Algernon
Jutt
16.06.2000
Freyja Ek

Lennake, kotkad!
Arvustused

12. detsembril 1996 maandus Nõukogude Liidu esimene mehitatud kaugkosmoselaev «Säde 1» planeedil, mis kataloogi oli kantud nimetuse all RKB-1. Aga mida omavahel kutsuti lihtsalt Soloneshnojeks, seda kapten Rodnõi koduasula auks. Planeedi mustjaspruunilt kiltkivist pinnalt tõusis tolmupilvi, mis mässisid hõbedase koonuse enesesse, kerkides kuni kuumusest kergelt pruunikamaks tõmbunud viisnurgani. Tasakesi veeres kosmoselaevast maapinnale väike luurerobot ja hakkas ettevaatlikult ümbrust kombates edasi roomama.

Tunnustatud teadlane, geofüüsik ja meistersportlane komandör Semjon Aleksejevitsh Rodnõi võttis hellalt, kuid mehiselt ümber õlgade esimesel kauglennul oleval Aljosha Dementsjevil. 20-aastane noormees oli talle kui poja eest. Vaadates noormehe mehistuma hakkavasse, veel siiski poisilikke jooni peitvasse avalasse näkku, nägi ta silmade ees iseennast ja oma roodukaaslasi. Samasuguseid noori ja lootusrikkaid, kellest varsti said neljakümne esimese tapvates taganemistes, paljakäsi fashistlikke tankihorde peatades, kangelased. Geeniteraapia oli muutnud nooremaks ta keha, hinge nooruslikkust tehnoloogia tagasi tuua ei saanud. Kuid vaadates oma noori ja toimekaid meeskonnaliikmeid askeldamas ja nappi nalja heitmas, tundis ta, kuidas aastate taak ta tugevatelt õlgadelt varises ja vimmas selg iseenesest sirgus. «Vaata, vaata seda maailma. Kord on ka see õitsev aed. Meie andurid näitavad, et siin on piisavalt hapnikku ja süsihappegaasigi fotosünteesiks. See veekogu, mida me üle lennates nägime, on piisav, et rajada silmapiirini õitsvaid aedu, varjurikkaid alleesid, millel jalutavad õnnelikud inimesed, seljas heledad suveriided. Kusagilt tänavakohvikust kostab rõõmus laul, kerge ja paitav, nagu tuul Balti merelt.

Kommunistlik ühiskond on suutnud alistada loodusjõud meie planeedil, muutes selle paremaks ja külluslikumaks kui iial varem, nüüd asub inimkond rinda pistma teiste taevakehade tingimustega. Siinsed kaevandusühiskonnad saavad sama jõukaks ja õnnelikuks nagu praegu on näiteks Moskva.»

«Rühm, valmistuda väljumiseks!» teatas ta siis komandohäälel ja vaatas muheldes, kuidas noormehed varustuse virnade all julgelt naeratades mööda trappi maapinnale marssisid.

Geoloogilised proovid olid vägagi julgustavad. Suurepärased, vaimustavalt targad masinad analüüsisid pinnasest võetut, tasase undamise saatel loetleti elemente, elektronajud kaalusid potentsiaalseid maardlate mahte ja nende hõlvamise tasuvust. Tulemused ületasid suurimad lootused. Kuid uurida oli vaja ka kaugemaid alasid. Igapäevaste luurelendudega kaardistati ja uuriti läbi üha laiemaid territooriume kosmoselaeva ümber. Aljosha Dementsjev armastas neid lende. Talle meeldis kui üles, otse terve pika, 52 tunni pikkuse päeva taevas lõõskavasse päikesesse kihutava lennumasina kiirus ta istmesse surus. Siis kiire ja julge pööre, ning lennuk kihutas maapinnaga paralleelselt uutele uurimisretkedele.

Just sellistest uljastest ja vabadest hetkedest oli ta unistanud, kui kursandina kosmonaudiks pürgis. Ta mäletas, kuidas valges suvekleidis Olga vaatas oma mustade sõstrasilmadega ta nägu, kuidas jõgi vaikselt voolas, mõned kalad sulpsatamas madalal tantsivaid sääski püüdes. Ja oma veidi naiivset lubadust: kord õitsevad õunapuud ka Marsil!

Plasmalennuk liugles üle kestendavate mustjate lagendike. Tema vari jooksis nagu hai üle merepõhja, sihvaka ja võimsana. Rajoon Tsh-257 oli otse ees ja lennuk võttis kiirust kaotades kauni kurvi. Aljosha ei suutnud kunagi panna vastu kiusatusele veidi efektitseda, tunnetada võimsa masina kuulekust.

Pärast maandumist toetus Aljosha veidi puhates vastu mahalaaditud varustusekaste, kottide ja kompsuvirna, ning vaatas, kuidas ta kaaslased vilunult ja kiiresti mobiilse uurimisjaama üles seadsid. Siis raputas ta endalt roidumuse ja lõi käed külge. Geomorfoloogiliste, hüdrogeoloogiliste ja geofüüsikaliste uurimiste kiirus ja efektiivsus oli tänu uutele tehnoloogiatele niivõrd suurenenud, et paari tunniga on nende neljaliikmelisel rühmal selle saja ruutkilomeetri suuruse maa-ala potentsiaal analüüsitud.

Esimesel kahe tunni jooksul avastati sektoris 1276b suur kullamaardla, siis sektoris 543e rauamaardla, mille piire ja arvatavat mahtu ei suudetudki veel kindlaks määrata. Töö edenes, kolm tundi oli läinud kui lennates.

«Hei, Vadim, tule siia, viska korraks pilk peale,» hõikas korraga rühma naljahammas Serjozha. Nüüd oli ta hääl harjumatult tõsine. «Vaata seda seismograafi, kas sa seda enne kaasavõtmist üle ei kontrollinud?» Vadim kummardus hämmastunult seismograafi kohale ja libistas kätega ehmunult üle selle otsekui roostest näritud pinna.

«See ei saa võimalik olla, selline seade poleks mingil juhul tehnilist kontrolli läbinud.»

«Hei Aljosha, võta ühendus baasiga, meil on siin üks probleem,» hõikas ta siis end sirgu ajades. See oli tõepoolest uskumatu juhtum, kuid kosmoselennud koosnesidki igapäevasest võitlusest uskumatu ja harjumatuga. Nad olid kõik noored, vanim, Vadim kahekümneseitsmene, kuid juba olnud korduvalt surmasuus, abiks vaid teadmine, et vastu peab pidama, taganeda pole kuhugi.

«Raadio on tumm,» teatas Aljosha mõne aja pärast, olles katsunud tulutult sidet luua.

«See ei meeldi mulle põrmugi,» teatas Vadim, kellele lisaks geoloogikutsele kuulus ka nende uurimisgrupi juhi kohustus. «Ma arvan, et korjame varustuse kokku ja lendame baasi tagasi, seal vaatame, mis ja kuidas.» Dmitri, kes oli arst, kuid tavaliselt ka tegev lihtsamate seadistamiste ja muidugi transpordi juures, laskis äkki kuuldavale ehmatushüüde. Ta vaatas uskumatu pilguga gravimeetri käepidet, mis oli talle lihtsalt pihku jäänud. Ja rühma kohkunud pilgu all vajusid neid ümbritsevad masinad tasase kriginaga tolmuks, kaotades oma vorme, laotudes hallikate hunnikutena planeedi äkki vaenulikuks muutunud pinnale. Veidralt jäid neist turritama vaid mõningad plastmassosad, siis murenesid needki. Aljosha pöördus ja tormas plasmalennuki suunas. Kuid enne kui ta käed suutsid seda puudutada, vajus see ta silme all nagu halvas unenäos laiali, puistates ta skafandri üle hallika tolmuga.

***

«Ma olen peaaegu sada protsenti kindel, et tegemist on bakteritega, kusjuures väga kohastumisvõimelistega. Nad on lühikese, mõne tunni pikkuse ajavahemiku jooksul tarbinud metalli, siis plastmassi, siis klaasi. Me peame sellest piirkonnast nii kiiresti väljuma kui võimalik. Kuna neid varem pole kohatud, on siin tegemist tõenäoliselt lokaalse koldega. Tõenäoliselt on selles piirkonnas olnud mingi ulatuslik rauamaardla, mille nad on ammendanud, kuid pole suutnud järgmistele aladele edasi liikuda. Välistatud pole aga, et toitu saanutena kasvab nende leviala tohutult. Et tegemist on õhu teel leviva vormiga, võivad tuuled neid üha laiemale alale kanda. Seni on nad piirdunud anorgaaniliste materjalidega, kuid välistada ei saa sedagi, et mõne mutatsiooni järel lähevad nad üle ka orgaanilisele,» lõpetas Dmitri oma ettekande. Rühm vaikis mornilt.

«Mis seal's ikka. Hakkame marssima,» teatas Vadim otsustavalt.

«Kuhu?» päris Serjozha tusaselt.

«Loodetavasti nakatumistsoonist välja, pärast seda tuleb hoiatada baasi ja leida lahendus. Me ei saa ju nakkust laevani viia.» Ja nad marssisid. Kõrvetav kuumus pääses pärast skafandrite lagunemist otse nende kehadeni, kattes riietest katmata kehaosad päikesepõletusega. Kuid skafandrite lagunemise aeglus sütitas neis siiski uut lootust, uuele materjalile oli üle läinud siiski väiksem kogus mikroorganisme, kui siis, kui nad oli ilma jäänud oma varustusest.

***

Nad marssisid mööda musta tolmu, mis kerkis nende sammudest ja kleepus higistele kehadele.

***

Nad jalutasid Olgaga talvises metsas. Mets oli kui valge muinasjutt. Siis tõmbas Olga ta käest oma täpilises käpikus käe ja näitas: «Vaata, orav!» Ja tõesti jooksis eemale mööda lumekoormaga kaetud tumerohelisi kuuseoksi vallatu punakuuemees. Vaevatult avas Aljosha oma tursunud silmalaud ja vaatas otse halastamatult kuumavasse päikesesse.

***

«Tõuse, Aljosha, tõuse!» Vadimi hallid silmad vaatasid teda punaseks põlenud näost kindlusega, mis andis jõudu. Me peame edasi minema ja teisi hoiatama, tõenäoliselt on nad juba meid otsimas. Ei kulu enam palju.»

«Aga Vadim,» kähises Aljosha katkikuivanud huuli vaevaliselt liigutades.

«Jah?» kummardus Vadim talle lähemale.

«Aga kas me endaga nakkust laeva kaasa ei vii?»

Vadim suutis isegi veidi naeratada: «Me ei lähegi laeva.»

«Kuidas nii?,» ei suutnud Aljosha taibata.

«Me oleme liikunud otse baasist tuleva päästemeeskonna trajektooril ja mitte lihtsalt marssinud, me oleme kirjutanud sellele pinnasele, minu juhtimisel oleme joonistanud hiigeltähti, mis peavad lennukilt kindlasti silma paistma. Me oleme jätnud sõnumi, mis meiega juhtus ja meeskond võib ennast selle bakteri vastu valmistada, enne kui see temani jõuab.» Siis naeratas ta veelkord: «Suudad sa tõusta, veel veidi on jäänud.»

«Suudan, seltsimees leitnant, suudan,» vastas Aljosha ja suutis isegi vastu naeratada.

***

Epiloog

Kui Aljosha Dementsjev silmad avas, ümbritses teda valgus, kuid see valgus oli pehme, hoidev valgus. Ta tõstis veidi pead ja nägi enda ümber asjalikult toimetamas inimesi, need olid mehised ja targad inimesed, meie, nõukogude, arstid. Siis avanes uks ja tema voodi juurde tuli Semjon Aleksejevitsh Rodnõi, mundri ees helkimas medalid ja õlgadele heidetud säravvalge arstikittel.

«Seltsimees kindralmajor,» üritas Aljosha end püsti ajada. «Puhka, kotkas, puhka,» vastas Rodnõi ja surus ta hellalt tagasi lamama.

«Mis meiega juhtus?» päris Aljosha.

«Me saime teie teate kätte ja võtsime ettevaatusabinõud tarvitusele, praegu on meie teadlased selle bakteri juba neutraliseerinud. Sina oled aga Maal ja meie arstid on su varsti terveks ravinud, teised on juba jalul, varsti sinagi. Ees ootavad ju uued lennud, seltsimees vanemleitnant. Lubage õnnitleda aukõrgenduse puhul,» vastas Semjon Aleksejevitsh.

Aljosha püüdis end taas küünarnukkidele ajada, kuid Rodnõi peatas ta isaliku käeviipega: «Puhka, kogu jõudu, küll pulmadeks paraned ära,» heitis ta vaimukat nalja.

Siis avanes uks ja sisse jooksis Olga. Ta sõstrasilmades särasid küsimused ja lubadused, kuid eks jõuab veel. «Ma jätan teid siis omavahele,» muheles Rodnõi. «Kuid enne tahaksin ma anda sulle midagi mälestuseks.» Ja ta võttis rinnataskust punase sametiga kaetud karbi. Ta avas selle vaikse klõpsatusega ja võttis sealt käekella. «Vaata pühendust,» soovitas ta.

Ja Aljosha luges graveeringut, sama lauset, millega nad olid lõpetanud oma sõnumi:

SELTSIMEHED, MEIE ÜRITUS VÕIDAB! NAGU MAAL, NII KA SIIN JA KOGU UNIVERSUMIS!

1959-2000 Krasnojarsk-7
Freyja Ek-Dementsjeva

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies