Giovanni Salieri oli Salzburgis kontsertreisil. Kirjutati
aasta 1754. Ta oli just lõpetanud enda ja Frescobaldi
parimate oreliteoste esitamise Toomkirikus. Nüüd
jalutas ta, eraldust soovides, oma lemmikpargis. Sügis
valitses täies hiilguses, jalgrajad ja tiigid olid
täis langenud lehti. Salzburgis oli kindel koht, kus
Salieri oma komplekse ja masendust leevendamas käis,
väike tiik pargi lõunaservas, inspireeriva vaatega,
eemal suurest kärast ja liikumisest. Sinnapoole oligi
helilooja suundumas, kui kuulis enda tagant jalgade sahinat
lehevaibas ja kerget köhatust.
«Signore Salieri, ma pean ütlema, et see oli
tõesti suurepärane kontsert.»
Salieri mõõtis selja taha ilmunud
võõrast meest pika pilguga. «Tänan,
signore,» lausus ta külmalt. Ta ei sallinud
meelitajaid.
Mees jätkas mesise naeratusega: «Tõesti, ma
pole varem näinud nii suurepärast tehnikat, kuulnud
nii imelisi helisid. Magnificus!»
«Siin on hea orel.»
«Oh, signore Salieri, ärge olge nii
tagasihoidlik, me teame mõlemad, et Te olete maailma
parim organist ja helilooja. Muuseas, kuidas elab väike
Antonio? Ta vist peaks varsti neljaseks saama.»
Mees hakkas Salierit juba ära tüütama:
«Kas ma tunnen Teid?»
«Teate, tegelikult mitte. Minu nimi on Mauro Drigo, olen
Teid juba pikemat aega silmas pidanud.»
«Mispärast siis?» Organist tajus tungi
lahkuda, mehe olek ei meeldinud talle.
«Vaadake, ma tean, kes te olete ja kust te tulete.
Vabandage, kui ma seda otse välja ütlen, aga ma tean,
et Te olete suurepärane helilooja, vapustav organist, kuid
Teid ei tunnustata. Teie geenius on jäänud
märkamata ja Teil on sellepärast südames
väga paha tunne. Tegelikult tahtsin ma Teile ettepaneku
teha. Signore Salieri, ma ei tea, kuidas Te sellesse
suhtute, aga minu võimuses on Teie nimi maailmakuulsaks
ja surematuks teha. See pole trikk, ma vannun!»
«Signore, ma arvan, et oleks kõige parem,
kui te lahkuksite,» sõnas Salieri tasa.
«Muidugi, muidugi. Ma ei tüüta Teid enam,
loomulikult. Aga mõelge veidi järele. Ma ootan Teid
kell kolm siinsamas. Ärge unustage, täna kell kolm ja
ma räägin rohkem.» Mees lahkus
hääletult, näol ikka seesama õline,
järjest rahulolevam naeratus.
Giovanni Salieri võdistas õlgu. Asjaolu, et too
mees temast nii palju teadis, ajas hirmu peale. Ta oli küll
kuulnud ligitikkuvatest austajatest, kes tavaliselt olid naised,
kuid mees... See, mis ta lubas, kõlas ju peaaegu
saatanlikult. Ilmgi oli jahedavõitu ning pilvine;
Salzburg polnud talle kunagi meeldinud, Salieri ei suutnud
ennast viia linnaga samale lainele, mistõttu tundis end
siin peaaegu alati üksikuna. Siiski, kaks sõpra tal
olid, armas tiigike ja vana hea Leopold. Viimase poole
otsustaski Salieri nüüd oma sammud seada.
Leopold Mozart tervitas Salierit ülevoolava
rõõmuga: «Halloo, kamraad! Ma kuulsingi just,
et pidid siinkandis olema. Ah, et just lõppes kontsert?
Kahju, et ma tulla ei saanud, oleksin omad õpilasedki
kaasa võtnud ja näidanud, kuidas mängida ei
tohi. Ha-haa, tule aga edasi, võta istet. Kui kaua me
nüüd enam näinud pole, aastat viis vist? Olgu,
võta pokaal, mitte ainult itaallased ei oska head veini
teha.»
Salieri naeratas ja tundis end koduselt. «Sina oled
arvatavasti ikka oma õukonnas ja õpetad
väikeseid poisse laulma ja pilli mängima.»
«Ah, tead küll. Need pisikesed ohmud
söövad mu närvid seest. Neis pole kübetki
fantaasiat, õpivad aina kohusetundlikult oma tükke,
aga et midagi ise juurde mõtleks, seda mitte. Kohutav
tuimus. Ma olen küll kindel, et neist võivad saada
head kooripoisid ja hiljem kantorid, aga... Oh, kui mulle kunagi
mõni imelaps kätte satuks. Sa võid kindel
olla, et ma ei lase tal hukka minna. Tead, tegelikult ongi mu
ainsaks unelmaks kirjutada maailmamuusika ajalukku säravate
tähtedega üks uus nimi. Aga kuule, kas sinul ka pole
mõnda sealkandis hakkamas? Saadaks äkki mulle, kui
ette juhtub! Mis sa ikka niisama oma kolkas konutad, kas
pole?»
Ja nõnda, sõbralikult aasivas vestluses,
möödus tasapisi aeg kuni varase
pärastlõunani. Leopold saatis ta sõbralike
õlalepatsutustega teele, Salieri hakkas
võõrastemaja poole sammuma. Läbi uduvihma
kostis temani kirikukella kolm kumedat lööki. Kolm?
Salieri tegi järsu parempöörde ja kõndis
nüüd edasi lossipargi poole. Seal ootas teda keegi,
too mees, signore Drigo, kes lubas ta maailmakuulsaks
teha. Kuigi talle oli mehe lipitsev olek vastumeelt, sundis
tuntusejanu kõik muu alla suruma. Tal polnud ju midagi
veel kaotada.
Mees oli lubatud kohas, istudes pingil ja söötes
luiki. Pilku tõstmata ütles ta: «Jäite
hiljaks»
«Jah. Võib-olla. Oli tegemist.» Salieri ei
saanud siiani aru, miks oli tulnud.
«Istuge. Räägime,» lausus Mauro Drigo ja
viskas lindudele viimased raasud. Salieri istus pingi teisele
otsale: «Minul pole millestki kõnelda. Teie
alustate, signore.»
«Kuidas nii? Kas meie vestlus peab siis jääma
ühekülgseks. Suu lahti, signore Salieri! Teil
on ju paljustki pajatada, alustades kasvõi oma raskest
lapsepõlvest ühes Itaalia talus, kus isa sundis
hommikust õhtuni tööd rügama.
Põllul, majapidamises, viinamäel. Te rassisite
kokkukukkumiseni, vilistades aina uusi viisikesi, tundes endas
muusiku kutsumust, mille isa teist aga välja materdas. Kuni
kahekümnenda eluaastani oli teie ainus kokkupuude muusikaga
igapühapäevane kirikuskäik, kus hallide juustega
organist oskas vaid tosinat eri viisi. Ja kui te ükskord
üritasite salamahti tolle vana oreli juurde hiilida, et
saaks hardunult katsuda vana instrumendi klahve, et saaks endast
välja lasta kõik seal möllavad meloodiad, tiris
isa teid halastamatult tagasi ja nädalajagu
töötasite topeltkoormusega. Te võiksite veel
jutustada sellest, kuidas kodust põgenesite ja jalgsi
Viini, muusikute Mekasse, rändasite, magades
öösel lageda taeva all ja nurudes inimestelt
toidujäänuseid. Ja lõpuks kohale jõudes
palkasite oma vähese rahanatukese eest endale
madalatasemelise õpetaja, kes kartuses, et õpilane
võib temast paremaks osutuda, teid võimalikult
palju kiusas ja takistas. Me võiksime veel kaua vestelda
teie näguripäevadest Viinis ja rännakust tagasi
kodumaakonda, kus saite väikese külakiriku kantori
koha. Miks mitte kõneleda teie igapäevasest igavast
elust seal kolkas, abielust keskpärase
väljanägemisega talutütrega, üksluisest
tööst kirikus, püüdes harida ja valgustada
kohalikke talupoegi; räägime teie karmist
tööst enda kallal, tudeerides suurmeistrite teoseid ja
luues omi, mida keegi hinnata ei oska. Tutvume lähemalt
teie ringreisidega, mis kujutavad endast esinemisi publikule,
keda on vaid pool saali, kes pidevalt haigutab ja viibib seal
vaid kohusetundest, sest olete kohaliku kantori vana
sõber. Miks mitte sellest lobiseda, mu
sõber?»
Salieri ei vastanud, vaid põrnitses tiigi sogast
vett.
«No, kuulge. Ärge nüüd nii tusaseks ka
muutuge. Vaadakem asja positiivset poolt: ma annan teile
võimaluse asja parandada, oma elu samm-sammult uuesti
üles ehitada, nii nagu teie seda soovite. Kas pole mitte
mõtlemist väärt?»
«Mida te teha kavatsete, anda mulle noorendavat
eliksiiri?» purskas Salieri vihaselt. «Kindlasti olete
üks neist alkeemikutest, kes arvab, et on avastanud Tarkade
kivi ja soovib seda nüüd mõne minusuguse peal
katsetada. Või on see lihtsalt üks halb nali, et
minu santi enesetunnet veelgi sandimaks teha? Ei lähe
läbi!»
«Hei, kas ma kuulen teie hääles irooniat? Te
ei usu mind. Muidugi võite mind nimetada alkeemikuks,
võib-olla ma mingil määral olengi, aga teid
pilgata... Kuulge, võtke asja mõistusega, ma annan
teile võimaluse lasta hingel taassündida, see on
äärmiselt harukordne. Ma ei saa teile anda muu
nõu, kui ettepanekut veel kakskümmend neli tundi
kaaluda. Seniks loodan ma teie diskreetsusele. Kohtume homme
siinsamas samal ajal.»
Mees lahkus kindlal sammul mööda pargiteed. Temas
polnud enam jälgegi hommikusest mesisusest, kogu vestluse
aja oli ta end ülal pidanud vaheldumisi ülbelt ja
seltsimehelikult. Mõne aja pärast läks tiigi
äärest ära ka vestluse järsust lõpust
ehmunud Salieri, olles targem vaid selle võrra, et mees
teab temast sama palju kui ta isegi.
Järgmisel päeval, kui mees kohtumispaika saabus,
istus Salieri juba seal.
«Signore Salieri, ma näen, et täna olen
mina see, kes hiljaks jääb.»
«Pole midagi, signore Drigo. Ma istun juba ammu
siin,» lausus Salieri süngelt. Ta poleks hetkel midagi
rohkem soovinud, kui elada jälle normaalset elu, eemal
müstikast ja keerulisist otsuseist.
«Suurepärane, signore, ma näen, et
talitate mu nõuande järgi. Kuidas siis lood
on?»
«Midagi pole. Kas te ka annate endale aru, et kogu
tänase ja eilse päeva olen elanud hingepiinades ja
teadmatuses? Oleks juba aeg see komejant lõpetada ja suud
puhtaks rääkida!»
«Ei noh, muidugi, muidugi. Vestleme siis ausalt,»
vuristas mees ülepakutud lõbususega. Ta täitis
oma hääle salapäraga: «Kuidas oleks, kas
soovite ajaratast tagasi pöörata, elada uuesti oma elu
parimal võimalikul moel, anduda noorest peast alates
muusikale?»
«Te teate ju, et see on mu unistus.»
«Vot, unistused võivad täituda. Kuulake
mind! Kuidas teile meeldiks omada omaenda koopiat?»
«Koopiat? Signore, te teete nalja. Kas te
mõtlete täpselt minusugust teist inimest?»
«Mitte ainult välimuse poolest koopiat. Teie
täielikku kaksikut, igas suhtes samasugust
seltsilist.»
«Kuid, lubage! Mis see mulle kasu tooks? Mis ma temaga
teeks?»
«Vabandage, signore Salieri. Ma unustasin
mainimata ühe väga tähtsa asjaolu. Teie koopia
nimelt, kuidas seda nüüd öeldagi... Vaadake, ta on
nimelt imik. Tähendab, asi on selles, et kui te
tõesti endale teisikut tahate, siis tuleb temalgi
läbi käia kogu elutee, alustades lapseeast. Kuid see
ongi kogu asja helgem pool. Mõelge vaid! Andekas laps, te
teate ise, milline olite, ja saaks maast-madalast
professionaalset muusikalist haridust. Millised
võimalused! Te kirjutaksite oma nime ajalukku. Mis on,
signore? Kas te minestasite?» Tundus, et Mauro Drigo
näost peegeldus hetkeks tõeline kaastunne.
«Ärge enam... Ma ei suuda. Minge minema. Ma
mõtlen selle üle.»
«Mõelge, mõelge rahulikult,» ja mees
taandus väärika sammuga põõsastesse.
Salieri toetus nõrkenuna pingi seljatoele. Seda oli
tema jaoks liiga palju. Ta kartis, et näeb und, kuid tundis
samal ajal, et kõik oli liiga hea olemaks unenägu.
Siis tundus talle, et ta on juba taevas, sest hakkas vaikselt
kuulma imeilusat viisi, mis järjest valjenes. Ta kuulas
täiuslikku kompositsiooni, helisevat meloodiat ja tundis,
et temagi oleks võinud niimoodi komponeerida. Järsku
taibates, et ta ei kuulegi muusikat oma unenäos, vaid see
kõlab tegelikkuses, tabas Salierit ahastusehoog ja ta
ruttas jooksujalu pargist välja, kartes hullumist.
***
Mauro Drigo heitis ruumi sisenedes pilgu tugitoolis istuvale
mehele. «Oledki tagasi, jumal tänatud! Ütle, kui
kaua ma pean veel neid tobedaid riideid kandma.»
«Rahune, Mauro. Meil on tähtsamatki teha, kui
väljanägemise pärast muretseda. On sul asjad
subjektiga korda aetud? Ega sa teda liiga ära ehmatanud?
Ja, jumala eest, võta too tobe käekell randmelt
maha. Ega keskajal inimesed helendavate numbrilaudadega ringi
jooksnud.»
«Esiteks, praegu pole keskaeg, vaid juba uusaeg.»
Välja tegemata tugitoolis lösutava mehe grimassist,
jätkas Drigo: «Teiseks, ta on mul selle neetud pluusi
varjus ja kolmandaks, ma eelistaksin, kui sa ei kutsuks
signore Salierit subjektiks. Pealegi, kõik on
korras, võite mind usaldada. Olen temaga peaaegu iga
päev rääkinud ja ta on nõus. Muidugi teab
ta kõike vaid umbkaudselt. Ning neljandaks, minu
walkmani patareid on tühjad.»
«Oli sul sellest kasu?»
«Või veel. Esimesel korral, kui talle Salieri
seeniorit mängisin, läks ta peaaegu segaseks.
Nüüd ta nähtavasti usub, et on Jumala
väljavalitu. Või siis kuradi oma.»
«Nii et kogu operatsioon kulgeb
plaanipäraselt?»
«Ei noh... Tegelikult on üks väike
komplikatsioon.»
«Räägi välja!»
«Ta nõuab isaks... kasuisaks kedagi Leopold
Mozartit siit Salzburgist. Mees väidab, et ei suudaks
kunagi lapsele pakkuda sellist haridust nagu too
õukonnamuusik. Ma arvan, see tähendab, et peame
doonoremana kasutama seda Mozartit.»
«Oh, Jumal. Küll on kapriisne vanamees. Kurat
võtaks, saagu ta tahtmine, aga see lükkab
operatsiooni mitu kuud edasi. Mis meil praegu on?»
«Oktoober 1754.»
«Nii, peafaas käivitub siis, ütleme, aprillis
1755. Klapib. Aga vaese vanamehe jätame nüüd
rahule. Võta, siin on unerohi. Pane see talle täna
veini sisse ja siis soorita kõik vajalikud protseduurid.
Selge?»
«Just nii, mr Einstein. Aga... Kas ma võin
küsida?»
«Lase käia.»
«Miks me seda teeme?»
«Sa mõtled, miks me kloonime Giovanni
Salierit?»
«Just.»
«Vaata, Mauro. Asi on väga lihtne -- mina
üritan olla metseen. Pole midagi, mida armastaksin rohkem
kui head kunsti, muusikat, kirjandust. Kui oma eluaegse
tööga olen mina loonud võimalused, mis lubavad
mul teha heategusid teistele kunstihuvilistele, ei jäta ma
neid kasutamata. Mis tulu mul kloonimislaboritest ja ajas
rändamisest oleks, kui ma neid rakendada ei saaks. Ning
mina üritan seda teha parimal võimalikul moel.
Ma eeldan, et sa oled kuulnud legendi... Niikuinii oled,
tänapäeval teab
seda iga koolilapski, niisiis, kuulnud legendi Giovanni
Salierist, tema karmist lapsepõlvest, raskest elust ja
siis talendi õitselepuhkemisest viimasel
elukümnendil, mis kirjutas ta nime maailmamuusika ajalukku
Bachi, Beethoveni ja Verdi kôrvale. Kurat, muidugi oled kuulnud,
ise laulsid selle vanamehele ette. Mauro, Mauro, mina olen
Salieri talendi suur austaja, tema teosed poevad mu hinge
sügavustesse. Mis võiks olla meeldivam, kui luua
teine Salieri, et inimkonna suurte helitööde
nimistu rikastuks veelgi. Kuid, nagu ma aru saan, ei saa uue
geeniuse nimeks mitte Salieri noorem, vaid Mozart. Kah asi,
seegi ilus nimi.
Samas mängin ma omaette mõttega luua kolmaski
Salieri. Mitte muidugi enam minevikus, vaid kaasajas, meie omas
loomulikult. Jätta järeltulevatele põlvedele
veel üks suur komponist. Samas kindlustada oma lapselastele
kindel elujärg, kolmanda Salieri ma tekitan loomulikult oma
suguvõssa. Autoriõigused toovad siiski kenakesti
raha sisse. Ma ei ole nii põhjatult rikas, nagu paistab,
Mauro. Näed, kõik on siiski taandatav rahale, kui
see on vastus su küsimusele.
Kõige huvitavam on siiski see, mu kallis Mauro, et
maailm ei saa iial teada, kes neile selle suurepärase teene
osutas. Sõber, meist saavad revolutsionäärid,
kellest keegi kunagi kuulnud pole, eks ole naljakas.» Vana
mees torutas huuli. «Muidugi võib küsida, miks
just Salieri. Ons asi tema realiseerimata potentsiaalis?
Tegelikult oleksin sama hästi võinud kloonima hakata
ka Leonardo da Vincit, maailm oleks sel juhul palju arenenum.
Või siis William Shakespeare'i. Tema oleks võinud
kloonida kusagile Prantsusmaale. Kas poleks intrigeeriv?
Kummalgi pool La Manche'i oma suur näitekirjanik.
Nähtavasti vaidleksid inglased ja prantslased siiamaani
omavahel, kumb on parem. Ha-haa. Kas pole vaimustav mängida
maailma ajalooga nagu lapsed mängivad nukkudega? Uh, ma ei
tohi sellest mõelda, võim võib pähe
hakata. Ma ju lubasin kindlalt, et see jääb ainsaks
korraks, rikka vanamehe viimaseks lõbustuseks.
Pärast, kui siin on kõik korda aetud, läheme
tagasi, mu sõber, ja unustame, et midagi on üldse
toimunud. Ning ajalugu jääb ootama järgmist
veidrikust vanameest, kes võib endale lubada selliste
mänguasjade ehitamist. Aga minu käest ei pinni keegi
midagi välja. Niipalju ma sellesinatsest maailmast veel
hoolin, et mitte lubada oma väärtuslikke aparaate
kellegi teise kätte. Mõelgu ise välja, kui
tahavad. Haa. Mina aga istun oma eluõhtul kodus ja naudin
vaheldumisi Salierit ja... noh, seda... Mozartit, õigus
küll.
Seda ma ütlen sulle, Mauro, et kui keegi mind minu
raskel eluteel aidanud on, siis on see Salieri. Tema muusika
annab hädavajalikku hingeenergiat, mõtisklus tema
elust hoiab mind vee peal. Ajalehepoisist miljonäriks,
või kuidas meil öelda tavatsetakse. Hee, talupojast
muusikageeniuseks, leheneegrist ajaränduriks. Nii käib
see eluring.
Hei, Mauro! Ära unista seal. Meil on veel vaja palju
tööd teha. Liiguta! Kuulge, kas keegi siin ahju ka
kütab? Selle paganama keskaja juures vihkangi kõige
rohkem seda, et keskkütet pole. Ära passi, lähme
juba.»
Kaks laiaõlgset meest sammusid ruumist välja,
noorem andes teed vanemale.
27. jaanuaril 1756. aastal sündis Leopold Mozarti
perekonda poeg, kellele pandi nimeks Wolfgang Amadeus.
***
Uks avanes ja voodi juurde tõttas mitte enam väga
noor mees. Sängis lamas vanur, keskmise eluea ausalt
ära elanud mees.
«Antonio, mu kallis. Sa tulid. Kas sind Viinis taga ei
igatseta?» lausus Giovanni Salieri oma surivoodilt.
«Isake, Viin saab ülimalt hästi ilma minutagi
hakkama. Mina muretsen sinu pärast.»
«Oh, mis mina. Lasknud siis vanakesel rahulikult surra.
Tuled ära Viinist, kus keeb muusikaelu ja istud selle
asemel külakeses minusuguse sängi ees,» porises
vana, suutmata varjata rahulolu ja naeratust.
«Tobedat juttu ajad, tead seda isegi. Ütle, et sul
on hea meel.»
«Olgu, mul on hea meel. Ulata mulle palun karahvin seal
laualt.»
Antonio Salieri andis selle isale, kes rüüpas
küünarnukile toetudes lonksu vett. Pikka aega valitses
ruumis vaikus. Siis Giovanni jätkas: «Tegelikult on
mul väga hea meel, et sa tulid. Ma pean sulle midagi
pihtima. Palju aastaid olen ma endas kandnud saladust, sina oled
ainus, kes sellest teada peab saama.» Pärast
järjekordset veelonksu tagasi padjale vajunud,
kõneles Giovanni edasi: «Istu, mu poeg. See on pikk
jutt.»
Antonio tõmbas tooli voodile lähemale ja istus,
pööramata pilku isa näolt.
«Vaata, mu poeg. Oma elus olen ma sooritanud ühe
teo, tegelikult andnud nõusoleku selle tegemiseks.
Kõik see tundub nii uskumatu, imetabane, et ma pole
siiamaani suutnud enda jaoks selgeks teha, seisab selle taga
Jumal või Saatan. Ma pole küll kindel, kas ma otsust
kahetsen, aga see on röövinud minult elujõu.
Mina olen võib-olla ainus, kes ei suuda tunda heameel
selle üle, mis korda on saadetud. Kui inimkond teaks
sedasama, mis mina... Maailm ei ole veel küps tõe
teadasaamiseks. Tahaksin loota, et sina oled. Kuula!»
Giovanni Salieri jutustas oma pojale sündmustest, mis
leidsid aset kolm aastakümmet ja rohkemgi tagasi.
Rääkis kontsertreisist, tundmatust mehest,
kohtumistest lossipargis, ettepanekust, kõhklustest.
«Sa tahad kindlasti teada, miks ma pakkumise vastu
võtsin. Oleksin võinud ju samahästi pageda,
aga ma pole kindel, et mees mulle igavesti järgnenud
poleks. Otsustasin minna kaasa, sest tahtsin maailmale teha
kingitust. Mul polnud pääsu, tagasi vaadates
näen, et minuga mängiti nagu nukuga. Otsustamisel
täitsin mina vähimat rolli, kuid lohutan end, et seegi
muutis midagi. Mõtle, Antonio, sa oleksid võinud
omale saada geniaalse väikevenna, aga ma tahtsin teisiti.
Mina poleks kunagi suutnud pakkuda talle parimat,
seetõttu palusin poiss saata Mozartite perekonda. Tead,
vana Leopold on üks täiuslikumaid õpetajaid.
Võib-olla ma kartsin koormat enda kanda võtta,
suutmatust elada teadmisega, kes on poiss tegelikult -- mina
ise, minu liha ja veri ja hing. Siit edasi polegi palju
kõnelda, ühel järjekordsel kohtumisel, seekord
võõrastemajas, mees uimastas mu. Mis toimus, seda
ma ei tea, igatahes mulle kinnitati hiljem, et nüüd on
kõik lõppenud ja ma võin koju tagasi minna.
Seda ma tegin, segaste tunnetega. Tulin koju oma naise ja laste
juurde ning üritasin kõike unustada. Siis, mingil
hetkel aastaid hiljem, hakkasid ringi liikuma kuuldused uue
imelapse sünnist -- Wolfgang Amadeus Mozart. Usu, ma olin
rõõmus, aga samas midagi torkis südames. Mida
rohkem teateid poisi vägitegudest saabus, seda rohkem
tundsin mina, nagu imetaks mult elumahlu välja. Sa vist
mäletad, kui Mozart Bologna muusikaakadeemia liikmeks vastu
võeti, jõmpsikas oli tollal alles
neljateistkümnene. Sina olid juba peaaegu täismees.
Igatahes olin ma seal, tseremoonial. Ma nägin teda esimest
korda, täpselt minu noorpõlvepilt. Ei suuda
kirjeldada neid tundeid, mis mind valdasid. Igatahes olin
peaaegu nutu äärel, kui taipasin, et kõik, mida
olin seni püüdnud unustada või tembeldada
unenäoks, oli ikkagi tõsi. Poiss o l i
minu teisik.
Hiljem kohtasin Leopoldi, ta oli tavapäraselt
sõbralik, kuigi veidi reserveeritum. Õnnitlesin
teda. Ma usun, et ta ootas hetke, mil olime rohkem eraldi
teistest, siis hakkas ta mulle järsku süüdistusi
näkku paiskama. Ta arvas, et olin tema naisega mehkeldanud
ja Wolfgang Amadeus on hoopis minu laps. Selgus, et ta naine oli
olnud enne rasedust mõned päevad kadunud ning
Leopold järeldas, nagu oleksin mina üritanud naisega
põgeneda. Seega oli ta märganud seda rabavat
sarnasust minu ja poisi vahel.
Ma anusin teda, et ta lõpetaks ja vandusin, et see
polnud ammugi nii ning tema naine mind üldsegi ei huvita.
Ta ei kuulanud, virutas mulle rusikaga näkku ja jalutas
minema. Üritasin temaga paar korda veel kokku saada, aga
mind visati välja. Võid arvata, kui löödud
ma olin. Aga ma teadsin, et tema armastust oma naise ja lapse,
see tähendab Wolfgang Amadeuse, vastu see ei muuda.
Igatahes, sellest päevast alates pole ma nootigi
kirjutanud, võib-olla hirmust, et iga kirjutatud
märgiga röövin ühe mõttekäigu
minu poisilt, järjekordse võimaluse kuulsust koguda.
Isegi kui tundsin tungi komponeerida, ei julgenud ma enam. Mis
oleks saanud, kui oleksid ringi hakanud käima jutud, et,
näe, vana Salieri kopeerib noort Mozartit, üritab
odavat populaarsust võita, on vist päris alla
käinud. Nähtavasti on need vaid ettekäänded,
mu elu- ja loomejõud oli kadunud. Igal
pühapäeval olen Jumala poole saatnud palveid, et ta
midagi ette võtaks, teadmata isegi, mida. Sedaviisi olen
elanud kogu oma ülejäänud elu, kuni siiamaani,
oodates. Tundub, et Jumal on siiski leidnud kõige parema
lahenduse. Mina lähen rahulikult puhkama ja noormees
lööb laineid maailmas. Minu unistus, et Salieri nimi
peab saama surematuks, ei täitunud. Kõik unelmad ei
peagi täide minema, siiski on mul Mozarti pärast hea
meel. Palju etem on olla tundmatu heategija kui tuntud
kurjategija. Või kuulus mittemidagitegija.»
Vana mees lõpetas oma loo köhahooga.
«Nüüd, mu poeg, tead sa tõde. Muidugi
võid sa seda pidada vana sureva mehe sonimiseks, aga nii
see toimus. Kõige parem on elada teadmatuses. Isegi kui
ma sulle kõike paremat soovin, mu poeg, ei saanud ma sind
tõest ilma jätta. Ma loodan, et sa suudad sellega
elada.»
Noorem Salieri oli sinnamaani kuulanud jahmatusega: «Aga
isa, see mees varastas sult pool elu!»
«Antonio, tema on süütu. Mina ise kurnasin
end. Kuula mind! Ma tean, et te liigute samas seltskonnas, sa
tunned teda lähedalt, aga, Jumala nimel, ära
võta ette mingeid hullumeelseid tempe. Sel pole
mõtet. Mis toimus, see on läbi. Enam midagi muuta ei
saa. Nüüd, mu poeg, ulata mulle veel lonks vett. Sa
saad kaasa minu õnnistuse. Mine tagasi Viini ja ela oma
elu nii, et sa hiljem midagi kahetsema ei peaks. Sa oled
Salieri, käitu sellele vastavalt.»
«Isa, ära karda. Inimkond jääb Salieri
nime mäletama.»
Sisenes arst, isa ja poeg jätsid viimast korda
jumalaga.
Varsti, 1791. aasta lõpus haigestus Wolfgang Amadeus
Mozart Viinis raskesti. Kõneldakse, et haiguse ajal oli
Mozarti sage külaline Antonio Salieri, itaalia dirigent ja
pedagoog, kes resideeris Viinis. Paistab, et Salieri vennalik
hoolitsus ei aidanud, 5. detsembril 1791 Mozart suri, andes
kõne- ja klatšiainet veel paljudeks sajanditeks.
Detsember 1998 -- jaanuar 1999
|