges jälle silmad.
Eks ma siis ootasin, kuni ta sellega lõpule
jõudis. Et, kui ta silmad avas, kohe küsida:
«Kui mulle siin uus isikukaart tehti -- kas igalt poolt
mujalt on mu andmed siis ära kustutatud?»
«Ei, ei,» raputas ta pead. «Mõnedest
arhiividest küll. Aga kaugeltki mitte igalt poolt. Ja mul
on oma kanalid. Mille kasutamine, nagu ma vist juba
ütlesin, võtab paraku aega.»
Ta keerutas -- minu meelest tühja -- teetassi veel pihus
ja pani selle siis otsustavalt lauale. «Kui te lubate, siis
ma esitan ise paar küsimust. Elementaarset, lihtsalt et
olukord selgemaks saaks.»
«Väga hea.» Selguse vastu polnud mul
midagi.
«Varem oli teie töö seotud rahade
liigutamisega?»
«Paigutamisega, investeerimisega -- aga ilmselt
võib seda ka liigutamiseks nimetada.»
«Mitte teie enda raha, aga ühe konkreetse firma
raha?»
«Rangelt võttes polnud kogu raha ka firma oma --
inimesed või teised firmad olid selle kasumi saamiseks
usaldanud investeerimisfirmale.»
«Igatahes. Ja teie töö oli otsustada, kuhu,
kuidas ja millal seda raha paigutada?»
«Vist küll.»
«Ning mingil hetkel juhtus nii, et üks
küllaltki suur summa läks kaotsi?»
«Selline mulje on mulle jäänud.»
«Te paigutasite selle nii, et mitte keegi, kaasa arvatud
teie ise, ei suutnud seda enam leida?»
«Raske öelda...»
«Hea küll. Juurdlus leidis, et see oli teie viga,
ning nõudis summa teilt välja.»
«Nõudis, aga...»
«Jah, teie isiklikust omandist ei piisanud.»
«Kolme Jolberti jagu liiva jäi puudu,»
naljatasin.
«Siis tehti teile ajuloputus -- et te oma kunagisi
teadmisi enam kasutada ei saaks -- ning saadeti
kaevandusplaneedile võlga tagasi teenima.»
«Siin ma igatahes olen. Mingitpidi on see ajuloputus
või mälupuhastus ju loogiline. Firmal oli legaalne
õigus nõuda, et ma nende teenistuses kogutud
teadmisi enam kasutada ei saaks. Ja see muidugi ka, et kui ma
siiski oleksin suutnud nad kõik üle kavaldada -- et
ma siis ei pääseks seda kaotsiläinud summat
üles korjama.»
«Nii et teie meelest on kõik loogiline?»
«Ütleme, et ma olen olukorraga leppinud.»
«Isegi teie tugevat tervist arvestades on vaevalt
usutav, et te oma eluea jooksul võla tagasi
teeniksite.»
«Seda küll. Aga, kuidas ma ütlen...
Võimalik, et see on ajuloputuse tulemus. Igatahes on mul
tunne, et ma ei olnud... Oma eelmises elus eriti rahul. Ma arvan
-- sest ma lihtsalt ei mäleta üksikasju --, et see
töö oli üsna närviline. Tasuv muidugi ka,
seda kahtlemata. Mul oli pigem probleeme sellega, et ma ei
osanud midagi tahta. Mul oli kõik olemas. Hea küll,
tervet planeeti ma endale osta poleks saanud, aga mul poleks
olnud ka aega sellega tegeleda. Nagu öeldud, on mu
mälu üsna lünklik. Ma ei mäleta
töö üksikasju. Aga ma mäletan, et mul oli
kahe aknaga kabinet väga kõrges hoones. Ma vihkasin
neid aknaid; kui ma neist välja vaatasin, hakkas pea
pööritama. Aga nad käisid mu ametikoha juurde. Ma
seadsin oma laua nii, et aknad jäid mu selja taha. Kui
keegi minu juurde tuli, oli ta mulle otsa vaadates sunnitud ka
aknaid nägema.
Vahel jäin ma ilmselt sinnasamasse kabinetti ka
ööseks. Diivanil lebades oli akendest avanev vaade
talutav, ehk isegi kaunis, aga et ma oleksin akna juures seistes
tahtnud alla tänavale vaadata -- ei seda küll
mitte.»
«Kas on võimalik, et kõrgused tekitasid
teis hirmu seepärast, et teil oleks võinud tekkida
tahtmine alla hüpata?»
«Ütleme, kukkuda. Hüppamise mõtet ma
küll ei mäleta.»
«Hea küll. Ja Jolbert, selle eelmise närvilise
eluga võrreldes...?»
«On rahulik. Mul ei ole kuhugi kiiret. Nagu te
ütlesite, minu elueast ei piisa... Pisut igav ehk,
aga...»
«Jah, ma mõistan. Kas te mäletate, et teid
on opereeritud?»
«Vist küll. Ei tohiks olla firmasaladus, aga
millegipärast on ka sellega seotud mälestused
väga ähmased.»
«Kui ma ütlen, et tegemist oli maksa siirdamisega,
kas teile siis meenub midagi?»
«Midagi jah...» Hakkasin isegi naerma. «Ma
kardan, et see oli mu oma viga. Nagu öeldud, oli mu
töö kiire ja närviline. Ning ma ei teadnud, mida
tahta. Mulle tundub, et ma eksperimenteerisin pisut. Mitmesuguse
keemiaga. Et olla veel kiirem ja terasem.»
«Pisut?»
«Noh, korralikult. Et olla vormis -- ja pärast, et
lõdvestuda. Kuni miski üles ütles. Kui te
ütlete, et maks -- ju siis.»
«Maks,» noogutas ta. «Tegelikult on mul
üks küsimus veel.»
«Ainult üks?»
«Esialgu. Kuni rohkem andmeid laekub. Kas teil on olnud
kokkupuutumist mingite religioonide esindajatega?»
«Tõenäoliselt. Puhtast igavusest. Vahel olid
nad moes. Tuli mingi rändjutlustaja ja järsku oli
väga trendikas teda kuulama minna... Ma ei tea.»
«Ma mõtlen, Hundilt pärit
misjonäridega, kes rääkisid
ärkamisest.»
«Need surma-nautijad? Jah, ma mäletan. Raske oleks
unustada, eks ole... Oli hetkeks selline mood. Olid linnas paar
nende jutlustajat. Käisime, mingi kambaga. Mõni
lõi araks. Keegi tegi ära. Minule ei
mõjunud.»
«Ei mõjunud?» üllatus eminents.
«Õudselt halb hakkas ainult. Ei mingit helendavat
tunnelit. Ma arvan, et oma nende... keemiliste eksperimentidega
olin ma nagunii... selle vist korduvalt läbi teinud.
Või vähemalt piiri peal olnud. Nii et...
Võimalik muidugi, et ma lõin viimasel hetkel
araks. Igatahes ei tulnud sellest midagi välja.»
Eminents noogutas mõtlikult. «Jah, muidugi pole
selles midagi uut. Vanal Maal -- seal oli kultuure, milles poiss
ei saanud meheks enne, kui oli mürgi sisse joonud, piiri
peal ära käinud ja välja oksendanud.
Mõnest, loomulikult, ei saanudki. Ja mitmesugused
šamaanid, teadmamehed, loitsijad -- kõik nad viisid
endid piirile, kus mõlemad maailmad korraga näha.
Või te ise -- oma keemiaga, mis maksa nahka pani,»
hakkas ta naerma, nagu oleks midagi naljakat öelnud.
«Mis siis saab?» laiutasin käsi.
«Oleneb, mida andmed näitavad,» vastas tema
samuti nõutu zestiga.
«Ja mida peaksid näitama?»
«Kasvõi kuupäevi. Need on üsna sassis.
Mis järjekorras kõik toimus. Millal te tegite
kindlustuslepingu. Millal oli siirdamine. Millal te kohtusite
ärkamisvendadega. Millal tegite selle saatusliku
rahaülekande. Ja kuhu raha kadus...»
«Seda tahaksid ilmselt paljud teada,» muigasin.
«Ega ma eriti loodagi, et ma teada saan,» tunnistas
eminents. «Te ju mõistate, teil on väga
põhjalik kindlustusleping kõikvõimalike
mõjutuste vastu. Täpsustame, üleloomulikuks
peetavate mõjutuste vastu. Ja loomulikke mõjutusi,
kohtule arusaadavaid, eks ole, ei õnnestunud ju
tuvastada. Küllap oli teil ka samapõhjalik
tervisekindlustus, aga seda oli võimalik rahaks vahetada
ning nii küllap ka tehti. Tavaliselt tehakse. Et teil veel
mingi kindlustus võiks olla -- selle peale ilmselt ei
tuldud.»
«Ja mis sellest kõigest kasu on?»
«No ma ei tea veel. Oleneb, nagu öeldud. Ideaalsel
juhul: kui me teeme kindlaks, et teid kaetati -- et teid
mõjutati seda rahaülekannet tegema. Sel juhul tuleb
ju teilt konfiskeeritud omand tagastada. Ajuloputusega ja muude
ebameeldivustega seotud kannatused hüvitada.»
«Huvitav, et ma ise selle peale ei tulnud -- öelda,
et mind mõjutati,» hakkasin naerma.
«Nojah,» ohkas eminents, «mõjutaja
tuleb ju ka kindlaks teha. Olgu või need Hundi
tüübid. Midagi nad võtavad, midagi nad annavad,
meil pole seni õnnestunud neid kuidagi vahele
võtta. Või siirdamine -- selle käigus annab
ka mõjutada. Ma ei tea. See just põnev ongi.»
Mitte et ta kuidagi põnevusest elevil oleks paistnud
olevat.
«Ja põhimõtteliselt on see
võimalik?»
«Ei mõju vist julgustavalt, aga ma võin
öelda, millega ma viimasel ajal olen tegelenud. Mis on
kindlasti võimalik. Üks mees manas konkurendile
kaela impotentsuse. Lihtne asi, eks ole. Üks naine manas
vaenlasele põlvekedra põletiku. Kuidas ta selle
peale tuli, ma ei tea, aga lahendus oli lihtne. Aga teiega --
kõik on võimalik, aga võtab aega.»
«Aega on mul lahedalt. Pole nagu kuhugi kiiret. Aga
kui... kellelgi oli vaja, et ma selle ülekande teeksin --
kas siis mõju pole praeguseks üle läinud? Ja
ajuloputuse järel veel mingeid jälgi leida -- kas see
ei tundu lootusetu?»
Eminents raputas pead. «Ma usun, et ei lähe
üle. Või -- andke korraks oma sõrm...»
Ta koukis välja padjakese, millega Kyoko mu isikut oli
kindlaks teinud. «No näete,» ütles ta
natukese aja pärast. «Praegu ütleb see
masinavärk -- DNA kood identne. Kui Kyoko tegi, siis oli
«viga tolerantsi piires».»
«Kas sellest järeldub midagi?»
«Kohanete, kohanete edukalt.»
«Jolbertiga?»
«Kõigega.»
«Hmm... Tegelikult ma tahtsin küsida -- kuidas mul
ikkagi tuli mõte siia tulla? Teid otsima tulla?»
«Teate, see ei olnud mõte. Nimetage, kuidas
tahate, aga mitte mõte. Mõtetega oleksin ma teie
asemel üldse ettevaatlik.»
«Õige. Ega mul neid eriti ei käigi. Tundub,
et selles, mida ma varem tegin, olin ma ikka väga hea. Et
kui need oskused maha kustutati, siis eriti midagi järele
ei jäänudki.»
«Võimalik. Lisaks veel kustutamisprotsessi
ebatäpsus.»
«Ja nüüd edasi?»
«Lähete ja tunnete siinsest elust
rõõmu. Mina hakkan tööle. Kui teil
järgmine vaba päev on -- kahe päeva pärast,
eks -, siis astuge sisse. Tõenäoliselt olen ma
selleks ajaks targem.»
Pikema tseremooniata tõusis ta püsti, noogutas ja
kadus tagaruumi. «Ma tean, et sul on küüned, aga
ehk võiksin ma sind ikkagi kuhugi kutsuda?
Õhtul?» küsisin Kyokolt.
«Astuge läbi, jah, astuge jälle
läbi,» vastas ta. Tuimalt. Mis siis ikka...
Kolõvanovi leidsin «Varaanist». Mitte et ma
teda väga otsinud oleksin. «Tead, ma olen
kohalik,» teatasin. «Mul on Jolberti pass.»
«Lolli juttu ajad,» arvas tema.
«Vaata ise,» näitasin talle oma isikukaarti.
«Tahad, turist, ma näitan sulle Khak Ad Jolberti
ausammast?»
«Ma olin siin ammu enne sind, lollakas. Või tahad
öelda, et oled siin sündinud ja otsustasid tulla
tagasi vanaduspäevi veetma? Ei usu nagu. Nii lolli inimest
poleks olemas.»
«Ja isikukaardi järgi olen ma kolm kuud vana,»
lisasin.
«Kuidas nad sulle siis viskit müüvad?»
urises Kolõvanov ja pöördus baarimehe poole.
«Mees ütleb, et tal on Jolberti pass.»
«Lolli juttu ajad,» väitis baarimees
Kolõvanovile. Baarimehele ma oma kaardikest näitama
ei hakanud.
Kuidagi õnnestus mul Kolõvanovile selgeks teha
-- või oli see meie ühine otsus -- et järgnev
tööpäev ei tähenda suurt midagi ning vabalt
võib veel klaasikese ehk kaks võtta. Mispeale mul
tuli, nagu tavaliselt, uni, ja edasist ma eriti ei mäleta.
Ainult et hommikul pidas kontrollseade mind traktori jaoks
kõlbulikuks, Kolõvanovile usaldas aga ainult
labida.
Istusin oma traktori otsas, uurisin liivakihte, ja pähe
tulid veidrad lausekatked. Julgesti, vennad, nüüd
tööle... Käige minu järel, sest mina olen
tee ja valgus... Mingit jama veel. Võibolla tähendas
see, et mälu on hakanud tasapisi taastuma. Ja et kunagi
tulevad meelde ka laulude meloodiad, kust need sõnad
pärit on. Muidugi tuli vahepeal pähe, et kui... Kui
mingite eminentsete pingutuste tagajärjel peaks mind
rehabiliteeritama, mulle midagi korvatama -- et mis siis?
Vaevalt mul erilist varandust oodata oli, aga siis kolkas
võiks sellestki vist päris tükk aega elada.
Jah, just siin, Jolbertil -- mul polnud mingit igatsust kuhugi
ära sõita. Kui mul just siin oli hakanud tasapisi
midagi meelde tulema -- olgu või ainult mingid veidrad
fraasid. Kui rahulikult oodata, ehk tuleb ka
ülejäänu. Kolõvanovile ja teistele
tüüpidele see tõenäoliselt ei meeldiks,
kui ma enam tööl ei käiks, aga siin edasi
tolgendaksin. Või käiks? Puhtast igavusest? Neis
liivaväljades oli mingi võlu -- oleks ainult
värve rohkem...
Mingitpidi ma isegi ootasin uut kohtumist Eminentsiga.
Või ehk pole «ootamine» kõige
õigem sõna. Miski osa minust ütles -- mida ta
ikka teha saab... Ja teine osa arvas -- äkki siiski saab,
aga mida? Nii et ma marssisin kellukesega uksest sisse
õigeaegselt, kuid segasevõitu tunnetega.
Eminents tuli tagaruumist kohe, kui kelluke heliseda
jõudis, nagu oleks mind oodanudki. Kyoko vahtis ebalevalt
kõrvalt, mina küsisin, et kuidas läheb,
Eminents vastas, et tasapisi, ja siis me istusime laua taha.
«Muide,» ütles Eminents, «mulle tuli
üks pisiasi meelde. Või õigemini, mulle
meeldiks, kui see teile meelde tuleks. Seadus näeb ette, et
teiesugustel tööga patte lunastama saadetutel on
õigus valida väljasaatmiskoht. Mäletate te
sellest midagi?»
Pingutasin meelde tuletada. «Mingil hetkel näidati
vist jah tähekaarti. Sorkasin sõrmega kuhugi, keegi
noogutas, ja sinnapaika kõik jäi. Lõppjaam --
Jolbert.»
«Ja see on kõik?»
«Minu teada küll.»
«Kusjuures ei ole,» sügas Eminents
mõtlikult nina. «Te juhtusite osutama Fabulusele.
Mis on isegi protokollitud. Ainult et lõppotsuses on
märkus -- lähim lubatud planeet: Jolbert. Mida te
Fabulusest teate?»
«Ainult seda, et nende jalgpallimansa on meie omast
parem.»
«On ka või?» imestas Eminents.
«Viimastel Viie Planeedi mängudel oli. Ehk enam ei
ole.»
«Ja see on kõik?»
«Minu poolest küll. Oleks sealt midagi varastada
olnud -- küsin ma ametlikult vargaks tunnistatu
professionaalse uudishimuga?»
«Gaasi on veel raskem taskusse panna kui liiva,»
ütles Eminents ja jäi vait.
Nii et ma küsisin: «On teile vahepeal
täiendavaid andmeid laekunud?»
«Pisut,» vastas Eminents. «Maksa kohta.
Proovipartii. Sada kakskümmend lahuses aretatud, mitte
doonoritelt võetud või kloonitud maksa.
Pärast seda firma litsentsi ei pikendatud. Umbes
viieteistkümnel juhul jäi op hiljaks või
igatahes ei aidanud. Üks poliitik korraldas vist midagi
teie juhtumiga sarnast, aga see mätsiti kinni.
Ülejäänud? Ootavad oma aega. Või on
täiesti normaalsed. Ma ei tea. Ma usun, et neil hoitakse
silma peal.»
«Aga ajaliselt?»
«On põhjust arvata, et see toimus enne, kui teie
kohtumine Hundi misjonäriga. Kindlasti enne
rahaülekannet. Peale meiega kindlustuslepingu
sõlmimist.»
«Ma ei tea sellest valdkonnast suuremat, aga sisemisi
kahjustusi ravitakse üldiselt vist nanodega.»
«Haa,» irvitas Eminents, «nanod on ju
pisikesed lihtsameelsed. Mis neist mõnest molekulist
tahtagi. Nemad juba teie DNA-koodi võltsima ei
hakkaks.»
«Tobe küsimus, aga -- kas siirdatud maks
hakkaks?»
«Täiesti võimalik. Ja nanosid enam ligi ei
laseks.»
«Kas on põhjust arvata...»
«Ei, mitte vähimatki põhjust,» hakkas
Eminents naerma ja pööras end Kyoko poole. Arvasin, et
teed tellima, aga ta ütles hoopis: «Kyoko, armas laps,
sa tahtsid linnas asju ajada, ma arvan, et me ei vaja sind
praegu.»
Kyoko heitis meile -- mulle tundus, et -- hirmunud pilgu,
kadus tagaruumi ja tuli seal peaaegu jooksujalu, tolmumantel
kitlile tõmmatud. Vaatas mind veel korra oma pruunide
silmadega ja kiirustas kellukese helinal välja.
Ka Eminents tõusis. «Vaene laps, pelgab
pisut,» teatas ta.
«Kas ta arvab, et see võib nakkav olla,»
küsisin, ise küll teadmata, mis nimelt.
«Oh, ei. Lihtsalt meil on vaja mõned protseduurid
teha. Uurida, mil määral see kaetamine mõjub.
Et kui läheks õige tahapoole.»
Millegipärast olin arvanud, et tagapool on eminentsil
midagi mugavat. Tugitoolid, raamaturiiulid, paksud vaibad...
Tegelikkus oli kuidagi kõle, laborit meenutav.
Raamaturiiul oli küll olemas, aga mitme laekaga laud oli
metallist ning toolid üpris minimalistlikud. Valged,
tuhmilt läikivad seinad. Ehk ta siis ei jõudnud igal
planeedil endale mugavusi korraldada. Või oligi
askeetlik. Ja ma ei teadnud ju seniajani, kes ta selline
üldse on.
«Kas vereproov näitab kaetatuse
määra?» küsisin igaks juhuks.
«Teile tundub see ruum ka sellisena, kus vereproove
võetakse?» küsis tema vastu. «Mulle
käis see algul õudselt närvidele, aga mis teha,
vahel on vaja teatud katseid teha.»
«Näiteks?»
«Näiteks? Varsti teeme ka «näiteks».
Enne on vaja küll paar formaalsust õiendada.»
Ta avas laeka ja võttis sealt valmistrükitud
paberilehe. «Mul oleks vaja teie allkirja. Me oleme nii
neetult vanamoelised,» muheles ta seejuures. «Et te
volitate mind oma juhtumiga tegelema ja olete seejuures teadlik,
et minu tegevus ei pruugi anda oodatud tulemusi.»
«Ja millised ootamatud tulemused võivad sellega
kaasneda?» küsisin igaks juhuks.
«Ootamatu ongi ju see, mida me oodata ei oska,»
laiutas ta käsi. «Me ei tea ju, mis tasemel teid
üle on võetud. Muide, tunnete te end praegu
ebamugavalt?»
«Tool võiks mugavam olla küll.»
«Muid kaebusi ei ole?» sokutas ta paberilehe mulle
lähemale.
Ma ei viitsinud lähemalt uurida, millele ma alla
kirjutasin. «Muideks, mulle on hakanud mingid
laulusõnad meelde tulema. Ma ei tea -- ilmselt poleks
keegi pidanud neid üldse ära kustutama. Või on
midagi taastuma hakanud.»
«Istute traktoril ja laulate omaette?» küsis
ta huvitunult lähemale kummardudes.
«Jätaks või traktori seisma, roniks katusele
ja esineks kogu Jolbertile,» irvitasin. «Kui vaid
viisi teaks.»
«Küll viis ka tuleb.» Ta näpsas paberi
minu eest ära ja pistis laekasse. «Kui
tuleb.»
«Just. Aega mul ju on. Kui ma mingil ootamatul moel
peaksin oma töökohuslusest vabanema, jään
Jolbertile rändlaulikuks.»
«See oleks tõesti ootamatu,» kinnitas tema
ja avas jälle laualaeka. Otsis sealt välja viis
metalltopsikut -- üsna sarnast neile, mille abil baarimehed
eksootilisi segusid tekitavad. Mõtles ja koukis
välja veel kuuendagi.
«Kas on suuremat seltskonda oodata?»
püüdsin naljatada.
«Ei, ainult meie kolm. Aga need on katse
jaoks.»
«Katse?»
«Nojah. Vaadake, nii palju kui mina tean, intuitsioonile
kaetamine ei mõju. Seepärast ma küsisingi, kuhu
te tähekaardil näpuga näitasite. Fabulusele, eks
ole, ainult et seda peeti liiga ohtlikuks.» Ta
võttis järgmisest laekast karbi ja puistas sealt
lauale mõned märgikesed. Vist hõbedast. See,
millele mu pilk pidama jäi, oli nagu lõke. Paar
halgu ja leegid. Ta mõtles veidi, korjas mõned
märgid ära, jättis lauale viis tükki ja
kattis need kummulikeeratud topsikutega. «Vana hea
sõrmkübaramäng. Kes tahab, teeb panuse. Kui
arvab ära, millise sõrmkübara all on hernes,
saab raha mitmekordselt tagasi.»
«Mul on siis ju head võimalused. Kuuest viis,
mitte kolmest üks.»
«Kas just päris nii...» pööras ta
klõpsatusega viimase topsiku samuti kummuli.
«Tõenäosust tahame me kindlaks teha küll.
Tõde -- ja tema nägu. Ja kui me seda arvutada ei
oska... siis me teeme katse. Mis kindlasti ei anna tulemuseks
ühte kuuendikku. Sest, nagu te ehk märkasite, on
kõik märgid erinevad.» Ta hakkas pealtnäha
hajameelselt topsikuid nihutama, kuid oli seejuures üsna
osav, igatahes kadus mul õige pea selge ettekujutus,
millise all neist oli see miniatuurne lõke.
«Ma ei tea ju, milline hernes on kõige
magusam.»
«Seda loodan minagi. Selles mängu mõte
ongi.»
Mul polnud päris selge, millal ma valiku pean tegema.
«Kui ma seltskonna kohta küsisin -- kas Kyoko tuleb
tagasi?»
«Ei, ma mõtlesin kohalviibijaid.» Ta
tõstis käed rinnale risti ja vaatas mind leebe
pilguga. «Nii et millise neist me avame?»
Kuuest viis pidid mulle midagi andma -- või
ütlema. Hetkeks turgatas pähe, et huvitav, mida see
tühi kuues võiks tähendada. Topsikud ei seisnud
päris ühtlases reas, aga ilmselt polnud see
tähtis. Sirutasin käe ja lasin ühe pihta nipsu.
Selle alt tuli välja väike hõbedane kirves,
mille külge olid seotud lindikesed.
«Nojah,» ohkas eminents ja avas alumise laualaeka.
Siis liikus ta käsi väga kiiresti -- ja ta pihus oli
täpselt samasugune kirves. Ainult suurem. Ta lasi selle
minu suunas lendu. Käis raksakas -- ning järsku oli
ruum täis värve. Kõiki vikerkaare värve,
millest ma Jolbertil kogu aeg puudust olin tundnud. Siis muutus
kõik must-valgeks. Ja siis kadus seegi.
|