Poisike kükitas kössitõmbunult tugitooli
seljatoe taga, silmad märjad ja higipiisad üle
otsaesise ninale tilkumas ning püüdis arvet pidada,
kui mitu minutit painaja juba väldanud oli. Ta kuulatas
sama hoolikalt, kui püüdis oma pilguga läbi
pimeduse tungida, kuid toasviibija jäi pilgule
nähtamatuks ning kõrvale kuuldamatuks. Tema
olemasolust andis märku vaid kirbe põleva tapeedi
lõhn, mida voogas poisikese ninasõõrmetesse
kõikjalt. See oli paralüseeriv, peaaegu olematu
hais, mis sai tema ülitundliku haistmismeele jaoks valmis
parajasti reedese südaöö paiku ning kadus
varahommikuks jälgegi jätmata. See tekkis alati siis,
kui vanemad kodust lahkusid ja tema üksinda peale
hilisõhtuseid telesarju sängi niiskete ning jahedate
linade vahele puges. Esimesel korral, ta ei mäletanud enam,
millal see täpselt oli -- väga ammu igatahes, ei
juhtunud suurt midagi. Kirbe lõhn voogas vaid korraks
ruumist läbi, jättes endast maha vaid kerged
pettekujutelmad, mis lapse mängumaailmast ning
fantaasiatest kuigi palju ei erinenud. Hiljem tekkis paranoia.
Siis, kui ta sai kümneseks. Kaks päeva pärast
sünnipäeva ärkas ta öösel, loomulikult
taas üksinda kodus olles, peaaegu kuuldamatu kriuksatuse
peale ja jõudis veel silmanurgast märgata kuidas
miski ennast aknaalusest kuupaistelaigust lahti rebis ning
toanurga pimedusse sukeldus. Silmapete? Ta küsis seda
eneselt, kuid kananahk käsivartel andis eitava vastuse.
Keegi oli toas. Sissemurdja, varas, mõrtsukas eelmise
õhtu politseisaatest. Ja tuba sai korraga laohoone
mõõtmed ning ükski ruutmeeter sellest ei
saanud enam sängist turvalisem olla.
Ta ootas hommikuni rünnakut, mida ei tulnud ei sel, ega
ka kümnel järgmisel korral. Kes iganes ka pimeduses ei
passinud, ta ootas ning tegi seda poisi jaoks äraarvamatul
põhjusel. Kuid külaline ei tulnud kunagi siis, kui
peale poisi veel mõni inimene majas viibis ja kuna
vanemad käisid kuus väljas keskmiselt korra, siis
piirdus ka hirmuööde arv aastas kaheteistkümnega.
Need olid väga pikad ööd. Kuni selle
õhtuni, mil öö muutus järsku
lõpmatuks.
***
Arstid söötsid talle tablette sisse.
«Nii pisike ja süda juba nii haige,» ohkas
peaarst pead vangutades ning kirjutas välja retsepti, mida
tavaliselt tuli välja kirjutada vaid vanakestele. «Ta
vajab vaikust,» soovitas peaarst ning noogutas
eneseteadlikult pead. «Jah, ta vajab vaikust. Ärge
vedage teda maailma mööda ringi. Las istub parem kodus
ja vaatab telerit. Jah, ta võib surma kartma hakata. Tema
vanuses ikka kardetakse. Inimene on noorena võitleja.
Luulud on tänu sellisele kartusele levinud. Ei, ei. Ta ei
hakka surema. Seda mitte. Pidage korda ja kõik läheb
hästi.»
Ja vanemad ei kuulanud tema jutte öisest
külalisest, küll aga keelasid ära
õudusfilmide vaatamise.
***
Kui poiss silmad avas, ei näinud ta midagi. Kottpime
ümbrus lõi keha krampi kui jääkülma
vette kastmine. Ta oleks pidanud nägema akna valgusruutu,
ukse vahelt elutuppa paistvaid tänavalaternaid, kuid
näis justkui keegi oleks kõik avaused musta
kotiriidega kinni katnud. Ta tõstis sõrme silma
juurde, ent ei näinud sedagi. Ta üritas käega
katsuda voodi kõrval asuvat tooli, mille seljatoel puhkas
tema kollane t-särk, kuid taipas liiga hilja, et pimeduses
võib olla midagi, mida ta puudutada ei sooviks.
Sõrmed puutusid vaid sekundiks vastu siidist ja
külma vingerdavat õhuvoogu, siis sikutas ta teki
üle pea ja kiunatas. Ta tiris põlved nii lõua
alla kui suutis ning avastas alles siis, et oli hirmust keele
hammaste vahele pressinud.
Mis see on? Mis see on! Tema aju esitas seda küsimust
korduvalt, kuni hirmust sai tuim soov elektrivalgus
süüdata ning pimedus eemale peletada.
Kümme minutit hiljem ajas ta teki pealt ning koperdas
üle kogu keha lõdisedes sängist välja,
peljates, et tema jalatald puudutab põranda asemel
tühjust. Seda ei juhtunud, kuid olevus pimeduses reageeris,
pannes õhu külmalt vibreerima. Poiss oli
nüüd juba kindel, et temaga toas on tõepoolest
keegi, seda enam, et kirbe kõrbelõhn ähvardas
seekord hinge matta. See muutus korraga nii vastikuks, et okse
kurku kerkis. Poiss tajus keelel lõunase hamburgeri vahel
olnud kotleti ning munasalati mekki. Hetkeks muutus
mõttetöö paaniliseks. Ta igatses korraks
väga hommiku järele. Jah, ta oleks hommikupäikese
eest nõus ükskõik mida tegema. Et vaid see
ebaloomulik pimedus taganeks. Mis hommik! Kui vaid aknast taas
kuuvalgust sisse paista lastaks. Kui vaid esikust kõlaks
peolt tulnud vanemate summutatud hääli, ema vaikset
naeru, isa joomasegast pominat.
Ta kuulas vaikust ja sirutas siis käe elektrilüliti
poole.
Klõps.
Valgus ei süttinud. Valgus ei süttinud!
Nii ei saa asjad ju ometi olla. Tavaliselt oleks pirn
lambikuplis särama löönud. Mitte nüüd.
Mitte selles kohas, kus valgus väljast sisse ei
paistnud.
Poiss oiatas ja kükitas tugitooli seljatoe taha. Ta
sikutas maika üle põlvede põrandani ja pani
silmad kinni. Siis surus ta sõrmed kõrvadesse,
valusasti, nii, et kõik ümberringi kohisema
hakkas.
Külmavärin jooksis üle selja, alles siis tajus
ta puudutust õlal. Miski külm liikus
küünarnukini ning siis mööda kaela
üles. See oli nii vägivaldne ja pealesunnitud, et ta
vaid viuksatas haledalt, suutmata ennast liigutadagi,
rääkimata kainest mõtlemisest. Poiss tajus,
kuidas süda üha kiiremini peksis, kuni lõpuks
löögi ja löögi vahel enam vahet polnud. See
oli pidev ühtlane trummeldamine, mis kasvas üle
lõpmatuks plahvatuseks. Mürinaks, mis lõppes
alles siis, kui ta selili põrandale kukkus. Teadmatuse
uputav laine lõi lõpuks üle pea.
Mõistus keeldus atakki tagasi lükkamast. Terav valu,
mis sai alguse rinnust ning roomas käsivartesse ning kaela
tappis viimasegi soovi vastu hakata. Poiss lamas maas ning ujus
valus. Ta hakkas nutma, lootuses valu ja pimedust pisarate taha
peita, kuid viimane teadvuseraas sundis teda pilku enda kohale
heitma.
Peegel.
Deemon.
See oli väike laps, kes tema kohal seisis. Ta helendas
pimedas. Ta oli justkui veidi heledam auk pimeduses. Ta sirutas
oma kätt poisi krampidest moondunud näo poole, silitas
seda põgusalt ja vaatas siis tühja pilguga talle
otsa. See oli tema enda pilk, täis elamata jäänud
lapsepõlve lootusi, õnnelikke meenutusi
sünnipäevadest ning vanemate hoolitsusest. See oli
tema hingepeegel, mis hääbus tasapisi öhe. Ta
nägi hetkeks maailma teisel pool reaalsuse ning tajumise
piiri, kohta, kust tuldi vaid korraks õndsast
teadmatusest, kuid kuhu lahkuti igaveste mälestustega
võilillemerest ning sünnipäevakookidest, ema
kortsulistest kätest ning kevadhommikute soojusest. Ta
nägi paljusid. Nad kõikusid helendavate kogudena
ruumis, mis ei tundnud aega. Neid oli palju, nii
lõpmatult palju, et tal tekkis seletamatu vastikus selle
kohutava masinavärgi vastu, mis inimesi otse kui
tennisepalle loopiv masin maailma produtseeris, ning nad siis
igaveseks kustutas. Ta oli ise enda surma vaatama tulnud. Juba
mitu aastat varem. Tema teise maailma Minale oli kõik
juba lõppenud. Viimane, mis talle jäi, oli
mälestuste järelkaja. Ta ise oli mälestus, mis
tuhmus juba oma sünni hetkel. Ta oli olematu. Kogu maailm
oli vaid järellainetus, olematute sündmuste
mõistatuslik jada, suur hälve masinavärgis,
mida inimesele kunagi mõista ei anta. Sest inimest polnud
kunagi olemaski. Poiss taipas, et nende kõikide elus
saabub varem või hiljem külaskäik, millest ei
kuule ei omaksed ega sõbrad -- hetk, mil saabuvad varjud,
elamaks veelkord läbi neile armsaks saanud maailma
situatsioone. Ta teadis korraga kõike ja nägi seda,
millest keegi mõtelda ei soovinud. Ta nägi
mõttetust.
Surmaingel.
Kui elutuli poisi silmadest kustuma hakkas, siis tekkis
aknasse esimene hele laik. Taas paistsid elutuppa
tänavalaternad ja kilomeeter eemal tühjendas poisi isa
viimast veiniklaasi, panemaks töökaaslase
sünnipäevale punkti. Tema kottpimedas magamistoas
passis olevus, kes juba teadis, mis juhtub unerohuga
lauasahtlis.
|