11.12.1998 |
Maniakkide Tänav
Teoloogiatudengi katse |
Arvustused |
Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja
õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel
katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga
libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle
arusaamatutena vastu jõõrasid.
«Nagu kohtumine tulnukate ja nende grammatikaga,»
mõtles tüüp. Ta heitis ahastava pilgu
õhtusele Narva maanteele ja «Konsumi»
kaubamajale. Vaikselt rabistas vihma aknaklaasile. Tüüp
süütas suitsu ja suunas jõupingutusega uuesti
pilgu konspektile. Ilma mingi eelhoiatuseta kustus toas äkki
elektrivalgus. Hetkeks ühiselamu nagu vakatas. Noormees
vaatas apaatselt ainsa silmapilguga tumedaks muutunud
lehekülge oma ees. Siis kostis uksekõmatus ja kajavas
koridoris hakkas kostma venekeelset juttu. Keegi hirnatas, talle
möirati Tarzani kombel vastu. Kuuldus tüdrukute
kiljatusi, müdinal traaviti mööda pimedat
koridori.
«Põrgusse,» mõtles tüüp ja lasi
paberi käest. See võttis tuule alla ning libisedes
mööda lauaplaati, kadus põrandahämarusse.
Toauks kääksatas, kui selle katkisele lingile
rõhuti ja avanes räntsatades. Tüüp vaatas
üle õla selja taha aga aknast sisselangevad
laternakiired ei valgustanud tulijat küllaldaselt.
«No mis?»
Tulija köhatas kohmetult. «Tereee...» venitas ta
lustlikkust teeseldes. Ukselseisja selja tagant traavisid
möirates mööda paar venelast. Ühikas oli neid
täis.
«Jaa-jah,» vastas tüüp tulija tervitusele.
Suitsuots tema näos hõõgus
ükskõikse ja veidi ebasõbralikuna. Tulija
astus sisse ja köhatas veel kord kohmetult.
«Ma olen su üleaedne,» selgitas ta siis ebalevalt.
«Noo-jahh,» venitas tüüp. Ta polnud just
erilist huvi tundnud naaberelanike vastu, tal oli oma
sõpruskond. Tuhk suitsuotsalt kadus mõlema
toasviibija jaoks hääletult pimedusse.
«Vaata mul oleks sulle üks palve,» Tulija poetas
end tüübi voodi otsale. «Ma kuulsin, et sa oled
mingil määral vaimsete huvidega... kunst ja muusika ja
nii edasi...?» Koridori kaugemast otsast kostus jälle
kellegi kiljumist ja poisinolkide naeru.
«Ja....?» Tüüp puhus suitsu Tulija poole,
kuid see hajus enne sihtmärgini jõudmist.
«Ma sooviks, et sa osaleksid ühes minu poolt
korraldatavas katses...»
«Küülikuna,» lisas tüüp kajana.
Tulijal võttis taipamine natuke aega. «Jah, umbes
jah,» noogutas ta siis.
«Mis katse on?»
Suitsuring nirises lae poole, möödudes aknast, mille
paarimillimeetrise pinna taga sirises vihmapiisku.
«Kuulata ära üks minu esitatud muusikapala ja anda
selle tulemusele hinnang.» Tüüp mühatas.
Igast lolle ikka leidub, mõtles ta. «Nojah. Mida muud
ma siin pimeduses ikka tegema peaksin. Too oma lugu
lagedale.» Tulija tundus üllatusest võpatavat.
Laskmata ennast kaks korda paluda, kargas ta püsti ja kadus
ukse paukudes pimedusse. Koridoris lisandus melusse veel
lisahääli.
Kärmelt kui nirk libises Tulija taas tuppa, asetades oma
muusikainstrumendi keset põrandat. Pimedas ei taibanud
tüüp hästi, mis pilliga on tegu. Tulija asetas
raamaturiiulisse mingid piklikud esemed ja süütas
põlema. Need olid küünlad. Tüüp astus
küünalde juurde. «Milleks neid veel vaja on?»
«Ma tahan su reaktsiooni näha.»
Tulija näppis midagi oma pilli kallal ja lükkas siis
toaukse kjinni. Samal hetkel tundusid katkevat kõik
väljastpoolt tulevad helid. Ruumis tinises vaid nõrk
plärin, mis meenutas vaibuva basskitarri häält.
«Istu voodile,» käsutas Tulija, seistes pilli taga
seljaga küünalde poole.
«Mis imelik pill see sul on?» küsis
tüüp, silmitsedes tulija ees olevat hämarat varju.
«Sina kuula!»
Kile karje lõi nagu kirves tüübile pähe.
Silmapilguga segunes sellesse Tulija kriiskav hääl.
Mürinal vajus pillihääl bassidesse. Tüüp
haaras peast. Helid tundusid raputavat ta sisikonna segamini.
Rindkere vappus helilöökidest, ägades, mida
metsikus heliderajus kuuldagi polnud, vajus tüüp
põlvili kägarasse. Higi pressis end kehast
välja, tundus nagu kasvaksid higiojad peenteks
jätkedeks ta küljes, kõhus keerati nuga ja pead
tambiti raske vasaraga. Kisendava kakofoonia tipul saabus
lõikav vaikus. Pimedus tundus tüübile peale
langevat. Vaikus oli veel jubedam kui möllanud muusika.
Tulija seisis pimeduses vaikselt ja liikumatult, siis,
mõne hetke pärast kohendas ta instrumendil
näppe. Ôrnalt hakkas taas kostma plärinat.
Tüüp põrandal tõmbus kössi.
«Püsti!» käsutas Tulija.
Tüüp tõstis kartlikult pea.
«Püsti!»
Aralt ajas käsutatav end jalule. Tulija võttis
taskust diktofoni ja pannud selle lindistama, asetas aparaadi
enda lähedale riiulile.
«Neljanda kursuse teoloogiatudengi praktiline töö
teemal «Vaimu olemusest». Tulija vaatas
küünla ja immitseva tänavalambi kumas vastasseinas
võbisevat inimkuju. «Esimeses faasis allutasin endale
katsealuse vaimu. Tänu juhuslikult aset leidnud
elektrikatkestusele polnud võimalik täpselt
jälgida protsessi väliseid nähte. Niipalju
võib siiski öelda, et arvatavasti lõhkus
zanazöör katsealuse biovälja ning selle
jäänused materialiseerusid kehast algavate
jätketena. Jätked on umbes meeter pikad, 1-2
sentimeetrit läbimõõdus ja arvatavasti,
niipalju kui praeguses valguses võib otsustada, pruunikas-
kollakat värvi. Tunduvad limased. Paistab, et allutamine
pole toimunud täielikult -- mõndasi käsklusi
peab kordama. Lähen edasi teise faasi: keha
eemaldamine.»
«Et katsealuse vaim ei saaks enne visualiseerimisprotsessi
hajuda, loon zanazööriga barjääri. Selleks,
et vaim kehast täielikult eraldada, on tarvilik
kehaõõnsuste võimalikult suurem avamine.
Niisuguse töö jaoks sobivateks instrumentideks valisin
elektriketassae kolba avamiseks, kirve jäsemete ja rindkere
jaoks, ning skalpelli kudede tarbeks. Katsealuse
paralüseerimiseks lõikan tal läbi
seljaaju.»
Tulija võttis zanaazööri sahtlist skalpelli.
«Pööra ümber!» käsutas ta.
Tüüp vahtis teda ükskõikselt ja
pööras siis vastu tahtmist ümber.
«Lase pea ettepoole!»
Tüübi pea kummardus hämarusse. Tulija
võttis skalpelli ja astus tüübi paljastatud
kukla juurde. Sõrmedega kombates otsis ta enam-vähem
õige koha ja tõmbas sealt lülide vahele
sügava haava. Tüüp ei liigutanudki, ehkki Tulija
oli valmis teda lihaste lõtvumisel kinni püüdma.
Tulija uuris oma lõikekohta hoolikamalt ja valmistus veel
korra lõikama. Vastu ta kätt puutus biojätke.
Miski haaras Tulijat puusast, too hüppas tahapoole ja
sähvas vihaselt skalpelliga. Jätke lasi lahti ja kukkus
pimedusse. See-eest haaras järgmine temast kinni ja
järgmine. Kombitsad tundusid venivat. Raevukalt sahmis
Tulija terasega. Paari hetke pärast oli ta pea
täielikult sisse mässitud ja kukkus koos
tüübiga põrandale. Tulija laskis skalpelli lahti
ja küünitas pilli poole. Kiunatusega mattis helilaviin
rabelevad kehad enda alla. Jätked tundusid jäigaks
tõmbuvat ja seejärel lõtvuvat.
Tulija rebis end lõdvast puntrast välja ning koperdas
pilli taha. Tulija võlus instrumendist välja
kõige raskemini haamerdavad metsikud viisid. Jätked
visklesid vahetevahel, venides üha suuremaks kuhjaks.
Seevastu tüübi tundetu keha tõmbus üha enam
kokku. Kiunudes lõikusid uued helid vonklevasse kuhja.
Helimöll muutus üha pöörasemaks. Siis saabus
räigelt jäik vaikus nagu sein. Küünlad olid
põlenud üsna pisikesteks ja heitsid toale
õrnasid hubelevaid varje. Tüüp oli kuskil
jätkukuhja all. Tulija sumpas läbi nende sinna, kus ta
noormeest viimati näinud oli, ja peksis jalaga kuhja laiali.
Viie-kuue aasta vanuse õrna lapsena lebas tüüp
pikki ja sügavaid varje heitvate jätkekuhjade vahel
nagu sügava kaevu põhjas. Tulija kahlas tagasi,
võttis elektriketassae ja pistis selle seina. Kummardudes
lapse kohale, vajutas ta nuppu.
«Neetud!» sisistas Tulija ärritunult. Talle
meenus, et elektrit ju polnud. Vihase käeliigutusega kadus
saag pimedusse. Kolmandat korda zanazöörini
jõudes, rabas ta vihaselt kirve ning virutas lapseni
jõudes pea sihtimata õblukesele kehale
kõhtu. Röhatades kadus kirvetera kõhukoopasse.
Tulija ise kaotas löögihoost libedal kombitsahunnikul
tasakaalu ja kukkus, määrides end nende lägaga
veelgi rohkem kokku. Ta ajas end jalule ja sikutas kirvest
lapsekehast välja. See ei tahtnud õnnestuda, kuna
kirve tagumine, kirkaga pool, oli takerdunud kuhugi soolikatesse.
Rapsimise peale rebenes jämesool mitmest kohast ja tuppa
levis vänget soolehaisu. Ka magu oli viga saanud ja sellest
topeltjälgist lehast tundis Tulija, et hakkab oksele. Ta
jättis kirve kus seda ja teist ning komberdas eemale.
Haaranud riiulilt ühe kustumahakkava küünla,
virutas ta selle aknasse. metallist küünlajalg purustas
klirinal klaasi. Vihm ja tuul haarasid kardinad oma meelevalda.
Värske õhk tungis puhangutena sisse ja viimane
küünal kustus.
****
Vihm ja hägune tänavavalgustus.
«Teine faas. Seda tabas mõningane
ebaõnnestumine. Biojätked ei olnud veel oma
kaitsefunktsiooni minetanud ning nende deaktiviseerimiseks pidin
veelkord kasutama zanazööri. Selle tulemusena
pigistasin katsealuse vaimujõust kuivaks. Temast läi
järgi umbes 80-sentimeetrine lapsekeha. Keha on osaliselt
kirve abil avatud. Elektrikatkestus ei võimalda selle
täielikku avamist. Alustan kolmandat faasi: vaimu
visualiseerimine.»
Tulija heitis pilgu niiskesse ja pimedasse tuppa enda ümber.
Hämarus neelas nii seinad, lae kui põranda. Peale
kirvevarre ja helendava aknaava ei suutnud pilk midagi eristada.
Tulija puudutas pilli ja tuppa hakkas kostma kaugeid
dzhunglitrumme. Piuksudes sulasid sellesse mõned
kõrgemad noodid. Hele tilin väristas pimedust.
Trummid tugevnesid, tilin tugevnes, kalgistus. Miski
võttis kuju. Tulija puuris silmad tumedasse, peaaegu
läbipaistmatusse pilkuhajutavasse õhku. Ta nägi
vähe, kuid piisavalt. Selgesti arusaadavalt oli vaim
tehislikku päritolu, küberneetiline toode.
«Katse tulemus kinnitab hüpoteesi: LOOJA on
olemas.»
|