Kunagi elas Revali linnas heeringakaupmees Hendrik, kelle isa ja isa isagi juba selle ausa kala kauplemisega tegelesid. Hendrikul oli linna serval müüride varjus maja, mille esimese korruse aknast ta kala müüs. Elas ta juba ammu üksi. Ei olnud ta väga rikas, sest rikkus on Revali kandis üldse haruldane, aga vaene polnud ta ka, sest kala kinkis meri rohkesti ja linnaelanikud sõid seda isuga. Hendriku aus meel ja lõbus olemine tegid tema poe teiste omast kuulsamaks ja juhtus nii, et tema käest ikka rohkem ja rohkem kala osteti. Tema äri õitses, peagi hankis ta endale väiksema laeva, palkas kapteni ja nüüd ei pidanud ta enam kaluritele vaheltkasu maksma -- värsket kala oli Hendrikul alati küllaga. Ühel päeval läks ta ise laevaga merele kaasa, sest tahtis näha, kuidas kalapüük tegelikult toimub, ja vahest oli tal ka oma poest ja majast vaja pisut vaheldust saada. Tuli aga torm, sest oli september ja rajud merel kõige tugevamad. Lained paiskasid laeva Wirro randa, kus mehed seda parandama jäid, Hendrik aga otsustas maad pidi linna tagasi jõuda, et kauplemisest mitte liiga kaua eemal olla. Hakkas ta otsima siis kohalikku mõisnikku, kes talle reisimiseks hobuseid võiks üürida. Sattus Hendrik nii väiksesse rannakülla, mille vanem ta lahkesti vastu võttis ja oma tütre mõisniku juurde teejuhiks kaasa andis. Minna oli neil terve pikk maa ja ei osanud Hendrik tagantjärele kuidagi arvata, et kuidas see küll juhtus, et ta mõisamaja asemel esimese peatuse hoopis võsasalus tegi ja külavanema tütrega armastuse vilju maitses. Küllap oli maapiiga ka ilusast ja uhkest võõrast sisse võetud, sest vaevalt tema silmad rikast kaupmeest varem näinud olid. Tüdruk ise -- Sõlle temal nimeks -- oli kaunis ja nooruslik, särtsu ja elu täis. Seni oli Hendriku aeg ja ramm ikka kauplemise peale kulunud -- ei olnud tal aega naiste poole vaadata. Otsekui uueks inimeseks sündis ta seal puude all. Nii siis juhtus see, et vankri ja hobustega ühes Hendrik mõisahärralt ka tüdruku vabaks ostis ning mõisahärral ei olnud tehingu vastu midagi. Oli teine hoopis rõõmus, et Sõlle maalt ära saab -- miks, seda ei osanud Hendrik arvata. Sõlle osteti orjusest priiks, Hendrik viis ta linna, tegi uhked pulmad ja hakkas oma abielumehe rõõme nautima.

Ja neid tal jätkus, sest Sõlle oli igati virk ja tragi tüdruk, sai kauplemisega hästi hakkama ja muutis peagi Hendriku poe veelgi tuntumaks. Igal aastal -- juunikuu keskel -- reisis aga Sõlle tagasi oma külasse, sest ütles, et seal ilma temata suvise pööripäeva aegu kuidagi toime ei tulda. Hendrikul polnud selle vastu midagi.

Aga ühel sügisel, kui Hendrik ja Sõlle juba mitmeid aastaid abielus olnud, juhtus nii, et mees pidi nädalaks äriasjus Gotlandile sõitma. Oli tema äri jõudsasti edenenud ja enam polnud ta lihtsalt heeringakaupmees Hendrik Müürivahe tänavast, vaid Seesama Hendrik, kelle laevad kogu merel sõitsid, Visbyt ning kaugemaidki linnu varustasid. Jättis siis mees Sõllega hüvasti ning läinud ta oligi. Paraku haistis nutikas kapten peagi pärast Revalist välja purjetamist, et hirmus torm läänekaarest tulemas ja seniks, kuni sadam veel lähedal, on targem tormivarju tagasi purjetada. Nii tehtigi ja reis lükati tormi möödumiseni edasi. Kui Hendrik koju jõudis, avastas ta magamistoas oma abikaasa kangakaupmees Stöllhauseniga keelatud armastust nautimas.

Ei öelnud ta seal uksel seistes ühtegi sõna, ainult tema suur ja võimas kogu paisus raevust, kurbusest ja nördimusest veelgi suuremaks. Stöllhausen kargas hirmuga läbi akna välja ja see, et ta mõned päevad hiljem sadamast uppununua leiti, pandi halva õnne arvele. Ei osanud Hendrikut keegi süüdistada, sest ega mees ise oma hädast kellelegi jutustanud. Tegelikult on kogu selle loo rahvasuu üksikutest ulale pääsenud katkeist ja kildudest kokku pandud ja keegi ei saa selle tõele vastvaust kinnitada. Ei seda, mis juhtunud oli, ega seda, mis alles ees seisab. Aga siiski usutakse Revalis senini, et kõik just nii aset leidis, kui ma siin jutustan, sest mõned tõsiasjad kõike kinnitavad.

Niisiis tabas Hendrik oma armastatud abikaasa abielu rikkumiselt ja oleks võinud tema raekohtu karistava ja häbistava käe alla anda. Aga ei teinud tema seda mitte, vaid muutus pärast juhtunut väga kinniseks ega rääkinud Sõllega enam sõnagi, otsis rohkem lohutust veinist ja õllest ega isegi korralikku keretäit andnud ta oma truudusetule naisele. Aga aeg Gotlandi poole purjetada muudkui lähenes ja lähenes ja Hendrik mõtles, mida oma naisega peale hakata, et too jälle võõra ihu poole kiikama ei hakkaks. Ju oli mees mõttes naisele andeks andmas, sest eks temagi oli vahest mõne lõbutüdruku undruku alla piilunud ja tagakambris temaga igasugu vallatusi teinud. Siiski ei saanud Hendrik Sõllet üksinda jätta, sest igasugune usaldus naise vastu tema seest kadunud oli. Ja oma patu eest Sõllel ka karistus kandmata.

Siis -- päev enne, kui laev jälle Gotlandi poole purjeid seab, astub vaikiv Hendrik Sõlle kambrisse ja kisub ta endaga kaasa, ikka trepist alla keldri poole. Ja ilmselt murrab ta siis ka oma vaikimise, sest Sõlle haledasti karjub ja mehelt selgitust nõuab.

«Ei saa ma sinusugust hoora üksinda jätta... Keldris on sinu koht, kuni ma tagasi tulen.»

«Hendrik, ma vannun sulle, et enam ei iialgi...» lubab naine nuttes.

«Altari ees sa vandusid ja seda kõige pühamat vannet oled sa juba murdnud!» sarjab Hendrik vastu ja rebib naist aina kaasa. «Miks peaksin ma siis minule antud tõotust uskuma?»

Nad jõuavad keldrisse ja seal näeb Sõlle õudusega, et Hendrik on paekivist seinast kivid eemaldanud ja mulda ning kivipurusse inimese kasvu kõrguse ja mõne meetri sügavuse augu uuristanud. Õnaruse või õigemini muldkambri ees lamavad keldri risus-räsus kivid, mõrdiämber ja kellu. Jõhkra liiigutusega tõukab mees Sõlle auku. Naine kukub pimeduses tünni otsa, mille ta veega täidetud olevat avastab.

«Seal on sul küll juua ja süüa ning kuulekuse üle järele mõelda,» sõnab Hendrik mornilt ja hakkab seina uuesti kinni müürima.

«Ma ju suren siin!» karjub ahastuses naine.

«Ei sind surm seal võta. Vett ja kuivatatud soolaheeringat koos leivaga jätkub sul parasjagu kaheks kuuks. Siis olen ma tagasi. Ja loodan eest leida vagura ja taltsa naise. Mõtle, hoor, mõtle ja tea, et järgmine kord müürin ma kõik kivid seina tagasi. Et sulle kõlvatule õhuauku ei jääks.»

Ja müürimistöö edenedes saab naine aru, et mehel ikka tõesti tõsi taga on. Eks muutuvad tema palved ja karjed siis anumiseks, kuid Hendriku kõva südant ei suuda miski murda. Tema on oma otsuse teinud, naisele karistuse määranud ning nii olgu.

«Hendrik, siin on heeringas,» sõnab Sõlle lõpuks vaikselt läbi ahastuspisarate, kui ainult kitsuke pilu veel kinni müürimata. «Heeringas haiseb. Ja sina haised ka. Miks sa ei pese ennast, nii nagu meie külas end kogu aeg saunas pesime? Oleks sa puhas olnud ja mitte kogu aeg kala järgi haisenud, poleks ma kangakaupmehe palvetele järele andnud...» Aga Hendrik kiristab selle peale ainult hambaid.

Sõlle räägib edasi: «Puhas ja lehata mehe ihu, kas see on siis nii palju paluda?»

«Truu naine -- kas seda on siis raske olla?» mühatab mees vastu, kui viimase kivi paika saab. «Nägemiseni, Sõlle.»

«Sa kahetsed seda, Hendrik. Jah, kahetsed ja oled nüüdsest peale neetud.» Sõlle sülitab läbi õhuaugu mehe näkku ja lisab mingid rahvakeelsed nõiasõnad.

Kui mört kuivanud ja Hendrik keldrist üles astub, mõtleb ta, miks küll mõisnik oma orja nii kergesti ja odavalt priiks andis.

Hendrikul oli kauplemis- ja kalaõnne, küll aga mitte õnne naistega ja meresõiduga. Eks saigi temale saatuslikuks see õnne trotsimine, sest kui tema laev läbi vintsutuste Visby sadamasse jõudis, haigestus Hendrik hirmsasse palavikku. Ei olnud see küll katk, mis samal ajal läänes möllas ja hirmsat laastamistööd tegi, kestev ja raske haigus ometi. Ei tea vist keegi, mis tõbi see täpselt oli, kuid heeringakaupmees langes Visbys tõvevoodisse nagu niidetult. Kõik oma säästud, mis tal kaasas olid, kulusid tohtrite peale, kes vahepeal enam ei uskunudki oma haiget elusana sängist tõusvat. Oli ju aga Hendrik tugev ja sitke mees ja vahest ka ikka veel tema südames pakitsev armastus Sõlle vastu ning vastutus tema elu eest hoidsid meest elus. Mõnikord oli tema haiguses ka selgemaid hetki ja siis ütles ta ühe kirja, mis järgmise laevaga Visbyst Revali jõudis. See kiri saadeti Revali heeringakaupmeeste Gildile ja on senimaani alles. Kirjas ütleb Hendrik ennast tõve käes vaevlevat, mis ei luba tal lähiajal Revali naasta, samuti palub ta Gildil oma äriasjade ja maja järele vaadata, kuid tema naise pärast mitte muretseda, sest too on rahulikult oma vanematele mehe äraolekuajaks külla läinud. Ja ütleb veel, et esimesel võimalusel naaseb ta armsasse Revali linna. Ei olnud Hendrikul julgust oma kuritegu üles tunnistada (ühtlasi oma häbist kõnelda) ja lasta naine vabaks päästa!

Aga kui Hendrik haigesängist tõusis, oli tema Gotlandi saabumisest möödas ei rohkem ega vähem kui aasta!

Ja hirmus valu kangestus tema südamesse, kui ta seda kuulis. Selle aja peale oli Sõlle surnud ja Hendrikust tema tahtmatu mõrtsukas saanud. Ei olnud tal kavas naist tappa, ainult õppetund talle anda ja karistada järelemõtlematu käitumise eest.

Nüüd purjetab Hendrik Revali tagasi, hinges hirmus eelaimus, mida ta keldrist eest leiab. Kellelegi tervitussõnu lausumata sööstab ta sadamast oma maja poole, palved huulil. Linnakodanikud, kes Hendrikut tema teekonnal nägid, jutustavad, et mees oli näost kaame, kokku kuivanud ja kõhn ega meenutanud sugugi seda tervet, tugevat ja elurõõmsat kaupmeest, keda kõik tundsid. Haigus ja lähedal olnud surm olid tema näole oma kõleda pitseri vajutanud ja ega tõbigi olnud temast veel päriselt taandunud -- nõrkusevimm oli Hendrikus endiselt sees ja tema ihu nõder. Halli vaimuna kihutas mees oma maja poole.

Hendriku maja seisab ikka veel Revalis, linnamüüri ääres, kahekordne paekivist kaupmehemaja ja pole keegi sinna enam elama asunud.

Kui naabrid nägid kaua kadunud kuulsat kaupmeest naasmas, jooksid nad teda tervitama, kuid ei pannud Hendrik neid tähele, vaid tormas kui tuulispask uksest sisse roostetanud lukke murdes.

Ahastades jookseb mees keldrisse, läidab teel tõrviku, lükkab teelt prahti ja peatub ligi aasta tagasi kinnimüüritud seina ees. Kellu on veel sealsamas, sein kattunud jälle niiske lögaga. Müüri jäetud õhuauk on alles... ja läbi selle kostub Hendrikuni tema naise hääl...

«Sõlle! Sõlle! Ma olen tagasi, oled sa elus?»

No kuidas sai Sõlle veel elus olla? Paariks kuuks jäetud heeringavarud ning veetünn ei saanud ju naist aasta läbi elus hoida. Kuid ehk mõtles Hendrik mõnele jumalikule imele, sest lootus istub ju inimhinges alati kõige viimase hetkeni sees ja seda ei saa sealt ka Saatana tulehargiga välja põletada. Samamoodi on ka inimese elu see, millest viimase võimaluseni kinni hoitakse, sest elada on iga ristiinimese püha kohus. Ja loodab Hendrik neil hetkil, kui ta kellu rabab ja müüri lõhkuma hakkab, et Sõlle oma nõrkemas elunatukest ehk tapetud rottidega sees on hoidnud, nende toore lihaga oma ihu toitnud ja verega janu kustutanud. Kellust ei piisa ja mees leiab endale raudkangi, millega meeleheitlkult müüri lõhub, sest kuuleb seestpoolt häält.

«Naine, armas, andesta, ma vabastan su, ma kuulen sind!» peaaegu karjub ta ja seda kuulevad ka Hendriku maja lävele kogunenud naabrid. Ja ei suuda mõista, kelle poole mees pöördus.

Veritsevate sõrmedega rebib Hendrik viimased kivid müürist, sest kuuleb, kuidas õõnes ja elutu hääl talle vastab:

«Ma teadsin, et sa tuled. Ma ootasin sind.»

Kui avaus müüris piisavalt suur, valgustab ta tõrvikuga oma naise hauda. Midagi liigub seal sees, pimedusest küünitlevad tema poole lootusetud käed...

Hendrik näeb nüüd leegi valguses müüri sisemusse.

Naine? Sõlle? Midagi, mis liigutab, elus laip... Ta näeb näljast luude ümbert liha kaotanud keha, koletut varet, raibet, tühjade silmakoobastega, juusteta pead, mis sositab:

«Hendrik... Sa tulid!»

Õudusest halvatuna kivistub Hendrik avause ees. Ta ei suuda uskuda seda, mida näeb... Ei suuda ega taha uskuda. Võikamast võikama haisu saatel roomab hauast tema poole inimvare, kelle näojooned meenutavad talle niiväga armastatud Sõlle omasid. Ometi ei saa see olla tema naine! Ta kuuleb äginat ja kontide kriiksumist, mille saatel naine roomab, näeb roiskunud ja kuivanud ihu, kortsunud krobelist nahka, mis katab luid, tunneb, kuidas jääkülmad sõrmed tema käte ümber klammerduvad.

Hendrik pole oma haigusest veel päriselt toibunud, tema süda on nõrk ja sinnasamma ta variseb, tuues kukkudes kuuldavale kohutavaima karjatuse, mida Revalis iial kuuldud on. Ja see on viimane hääl, mida Hendrik iial kuuldavale toob, sest selle karjatuse saatel heidab mees hinge, variseb keldripõrandale.

Karjatuse peale kohale jooksnud naabrid avastasid Hendriku keldripõrandalt. Tema näol oli inimkeeles kirjeldamatu hirmukangastus -- mees oli oma keele lahti hammustanud, silmad tungisid pealuust välja ja surmahetkel oli ta ennast ehmatusest täis teinud.

Aga veel leidsid nad lahtimüüritud keldriseinast pooleldi väljaulatuva Sõlle laiba. Kuivanud ja kängunud surnu ettesirutatud käed ulatusid üle müürivare ja tema näol oli võigas rõõmuirve.

Revali raearst Fülther ütles, et Sülle oli surnud näljasurma. Umbes aasta tagasi.