Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese
kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud
jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks
võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele,
küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi,
isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks.
Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga
lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga
vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla
nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel
ja talvel.
Üha madalamale vajus päike, elu ja surma üle
otsustaja, raagus sookased heitsid nääpsakaid varje
mätastele, laugastele, rajale. Soo valmistus
ööks.
Laukad läigatasid uuesti. Mitte enam ühekorraga ja
valguses vaid üks teise järel jalaastest. Soo ei
pööranud sellele tähelepanu -- vana küla
nõiaeit oli tema vana tuttav. Seekordne tulija oli keegi
teine. Pehme ja ettevaatlik samm kuulus valges pikas
vöötatud hames tütarlapsele. Iga sammu eel kobas
ta teibaga rada. Leides sellele toetuspinna, astus ta edasi.
Aeglaselt end kindlalt liikus tütarlaps Kivisaare
poole.
Soo muutus pahuraks ja laukad hakkasid mulksuma.
Võõrad ja ka külaelanikud, kes muul kui neile
määratud ajal tulid siia, võttis soo endale.
Neidis peatus nagu oleks soo mõtetest aru saanud ja
pööras end aeglaselt vasemale ja paremale teibaga
ümbritsevat kobades. Tema silmad oli sinised nagu
suvetaevas, ent kummaliselt tühjad. Ta vaatas, aga ei
näinud. Soo ähvardav olek jäi märkamata.
Neidis kummardus maa poole ning libistas käe üle
soomätta, otsekui usaldust ja abi paludes. Vaikselt lasi ta
laukavee läbi oma sõrmede voolata ja soo
mõistis. Pime tütarlaps oli küla uus
nõid, vana nõiaeide laps, kes läks küla
eest ohverdama.
Suvi oli olnud põuane. Vili ei olnud sugugi kasvanud.
Sügise poole tuli küll vihma, ent see ei aidanud enam.
Kevadtalvel ähvardas küla nälg, kui
küllaldaselt saakloomi metsa ei tule. Vana nõid oli
viljalõikuse ajal surnud ja rahvas kartis, et ainult
külavanemate jõust ei jätku nende kaitsmiseks
ja loomade metsa loitsimiseks järgmise kevadeni, mil
nõia tütar hakanuks käima
seitsmeteistkümnendat suve ja tohtinuks alles päriselt
oma ema kohale tõusta. Rahval oli hirm ja vanemad
otsustasid, et neidis peab minema Kivisaarele vaimudelt abi
paluma nüüd, sügisel. Üksi ja ilma
saatjateta. See tähendas kindlat surma ja vereohvrit, mis
aitaks. Nii uskusid vanemad.
Seda luges soo tütarlapse puutest ja jalaastest.
Jalatoeks paigutatud palgid ei libisenud enam jala alt
kõrvale, püsisid õõtsumata paigal ja
neid oli kerge leida. Laukad vaikisid ning õrn tuuleiil
hoidis neidu kindlal suunal kord üht kord teist
põske paitades. Kivisaargi lähenes rutem kui muidu.
Ehk liikus ta tõesti ringi, nagu ätid
rääkisid, ja tuli nüüd ohverdajale -- ohvrile
ise vastu?
Saarel oli kesk kiduraid kuuski ja kaski ainult üks
hiigelsuur kivi. Sestap seda ka Kivisaareks hüüti.
Täis arusaamatuid märke, vanu ruune ja loomajooniseid,
veidraid jälgi, mis kõneldi vaimude
käejäljed olevat, kössitas kivi tuhandeaastases
rahus ja ootas tulijat. Tütarlaps lähenes, käsi
ette sirutatud ja tema tõsitarkus ilmes asendus
üllatusega, kui kivi puudutus polnud mitte külm, vaid
soe. Tasa kätt üle märkide, joonte ja
tähtede libistades sõnusid ta huuled aegade alguse
abipalvet ning saagikuseloitsu. Nõnda sattus inimese pihk
otse vaimu käejäljeks peetud õnarusse. Nii
täpselt, otsekui oleks neidis ise selle jälje sinna
teinud.
Ei teadnud tüdruk, kas kuuldav mahe hääl oli
tema sees või kivi sees või soos, mis küsis:
«Kas tahad nägijaks saada?» Kartmata vastus oli:
«Luba jääda mul selleks, mis olen. Nõnda
paistan rohkem mõistvat.» Viiv hiljem öeldi:
«Olgu nii. Sinu hing näeb enam kui kogu sinu küla
rahva silmad kokku. Sinu pärast ei sure nad talvel
nälga, aga head neile sellest ei tule, et uskusid ilma
verega lepitavat.» Ei teadnud hiljem tüdruk ka siis
veel, kui juba vana oli, kuis jõudis hetkeks tema
meeltesse lühike nägemus tumedapäisest
hõõguvsilmsest naisest, kes talle miskit kaela
riputas ning saare ja soo piirile tagasiteele juhatas.
Juba sügavas pimeduses naases tütarlaps külla
kõigi imestuseks ja imetluseks. Ta kuulis
rääkivat, et kaelas rippuv ehe olevat läbipaistev
valguses kiiripilduv kivi, mille sarnast keegi varem polnud
näinud. Ta ise tundis vaid soojust, kui seda puudutas.
Rahvas oli rõõmus -- talv elatakse üle. Nii ka
läks. Viljakülvi ajal tabas küla ussinuhtlus.
Palju inimesi suri rästikuhammustusse, just need, kes olid
noorele nõiale sügisel surma soovinud. Noorest
nõiast sai vana, ent tema võim ei kadunud ega
vähenenud. Ta teadis rohkem kui nägijad ja tema juurde
tuldi ka kaugetest küladest ja võõrastest
hõimudest. Räägiti, et vaimud olla ta oma
lapseks võtnud ja talle isemoodi nägemise
andnud.
|