|
[ Jutt |
Jutulabor: juuni 2000 |
Uued arvustused ]
Huvitav lähenemine. Meeldis! Aga ....
Kui jõuda lugemisega lõpuni, siis tundub et viimane kolmandik jutustusest jääb domineerima ja esimene kaks kolmandiku on kuhugi kadunud. Soovitaks sellistel asjadel lasta seista mõned kuud ja siis uue värske pilguga üle vaadata. Esimene mulje on teinekord petlik ja pärast lisandunud ideed parandavad asja.
Meeldisid kirjrldused ja olustiku edasiandmine.
Üks "Kohtumine" on "Algernonis" juba olemas. Siim Veskimehe poolt kirjutatud ja märksa parem. Paltsi jutu kohta võiks öelda vaid: alkohoolikutel on sageli väärastunud psüühikaga lapsed. Ühe luulude all kannatava nõdrameelse surmast võib kirjutada, aga reeglina sellest head juttu ei saa.
Selle jutu juures nüüd on hea sõnastada ära üks üldtuntud seaduspära, millest paistab liigagi paljud "Algernoni" algajad autorid kuulnudki ei ole. Võib-olla on tegemist jällegi minu isikliku kiiksuga, kindlasti saab teistmodi kirjutada ja ka hästi teistmooi kirjutada, aga mina lugejana olen küll allpoolkirjeldatud loomisviisi totaalne fänn. Nimelt -- tegevuse PEEGELDUS võib teinekord olla palju mõjuvam, kui tegevuse KIRJELDUS. Näiteks jutu põhiliini vahendatakse kellegi teise silmade läbi, kes kogu asjas võib-olla hoopis mingeid tegelikult kõrvalisi asjaolusid tähtsaks peab. Klassikaline näide on siinkohal William Harrison Faulkner. Sellise võtte õnnestunud rakendamisega automaatselt 1) muudetakse lugu põnevamaks, lugeja saab veidike mõistatada, mis siis ikkagi toimub ja 2) lisandub teine plaan ja sügavus, mis kunagi kahjuks ei tule.
Kui nüüd vaadata selle pilguga, et mida maha kärpida? Tundub, et liigagi palju...sest juttu ennast ei ole. On vaid kirjeldused, mille kaudu lugeja kõik teada saab, mis vähegi võimalik. Et kui neid kirjeldusi vähemaks kaapida, jääb üsna vähe alles. Idee peamiselt, mis on hea ja näikse jutu jaoks sobivat. Aga jällegi - neid short-short asju on nii võikalt palju tehtud ja tunduvalt võimsama ja (NB!)originaalsema lõpuga.
Üldiselt see asi mulle meeldis, hoolimata, et see ainult mingist sisekaemusest koosnes. Detaile oli üpris osavalt sobitatud ja klapitatud - nii palju kui neid sinna mahtus, muidugi.
Ja tunda on, et autor osava sulega ka. Siiski, kui kõik osavsuled seokesi jubinaid hakkaks tegema... Tahan öelda, et kui kirjutada osatakse, tuleks kirjutada jutt. Tegelased, süzhee, arendus, pinge, dramaatika jms. Milleks K.Paltsile ka edu soovin! Antud juhul tegemist lihtsalt ühe idee enam-vähem korraliku lahtiseletamisega. Ja kui autor leiab, et millest seal siis veel peaks selle tobeda arvustaja arvates kirjutama...siis soovitaks mõelda autori enda lemmik-lühiproosale. Et äkki oli seal midagi rohkemat sees?
Tõepoolest - väga hea!
| 20.06.2000 18:46:33 |
Katariina |
Yks täiesti syydimatu arvustus, kui tohib:
NJÄMMA ;)
|
