12. detsembril 1996 maandus Nõukogude Liidu esimene
mehitatud kaugkosmoselaev «Säde 1» planeedil, mis
kataloogi oli kantud nimetuse all RKB-1. Aga mida omavahel
kutsuti lihtsalt Soloneshnojeks, seda kapten Rodnõi
koduasula auks. Planeedi mustjaspruunilt kiltkivist pinnalt
tõusis tolmupilvi, mis mässisid hõbedase
koonuse enesesse, kerkides kuni kuumusest kergelt pruunikamaks
tõmbunud viisnurgani. Tasakesi veeres kosmoselaevast
maapinnale väike luurerobot ja hakkas ettevaatlikult
ümbrust kombates edasi roomama.
Tunnustatud teadlane, geofüüsik ja meistersportlane
komandör Semjon Aleksejevitsh Rodnõi võttis
hellalt, kuid mehiselt ümber õlgade esimesel
kauglennul oleval Aljosha Dementsjevil. 20-aastane noormees oli
talle kui poja eest. Vaadates noormehe mehistuma hakkavasse,
veel siiski poisilikke jooni peitvasse avalasse näkku,
nägi ta silmade ees iseennast ja oma roodukaaslasi.
Samasuguseid noori ja lootusrikkaid, kellest varsti said
neljakümne esimese tapvates taganemistes, paljakäsi
fashistlikke tankihorde peatades, kangelased. Geeniteraapia oli
muutnud nooremaks ta keha, hinge nooruslikkust tehnoloogia
tagasi tuua ei saanud. Kuid vaadates oma noori ja toimekaid
meeskonnaliikmeid askeldamas ja nappi nalja heitmas, tundis ta,
kuidas aastate taak ta tugevatelt õlgadelt varises ja
vimmas selg iseenesest sirgus. «Vaata, vaata seda maailma.
Kord on ka see õitsev aed. Meie andurid näitavad, et
siin on piisavalt hapnikku ja süsihappegaasigi
fotosünteesiks. See veekogu, mida me üle lennates
nägime, on piisav, et rajada silmapiirini õitsvaid
aedu, varjurikkaid alleesid, millel jalutavad õnnelikud
inimesed, seljas heledad suveriided. Kusagilt
tänavakohvikust kostab rõõmus laul, kerge ja
paitav, nagu tuul Balti merelt.
Kommunistlik ühiskond on suutnud alistada loodusjõud
meie planeedil, muutes selle paremaks ja külluslikumaks kui
iial varem, nüüd asub inimkond rinda pistma teiste
taevakehade tingimustega. Siinsed kaevandusühiskonnad
saavad sama jõukaks ja õnnelikuks nagu praegu on
näiteks Moskva.»
«Rühm, valmistuda väljumiseks!» teatas ta
siis komandohäälel ja vaatas muheldes, kuidas
noormehed varustuse virnade all julgelt naeratades
mööda trappi maapinnale marssisid.
Geoloogilised proovid olid vägagi julgustavad.
Suurepärased, vaimustavalt targad masinad
analüüsisid pinnasest võetut, tasase undamise
saatel loetleti elemente, elektronajud kaalusid potentsiaalseid
maardlate mahte ja nende hõlvamise tasuvust. Tulemused
ületasid suurimad lootused. Kuid uurida oli vaja ka
kaugemaid alasid. Igapäevaste luurelendudega kaardistati ja
uuriti läbi üha laiemaid territooriume kosmoselaeva
ümber. Aljosha Dementsjev armastas neid lende. Talle
meeldis kui üles, otse terve pika, 52 tunni pikkuse
päeva taevas lõõskavasse päikesesse
kihutava lennumasina kiirus ta istmesse surus. Siis kiire ja
julge pööre, ning lennuk kihutas maapinnaga
paralleelselt uutele uurimisretkedele.
Just sellistest uljastest ja vabadest hetkedest oli ta
unistanud, kui kursandina kosmonaudiks pürgis. Ta
mäletas, kuidas valges suvekleidis Olga vaatas oma mustade
sõstrasilmadega ta nägu, kuidas jõgi vaikselt
voolas, mõned kalad sulpsatamas madalal tantsivaid
sääski püüdes. Ja oma veidi naiivset
lubadust: kord õitsevad õunapuud ka Marsil!
Plasmalennuk liugles üle kestendavate mustjate lagendike.
Tema vari jooksis nagu hai üle merepõhja, sihvaka ja
võimsana. Rajoon Tsh-257 oli otse ees ja lennuk
võttis kiirust kaotades kauni kurvi. Aljosha ei suutnud
kunagi panna vastu kiusatusele veidi efektitseda, tunnetada
võimsa masina kuulekust.
Pärast maandumist toetus Aljosha veidi puhates vastu
mahalaaditud varustusekaste, kottide ja kompsuvirna, ning
vaatas, kuidas ta kaaslased vilunult ja kiiresti mobiilse
uurimisjaama üles seadsid. Siis raputas ta endalt roidumuse
ja lõi käed külge. Geomorfoloogiliste,
hüdrogeoloogiliste ja geofüüsikaliste uurimiste
kiirus ja efektiivsus oli tänu uutele tehnoloogiatele
niivõrd suurenenud, et paari tunniga on nende
neljaliikmelisel rühmal selle saja ruutkilomeetri suuruse
maa-ala potentsiaal analüüsitud.
Esimesel kahe tunni jooksul avastati sektoris 1276b suur
kullamaardla, siis sektoris 543e rauamaardla, mille piire ja
arvatavat mahtu ei suudetudki veel kindlaks määrata.
Töö edenes, kolm tundi oli läinud kui lennates.
«Hei, Vadim, tule siia, viska korraks pilk peale,»
hõikas korraga rühma naljahammas Serjozha.
Nüüd oli ta hääl harjumatult tõsine.
«Vaata seda seismograafi, kas sa seda enne
kaasavõtmist üle ei kontrollinud?» Vadim
kummardus hämmastunult seismograafi kohale ja libistas
kätega ehmunult üle selle otsekui roostest
näritud pinna.
«See ei saa võimalik olla, selline seade poleks
mingil juhul tehnilist kontrolli läbinud.»
«Hei Aljosha, võta ühendus baasiga, meil on
siin üks probleem,» hõikas ta siis end sirgu
ajades. See oli tõepoolest uskumatu juhtum, kuid
kosmoselennud koosnesidki igapäevasest võitlusest
uskumatu ja harjumatuga. Nad olid kõik noored, vanim,
Vadim kahekümneseitsmene, kuid juba olnud korduvalt
surmasuus, abiks vaid teadmine, et vastu peab pidama, taganeda
pole kuhugi.
«Raadio on tumm,» teatas Aljosha mõne aja
pärast, olles katsunud tulutult sidet luua.
«See ei meeldi mulle põrmugi,» teatas Vadim,
kellele lisaks geoloogikutsele kuulus ka nende uurimisgrupi juhi
kohustus. «Ma arvan, et korjame varustuse kokku ja lendame
baasi tagasi, seal vaatame, mis ja kuidas.» Dmitri, kes oli
arst, kuid tavaliselt ka tegev lihtsamate seadistamiste ja
muidugi transpordi juures, laskis äkki kuuldavale
ehmatushüüde. Ta vaatas uskumatu pilguga gravimeetri
käepidet, mis oli talle lihtsalt pihku jäänud. Ja
rühma kohkunud pilgu all vajusid neid ümbritsevad
masinad tasase kriginaga tolmuks, kaotades oma vorme, laotudes
hallikate hunnikutena planeedi äkki vaenulikuks muutunud
pinnale. Veidralt jäid neist turritama vaid mõningad
plastmassosad, siis murenesid needki. Aljosha pöördus
ja tormas plasmalennuki suunas. Kuid enne kui ta käed
suutsid seda puudutada, vajus see ta silme all nagu halvas
unenäos laiali, puistates ta skafandri üle hallika
tolmuga.
***
«Ma olen peaaegu sada protsenti kindel, et tegemist on
bakteritega, kusjuures väga kohastumisvõimelistega.
Nad on lühikese, mõne tunni pikkuse ajavahemiku
jooksul tarbinud metalli, siis plastmassi, siis klaasi. Me peame
sellest piirkonnast nii kiiresti väljuma kui
võimalik. Kuna neid varem pole kohatud, on siin tegemist
tõenäoliselt lokaalse koldega.
Tõenäoliselt on selles piirkonnas olnud mingi
ulatuslik rauamaardla, mille nad on ammendanud, kuid pole
suutnud järgmistele aladele edasi liikuda. Välistatud
pole aga, et toitu saanutena kasvab nende leviala tohutult. Et
tegemist on õhu teel leviva vormiga, võivad tuuled
neid üha laiemale alale kanda. Seni on nad piirdunud
anorgaaniliste materjalidega, kuid välistada ei saa sedagi,
et mõne mutatsiooni järel lähevad nad üle
ka orgaanilisele,» lõpetas Dmitri oma ettekande.
Rühm vaikis mornilt.
«Mis seal's ikka. Hakkame marssima,» teatas Vadim
otsustavalt.
«Kuhu?» päris Serjozha tusaselt.
«Loodetavasti nakatumistsoonist välja, pärast
seda tuleb hoiatada baasi ja leida lahendus. Me ei saa ju
nakkust laevani viia.» Ja nad marssisid. Kõrvetav
kuumus pääses pärast skafandrite lagunemist otse
nende kehadeni, kattes riietest katmata kehaosad
päikesepõletusega. Kuid skafandrite lagunemise
aeglus sütitas neis siiski uut lootust, uuele materjalile
oli üle läinud siiski väiksem kogus
mikroorganisme, kui siis, kui nad oli ilma jäänud oma
varustusest.
***
Nad marssisid mööda musta tolmu, mis kerkis nende
sammudest ja kleepus higistele kehadele.
***
Nad jalutasid Olgaga talvises metsas. Mets oli kui valge
muinasjutt. Siis tõmbas Olga ta käest oma
täpilises käpikus käe ja näitas:
«Vaata, orav!» Ja tõesti jooksis eemale
mööda lumekoormaga kaetud tumerohelisi kuuseoksi
vallatu punakuuemees. Vaevatult avas Aljosha oma tursunud
silmalaud ja vaatas otse halastamatult kuumavasse
päikesesse.
***
«Tõuse, Aljosha, tõuse!» Vadimi hallid
silmad vaatasid teda punaseks põlenud näost
kindlusega, mis andis jõudu. Me peame edasi minema ja
teisi hoiatama, tõenäoliselt on nad juba meid
otsimas. Ei kulu enam palju.»
«Aga Vadim,» kähises Aljosha katkikuivanud huuli
vaevaliselt liigutades.
«Jah?» kummardus Vadim talle lähemale.
«Aga kas me endaga nakkust laeva kaasa ei vii?»
Vadim suutis isegi veidi naeratada: «Me ei lähegi
laeva.»
«Kuidas nii?,» ei suutnud Aljosha taibata.
«Me oleme liikunud otse baasist tuleva
päästemeeskonna trajektooril ja mitte lihtsalt
marssinud, me oleme kirjutanud sellele pinnasele, minu
juhtimisel oleme joonistanud hiigeltähti, mis peavad
lennukilt kindlasti silma paistma. Me oleme jätnud
sõnumi, mis meiega juhtus ja meeskond võib ennast
selle bakteri vastu valmistada, enne kui see temani
jõuab.» Siis naeratas ta veelkord: «Suudad sa
tõusta, veel veidi on jäänud.»
«Suudan, seltsimees leitnant, suudan,» vastas Aljosha
ja suutis isegi vastu naeratada.
***
Epiloog
Kui Aljosha Dementsjev silmad avas, ümbritses teda valgus,
kuid see valgus oli pehme, hoidev valgus. Ta tõstis veidi
pead ja nägi enda ümber asjalikult toimetamas inimesi,
need olid mehised ja targad inimesed, meie, nõukogude,
arstid. Siis avanes uks ja tema voodi juurde tuli Semjon
Aleksejevitsh Rodnõi, mundri ees helkimas medalid ja
õlgadele heidetud säravvalge arstikittel.
«Seltsimees kindralmajor,» üritas Aljosha end
püsti ajada. «Puhka, kotkas, puhka,» vastas
Rodnõi ja surus ta hellalt tagasi lamama.
«Mis meiega juhtus?» päris Aljosha.
«Me saime teie teate kätte ja võtsime
ettevaatusabinõud tarvitusele, praegu on meie teadlased
selle bakteri juba neutraliseerinud. Sina oled aga Maal ja meie
arstid on su varsti terveks ravinud, teised on juba jalul,
varsti sinagi. Ees ootavad ju uued lennud, seltsimees
vanemleitnant. Lubage õnnitleda aukõrgenduse
puhul,» vastas Semjon Aleksejevitsh.
Aljosha püüdis end taas küünarnukkidele
ajada, kuid Rodnõi peatas ta isaliku käeviipega:
«Puhka, kogu jõudu, küll pulmadeks paraned
ära,» heitis ta vaimukat nalja.
Siis avanes uks ja sisse jooksis Olga. Ta sõstrasilmades
särasid küsimused ja lubadused, kuid eks jõuab
veel. «Ma jätan teid siis omavahele,» muheles
Rodnõi. «Kuid enne tahaksin ma anda sulle midagi
mälestuseks.» Ja ta võttis rinnataskust punase
sametiga kaetud karbi. Ta avas selle vaikse klõpsatusega
ja võttis sealt käekella. «Vaata
pühendust,» soovitas ta.
Ja Aljosha luges graveeringut, sama lauset, millega nad olid
lõpetanud oma sõnumi:
SELTSIMEHED, MEIE ÜRITUS VÕIDAB! NAGU MAAL, NII KA
SIIN JA KOGU UNIVERSUMIS!
1959-2000 Krasnojarsk-7
Freyja Ek-Dementsjeva
|