31.05.2000 |
Andrei Golikov
Heeringakaupmees Hendriku mõrsja |
Arvustused |
ehk üks õpetlik, elutark ja
õudne lugu, üles kirjutatud Hansa heeringakaupmeeste Gildi
koosviibimisel Stralsundis Issanda Aastal 1471, täpselt nii, nagu
Revali meistri Hugo Müntzenbergi poolt ette jutustatud
Järgev on tõmmis Inglise kirjaniku A.G.J. Rough'i jutust
«Something In The Cellar», ilmunud Herbert van Thali toimetatud
antoloogias «The Tenth Pan Book of Horror Stories», © Pan Books
Ltd. 1969, London. A.G.J. Rough «andis» mulle selle jutu skeemi --
ja osaliselt ka tegelased. Tegevuspaik ja aeg on muidugi sootuks teised. Kuna
originaali puänt oli mulle pettumus, otsustasin teisiti proovida...
|
Kunagi elas Revali linnas heeringakaupmees Hendrik, kelle isa ja isa isagi
juba selle ausa kala kauplemisega tegelesid. Hendrikul oli linna serval
müüride varjus maja, mille esimese korruse aknast ta kala
müüs. Elas ta juba ammu üksi. Ei olnud ta väga rikas,
sest rikkus on Revali kandis üldse haruldane, aga vaene polnud ta ka,
sest kala kinkis meri rohkesti ja linnaelanikud sõid seda isuga.
Hendriku aus meel ja lõbus olemine tegid tema poe teiste omast
kuulsamaks ja juhtus nii, et tema käest ikka rohkem ja rohkem kala
osteti. Tema äri õitses, peagi hankis ta endale väiksema
laeva, palkas kapteni ja nüüd ei pidanud ta enam kaluritele
vaheltkasu maksma -- värsket kala oli Hendrikul alati küllaga.
Ühel päeval läks ta ise laevaga merele kaasa, sest tahtis
näha, kuidas kalapüük tegelikult toimub, ja vahest oli tal ka
oma poest ja majast vaja pisut vaheldust saada. Tuli aga torm, sest oli
september ja rajud merel kõige tugevamad. Lained paiskasid laeva Wirro
randa, kus mehed seda parandama jäid, Hendrik aga otsustas maad pidi
linna tagasi jõuda, et kauplemisest mitte liiga kaua eemal olla.
Hakkas ta otsima siis kohalikku mõisnikku, kes talle reisimiseks
hobuseid võiks üürida. Sattus Hendrik nii väiksesse
rannakülla, mille vanem ta lahkesti vastu võttis ja oma
tütre mõisniku juurde teejuhiks kaasa andis. Minna oli neil terve
pikk maa ja ei osanud Hendrik tagantjärele kuidagi arvata, et kuidas see
küll juhtus, et ta mõisamaja asemel esimese peatuse hoopis
võsasalus tegi ja külavanema tütrega armastuse vilju
maitses. Küllap oli maapiiga ka ilusast ja uhkest võõrast
sisse võetud, sest vaevalt tema silmad rikast kaupmeest varem
näinud olid. Tüdruk ise -- Sõlle temal nimeks -- oli kaunis
ja nooruslik, särtsu ja elu täis. Seni oli Hendriku aeg ja ramm
ikka kauplemise peale kulunud -- ei olnud tal aega naiste poole vaadata.
Otsekui uueks inimeseks sündis ta seal puude all. Nii siis juhtus see,
et vankri ja hobustega ühes Hendrik mõisahärralt ka
tüdruku vabaks ostis ning mõisahärral ei olnud tehingu vastu
midagi. Oli teine hoopis rõõmus, et Sõlle maalt ära
saab -- miks, seda ei osanud Hendrik arvata. Sõlle osteti orjusest
priiks, Hendrik viis ta linna, tegi uhked pulmad ja hakkas oma abielumehe
rõõme nautima.
Ja neid tal jätkus, sest Sõlle oli igati virk ja tragi
tüdruk, sai kauplemisega hästi hakkama ja muutis peagi Hendriku poe
veelgi tuntumaks. Igal aastal -- juunikuu keskel -- reisis aga Sõlle
tagasi oma külasse, sest ütles, et seal ilma temata suvise
pööripäeva aegu kuidagi toime ei tulda. Hendrikul polnud selle
vastu midagi.
Aga ühel sügisel, kui Hendrik ja Sõlle juba mitmeid aastaid
abielus olnud, juhtus nii, et mees pidi nädalaks äriasjus
Gotlandile sõitma. Oli tema äri jõudsasti edenenud ja enam
polnud ta lihtsalt heeringakaupmees Hendrik Müürivahe
tänavast, vaid Seesama Hendrik, kelle laevad kogu merel sõitsid,
Visbyt ning kaugemaidki linnu varustasid. Jättis siis mees
Sõllega hüvasti ning läinud ta oligi. Paraku haistis nutikas
kapten peagi pärast Revalist välja purjetamist, et hirmus torm
läänekaarest tulemas ja seniks, kuni sadam veel lähedal, on
targem tormivarju tagasi purjetada. Nii tehtigi ja reis lükati tormi
möödumiseni edasi. Kui Hendrik koju jõudis, avastas ta
magamistoas oma abikaasa kangakaupmees Stöllhauseniga keelatud armastust
nautimas.
Ei öelnud ta seal uksel seistes ühtegi sõna, ainult tema
suur ja võimas kogu paisus raevust, kurbusest ja nördimusest
veelgi suuremaks. Stöllhausen kargas hirmuga läbi akna välja
ja see, et ta mõned päevad hiljem sadamast uppununua leiti, pandi
halva õnne arvele. Ei osanud Hendrikut keegi süüdistada,
sest ega mees ise oma hädast kellelegi jutustanud. Tegelikult on kogu
selle loo rahvasuu üksikutest ulale pääsenud katkeist ja
kildudest kokku pandud ja keegi ei saa selle tõele vastvaust
kinnitada. Ei seda, mis juhtunud oli, ega seda, mis alles ees seisab. Aga
siiski usutakse Revalis senini, et kõik just nii aset leidis, kui ma
siin jutustan, sest mõned tõsiasjad kõike kinnitavad.
Niisiis tabas Hendrik oma armastatud abikaasa abielu rikkumiselt ja oleks
võinud tema raekohtu karistava ja häbistava käe alla anda.
Aga ei teinud tema seda mitte, vaid muutus pärast juhtunut väga
kinniseks ega rääkinud Sõllega enam sõnagi, otsis
rohkem lohutust veinist ja õllest ega isegi korralikku keretäit
andnud ta oma truudusetule naisele. Aga aeg Gotlandi poole purjetada muudkui
lähenes ja lähenes ja Hendrik mõtles, mida oma naisega peale
hakata, et too jälle võõra ihu poole kiikama ei hakkaks.
Ju oli mees mõttes naisele andeks andmas, sest eks temagi oli vahest
mõne lõbutüdruku undruku alla piilunud ja tagakambris
temaga igasugu vallatusi teinud. Siiski ei saanud Hendrik Sõllet
üksinda jätta, sest igasugune usaldus naise vastu tema seest
kadunud oli. Ja oma patu eest Sõllel ka karistus kandmata.
Siis -- päev enne, kui laev jälle Gotlandi poole purjeid seab,
astub vaikiv Hendrik Sõlle kambrisse ja kisub ta endaga kaasa, ikka
trepist alla keldri poole. Ja ilmselt murrab ta siis ka oma vaikimise, sest
Sõlle haledasti karjub ja mehelt selgitust nõuab.
«Ei saa ma sinusugust hoora üksinda jätta... Keldris on sinu
koht, kuni ma tagasi tulen.»
«Hendrik, ma vannun sulle, et enam ei iialgi...» lubab naine
nuttes.
«Altari ees sa vandusid ja seda kõige pühamat vannet oled sa
juba murdnud!» sarjab Hendrik vastu ja rebib naist aina kaasa.
«Miks peaksin ma siis minule antud tõotust uskuma?»
Nad jõuavad keldrisse ja seal näeb Sõlle õudusega,
et Hendrik on paekivist seinast kivid eemaldanud ja mulda ning kivipurusse
inimese kasvu kõrguse ja mõne meetri sügavuse augu
uuristanud. Õnaruse või õigemini muldkambri ees lamavad
keldri risus-räsus kivid, mõrdiämber ja kellu. Jõhkra
liiigutusega tõukab mees Sõlle auku. Naine kukub pimeduses
tünni otsa, mille ta veega täidetud olevat avastab.
«Seal on sul küll juua ja süüa ning kuulekuse üle
järele mõelda,» sõnab Hendrik mornilt ja hakkab seina
uuesti kinni müürima.
«Ma ju suren siin!» karjub ahastuses naine.
«Ei sind surm seal võta. Vett ja kuivatatud soolaheeringat koos
leivaga jätkub sul parasjagu kaheks kuuks. Siis olen ma tagasi. Ja
loodan eest leida vagura ja taltsa naise. Mõtle, hoor, mõtle ja
tea, et järgmine kord müürin ma kõik kivid seina
tagasi. Et sulle kõlvatule õhuauku ei jääks.»
Ja müürimistöö edenedes saab naine aru, et mehel ikka
tõesti tõsi taga on. Eks muutuvad tema palved ja karjed siis
anumiseks, kuid Hendriku kõva südant ei suuda miski murda. Tema
on oma otsuse teinud, naisele karistuse määranud ning nii olgu.
«Hendrik, siin on heeringas,» sõnab Sõlle
lõpuks vaikselt läbi ahastuspisarate, kui ainult kitsuke pilu
veel kinni müürimata. «Heeringas haiseb. Ja sina haised ka.
Miks sa ei pese ennast, nii nagu meie külas end kogu aeg saunas pesime?
Oleks sa puhas olnud ja mitte kogu aeg kala järgi haisenud, poleks ma
kangakaupmehe palvetele järele andnud...» Aga Hendrik kiristab
selle peale ainult hambaid.
Sõlle räägib edasi: «Puhas ja lehata mehe ihu, kas see
on siis nii palju paluda?»
«Truu naine -- kas seda on siis raske olla?» mühatab mees
vastu, kui viimase kivi paika saab. «Nägemiseni,
Sõlle.»
«Sa kahetsed seda, Hendrik. Jah, kahetsed ja oled nüüdsest
peale neetud.» Sõlle sülitab läbi õhuaugu mehe
näkku ja lisab mingid rahvakeelsed nõiasõnad.
Kui mört kuivanud ja Hendrik keldrist üles astub, mõtleb ta,
miks küll mõisnik oma orja nii kergesti ja odavalt priiks andis.
Hendrikul oli kauplemis- ja kalaõnne, küll aga mitte õnne
naistega ja meresõiduga. Eks saigi temale saatuslikuks see õnne
trotsimine, sest kui tema laev läbi vintsutuste Visby sadamasse
jõudis, haigestus Hendrik hirmsasse palavikku. Ei olnud see küll
katk, mis samal ajal läänes möllas ja hirmsat
laastamistööd tegi, kestev ja raske haigus ometi. Ei tea vist
keegi, mis tõbi see täpselt oli, kuid heeringakaupmees langes
Visbys tõvevoodisse nagu niidetult. Kõik oma säästud,
mis tal kaasas olid, kulusid tohtrite peale, kes vahepeal enam ei uskunudki
oma haiget elusana sängist tõusvat. Oli ju aga Hendrik tugev ja
sitke mees ja vahest ka ikka veel tema südames pakitsev armastus
Sõlle vastu ning vastutus tema elu eest hoidsid meest elus.
Mõnikord oli tema haiguses ka selgemaid hetki ja siis ütles ta
ühe kirja, mis järgmise laevaga Visbyst Revali jõudis. See
kiri saadeti Revali heeringakaupmeeste Gildile ja on senimaani alles. Kirjas
ütleb Hendrik ennast tõve käes vaevlevat, mis ei luba tal
lähiajal Revali naasta, samuti palub ta Gildil oma äriasjade ja
maja järele vaadata, kuid tema naise pärast mitte muretseda, sest
too on rahulikult oma vanematele mehe äraolekuajaks külla
läinud. Ja ütleb veel, et esimesel võimalusel naaseb ta
armsasse Revali linna. Ei olnud Hendrikul julgust oma kuritegu üles
tunnistada (ühtlasi oma häbist kõnelda) ja lasta naine
vabaks päästa!
Aga kui Hendrik haigesängist tõusis, oli tema Gotlandi
saabumisest möödas ei rohkem ega vähem kui aasta!
Ja hirmus valu kangestus tema südamesse, kui ta seda kuulis. Selle aja
peale oli Sõlle surnud ja Hendrikust tema tahtmatu mõrtsukas
saanud. Ei olnud tal kavas naist tappa, ainult õppetund talle anda ja
karistada järelemõtlematu käitumise eest.
Nüüd purjetab Hendrik Revali tagasi, hinges hirmus eelaimus, mida
ta keldrist eest leiab. Kellelegi tervitussõnu lausumata
sööstab ta sadamast oma maja poole, palved huulil. Linnakodanikud,
kes Hendrikut tema teekonnal nägid, jutustavad, et mees oli näost
kaame, kokku kuivanud ja kõhn ega meenutanud sugugi seda tervet,
tugevat ja elurõõmsat kaupmeest, keda kõik tundsid.
Haigus ja lähedal olnud surm olid tema näole oma kõleda
pitseri vajutanud ja ega tõbigi olnud temast veel päriselt
taandunud -- nõrkusevimm oli Hendrikus endiselt sees ja tema ihu
nõder. Halli vaimuna kihutas mees oma maja poole.
Hendriku maja seisab ikka veel Revalis, linnamüüri ääres,
kahekordne paekivist kaupmehemaja ja pole keegi sinna enam elama asunud.
Kui naabrid nägid kaua kadunud kuulsat kaupmeest naasmas, jooksid nad
teda tervitama, kuid ei pannud Hendrik neid tähele, vaid tormas kui
tuulispask uksest sisse roostetanud lukke murdes.
Ahastades jookseb mees keldrisse, läidab teel tõrviku,
lükkab teelt prahti ja peatub ligi aasta tagasi kinnimüüritud
seina ees. Kellu on veel sealsamas, sein kattunud jälle niiske
lögaga. Müüri jäetud õhuauk on alles... ja
läbi selle kostub Hendrikuni tema naise hääl...
«Sõlle! Sõlle! Ma olen tagasi, oled sa elus?»
No kuidas sai Sõlle veel elus olla? Paariks kuuks jäetud
heeringavarud ning veetünn ei saanud ju naist aasta läbi elus
hoida. Kuid ehk mõtles Hendrik mõnele jumalikule imele, sest
lootus istub ju inimhinges alati kõige viimase hetkeni sees ja seda ei
saa sealt ka Saatana tulehargiga välja põletada. Samamoodi on ka
inimese elu see, millest viimase võimaluseni kinni hoitakse, sest
elada on iga ristiinimese püha kohus. Ja loodab Hendrik neil hetkil, kui
ta kellu rabab ja müüri lõhkuma hakkab, et Sõlle oma
nõrkemas elunatukest ehk tapetud rottidega sees on hoidnud, nende
toore lihaga oma ihu toitnud ja verega janu kustutanud. Kellust ei piisa ja
mees leiab endale raudkangi, millega meeleheitlkult müüri
lõhub, sest kuuleb seestpoolt häält.
«Naine, armas, andesta, ma vabastan su, ma kuulen sind!» peaaegu
karjub ta ja seda kuulevad ka Hendriku maja lävele kogunenud naabrid. Ja
ei suuda mõista, kelle poole mees pöördus.
Veritsevate sõrmedega rebib Hendrik viimased kivid müürist,
sest kuuleb, kuidas õõnes ja elutu hääl talle vastab:
«Ma teadsin, et sa tuled. Ma ootasin sind.»
Kui avaus müüris piisavalt suur, valgustab ta tõrvikuga oma
naise hauda. Midagi liigub seal sees, pimedusest küünitlevad tema
poole lootusetud käed...
Hendrik näeb nüüd leegi valguses müüri sisemusse.
Naine? Sõlle? Midagi, mis liigutab, elus laip... Ta näeb
näljast luude ümbert liha kaotanud keha, koletut varet, raibet,
tühjade silmakoobastega, juusteta pead, mis sositab:
«Hendrik... Sa tulid!»
Õudusest halvatuna kivistub Hendrik avause ees. Ta ei suuda uskuda
seda, mida näeb... Ei suuda ega taha uskuda. Võikamast
võikama haisu saatel roomab hauast tema poole inimvare, kelle
näojooned meenutavad talle niiväga armastatud Sõlle omasid.
Ometi ei saa see olla tema naine! Ta kuuleb äginat ja kontide
kriiksumist, mille saatel naine roomab, näeb roiskunud ja kuivanud ihu,
kortsunud krobelist nahka, mis katab luid, tunneb, kuidas
jääkülmad sõrmed tema käte ümber
klammerduvad.
Hendrik pole oma haigusest veel päriselt toibunud, tema süda on
nõrk ja sinnasamma ta variseb, tuues kukkudes kuuldavale kohutavaima
karjatuse, mida Revalis iial kuuldud on. Ja see on viimane hääl,
mida Hendrik iial kuuldavale toob, sest selle karjatuse saatel heidab mees
hinge, variseb keldripõrandale.
Karjatuse peale kohale jooksnud naabrid avastasid Hendriku
keldripõrandalt. Tema näol oli inimkeeles kirjeldamatu
hirmukangastus -- mees oli oma keele lahti hammustanud, silmad tungisid
pealuust välja ja surmahetkel oli ta ennast ehmatusest täis teinud.
Aga veel leidsid nad lahtimüüritud keldriseinast pooleldi
väljaulatuva Sõlle laiba. Kuivanud ja kängunud surnu
ettesirutatud käed ulatusid üle müürivare ja tema
näol oli võigas rõõmuirve.
Revali raearst Fülther ütles, et Sülle oli surnud
näljasurma. Umbes aasta tagasi.
|