27.04.2000 |
Indrek Hargla
Nad tulevad täna öösel [Katariina remix] |
Arvustused |
Uksekell kõlas täpselt viisteist minutit peale seda, kui Peter
Modano oli oma auto garaazhi ajanud, keldritrepist kööki roninud
ja külmkapist esimese õlle avanud. See pidi olema kas
naabri-Roberto oma aiamuredega või keegi proovireisija. Beatrix
saabub lastega alles kahe tunni pärast ja temal on võti. On
ikka veel võti, nagu see tähendaks midagi. Igal juhul kuulutas
uksekell mingit tüütut segamist ja kui Peter ukse avas, oli ta
selles enam kui kindel. Ukse taga seisis hallide juustega vananev
naisterahvas, inetu hobusenäo ja läikivate silmadega. Naine
kandis valget kampsunit ja musta seelikut, ta kronksus kuivetanud käed
värisesid ja näo alumine pool tõmbles.
«Jah?» küsis Peter tigedalt.
Naine sirutas käe tema poole ja haaras külmade sõrmedega
käsivarrest. Kõik toimus nii äkki, et Peter ei
jõudnud isegi mõelda pesapallikurikale, mis igaks juhuks oli
kinnitatud esikuseinale, käehaarde kaugusele ukselingist. Külm
vastikustunne käis läbi Peteri ja ta tõmbus automaatselt
tagasi. Ent naine oli juba ukselävel ja sisistas:
«Nad tulevad täna öösel! Täna
öösel!»
Sellised võõraste ilmumised uste taha on liiga imelikud ja
ootamatud, et neile kuidagi väärikalt või adekvaatselt
reageerida saaks. Ka Peter ei osanud midagi tarka kuuldavale tuua.
«Kes tuleb? Misasja?»
Aga külaline seisis ikka lävel ega lasknud välisust sulgeda,
ta silmad jõllitasid palavikuliselt maja sisemusse, nagu otsiksid
midagi.
«Teie maja,» kähistas naine. «Teie maja on ka...»
«Kes te olete?» hüüatas Peter ja rapsis ennast lahti.
Naine jäi lävele, ei teinud katset sisse murda, kuid
häälitses edasi. «Pole tähtis. Ma tulin hoiatama.»
«Mul pole vaja kellegi kuradi hoiatusi, kasige minema, haige
inimene!» kärkis Peter.
Naine jäigastus tikksirgesse poosi. Veelkord sirutas ta käe ette,
kuid ei rabanud enam Peteri poole. Tema liigutus näis peaaegu
anumisena. «Nad tulevad täna öösel. Kuulake mind! Te
peate valmis olema. Ja neid mitte laskma...»
«Aitab,» kärkis Peter. «Mida te õige
mõtlete!» Aeglaselt, ent kindlalt asetas ta käe lingile ja
hakkas ust kinni lükkama.
«Täna öösel,» kordas naine jonnakalt. «Suur
häda on tulemas, suur õnnetus ja lein. Nii on kirjutatud ja nii
sünnib.» Uks peatus ta näo vastas, edasi pidi Peter minema
füüsiliseks, kuid vaatamata ehmatusele, ei leidnud ta endas
südikust ega jõudu vana ja haiget naist minema peksta.
«Mingist sektist,» mõtles ta. «Hull jutlustaja. Mingu
Roberto juurde.»
«Teil on lapsed,» sositas naine äkki. «Vanem on
märgiga. Ja nad tulevad täna öösel...»
«Mida?»
«Mõelge oma lastele...»
Kust, kurat, ta mu laste kohta teab? imestas Peter. Nuhk ka veel. Hoolikalt
eeltööd teinud.
«Ma lähen,» ütles naine. «Ma olen teid hoiatanud.
Mul on veel palju teha. Mind oodatakse. Aga ma tulen veel tagasi. Teid on
vaja aidata.»
«Ei, te ei lähe! Mida te mu lastest rääkisite?!»
nõudis Peter.
«Hoidke neid. Hoidke ja ärge kartke midagi.» Naine
pööras ümber ja hakkas aeglaselt värava poole astuma.
Peter seisis tummalt lävel ja vaatas talle järele. «Kes te
olete?» hõikas ta naisele kolmandat korda järele.
«Vanda on mu nimi,» kostis vastuseks. Naine ei pööranud
enam pead. «Teie maja on märgistatud, Peter Modano. Nad tulevad
täna öösel.» Kindlal sammul eemaldus tulnuk
mööda kruusarada aiavärava poole ega vaadanud enam tagasi.
Värav kääksatas ning naine kaugenes mööda
tänavat.
Tema lapsed tulid õhtul. Beatrix tõi nad oma sedaaniga kohale
ja vaatas küsivalt Peterile otsa. See oli mehe nädalavahetus
lastega, aga tihti jäid nad kööki teed jooma ja juttu
puhuma. Ent ainult siis, kui Peter oma endist naist sisse kutsus. Rituaal
oli tähtis, sest hoolimata võtmetest kasutas naine neid ainult
ukse avamiseks ja laste sisselaskmiseks. Üle läve polnud ta kolm
aastat enam vabatahtlikult astunud. Ta vajas kutset. Nii oli
mõlemile lihtsam.
Selleks ajaks, kui Mark ja Margaret trepist üles tormasid oma
mänguasjade ja arvutitega sisustatud toa poole, oli Peter kummalise
külalise juba peaaegu unustanud. Vähemalt ta arvas nii.
«Tule sisse, Bea,» kutsus ta. «Ajame juttu.»
Naine tuli, riputas oma mantli lõvipeaga riidenagisse, vasakult
kolmandasse varna, nii nagu ta seda juba aastaid teinud oli. See oli tema
nagi, oli alati olnud ja jääbki selleks. Peter ei kasutanud seda
kunagi.
«Pühapäeval kell kaheksa,» tuletas ta mehele meelde.
«Ma ei hakka ette helistama.»
«Ma arvan, et viin nad loomaaeda. Ja pühapäeval mängime
Conanit.»
«Sa oled juba nendega loomaaias käinud.»
«Aga siis polnud seal ninasarvikut. Tead, nad tõid hiljuti
ühe...»
Lapsi polnud mõtet segada. Ülakorrus oli nende päralt ja
seal tegemist väga palju. Peter hoidis Marki endist tuba sellisena,
nagu elanuks poiss seal kogu aeg. Ostis aeg-ajalt uusi konstruktoreid ja
raudteesid, vahetas vastavalt moele postereid seintel, liimis kokku
plastmass-mudeleid. Margaret oli vennast kaks aastat noorem, ent
mängis nende asjadega sama suure õhinaga. Peter ei teadnudki,
mis oli talle nendel nädalavahetustel tähtsam; kas see teadmine,
et tema lapsed mängivad tema majas või nende õhin uutest
kannidest. Ta teadis, et lastel peab olema palju mänguasju ja nad
peavad laupäeviti loomaaias käima ja arvutimänge
mängides arenema. Et vanemad lahus elavad pole mingi põhjus,
miks lapsed ei peaks loomaaeda saama. Ta oli hea lapsevanem, kuidas
teisiti?
Beatrix rääkis oma tööst ja Peter peaaegu ei kuulanudki
teda. Oli lihtsalt meeldiv, et keegi on tema köögis, joob teed ja
jutustab. Naine ei rääkinud kunagi kõige tähtsamast,
sellest, miks ta uuesti abiellunud ei ole, ja muud sebimised Peterit eriti
ei huvitanud.
«Kuule, sa oled kuidagi eemal,» nõudis Beatrix äkki.
«Ei kuula üldse, mida ma räägin.»
«Mis?»
«Mis mis? Juhtus midagi või? Tööl on
jamasid?»
«Ei, kõik on korras,» vastas Peter ja teadis, et valetab.
«Oma asi, ära räägi, kui ei taha,» viskas Beatrix
nipsakalt. «Aga vaata, et laste eest hästi hoolitsed!
Mõtle nende peale ka! Ja ära mõtlegi
nädalavahetusel kodus tööle hakata.»
Mõelge oma laste peale... Kurat, miks kõik talle täna
lapsi meelde tuletavad, nagu ta ise ei teaks.
«Mingi hull vanamoor käis täna siin,» ütles ta
siis ettevaatlikult naisele. «Kohe päris hull.»
«Kus siin?» ei saanud Beatrix aru.
«Meie... minu ukse taga. Lasi kella ja kui ma avasin, rabas mul
käest kinni ja kuulutas, et nad tulevad täna öösel.
Mingi skiso.»
Beatrix rüüpas teed ja raputas pead. «Ma ei saa aru. Sa
räägid nii segaselt. Kes tulevad täna öösel?»
«Ma ei tea!» hüüatas Peter. «Kust mina pean
teadma, mida see hull mõtles. Ütles, et tuli hoiatama. Sonis
midagi lastest ja majast ja...» mees vakatas äkki.
«Jah, millest ta sonis? Meie lastest?»
«Tead, see oli kummaline.» Peter tõusis, hankis
külmkapist õlle ja seisatas akna all. «Loomulikult oli ta
hull, aga ta teadis meie laste kohta.»
«Mida ta teadis?» Kas Beatrixi häälde sigines
tõepoolest ärevusnoot või see ainult tundus mehele?
«Noh, et meil on nad. Ja seda, et Mark...» Peter
rüüpas õlut ja lõi siis käega. «Ah, see
on mingi jamps.»
«Räägi lõpuni, kui rääkima hakkasid,»
käskis Beatrix.
Peter kõhkles. «Ma ei tea isegi, mida sellest arvata. See on
nii veider. Ta ütles, et meie vanem laps on märgiga.»
Mõlemad vaikisid. Ülevalt kostis laste kilkeid ja
mängumüra. Laelauad nagisesid hoogsa hüppamise ja
müramise all. Neil on seal hea, mõtles Peter.
«Sa mõtled, et ta teadis Margi sünnimärgist?»
küsis Beatrix vaikselt.
«Ma ei tea, mida arvata. See tundub ju võimatu.»
«Oled sa sellest sünnimärgist kellelegi
rääkinud?»
«Loomulikult mitte. Mehed ei räägi oma laste
sünnimärkidest. See poleks ratsionaalne. Aga on sada
võimalust, kuidas keegi võinuks teada saada. Me pole seda ka
ju otseselt saladuses hoidnud. Kui Vanda...»
«Vanda?»
«See naine nimetas ennast Vandaks. Kas ma ei öelnud?»
«Vanda,» pomises naine mõtlikult. «Vanda, kes
hoiatab, et tullakse täna öösel... Mulle nagu meenuks
midagi.»
«Mida?»
«Ma ei oska täpselt öelda. Nagu oleks midagi sellist
kuulnud.»
Nad vaikisid taas, segaduses. Poleks nagu mingit põhjust, miks
vaimuhaige sonimised peaks kaks mõistlikku inimest vaikima panema,
hämmeldusse ajama.
«Mida ta veel ütles?» küsis Beatrix lõpuks.
«Et meie maja on ka märgistatud. Veel midagi suurest hädast,
mis kirjutatud. Ja ta lubas tagasi tulla ja aidata. Ilmselt mõni
usuhull apokalüptilisest sektist. Võibolla käib ta
lihtsalt läbi kõik lahutatud lastega inimesed, on
kohturegistrist andmed hankinud...»
«Vanda... Tead see nimi lööks nagu kella. Aga küllap
see pole tähtis. Ma pean nüüd minema.»
Ja ta läks.
Lapsed läksid ülakorrusel üha ülemeelikumaks, lagi
mürtsus ja vappus. Peter vaatas natuke telekat ja läks siis
samuti laste juurde mänguraudteed ehitama. See üritus täitis
Margi ja Margareti ülejäänud õhtu ja veel voodis
imiteerisid nad püüdlikult rongi vilet. Raskustega veenis Mark
neid magama jääma, sest loomaaeda minekuks tuleb hommikul vara
tõusta. Tüdruk uinus varem; Mark nõudis uniselt
mõnda seikluslugu Conanist. Fantaasiariismed mobiliseerides pani
Peter käigu pealt ühe loheloo kokku. Markile see meeldis. Enne
kui poiss unne suigus, silitas Peter ta juukseid ja mõtles Vandale.
Aeglaselt lükkas ta lapse kaelalt kiharad kõrvale ja silmitses
ta sünnimärki. Kohe kukla all, kaelal, seal see oli. Liiga selge
kujund hariliku sünnimärgi jaoks; liiga mõistatuslik, et
vanemad selle lihtsalt unustada saaksid; liiga kummaline, et sellest
kellelegi rääkida; liiga varjatud kohas, et poiss sellest ise
teadlik saaks olla.
Ühe sarvega inimese pea.
Kuidas sa ka ei tahaks seal midagi muud näha, kujutab Margi
sünnimärk endast ikkagi ükssarvikust inimest.
Margareti kerge unehingamine täitis ruumi, ujuvate kaladega
öölamp kumas kergelt sinakat valgust. Peter silmitses oma poja
sünnimärki ja tundis, kuidas ta nahk jahedaks tõmbas ja
kurk kuivaks läks. Ta surus ehmatusohke maha ja tõi kuuldavale
mingi summutatud ägina. Sünnimärk poisi kaelal oli
teistsugune kui viimane kord. Mark võis vanduda, et selle kuju on
muutunud. Vaevu üle sentimeetrine pea oli suuremaks muutunud.
Ja ta oli ennast profiilist näoga vaataja poole keeranud. Ennist nii
silma riivav terav lõug ja kongus nina olid ennast otseks
pööranud. Marki kuklalt jõllitas Peterile otsa tige ja
verdtarretav lõust. Ja see isegi... Ei! See on kõik üks
valguse ja varju mäng. Poiss on kasvanud ja pigmendilaik koos nahaga
muutunud, see ei saa olla midagi muud. Poisi juuksed langesid
kaelale tagasi, kattes hirmutava märgi. Peter taganes oma lapse voodi
juurest kaks sammu, kuni selg puutus vastu seina. Ainult valguse trikid,
kinnitas ta endale. Hommikul on kõik nii nagu enne.
Ta eksis, aga ei teadnud veel seda. Hommikuks polnud enam miski endine.
Vaikselt sulges Peter ukse ning laskus mööda treppi alla elutuppa
televiisori ette. Kedagi aeti taga, autod plahvatasid, Ugandas oli
riigipööre, Texases massimõrtsukas, Somaalias
näljahäda, terroristid maandusid pantvangidega Lyoni
lennuväljal, keegi võitis loteriiga miljoni. Ta süvenes
huvita õhtusesse odavasse meedia ja meelelahutusmaailma, jõi
õlut ja mõtles mittemillelegi.
Keegi kõndis ülakorrusel.
See pidi olema Mark, kes millegipärast üles tõusnud ja
mõnd mänguasja otsib. Peter ajas ennast tugitoolist üles
ja loivas teisele korrusele. Kell näitas pool üks
öösel. Aga ta ei näinud kedagi, süütas esikus
isegi tule, hüüdis vaikselt poega, ent keegi ei vastanud.
Hämmeldunult ja pisut kõhevil, kehitas Peter õlgu ja
avas lastetoa ukse. Mõlemad magasid sügavat ja rahulikku und.
Ma peaksin vähem televiisorit vaatama, arvas Peter ja hakkas alla
tagasi minema, kui mingi liikumine tänaval ta akna alla tõmbas.
Laternatulede all seisis üksik naisekogu ja vaatas üles akende
poole. See naine oli Vanda. Naine lihtsalt seisis ja vaatas ning Peter
tundis vajadust tänavale tormata ja öelda paar kõvemat
sõna, kui all hakkas telefon helisema.
Helistaja oli Beatrix.
«Kas lastega on kõik korras?» tema häälde oli
peidetud halvasti varjatud ärevus.
«Loomulikult. Miks sa pead sellepärast keset ööd
helistama?»
«Kas sa magasid juba?»
«Ei... ei maganud veel.»
«Kuule, ma ei saanud sinu jutu pärast kuidagi rahu ja ikka
mõtlesin sellele Vandale. Ma teadsin, et olen seda nime
millegi sarnasega seoses kunagi kuulnud ja et ma seda meenutada ei suutnud,
tegi mind närviliseks.»
Peter teadis oma naise jonnakust sellistel puhkudel. Tema arvates
balansseeris see terve mõistuse piirimail.
«Tuli siis meelde või?»
«Peaaegu,» Beatrix pidas pausi ja ohkas sügavalt. «Ma
ei saanud ka und. Muudkui mõtlesin ja mõtlesin. Lappasin vanu
ajakirju, sest sellest oleks nagu kirjutatud. Lõpuks helistasin
Esterile... sa ju mäletad teda?»
«Jah, väga hästi mäletan.» See terapeudist
nümfomaan, või veel! Muidugi ma mäletan teda.
«Midagi sarnast juhtus kunagi ühes haiglas, ma...»
Ikkagi kõndis keegi ülakorrusel. Peter oli nüüd
piisavalt virge ja ärevil, et seda mitte kujutluse teeneks kirjutada.
Sammud tulid koridorist ja liikusid lastetoa poole. Õieti polnudki
need sammud, vaid pelgalt põranda naksumine. Kuidas ta varem selle
peale ei tulnud, et lapse sammud ei saa nii rasked olla. Välisuks oli
kindlalt lukus ja see astuja ei saanud ju ometi Vanda olla...
«Muide, ta on siin. Tänaval.»
«Kes? Kes on siin?» ei mõistnud Beatrix.
«See Vanda. Ma nägin teda aknast.»
«Ma...» Naine vakatas. Hetk vaikust. Naise hingamine kiirenes.
«Peter, ma tulen sinu juurde. Kohe nüüd tulengi.»
«Bea, oota! See on mingi...» Aga torust kuuldus vaid
tüütuid korduvaid piiksumisi. Mis kuradi jama see täna
käib, mõtles Peter vihaga. Keegi ei taha rahulikult
lõpuni rääkida. Kõik pilluvad mingeid
märksõnasid ja ajavad mingit jama. Kõigepealt see Vanda,
nüüd Bea...
Ta viskas tigedalt toru hargile ja jäi kuulatama. Sammud oli lakanud.
Kui need üldse olidki sammud. Vana maja vigurid, mis muud. Majas ei
saa kedagi olla. Ja Vanda oli tänaval. Parem on see ikkagi järele
kontrollida. Ega hulle või kunagi teada. Peter läks
välisukse juurde ja avas selle. Uks oli kindlalt lukus. Kiirelt
hüppas ta pilk pesapallikurikale ja siis lõi ta ukse valla.
«Vanda!» hõikas ta madaldatud häälel. Milleks
öösel kisada? «Vanda, mida te tahate? Tulge siia ja ma
räägin teiega!»
Avatud uks põhjustas külma tuuletõmbe. Kuidagi imelikult
külma, kui see oleks sellise sooja ilmaga pidanud olema. Ja mis
tuuletõmbe, kõik aknad olid ju kinni. Kui lapsed on majas,
hoidis ta alati kõik aknad suletud.
Ometigi tundis mees selja taga külma õhu liikumist. Ta
nägi ka Vandat, kes värava lahti rabas ja maja poole
sööstis. Mõned sammud enne ust naine seisatas ja tardus.
Peter nägi selgelt, et naise silmis kilas hullumeelse
süüdimatu meeleheitlik pilk. Pikad hallid juuksed lehvisid
tuules, kui vanamoor midagi karjatas. Haige, hullumeelne, skiso, mida sa
minust tahad? Midagi välgatas Vanda ees, tema käes.
Nuga.
Pika teraga pussnuga.
Mõlemad käed sirutusid nüüd Peteri poole. Kananahk
tõusis mehele ihule, kui ta sõnatult jõllitas noaga
õhus vehkivat Vandat. Ja siis naine karjatas
läbilõikavalt, valjult ja kriiskavalt. Peter sai aru, et karje
pidi teda panema ümber pöörama ja vaatama, mis
põhjustas tuuletõmmet ja laudade naginat, külmi
õhupuhanguid ja...
...ja seda ebameeldivat tunnet, et keegi on selja tagant oma käe su
õlale langetanud ja tirib sind eemale sealt, kus sa tahad olla.
Uks langes Vanda ees paugatades kinni. Kellegi nähtamatu käsi
klõksatas riivid suletuks. Ent sekundi murdosa enne, kui raske
välisuks kinni langes, kolksatas midagi esikupõrandale. Vanda
oli jõudnud oma noa ukse vahelt tuppa visata. Ta ei tabanud Peterit,
kuid see polnud ka enam tähtis. Peter oli vangistatud omaenda majja ja
kellegi valus käsi rebis teda õlast. Sellistel hetkedel ei
mõelda, vaid üritatakse ennast lahti rabelda. Tavaliselt
tulutult. Enamasti lõpevad need katsed löögiga kuklasse,
mis meelemärkuse viib.
Peterile tuli üllatusena, et minestades registreerivad inimese
kuulmisorganid kõike erakordse selgusega. Ta oli teadlik
kõigest, mis tema ümber toimus, niivõrd, kui see oli
kuulmisega hoomatav.
Jah, ta kuulis Vanda prõmmimist uksele ja kriiskeid.
Ta kuulis kogu majas lohisevaid ja naksuvaid samme.
Ja ta kuulis oma laste karjumist.
Võib-olla möödus igavik, võib-olla vaid mõni
minut. Teadvusele tulles sööstis Peter trepi suunas, adudes, et
ukse taga on kõik vaikne nagu ülakorruselgi. Ta teadis, et peab
võitlema, kuid kellega ja miks, sellele polnud tal aega
mõelda. Trepilaudade nagisedes tormas ta üles. Ka oma laste
nime karjumiseks ei leidnud ta endas piisavalt jõudu ja vajadust.
Esmakordselt oma elus tundis Peter kõikehaaravat Külma Hirmu.
Oli vaid tema, maja, lapsed, Hirm ja Külmus. Jõuetu raevuga
täidetud ruum, milles polnud kohta telefonikõnedele
politseisse, ukseorva kinnitatud pesapallikurikale ega appikarjetele
naabritele. Paari sammuga oli ta trepist üles, pöördus
hämaras automaatselt vasakule lastetoa suunas, sirutas käe
välja...
...ja põrkus siis vastu jäist müüri.
Enam ei olnud vaikust. Nüüd kuulis ta selgelt hääli,
mis tulid ülakorruse koridori täitvast külmast udusest
vinest. Seda halli massi polnud siin kunagi olnud. Seda ei saanud olla.
Ometi see oli ja sellest õhkus kontideni tungivat hirmsat jäist
hingust. Peter proovis veelkord astuda sammu, kuid külm mass surus ta
tagasi. Õieti pidi see olema tema enda alateadvus, mis keeldus omaks
võtmast sellise moodustise olemasolu siin. Ja end meeleheitlikult
veelkord ettepoole pressides adus mees, et Külm Hirm, mida ta nii
selgesti tunneb, ei ole mitte tema ettekujutuse vili ega meeleseisund, vaid
täiesti reaalne ja füüsiline mõõde, mis on
eikuskilt tekkinud tema maja teisele korrusele lastetoa ette ega lase enam
sammugi astuda. Ja see mõõde surub tema sisse alandust ning
ahastust.
Hääled.
Hääled ja liikumine.
Tumedad kogud hõljuvad udu sees. Tumedad kogud, mis ei oma
õieti piirjooni ega tohikski neid omada. Peteri meeled tajusid
kogudest õhkuvat vaenulikkust. Ta oli neile võõras.
Võõras ja vangis omaenda majas, mille olid vallutanud
jääkülmas udus liikuvad ähmased varjud. Peter tahtis
karjuda, ent külmus lõikas noana ta häälepaelad
katki. Aga võibolla oli see hoopis udusest massist kostev
hääl. Keegi näris ja järas midagi. Ning udu alt
immitses verd, mis külmuses ei tahkunud, vaid voolas Peteri kingadele,
tegi põranda märjaks ning ligaseks.
Korraga udu selgines pisut, seda läbistas viivuks kristalne
valgusekihk, sinkjassinine välgahtus. Piisavalt lühike, et kohe
olematuks sumbuda. Ent piisavalt pikk, et oma saladusi hirmust kaamele
Peterile näidata. Järsk sähvatus illumineeris veripunase
tombu kohal kummargil kogu, kelle peast sirguva sarve otsas rippus midagi.
Peter arvas, et sai aru, mis see oli. Aga ta keeldus nähtut
veel uskumast.
Ja siis kaotas ta jälle hirmust, külmast ja olukorra
võimatusest teadvuse.
***
Ta ei kuulnud seda, kuidas Beatrix oma võtmega ukse avas ja sisse
tuli. Ta ei kuulnud ka politseisireenide huilgamist maja ees. Ta toibus,
kui Beatrix talle külma vett näkku pritsis, hüsteeriliselt
karjus ning jäi naisele sõnatult ja juhmilt otsa
jõllitama.
«Peter! Veri! Mis veri see on?»
«Lapsed?» pomises mees ja tundis, kuidas hiljuti kogetud
õudus jõuliselt tema sisse tagasi voogab. Aeglaselt
üritas ta ennast püsti ajada, kuid kukkus põrandale
tagasi.
«Peter, mis sinuga on?»
«Ma... ma ei tea.»
Naine vaatas teda, lõi käega, sööstis lastetoa poole.
Kiiresti avas ta ukse ning kangestus lävel. Beatrixi hingamine peatus
hetkeks, kuid siis tõmbas rahunedes sügavalt õhku
kopsudesse. Astus tuppa ja väljus sealt viivu pärast. Ja
pöördus mehe poole tagasi.
«Nad magavad. Ma mõtlesin juba, et...»
Peter ei suutnud mõista, miks ta ei saa tõusta. Jalad ei
kuulanud sõna. Nagu neid polekski.
«Lapsed magavad, jumal tänatud.» Bea kükitas ta kohale.
«Mis siin toimus? Kas Vanda murdis sisse? Räägi siis
ometi!»
Peter avas suu ja kähises midagi arusaamatut.
«Sa ju värised üleni.» Naine katsus teda. «Kuule,
sa oled ju täiesti jääkülm. Nagu sügavkülmast
võetud.» Ja nüüd tundis ka mees, kuidas külm
rammestus on vallutanud ta keha ja kui ta kohe sooja ei saa, siis tungib
jääteravik tema südamesse.
«Mark...» ägises ta vaevaliselt hammaste plõgisedes.
«Kus on?»
«Magab. Lapsed magavad. Nendega on kõik korras. Mis
sinuga on?»
Peter üritas, ta tõepoolest üritas midagi veel öelda,
kuid ei suutnud.
«Tule,» käskis Beatrix ja toetas meest. «Tule, teeme
sulle sooja.» Aeglaselt ja raskustega aitas ta oma endise abikaasa
põrandalt üles ja hakkas teda trepi suunas talutama. Elutoas
tõukas ta mehe leebelt tugitooli, kattis ta tekkidega ning keeras
kõik radiaatorid suurima võimsuse peale.
«See Vanda,» rääkis naine, kui baarikapist viskit
valas. «Mulle tuli meelde. Ta oli kunagi Esteri patsient. Ta murdis
öösel ühte majja sisse. Oli seal varem käinud ja samuti
midagi soninud, et keegi tuleb täna öösel. Vanda on muidugi
skisofreenik. Nad arvasid, et ravisid ta terveks, sest varsti ei
mäletanud ta enam midagi. Sissemurdmisest oligi ajakirjas juttu. Hull
vanamoor tabati lastetoast noaga, kui ta väikest tüdrukut tahtis
pussitama hakata. Muidugi hämmastav, et sellised lahti lastakse, aga
nii see tänapäeval on. Humanism,» vadistas Beatrix.
«Säh, joo! See peaks sind üles soojendama. Kuidas sa sellise
ilmaga nii ära külmusid, ma ei mõista?»
«Nuga,» kähistas Mark ja rüüpas viskit.
«Nuga... Vanda...»
«Misasja?»
«Ta viskas mind noaga.»
Beatrix jõllitas talle otsa. «Sa oled haavatud? Issand, ma ei
näinudki. Kus sul haav on? Muidugi, see veri läks mul vahepeal
täitsa meelest ära. See vastik naine... Muuseas, politsei juba
otsib teda.»
«Ei,» ägises Peter. Viski tõepoolest soojendas ta
sisikonda ja pani meenutused ja üleelatu kiiremini tagasi tulema.
Teadvus hakkas shokist toibuma. «Ta ei haavanud mind. Nuga on
seal...» Ja ta viipas käega koridori suunas.
Beatrix jooksis esikusse, süütas tule ja karjatas. Siis naases ta
elutuppa ja hoidis käes pussnuga. «Kas ta viskas sind
sellega?»
«Vist küll.»
«Ja ei saanud pihta? Kust see veri siis?»
Nad silmitsesid ainiti nuga. Peter oli oma elus tihti külmrelvadega
kokku puutunud. Kõigepealt oma jahimehest onu juures ja hiljem
sõjaväes. Ta oskas eristada soonega jahinuga
dessantväelase mõrtsukaväitsast; teadis, milline peab
olema käepidemesse keskendatud tasakaal, kui nuga ka viskamiseks
mõeldud on; teadis, milline nuga on tapmiseks, milline
lõikamiseks, milline nülgimiseks, milline suveniiriks. Vanda
pussi taolist relva nägi ta oma elus esmakordselt ja vaatamata oma
seisukorrale käis tal peast läbi mõte, kui palju selline
haruldus võiks maksta. Nuga oli tubli käsivarre pikkune, pide
moodustas sellest ühe kolmandiku. Nuga oli sooneta ja kolmnurkse
teraga, mille kõigile külgedele olid graveeritud arusaamatud
tähemärgid, hieroglüüfid arvatavasti, kuid päris
kindel ta selles ei olnud. Käepide oli elavandiluust ja tipnes
pärlmutterkiviga. Sellele olid samuti graveeritud mingid kujutised.
Beatrix ahmis õhku, kui ta neid kujutisi tähelepanelikumalt
uuris.
«Peter, see on ju...»
«Jah. Aita mind,» ning ta proovis ennast taas diivanilt
püsti ajada. Eksida polnud võimalik. Imepeenikesed kunstilised
sisselõiked noa käepidemel kujutasid ükssarvikust inimest.
«Mark magas?» küsis Peter. «Oled sa selles
kindel?»
«Loomulikult.»
«Ma pean teda nägema. Ja Vandat.»
«Sa pead puhkama ja soojenema. Küll politsei Vanda üles
leiab. Ma loodan, et sedapuhku pistetakse ta kauaks trellide taha.»
«Sa ei saa aru. Vanda teadis, et nad tulevad täna
öösel. Ta teadis, mõistad? Kuidas ta võis seda
teada?»
«Kes tulevad? Mida sina nüüd sonid?»
Korraga ei olnud Peter enam milleski kindel. Külm udu,
söömishääled, sarvikud... Neid ei saanud siin olla. See
on võimatu. Ent koridori põrandal oli veri ja tema oli
peaaegu surnuks külmutatud tema oma majja tekkinud jäise
mõõtme poolt.
«Lähme!» käskis ta. «Lähme laste juurde.
Palju kell on?»
«Pool kolm.»
Mark magas. Nad seisid voodi kõrval ja vaatasid oma poega, kes
vasakul küljel rahulikult teki all magas. Toas oli kõik vaikne.
Ka Margaret magas. Ja Peter oleks kõik üleväsimuse ja
pettekujutelmade kraesse kirjutanud, kui lastetoas poleks mitte
lõhnanud Jää järele ning põrandavaibal poleks
olnud tillukesi tumepruune plekke. Ja koridoris poleks olnud
hüübinud vereloike.
«Tema sünnimärk, Beatrix,» sosistas Peter. «See
oli muutunud.» Aeglaselt lükkas ta oma poja kaelalt juuksed
eemale. «Vaata!»
«See on võimatu,» pomises Beatrix ja kummardus pojale
lähemale, kattes Peteri vaatevälja. «Hommikul oli see
veel...»
«Millal sa seda viimati nägid, viimati, kui see veel
külgvaates oli?»
«Peter, ma ei mõista. Tal ei ole enam
sünnimärki!»
Ja siis helises uksekell.
***
Vanda seisis kahe politseiniku vahel ja nuttis. Politseinikud olid ta
leidnud naabrusest tänaval pikali hüsteeriahoos. Kiirabi saabudes
oli naine suutnud nimetada Peteri nime ja kiiresti kaks liitmis- ja
lahutamistehet teinud politseinikud otsustasid nüüd kõik
selgeks saada. Nad ei suutnud aga kuritegu ehk sissemurdmist kuidagi
tuvastada.
«Kas te esitatate selle naise peale kaebuse?» nõudis
nüüd politseinik. «Kui ei, siis me viiksime ta haiglasse.
Naine on selgelt vaimsete hälvetega.»
Peter ja Beatrix vaatasid segaduses üksteisele otsa.
«Vanda, mida te meilt tahate?» uuris Peter ettevaatlikult.
«Milles on asi? Seletage!»
Naine nuuksus. «Ma ei jõudnud. Jälle ei jõudnud...
Ma ei jõua kunagi. Ma saan alati liiga hilja teada.»
«Vanda,» Peter haaras ta käed. «Te tahtsite mind
hoiatada, eks? Mida te kartsite? Kes pidid tulema täna
öösel?»
«Nemad. Sealt. Maailma tagant...»
«See naine on hull,» lõikas Beatrix. «Ta on juba kord
arreteeritud...»
«Oota, Bea! Ta teadis midagi sünnimärgist. Ja nüüd
on see kadunud. Ma tahan vastuseid, kurat võtaks!»
«Hilja,» nuuksus Vanda edasi. «Liiga hilja. Jälle on
liiga hilja,» ja pisarad voolasid üle ta kortsulise näo.
Politseinikud vahetasid ebalevalt pilke. Öine klaarimine
ukselävel olukorras, kus selged kuriteojäljed puudusid, tundus
neile ebamõistlik ja mittevajalik.
«Mida te teadsite Marki sünnimärgist?» küsis
Beatrix teravalt.
«Seda pole ju enam, eks?» vastas naine. «Ja te
mõtlete, et see lihtsalt kadus. Kõik mõtlevad
nii.»
«Me ei tea, mida mõelda, Vanda. Kui te teate midagi, siis
seletage,» ütles Peter. «Palun!»
Vanda raputas pead. «Te ei mõistaks. Keegi ei mõistaks.
Alles siis, kui aeg on käes, saate te aru.»
«Millest?»
Jälle raputas Vanda pead. «Ettevalmistused. Kunagi tuleb aeg.
Kunagi nad tulevad kõik ühel ööl. Ja siis...»
«Hull,» konstateeris Beatrix. «Hull, mis hull. Viige ta
minema.»
«Lähme, proua,» sõnas politseinik ja tõmbas
Vandat nõrgalt küünarnukist. «Need inimesed tahavad
puhata.»
Kui Vandat auto juurde talutati, hüüdis ta Peterile: «Ta on
ära vahetatud. Kõigeks on juba liiga hilja. Te pidite
lõikama... Aga nad jõudsid ette.» Auto sõitis
mööda tänavat aeglaselt minema ning läbi tagaklaasi
saatis uksel seisvat Peterit ja Beatrixi Vanda hirmunud pilk. Siis
läksid nad tuppa ja Peter valas endale järjekordse annuse viskit.
Külm oli üle läinud. Ta ütles naisele: «Midagi
juhtus, Bea. Ma ei tea, kas see oli meelepete või tõelisus,
aga ma olen kindel, et midagi juhtus.»
«Rumalus, Peter. Sa oled lihtsalt üleväsinud.»
«Millest ma külmusin? Kuidas tekkis põrandale veri? Mul
pole vastuseid. Midagi toimus siin ja ma ei tea mis nimelt. Vanda teab, aga
ei taha öelda. Anna mulle Esteri number!»
«Sa ei hakka talle ju ometi keset ööd...»
«Hakkan küll. Sa tead, et hakkan!»
Ester Lannier, nümfomaanist terapeut, nagu Peter teda nimetas, oli
üleval, sest just öisest vahetusest koju jõudnud. Peter ei
rääkinud temaga pikalt, ei tahtnud oma eksabikaasat rohkem
frustreerida kui tarvilik ja nõudis Esterilt vaid infot selle maja
kohta, kust Vanda oli kunagi noaga tabatud. Ester oli küll unine ja
väsinud, kuid ei esitanud üleliigseid küsimusi. Mõne
minuti pärast valis Peter kellegi Stefanie Linzi numbri ja ei teadnud
täpselt, miks ta helistab. Aga helistama ta pidi. Beatrix jälgis
teda kohkunud ilmel.
«Proua Linz?» küsis Peter, kui peale mitmekümnendat
tooni keegi lõpuks toru võttis. Beatrix kuulas interkomist.
«Jah?» vastas unine ja ärev hääl.
«Minu nimi on Peter Modano. Ma vabandan selle ebahariliku ja hilise
tülitamise pärast. Ma saan aru, et teie juurde murdis kunagi
sisse üks naisterahvas nimega Vanda ja tabati lastetoast noaga.
Täna päeval käis see sama naine meie juures ja ütles,
et nad tulevad täna öösel. Ma ei tea, mida ta täpselt
mõtles. Aga öösel toimus meie majas midagi imelikku ja
õudsat. Vanda oli siin ja viskas mulle mingi noa. Ta
rääkis minu pojast Margist, kes olevat märgistatud...»
«Pidage,» kähistati toru teisest otsast.
«Oodake...» Ohe. Pikk ja valus ohe. Aga see ütles Peterile,
et toru ei visata hargile. «Teie pojal oli sünnimärk,
eks?»
«Miks oli?» sositas Beatrix.
«Jah,» sõnas Peter kindlalt. «Tal oli
sünnimärk, mis õhtul muutus ja öösel kadus.
Öösel oli majas veel keegi.»
«Ma tean.» Taas ohe ja nuuksatus. «See käib alati
nii.»
«Mis käib nii, rääkige meile palun, proua Linz!»
«Helmuthiga juhtus samuti. Tal oli sünnimärk.
Ükssarvikust inimesega sünnimärk. See kadus sel
ööl, kui ta ära vahetati...»
«Ära vahetati?» karjatas Beatrix.
Vaikus. «Jah. Nii ma arvan. See naine -- Vanda -- käis
ükskord päeval meie juures. Ma ajasin ta minema. Öösel
murdis ta aknast sisse. Ma ärkasin ja kutsusin politsei. See oli
hirmus öö. Aga kõige hirmsam oli veel saabumata. Hiljem,
ma arvan, sain aru, mida Vanda tahtis teha. Teie saate ka hiljem aru. Te
olete lahutatud, on mul õigus? Laps on vaheldumisi kummagi vanema
juures? See on nii tavaline tänapäeval... Nad vahetavad just
selliseid lapsi. Alati just ainult selliseid.»
«Mida te mõtlete, et vahetavad?»
«Helmuth ei ole enam see, kes ta oli. Kas teil oli täna
öösel külm?»
«Ma külmetasin jah. Majas oli mingi...»
«Ma tean. Te ei julge veel oma silmi ja mälu uskuda, aga
ükskord tuleb see kõik teile selgesti tagasi. Hommikuks
näete te asju nii, nagu need olid. Hommikul, kui te räägite
oma pojaga... Siis saate te aru.»
«Millest, proua Linz?»
«Parem, kui te sellele ei mõtleks. Proovige unustada. Ma tean,
see kõlab totakalt, aga see on kõige etem. Te ei saa enam
midagi teha. Kui vana teie poeg oli?»
«Üheksa ja pool,» sositas Bea.
«Siis on teil veel mõni aasta aega. Varsti läheb ta
minema. Helmuth läks kolmeteistkümnesena. Ta...»
«Kuidas minema?» ei mõistnud Peter.
Toru teises otsas kostis naise allasurutud nuttu. «Ta kasvab teil
nüüd kiiresti. Väga kiiresti. Helmuth vägistas
naabritüdruku ja kadus siis. Tegelikult polnud see enam Helmuth. Te
peaksite seda teadma. Või vähemalt saate varsti aru... Head
ööd, härra Modano.»
«Hei, oodake!»
«Head ööd. Ärge helistage mulle enam. Katsuge selle
kõigega leppida, kuigi see on võimatu. Midagi muud ma teile
soovitada aga ei oska.»
Ja toru pandi hargile.
«Kõik on ümberringi hulluks läinud,» ütles
Betarix kindalt. «Ma jään siia magama. Ja hommikul viin ma
lapsed minema.»
***
Proua Linzil oli õigus. Ja Vandal samuti.
Hommikuks sai Peter aru.
Hommik ei toonud õuduste ööst kergendust. Läbielatu
võimendus selge peaga kümnekordselt ja lõi oma
reaalsusega. Magades analüüsis mehe aju erilise kiiruse ja
selgusega kõike, mida öösel nägi; asetas
mosaiigikilde omale kohale ja sositas ta meeltesse kibedat ja uskumatut
tõtt.
Jääkülm dimensioon tema majas... Sarvega varjud udus...
Elluärganud ja kadunud sünnimärk... Ja see, mida ta sarve
otsas rippumas nägi... Hommikuks sai ta aru, mida oli näinud. Sai
aru, keda olid öösel söödud ja kust pärines veri
põrandal.
See hommik ei toonud kergendust. Ei toonud ka järgmiste
aastakümnete hommikud, mil Peter enne ärkamist oma kunagist
koshmaari ikka ja jälle läbi elas... Mark põgenes
kiiremini; ta ei rääkinud enam oma vanemate ega õega.
Tegelikult oligi Margaret see, kes esimesena hommikul oma venna ära
põlgas, hüsteeriliselt nuttis ja midagi sarvedest karjus. Nad
ei saanud kunagi teadma, mida Margaret oli öösel näinud,
sest tüdruk suri kuu pärast kopsupõletikku. Arstid ja
sotsiaaltöötajad olid nii Marki kui Margareti puhul
võimetud. Õieti polnud see enam muidugi Mark.
Kümneaastaselt Mark nägi välja kahekümnene ja ühel
ööl ta põgenes. Peter ja Beatrix ei näinud kunagi
enam oma poega. Mitte kunagi...
Peter ei näinud ka enam kunagi Vandat. Ka temast ei teadnud keegi,
kust ta tuli või kuhu ta läks. Vaimuhaiglate arhiivid ei andnud
vastuseid. Peale selle, et seda naist poleks tohtinud üldse olemas
olla. Keegi ei teadnud tema vanemaid, elukohta, sotsiaalkindlustuse numbrit
ega perekonnanime. Kõik, mida temast teati, oli see, et aeg-ajalt
ilmus ta inimeste uste taha ja kuulutas, et nad tulevad täna
öösel. Peter uskus end teadvat, mida ta pidi Vanda noaga tegema.
Ja mida Vanda tahtis noaga proua Linzi lapse kallal teha.
Kümmekond aastat peale Marki kadumist leidis ta politseiarhiivist
juhtumi, kus keegi salapärane võõras oli öösel
lastetuppa sisse murdnud ning magava lapse ihult sünnimärgi
välja lõiganud.
Sünnimärk oli kujutanud muidugi ühe sarvega inimest. Aga see
laps kasvas suureks. See laps jäi endaks. Aga sellest polnud abi.
Igal hommikul kuni oma elu lõpuni meenutas Peter seda ööd,
kuidas Marki kuklal elustunud sünnimärgist tuli «maailma
tagant» jäisest dimensioonist ühe sarvega olend, kes siis
tema pojalt naha nülgis, ära sõi ja oma lapse nahka
tagasi õmbles. Vaimusilmas nägi ta õudusöödel
selgesti, kuidas Marki kuklal sünnimärk muudkui kasvab ja
suureneb, kuidas sealt õhkab jäisust ja kuidas lõpuks
mingi teravik end läbi naha surub...
Igal hommikul ja päeval, kuni oma elu lõpuni.
Tema elu lõpp saabus samaaegselt miljonite teiste inimeste elu
lõpuga. Aga siis ei olnud enam Vandat, kes oleks tulnud ja
hoiatanud, et nad tulevad täna öösel.
Aga nad tulid. Kõik nad tulid. Kõik vahetatud ja kadunud. Sel
ööl said Peter ja miljonid teised teada, kui palju neid oli
olnud.
Ühes asjas oli Vanda aga eksinud. Suur häda on tulemas, suur
õnnetus ja lein. Nii on kirjutatud ja nii sünnib. Tulid
suur häda ja õnnetus. Võibolla oli nii ka tõesti
kirjutatud. Aga leina...
Leina enam ei olnud.
Selleks tuli neid sel ööl liiga palju.
Kopenhaagen, veebruar 2000
|